teisipäev, 16. august 2016

Pudinaid 7

Veel mõned pudinad.

Hardo Pajula "Majanduslik inimene ja poliitiline loom"
Pajula seob siin raamatus ajaloo ja majanduse. Kõike, mis praegusel ajal maailma majanduses toimub, on võimalik taandada kunagi ammu-ammu toimunud sündmustele. Nii alustabki ta Soloni reformidest 6. sajandil eKr, mis olid võrreldavad nüüdisaegse IMF-i struktuurse kohanemise programmiga. Ühest küljest huvitav teos, eriti ajaloohuvilisele, teisalt ei olnud seda üleliia lihtne lugeda, eriti, kui ei ole ajalooga nii väga sina peal. Ja huumorimeelt on Pajulal ka: "Siin tasub meeles pidada, et senisest kahest suurest valuutasõjast on pooled lõppenud päris sõjaga."

Hille Karm "Midagi head"
Lühijuttude kogumik. Jälle! Tuleb välja, et mullu oli tegemist lühijutu-aastaga. Tõepoolest - lugesin kokku 15 jutukogumikku. Tean, et paljud peavad vaid pikki romaane lugemistväärivaks. Aga niimoodi jätavad nad ennast paljustki ilma. Ka mõne paarileheküljelise jutukesega on võimalik väga paljut öelda. Hille Karmi jutud räägivad kaasaja naistest ja tõepoolest oli hea lugemine. Eriti, kuna teost täiendab Piia Lehti graafika. Kõik Karmi jutud lõpevad ikka positiivse tundega, kui mitte muud, siis tuleb lõpuks päike välja. Kaasaegne Eesti naine, nimega Krõõt, kes teatab jutu lõpuks Andresele: "Mina enam ei kaeva". Jah, aeg on edasi läinud. 

Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel"
Õnnepalu eraldus üksikule saarele ja kirjutas seal päevikut. Päris üksi ta seal saare peal muidugi ei olnud, aga sisemine eraldatus on olulisem kui see, mis toimub ümberringi. Siin on nö klassikalised Õnnepalu teemad - üksindus ja igatsus, ebakindlus, surm ja hall ilm.
Üldse on romaanides midagi imelist, kuigi, ma olen nõus, nad on tühised või minu pärast koguni kõlvatud. Aga nad teevad meiega midagi, mida ei tee ükski traktaat ega õpetus. Nad teevad mingi koha lahti. Ühe hetke jooksul me ei mõtle mitte üldse oma elu ja iseenese peale. Ja selle hetke jooksul toimub vabanemine.
Mart Helme "Kaks mõõka. Hiina jutud"
Kellegi raamatute lugemiseks või kunsti nautimiseks ei pea ju olema tema maailmavaatega ühel nõul. Hiina jutud on sündinud Hiina armastusest ja siin on mõned Hiina muinasjuttude ümberkirjutused kui ka algupärased Hiina-ainelised lood. 

Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"
Ulmejutt sellest, mis võib juhtuda, kui üks hullude ideedega maailmavallutaja tüüri juurde saab. Aga selleks, et ta sinna saaks, peab ka ümbritsev keskkond seda võimaldama. Inimesed on kaugele jõudnud - näiteks geneetiliselt muundatud loomad, keda kasutatakse teaduses ja toiduvalmistamiseks. Siit ei ole kaugel ka geneetiliselt muundatud inimesed. Katastroof ei jää tulemata. Atwoodi küsimused on lihtsad: "Mis juhtub, kui me jätkame seda teed, mille me juba oleme? Kui libe see on? Millised on meie päästeinglid? Kellel on tahet meid peatada?"

Stanley Wells "Kas on tõsi, et Shakespeare ...?"
Hulk legende ja fakte Shakespeare kohta. Autor püüab siin raamatus ühtesid teistest eraldada, mis alati ei õnnestugi. No kes see ikka praegu enam teab, mis seal 16. sajandil täpselt juhtus. Saab natuke targemaks.

Neil Gaiman "How the Marquis Got His Goat Back"
Neverwhere'i lisalugu, mis eraldiseisvana ilmselt suurt midagi ei paku. Neverwhere'i lõpus teatavasti jäi Markii oma erakordsest kuuest ilma ja pealkirja järgi võib juba arvata, millest see teos räägib. London Below's ei ole midagi ega kedagi enesestmõistetavat ja elu säilitamiseks tuleb olla korraga nii osav kui ka nutikas. Teose lühidus tähendab, et mõne koha peal liigub tegevus nii kiiresti edasi, et enne kui lugeja arugi saab, on ta juba ülejärgmises pildis. Ma pidin vahepeal tagasi minema ja üle lugema, et mõista, ah siin see pööre juhtuski. London Below'ga tutvust teinutele soovitan igatahes soojalt.

Theodor Storm "Kimliratsur"
See on Saksa 19. sajandi romantismi näide, pisike ja lühike, kuid siiski põnevusega loetav. Oh, raamatu sisekaanetutvustus ütleb, et jutustus on "realismisugemetega". Võib-olla tunduvad nüüd, 300 aastat hiljem, raamatu sünge ja müstiline õhkkond, tegevusaeg ja tegelased romantilised. Raamat on kirjutatud 19. sajandi lõpus, aga tegevus toimub 17. sajandil. Põhja-Saksamaal peetakse põlist võitlust merega. Peategelane on talupoeg, kes on tugev matemaatikas ja kes soovib saada tammivardjaks. Aga tammivardjad on siinkandis ajast-aega olnud rikkamate meeste pärusmaa. Tasapisi rühib ta oma sihi poole ja saab, mida on soovinud, hoolimata ümbritsevast hoolimatusest ja piiratusest. Aga looduse stiihiale vastu ei saa.

reede, 12. august 2016

Jerome K. Jerome "Idle Thoughts of an Idle Fellow"

Jerome K. Jerome "Idle Thoughts of an Idle Fellow" on eesti  keelde tõlgitud kui "Laisa mehe laisad mõtted", mis minu arvates ei anna mõtet päris täpselt edasi. Idle tähendab pigem jõudeaega. Laiskus on minu jaoks eelkõige see, kui peaks midagi tegema, aga ei viitsi. Jõudeaeg aga on hoopis aeg, kus ei pea midagi tegema, ja siis saad tegeleda omale meelepäraste asjadega. Näiteks kirjutada raamat mõtetest, mis sel ajal tekivad.

Jerome'i kõige kuulsam teos on kahtlemata "Kolm meest paadis", mida tasub aeg-ajalt üle lugeda. Milline mõnus huumor ja eneseiroonia. "Idle Thoughts of an Idle Fellow" on kirjutatud samasuguse mõnusa tundega, kuigi seiklusi on siin vähem, heietused on vast kõige täpsem määratlus. Samas ei ole Jerome'i kõik jutud ühtemoodi lahedad lugeda. Mõni aeg tagasi loetud "Clocks" rääkis vist kelladest ja "Tea Table Talk" oli tüütu targutus seltskondliku vestluse teemal, millega praegusel ajal ei ole enam mitte midagi peale hakata.

Ise ütleb autor eessõnas nii: "Tänapäeval nõuavad lugejad raamatult seda, et see parandaks, õpetaks ja õilistaks. See raamat ei õilistaks isegi lehma. Ma ei suuda seda kohusetundlikult soovitada ühekski kasulikuks eesmärgiks. Ma võin vaid soovitada – kui te olete tüdinenud "saja parima raamatu" lugemisest, siis võiksite te pooleks tunniks kätte võtta selle.".

Jerome'il on mõtteid igasugustel teemadel - laisklemisest, armunud olemisest, masendusest, rahapuuduses olemisest, tühjast tööst ja vaimu närimisest, maailmas edasiliikumisest, ilmast, kassidest ja koertest, häbelikkusest, beebidest, söömisest ja joomisest, möbleeritud korteritest, riietumisest ja käitumisest, mälust. Mõtted armastusest olid tüütud - 19. sajandi viktoriaanlik mõtteviis naistest ja suhetest ajab praegusel ajal lihtsalt vihale. Ülejäänud peatükid aga olid enamasti vaimukad ja tervameelsed.
It is impossible to enjoy idling thoroughly unless one has plenty of work to do. There is no fun in doing nothing when you have nothing to do. Wasting time is merely an occupation then, and a most exhausting one. Idleness, like kisses, to be sweet must be stolen.
*
By the way, we never eat anybody's health, always drink it. Why should we not stand up now and then and eat a tart to somebody's success?
*
It is this glamour of the past, I suppose, that makes old folk talk so much nonsense about the days when they were young. The world appears to have been a very superior sort of place then, and things were more like what they ought to be. Boys were boys then, and girls were very different. Also winters were something like winters, and summers not at all the wretched-things we get put off with nowadays. As for the wonderful deeds people did in those times and the extraordinary events that happened, it takes three strong men to believe half of them.
Katkend (eesti keeles)

esmaspäev, 8. august 2016

Neil Gaiman "Odd and the Frost Giants"

Neil Gaimani "Odd and the Frost Giants" on lastelugu Skandinaavia mütoloogia ainetel. Odd on poiss, kes elas nii umbes tuhat aastat tagasi ühes Norra külas, tema jalg on murtud ja isa jäi ühel retkel kadunuks. Ühel päeval otsustab ta kõige viletsuse eest jalga lasta ja kohtab metsas rebast, karu ja kotkast. Edasi satub ta Asgardi, et päästa Norra jumalad külmahiiglaste käest.

Gaiman kirjutas selle World Book Day jaoks,  mis piiras ära teose mahu. World Book Day on üritus UKs, kus koolilapsi julgustatakse raamatuid lugema ja pakutakse spetsiaalselt selleks päevaks kirjutatud raamatuid. Maksimaalne maht on 15 000 sõna, mis on umbes veerand romaani tavapärasest mahust. Mis on põhjuseks, miks lõpplahendus on selline nagu ta on.

Kui autoril oleks olnud rohkem ruumi, oleks ta ehk kirjutanud lõpu tavapärasemaks - peategelane võidab hiiglased võitluse ja kavalusega. Aga praegune lahendus pole ju üldse halvem. Ehk just selline, kus kurja hiiglase saab võita teadmistega, lihtsalt temaga rääkides, veendes, mis on ju suurepärane õpetus. Lasteraamatud peaksid siiski seikluste kõrval ka lapsele midagi maailmast õpetama.

Igatahes, kes ei ole veel tüdinud Lokist, Odinist ja Thorist või alles avastavad Skandinaavia mütoloogiat, neile peaks see raamatuke meeldima küll.

Katkend
Arvustused Goodreadsis

kolmapäev, 3. august 2016

John Cleese "Igatahes ..."

John Cleese on teadagi tuntud Briti komöödianäitleja, kõige tuntum ehk Monthy Pythonist ja filmist "Kala nimega Wanda". "Igatahes ..." on elulooraamat tema lapsepõlvest kuni suurema eduni. Kuigi ta riivamisi kirjutab ka Monthy Pythonist, siis lõpeb teos enam-vähem seal, kus sellega peale hakati. Samas saab palju teada tema koolipõlvest ja ülikooliajast. Cleese on pärit madalamast keskklassist (kesk-kesk-alam-keskklass, nagu ta ise kirjutab), kuid tema vanemad panid ta Cliftoni kooli, selleks muu kõrvalt kokku hoides. Eduka õpilasena jätkas ta Cambridge's, kuid selle asemel, et korralikku karjääri teha, huvitas teda rohkem näitekirjutamine ja näitlemine. Edasine on juba ajalugu.

Nagu öeldud, Monthy Pythoni telgitagustest siit suurt teada ei saa, kuid II Maailmasõja hakul sündinud Cleese pajatab lõbusal ja iroonilisel moel elust oma nooruspõlve Inglismaal. Eks ta teab ise kõige paremini:
Ma tean, et see teos peaks olema autobiograafia, aga tegelikult on tõsi see, et enamik teist ei huvitu mitte kõige vähemalgi määral minust kui inimesest ega tunne kaasa kõikide nende kannatuste juures, mis teevad mind nii eriliseks. Ei, te vaid lehitsete mu südantlõhestavat elulugu, lootes pisut nalja saada, kas pole?
Samuti võiks teost olla kasulik lugeda algajatel komöödianäitlejatel. Ega ta mingeid õpetusi ega retsepte ei jaga, aga mõningast sissevaadet komöödia kirjutamisse ja ettekandmisesse küll. Üks raske töö on see naljategemine. Naljade kirjutamine aga võib olla raskemgi veel:
Pole kuigi palju ameteid, kus on võimalik kaheksa tunni jooksul mitte kui millegagi välja tulla, ja sellest tekkiv ebakindlus on väga hirmutav. Kunagi ei kuulda raamatupidaja blokist või müürsepa blokist, aga kui üritad teha midagi loovat, pole vähimatki garantiid, et midagi ka sünnib.
Hirmsasti tahaks norida tõlke kallal. Ma üldiselt ei ole selles suhtes üleliia tundlik, peaasi, et mõte arusaadav on, aga seekord ma tõesti tundsin, et minu intelligentsust on riivatud. Paar näidet:
Lugu on minu arvates naljakam just selle pärast, et ta mõistis oma tegu, kui see oleks olnud siis, kui ta poleks seda mõistnud või sellest hoolinud.
*
"Ärge nendega vaevuge."
*
Kujutlesin sketši, kus noor ühe jalaga statiiv jõuab sõjast koju ja teda tervitab ema, päevik ja pliiats käes, ja on valmis märkima üles järgmise külaskäigu kuupäeva ja kestust ning sellest järgmise oma ka.
Aga kõige rohkem häiris mind "riigikool". Clifton on public school, kus on päris kõrge õppemaks ja see ei ole riigikool! Vastupidi, public school on eesti keeles erakool. Siis oli seal veel humanitaarkool, kus käisid vaesemad ja õppemaksu ei olnud, aga mis see originaalis oli, seda ma kiirelt välja ei selgitanudki. On ju imelik lugeda sellist lauset: Jonathan ja Peter rääkisid publikule, et nemad tulevad headest perekondadest ja on käinud riigikoolides, samal ajal kui Alan ja Dudley olid töölisklassist. Tee google lahti ja wiki annab kiirelt teada, et: The historic term public school should not be misunderstood to mean they are public sector schools; they are in fact private sector.

Aga et mitte nii negatiivsel toonil lõpetada, siis näide poiste huumorimeelest:
Rõõm vimkadest – ja aeglaselt kasvav maine stsenaristidena – said ühel päeval kokku, kui meile helistas Hollywoodi režissöör Sidney Salkow, kes oli parasjagu Londonis ja tahtis meiega kohtuda. Kohtumispäeval tegime ta kohta eeltööd ja avastasime, et tema nimel on hulk filme, mis paistsid teisejärgulistena. Seega otsustasime, et see ruum, kus kohtumine pidiaset leidma, peaks olema kaunistatud viisil, mis tähistaks sündmuse olulisust. Mul on alati olnud suur pehmete mänguasjade kogu (ostan neid ettekäändel, et need on lastele), nii et nüüd läksime mu kogu kallale, asetasime loomad toas igale poole, osati ka peitu, igaüks pilguga tooli poole, kus härra Salkow pidi istuma: lambi taga orav, kardinapuul leopard, tooli all pesukaru, televiisori taga jaanalind, aknalaual tüügassiga, kaks mäkra sahtlist välja vahtimas, lambi ümber mürkmadu, pisike leemur piilumas salvrätikarbist, kaelkirjak kardinate kohal, krokodill teiselpool akent (teibiga ääre külge kinnitatud), vaatamas härra Salkow tooli poole meetri kauguselt, kaks sebrat piilumas prügikorvist, ahvid lambivarjudes, kõik varjatud nii hästi kui oskasime, et meie Hollywoodi režissöör märkaks vaid üht korraga. Lootsime, et aeglane, järkjärguline taipamine, et tal on faunast pealtvaatajaskond, vapustaks teda rohkem kui üks suur, üheaegne zooloogiline avastus.
Tõlkinud Mai Tõnisoo

Teised kirjutavad:
kultuur.err
Sõber raamat
Mart Juur
Martinson ja sõbrad
Ekspress
Loterii

laupäev, 30. juuli 2016

Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Anne Lill "Normaalne söömine"

Mina olen üles kasvanud teadmisega, et rasv on paha. Rasv teeb paksuks ja haigeks. See kole kolesterool! Nädalas tohib süüa maksimaalselt pool muna jne. Siis leiti, et rasva võib süüa küll, aga paha on hoopis süsivesik. Suhkrust rääkimata. Valge surm! Tühjad kalorid! Tahaks kohe kuri olla. Mulle on eluaeg valetatud! Selliseid sügavalt sissejuurdunud õpetusi ei muuda üleöö, seda enam, et pidevalt ilmub uusi ja üksteisele vastukäivad teateid toidust ja toitumisest.

Praegusel ajal on infot toitumise kohta rohkem kui kunagi varem. Ühel päeval loed internetist, et kohv on paha, järgmisel, et väga kasulik. Piim aga polevat üldse mingi inimese toit. Pole ime, et inimesed kõiges selles infouputuses segaduses on.

Autorid rõhutavad, et "Normaalne söömine" põhineb ainult kõige uuemal teaduslikult tõestatud informatsioonil. Uuringutel, mis on tehtud inimestega, mitte loomade peal. Sest kuigi uuringud võivad näidata, et näiteks suhkur võib tõsta  äädikakärbse Alzheimeri tõve riski*, on inimene siiski teistsugune loom oma unikaalse seedesüsteemiga ja teiste olendite peal tehtud katsed ei päde mitte.

Normaalne söömine tähendab, et tuleb süüa kõiki vajalikke toitaineid vajalikus koguses. Nii rasvu, suhkruid kui ka süsivesikuid, valkudest rääkimata. Nii taimset kui ka loomset toitu, nii süsivesikuid, suhkrut, piimatooteid kui ka rasva. Täitsa normaalne. Ainuke päris uudis minu jaoks sellest raamatust oli, et maasikad ei sisaldagi rauda nii palju, kui arvatud on. Rauda saab pigem ikka lihast, verivorstist ja maksast, ka näiteks naturaalsetest täismahladest ja paljudest taimedest, kuid neis sisalduv tugevalt seotud taimne raud imendub inimkehas halvasti. Maasikad tasub siiski süüa, kuna nad sisaldavad rikkalikult mangaani, C-vitamiini ja B9-vitamiini.

Raamat koosneb kolmest peatükist. Esimene on normaalse söömise kiirkursus, kus seletatakse lihtsalt ja kiirelt ära, mis see on. Teine peatükk räägib sedasama, aga põhjalikumalt, võttes ette kõik olulised toitainete grupid ja toiduained ja kirjeldab, miks neid vaja on, mida nad kasulikku annavad jne. Viimane peatükk on maitse asi. Autor (kes neist?) muheleb elu ja söömise üle.

Olen kindel, et ka selle raamatu teesidele saab esitada vastuväiteid, aga iga inimene peab omale lõpuks leidma mingi pidepunkti, eriti mis puudutab sööki ja söömist, sest nagu ütlevad autorid: "üha intensiivsemaks muutuvas infomöllus on läinud kaotsi lihtne elutõde – meie kui bioloogiliste isendite sisu ja toimimine sõltub sellest, mida ja kuidas me sööme." Ja veel: söömise pärast pole vaja muretseda, paanitseda, tõmmelda. Oma kehakaalu tuleks suhtuda lugupidamisega, sest keha koos oma heade ja halbade külgedega on iga inimese geenikogumi reaalne väljund." Mulle igatahes tundub selline lähenemine väga mõistlik erinevalt enamasti internetis levivatest "absolutsetest tõdedest".


*see näide on illustreeriv


Mõned väljakirjutused normaalse söömise kohta:

Hommikusöök. Ei maksa peljata, et hommikune väike tordilõiguke vööümbermõõtu paisutaks. Inimkeha ainevahetus on korraldatud nii, et hommikul söödud süsivesikute muundumist ülemääraseks rasvaks ei toimu. Rasvaga hommikuti liialdada ei maksa. Mis ei tähenda seda, et hommikune söögikord peaks olema rasvavaba. Kasuta võid, mitte margariini! Ära alusta oma päeva vorstivõileibadega. Neis on rasva hommikuks natuke liiga palju. Samal põhjusel ei ole sobiv süüa mitu korda nädalas sardelle või viinereid. Kalarasv probleeme ei tekita, nii sobib hommikusöögiks hästi tükike rasvasemat kala: heeringat, kilu, lõhet või forelli. Saad korraliku portsu oomega-3 rasvhappeid ja olulise koguse ka kõrge bioväärtusega toiduvalke.

Lõunasöök. Naudi rahulikult lõunasööki, mis peaks olema võimalikult mitmekesine, meeldiv ja maitsev.

Õhtusöök. Ära liialda õhtusöögi kogusega (liigsus läheb nüüd juba rasvaks!). Õhtueine peaks sisaldama väga vähe süsivesikuterikkaid toiduaineid. Hästi sobivad õhtusöögiks puuviljad ja juurviljad. Õhtusöök peaks andma kõrge bioväärtusega toiduvalku, st siia sobib kala, linnuliha, väherasvane juust, kohupiim, kvaliteetne biokeefir. Pane tähele! Mida hilisem on õhtusöögi kellaaeg, seda rohkem hoia eemale tärkliserikastest toiduainetest: saiake, pannkook, magus koogike, pasta- ja kartulitoit jms. Samuti peaks õhtusöögil vältima liigrasvast toitu.

Kui vahel siiski juhtub, et sööd mõned päevad veidi valesti, ei sünni sellest kohe paha, juhul, kui eelnevatel päevadel oled järginud normaalse söömise põhireegleid, sest inimese ainevahetus pole jõuetu värk, mis kohe tõrkuma hakkab.

Iga päev tuleks tingimata süüa midagi täisteraviljatoodete (leib, helbetoidud, pudrud) ja piimasaaduste (kohupiim, kodujuust, probiootiline keefir, pett, juust) hulgast, süüa juur- ja puuvilju, tarbida täismahla, kvaliteetset külmpressitud õli ja puhast vett. Edasi, et ainevahetus töötaks laitmatult ja tervis oleks korras, peaksid sööma linnuliha (kana, kalkun jm) vähemalt kolm korda nädalas, kala vähemalt neli korda nädalas, muna (kanamuna, vutimuna jm) vähemalt neli korda nädalas ja punast tailiha (sea-, lamba-, veiseliha) mitte harvemini kui kord-paar nädalas.

Inimese toidu põhi-süsivesikuks sobib looduses laialt levinud liitsüsivesik tärklis. Inimorganism on evolutsiooniliselt kujunenud seda kasutama seetõttu, et tärklis koosneb glükoosijääkidest, st annab seedimisel vajaliku kiirusega verre glükoosi (veresuhkur!), mille sobiv tase on inimelu jaoks asendamatu.

Sahharoos on normaalses koguses tarbituna inimorganismile sobiv toidusüsivesik, andes verre üheaegselt ülivajalikku glükoosi ja teatud koguse vajalikku fruktoosi. Nii et pole ta ei valge ega pruun surm, ega ole tema puhul tegemist mingite tühjade kaloritega! Neid silte hakati sahharoosile külge kleepima tehismagustajate turule toomiseks! Viimastel on aga palju võimalusi tekitada inimorganismis tasapisi probleeme. See, et osa inimesi kipub sahharoosi pidevalt liiga palju tarbima, on tarbimise probleem, mitte sahharoosi kui ühendi probleem!

Ja veel! Mis tahes toiduaine pidev ülemäärane tarbimine tekitab probleeme.

Umbes 75% toidulipiididest võiks pärineda taimsest toidukraamist. Toit peaks sisaldama vajalikul hulgal kolesterooli. Mitte üle 250 mg päevas (kui seda hulka mõni päev ületada pole see probleemiks). Seega: vältida lipiidide puhul pidevat alatarbimist või liigtarbimist, tarbida neid õigetes vahekordades ehk olla normaalne sööja.

Kuna petis leiduv vesi on seotud põhiliselt valkudega, imendub see soolestikust väga aeglaselt, mis tõstab peti ettepoole igasugusest tarbitavast veest, olgu see siis tavaline või maitsestatud.

Parim taimse ja loomse toidukraami suhe inimese igapäevatoidus jääb järgmiste protsentide vahemikku: 75…85% taimset ja 15…25% loomset päritolu toiduaineid.

Rasvhapete õiged kogused ja vahekorrad on kenasti paigas, kui sööme päevas vähemalt näiteks 250 g puuvilja, 250 g aedvilja, nädalas kolm-neli korda head rasvast kala, tarbime külmpressitud taimeõli, tarbime järjekindlalt mitmesuguseid piimatooteid, linnuliha, mune ning vähemalt kord nädalas pisut kvaliteetset tailiha. Lihtne, kas pole? Ja säästlik ka, sest pole vaja raha välja anda libasõnumite järgi toimides.

Jälgi, et sinu päevane söömine tagaks organismi tervisliku ja täisväärtusliku talitluse kogu päeva jooksul. Selleks söö hommikul mõõdukas koguses komplekssüsivesikuid ja piisavas koguses häid toiduvalke; lõunasöök peaks olema hästi mitmekesine, naudi seda hoolega; õhtusöök peaks olema süsivesikute vaene (väldi tärkliserikast toitu) ja sisaldama rohkem kvaliteetseid toiduvalke. Ära tee oma organismile kahju, järgides tervisele ohtlikke libanõuandeid. Näiteks tarbida kiireks kaalukaotuseks tohutul hulgal valke ja ülivähe süsivesikuid. Pikapeale lõpeb selline valguga suur liialdamine ning süsivesikute alatarbimine maksa, kõhunäärme ja neerude tegevuse tõsise häirumisega ja nii talitades tekitad sa ise suure riski mitme raske haiguse tekkeks.

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Nädala autor
Mihkel Zilmeri raadiosari
Toitumistarkus

teisipäev, 19. juuli 2016

Kai Aareleid "Linnade põletamine"

Kai Aareleiu "Linnade põletamine" on ühekorraga nii ajalooline kui ka isiklik. Ülesehituselt on teos sarnane autori eelmise romaani "Vene verega". Samasugune fragmentaarsus, ajas liikumine ja lüheldased peatükid. Põhiline osa tegevusest toimub 50ndate Tartus ja toimumise koht on üsna täpne. Vaatsin kaardi pealt järele - Kastani ja Vanemuise nurgal on üks sinine maja, mille kõrval Korp! Fraternitas Estica maja. Seal see tegevus siis toimuski.

Õhkkond tundub autentne. 50ndate aastate vaikimine ja olme. Kuigi olme tuleb sisse pigem vihjete kui otseste kirjelduste kaudu, on see siiski piisav, et tunda ennast kohal, sealsamas ruumis ja ajas.

Ma ei ole üldse kindel, kelle lugu see oli. Ühest küljest nagu suurekskasvamise lugu. Peategelane on olemas - Tiina, kelle silme läbi kogu tegevus toimub. Aga samas on teoses võrdväärselt juttu ka tema emast ja isast. Värvikad on kõrvaltegelased. Lapsepõlve ja noorusaja pettumusi markeerib Aareleid pigem vihjamisi, aga nii, et tunda on. Väga palju jääb nendel lehekülgedel ütlemata.

Mul on raske selle teose kohta midagi arvata. Arvamisraskused tekivad üldiselt kahel juhul - kui teos ei jätnud mingit muljet või kui mõjus liiga tugevalt. "Linnade põletamise" puhul ei ole kindlasti kummagagi tegemist. Ehk on see lihtsalt liiga täiuslikult kirjutatud? Liiga steriilselt? Sest Aareleid kirjutab väga täpselt, väga napilt - mitte ühtegi ülearust sõna, nagu öeldakse. Mitte millestki ei ole kinni hakata, kusagilt harutamist alustada. Juba enne ilmumist kuulsin teose kohta ülivõrdes sõnu, mis on alati oht. Hakkad ootama midagi erilist, ise tegelikult teadmata, milles see seisnema peaks. Ja siis osutub tegelikkus selliseks tavapäraseks, mitte viletsaks või igavaks, hoidku sellest, kuid selliseks nagu elu ise, mis on just niisugune nagu sa selle ise lood ja mõtled.

Raamat on kujundatud pealkirja motiivi toetama - linnade põletamine on teatavasti kaardimäng ja raamat on lõigatud selliselt, et see meenutab kaardipakki. Tuttav trükikojast ütles, et sellise lõikamisega iga trükikoda hakkama ei saa. Igatahes tundub köide käes hoides ja peale vaadates hoopis erinev kõigist ülejäänutest. Samas jäi pealkirja ja sisu seotus minu jaoks häguseks. Jah, kaardimäng on Tiina isa elus olulisel kohal. Linnade põletamine on üks üsna mõttetu kaardimäng, kus tulemuse määrab ainult juhus või õnn, mänguoskused siin ei aita. Samas on mängul nii pretensioonikas pealkiri. Raamatu kaanel on kaardimajake, mis sümboliseerib enamasti ehitatu kaduvust. Elu on habras ja selle reeglid ja tulemuse määrab keegi teine, mitte inimesed ise? Kas elu sõltub sellest, milline kaart sulle juhuslikult kätte juhtub, või ka sellest, milline kaart on sinu vastasmängijal? Mitte keegi ei saa ise olla oma õnne sepp? Tiina ema proovis oma õnne enese kätesse võtta, kuid lõpuks oli ikka sunnitud endise juurde tagasi pöörduma. Uut elu ei ole olemas.
On ainult see üks kõigi valikute ja eksitustega elu. Kõigi unistuste ja pettumustega, see üks. (lk 258)

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Teine katkend raamatust
Sehkendamine
Laiapea
Rabarberibulvar
Istu mu pingile...
Kultuur.err, Jüri Pino
Sirp
Liivametsa lugemised

Tänan "Varrakut" raamat eest.

kolmapäev, 29. juuni 2016

Käisin poes ja kirjanduslik reisikiri

Stratford-upon-Avon
Ma pole juba mitu aastat 'käisin poes' postitust teinud. Ega ma eriti enam raamatupoes ei käigi - lugemata teoseid niigi küllalt. Aga kuidagimoodi tulevad raamatud minu juurde ilma, et ma peaksin neil poes järel käima. Vahel siiski käin raamatupoes ja reisil olles astun ikka mõnda sisse. Kuna Ühendkuningriik on praegu kuum teema, siis annan ka oma pisikese panuse ja kirjutan väikese reisikirja kirjanduslikust Inglismaast.

Poed
Inglismaa on muidugi põnevaid raamatupoode täis - kui suured ketid välja jätta, siis Londonis võiks külastada Foyles'i - ma ei tea, mis see oli, aga selles poes oli väga mõnus olla. Oli see hea aura või midagi muud, igatahes oleksin seal veetnud kõvasti kauem aega, kui sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Ostsin Ray Bradbury "Fahrenheit 451", sest polegi seda "armastuskirja raamatutele ja inimestele, kes neist hoolivad" (Maria Popova Brainpickingsist) veel lugenud. Viimane aeg.
Foyles
Siin on kena ülevaade Londoni põnevamatest raamatupoodidest. Foyles'iga samal tänaval asub mitu antikvariaati, "Any Amount of Booksis" leidsime sci-fi riiulilt Indrek Hargla "Apteeker Melchiori ja Rataskaevu kummituse".
Any Amount of Books

Londoni Shakespeare's Globe teatri poest leiab suure hulga Shakespeare'i teoseid igale maitsele, nii klassikalisi, foolioväljaandeid mitusada aastat vanadest tekstidest kui ka mangasid. Shakespeare on muidugi esindatud igas raamatupoes, on ju käimas Shakespeare 400 mälestusaasta.

Oxfordi Broad street on kuulus selle poolest, et seal on kõige rohkem midagi ruutmeetri kohta. Vihjeks - sellel tänaval asub Blackwelli raamatupood, mis müüb aastas rohkem raamatuid kui ükski teine pood UKs. Pealtnäha üsna pisike pood, aga maa all pidid asuma hiiglaslikud keldrid, kõik raamatuid täis. Sealt leiab muuhulgas populaarsete teoste ladina- ja vanakreekakeelsed tõlked. Harry Potter ladina keeles - anyone? Muuhulgas sõime poe kohvikus imehäid skoone - clotted creami ja vaarikamoosiga, nagu peab.

Shakespeare haud Stratford-upon-Avoni
Püha Kolmainsuse kirikus
Shakespeare
Käimas on Shakespeare aasta - 400 aastat bardi surmast. Kuna tema sünniaeg ei ole nii täpselt teada, siis tähistataksegi rohkem surma-aastapäeva, millest tänavu 23. aprillil sai 400 aastat.

Stratford-upon-Avon on teatavasti Shakespeare sünnikoht, kus saab näha maja, milles ta elas ja kirikut, kuhu ta maetud ja mis on üldse üks armas väike linnake ja väärt külastamist vahest ka ilma Shakespeare'ta. Kirikus muide oli infoleht saadaval ka eesti keeles.

Miks Shakespeare Stratford-upon-Avonist Londonisse kolis? Ilmselt läks suuremat raha teenima, aga võib-olla ka põgenes ahistava perekonnaelu eest - naist ja lapsi ta ju kaasa ei võtnud.
Stratford-upon-Avon

Shakespeare's Globe asub Londonis ja praegune teater ehitati 1997 algse Globe Theatre'i asukoha lähedale Thamesi äärde. Seal toimuvad iga päev etendused ja et asi oleks eriti autentne, siis pole ei elektrit ega seisualal katust. Mis tähendab, et talvel etendusi ei toimu, sest siis on lihtsalt liiga pime ja külm. Keegi küsis giidilt, et mis siis saab, kui vihma sajab, millele see rõõmsalt vastas, et siis saavad kõik märjaks! Cool! Teatris mängitakse lisaks Shakespeare'i näidenditele ka muud repertuaari. Viie naela eest saab lunastada box office'ist omale seisupileti. Istekohad on märksa kallimad. 16. sajandil asusid teatri sissepääsu juures kastid, kuhu tuli panna 1 penn seisukoha ja 3 penni istekoha eest. Sealt on ka pärit praegune piletikassa nimetus - box ehk kast.
Shakespeare's Globe

Väike sule ja tindiga kirjaharjutus
Jane Austen
Jane Austen elas oma lühikese elu jooksul päris mitmes kohas, Bathis veetis ta viis aastat ja see on piisav põhjus sinna majamuuseumi loomiseks. Bath on eelkõige kuulus Roomaaegsete termide poolest ja Austeni ajal ning hiljemgi oli tegemist populaarse spaaga. Bath olevat Austenit palju mõjutanud ja kahes romaanis - Northanger Abbey ja Persuasion - toimubki tegevus seal, kuigi nende kirjutamise vahel on palju aastaid ja ka üldine meeleolu hoopis erinev. Muuseas, ta avaldas oma raamatud anonüümselt ja Jane Austeni nime all ilmusid need alles pärast tema surma.

Milline Jane Austeni kangelanna sina oled? (Klikka pildil suuremalt nägemiseks)
Harry Potter
Harry Potterit leiab UKs mitmes kohas. Huvilised võiksid Londonis läbi käia Leadenhall Marketist, kus filmiti Diagon Alley. Kõndige üle Millennium Bridge'i, mille surmasööjad õhku lasid. King's Crossi jaamas asub platvorm 9 3/4, millest on tehtud korralik rahateenimismasin. Pärast pikas järjekorras seismist saad kaela triibulise salli ja kätte fotograafi tehtud pildi. Samas on ka Harry Potteri pood. Eriti suured huvilised võivad osta Harry Potteri ekskursiooni kas Londonis või Oxfordis. Oxfordis kasutati filmimiseks Christchurch College'it, New College'it ja Bodleian Library't. Ja kõige suuremad fännid seavad sammud Londoni Palace Theatre'sse, kus 30. juulil esietendub uus näidend "Harry Potter and the Cursed Child".
Palace Theatre
Neil Gaiman
Reisi viimase raamatu soetasin omale aga hoopiski mujalt kui poest. Õnneliku juhuse tõttu toimus Londonis just sel ajal, mil mina seal olin, kohtumisõhtu Neil Gaimaniga - An evening with Neil Gaiman and Audrey Niffenegger. Samal päeval tuli välja tema uus non-fiction teos "The View from the Cheap Seats". Piletihinna sees oli ka raamat koos autogrammiga. Gaiman on kirjandusmaailma superstaar - üritus oli välja müüdud ja kui me tund enne algust kohale jõudsime, lookles saba pikalt tänava lõppu ja edasi.

Alustuseks tuli lavale Gaiman koos poja Ashiga ja juhatas sisse üllatusesineja - kelleks oli - üllatus-üllatus - Amanda Palmer, kes esitas ühe laulu koos oma isaga. Hiljem sebis Palmer lava ees, taga ja külje peal, üritades ennast jagada kuulamise ja poja vahel.

Kahjuks ei saa ma edasi anda kõike seda, millest Gaiman ja Niffenegger rääkisid. "The View from the Cheap Seats" on paks ja raske kui telliskivi ja nagu ikka, oli lugudest valikut teha väga raske. Gaiman ütles, et ta pole kunagi ühegi oma raamatu ilmumise suhtes olnud nii närvis kui seekord. Sul on võimalik ennast ilukirjanduse taha ära peita, kuid sul ei ole võimalik peita ennast asjade taha, millest sa mõtled ja millesse sa usud.

"The View from the Cheap Seats" on saadaval ka audioraamatuna. Siin hoiatas Gaiman, et kui kellelgi on plaanis välja anda oma non-fiction kogumik ja ta selle ise audioraamatuna sisse kavatseb lugeda, peaks raamatust välja jätma intervjuud teiste autoritega. Sest kui ta peab lugema ette iseenda küsimusi ja seejärel kehastuma nt Ray Bradburyks, et neile vastata, siis selline ümberkehastumine on üsna segadusttekitav ülesanne. Gaiman lahendas selle lõpuks nii, et luges eraldi sisse oma küsimused ja siis eraldi intervjueeritava vastused. Gaiman on muide väga hea lugeja ja selles veendumiseks kuulake näiteks, kuidas ta loeb Dickensi "Christmas Carolit".
Pimedas saalis rõdu pealt kahjuks telefoniga suurem asi pilte ei saa

neljapäev, 26. mai 2016

Arkadi ja Boriss Strugatski ""Hukkunud Alpinisti" hotell"

Arkadi ja Boriss Strugatski ""Hukkunud Alpinisti" hotell" oli üle pika aja raamat, mida ei saanud enne käest panna, kui läbi oli saanud. Hoolimata sellest, et olin näinud filmi ja teadsin, mis toimub ja kuidas teos lõpeb. Ikkagi oli väga põnev ja natuke õudne. Film jälgib raamatut üsna täpselt, kui ehk tulnukate maalviibimise täpsemad asjaolud välja jätta. Aga tegelikult on mul meelest läinud, kui palju filmis seda üldse seletati. Härra Mosese seoseid kurjategijate ja endiste natsikomandöridega ma filmist igatahes ei mäleta. Bruni mustkunstnikust onu ka filmis polnud.

Algatuseks on tegemist klassikalise suletud ruumi mõrvajuhtumiga. Laviini tõttu muust maailmast äralõigatud hotell, puhkusel politseiametnik ja mõrv lukustatud toas. Inspektor Glebsky on selline fantaasiavaese ja ülimalt korrektse politseiametniku musternäidis, kes ei taha kuulda midagi sellest, mis tema ratsionalistliku ja asise maailmavaatega kokku ei lähe. Aga hotellis toimuvad imelikud asjad ja lõpuks peab ka Glebsky alla andma - tegemist on tulnukatega. Ütleks, et tulnukate osa on selles teoses kõige nõrgem. Erakordsete võimetega tegelased, kes ei saa siis ühest politseiinspektorist jagu, samuti nende seosed natside ja kurjategijatega. Aga siin tuleb meeles pidada, et raamat ilmus 1970, sügaval nõuka-ajal.

Igatahes soovitan lugeda ka neil, kes filmi näinud ja raamatut just sellepärast ette ei ole võtnud.

Tõlkinud Maiga Varik

Teised kirjutavad:
Peeter Olesk, EPL
Ulmekirjanduse Baas
loterii
Nuxxbooks
Folie a Deux

pühapäev, 15. mai 2016

Dave Hutchinson "Euroopa sügis"

Dave Hutchinsoni "Euroopa sügise" peategelane on eestlane Ruudi ja tegevus toimub Euroopas 21. sajandi teisel poolel. Selleks ajaks on Euroopa killustunud hulgaks pisikesteks riigikesteks ja Schengenist on ainult kaunis mälestus. Iga linn või isegi linnaosa võib ennast iseseisvaks riigiks kuulutada ja kõigi vahel on loomulikult korralikud piirid koos põhjaliku piirikontrolliga. Ruudi töötab kokana Poolas, kus talle tehakse ahvatlev pakkumine asuda tööle kullerina. Kullerteenistuse näol on tegemist organisatsiooniga, mis püüab hoida meeles Schengeni vaimu, ehk nad toimetavad saadetisi üle piiride, need võivad olla nii legaalsed kui ka mitte nii eriti. Üsna varsti avastab Ruudi, et mõõdukalt ohtliku kulleritöö asemel on ta sattunud hoopis kõrgemasse mängu, mis tal üsna kiiresti üle pea kasvab.

Mul on alati spiooniraamatutega raskusi olnud, mitte et ma neid eriti palju oleksin üldse lugenud. Olen sunnitud tunnistama, et spiooninduse peened finessid jäävad minu jaoks tabamatuteks ja ka siis, kui keegi selgitab, miks keegi käitus nagu ta käitus ja milles asja iva oli, ei saa ma tihtipeale mitte midagi aru. "Euroopa sügis" ei olnud selles mõttes teistmoodi, et igasugused vihjed ja märkused, mis olid edasi antud kui täiesti enesestmõistetavad, jooksid mul lihtsalt mööda külgi alla.

Lõpplahenduses olin pisut pettunud. Paralleelreaalsuse sissetoomine irdus kuidagi teose senisest teemast. Kuigi lahenduseni jõudmine oli tõtt-öelda päris põnev. Minu meelest oleks võinud lõpuni jätkata spioonimängude rida.

Vahepealne isa ja venna liin Lahemaal aga ei mänginud lõpus enam mingit rolli ja tundus, et oli vaid mahutäiteks lisatud. Kuigi see osa oli minu jaoks vast kõige kaasahaaravam. Sest tervikuna "Euroopa sügis" mind üleliia kaasa haarata ei suutnud. Üks põhjus, nagu juba mainisin, et ma ei saanud keerukatest keerdkäikudest aru, teiseks ei olnud Ruudi ka just selline kangelane, kelle käekäik eriti korda läheks. Ja milleks oli vaja Leod tappa? Ainult hoiatuseks? Mina küll aru ei saanud.

Kui veel teose ajastust rääkida, siis tundus see kuidagi vale olevat. 50 aasta pärast on elu-olu enam-vähem samasugune kui praegu. Kus on isesõitvad autod? Nutiprillid? Kiibid naha all? Ruudi vanem vend toksib vaevaliselt kahe näpuga lauaarvutil - kui praeguse aja lapsed enam-vähem sünnivad klaviatuur pihus. Ehk seletab pisut, et sajandi algul käis üle maailma Xiani gripp, mis suure osa inimkonnast maha niitis ja mis siis ehk pidurdas arengut.

Kui Ruudi õpetaja talle ühe ülesande ajal Rocco Siffredi nimeks paneb, siis on Ruudi häiritud, et talle pornotähe nimi pandi. Tõesti? Sada aastat vana pornonäitleja, kes teda peaks ometi mäletama? Ja kuidas sai Ruudi 21. sajandi teisel poolel olla 30-aastane, kui tema lapsepõlves "oli riik veel Nõukogude okupatsioonist uimane". Kaua see Eesti siis uimane oli? 60 aastat?

Kui nüüd veidike järele mõelda, siis ulme (ja tegelikult igasuguse žanrikirjanduse puhul) puhul on nii, et selle konkreetse maailma raames peab kõik olema usutav. Nii võtta, siis Hutchinsoni tulevikumaailmas toimusid asjad vastavalt tema loodud maailmale. Et see erineb minu või kellegi teise tulevikumaailmast, on ilmselt paratamatu. Lähituleviku kohta on enamikul oma maailm juba olemas ja siis tundub iga asi, mis sellest irdub, lugejale vale. Autori jaoks on ilmselt ohutum viia oma teos kaugesse tulevikku või täiesti uude väljamõeldud maailma, sest sellisel juhul on palju lihtsam aktsepteerida autori maailmanägemist. 

Teiste lugejate arvamusest on silma jäänud, et need lahknevad päris tublisti. Kellele meeldib kokaelu kirjeldus, kes peab seda kõige igavamaks osaks, kellele on huvitav paralleelmaailm, kellele hoopis spioonivõrgustik või poliitika. Kindel on see, et romantilist liini siin teoses ei ole. Mis jällegi on sõltuvalt vaatepunktist nii miinus kui ka pluss. Nii võib ehk järeldada, et sellest teosest võib igaüks endale midagi leida.

NB! Dave Hutchinson tuleb mai lõpus ka Tallinna kirjandusfestivalile!

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Varraku "raamatuklubi" arutelu Facebookis
Ulmekirjanduse baas
Loterii
Postimees
Loetu kaja
Laiapea
Digital Nerdland
Mariann
Mis loeb?

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest

laupäev, 23. aprill 2016

Sünnipäev!

Bukahooliku blogi esimene postitus ilmus 23. aprillil 2008, mis tähendab, et täna saab "Bukahooliku märkmed" 8 aastaseks.

Niisuguse ümariku tähtpäeva puhul (8 on ju ometi ümarik) natuke statistikat.

Selle aja jooksul on ilmunud 360 postitust, juttu on olnud 319 autori raamatutest, lisaks veel näpuotsaga muudel teemadel, kuid mis ikkagi raamatute või lugemisega seotud on olnud.

Kõige rohkem on raamatupostitusi järgmistel autoritelt:

Neil Gaiman (13)
Indrek Hargla (8)
Jürgen Rooste (7)
Andrus Kivirähk (5)
Kätlin Kaldmaa (5)
M.C. Beaton (5)
Robert van Gulik (5)

Kaheksa aasta jooksul on blogi külastanud kümned tuhanded lugejad. Lisaks otse või otsinguga blogi leidnud lugejatele tullakse siia veel kõige enam blog.tr.ee-st, teistest blogidest (Blogger) ja Facebookist.

Konkurentsitult kõige suuremat huvi on äratanud Mihkel Raua "Musta pori näkku", aga sellele ligineb vaikselt, kuid kindlalt "Kuidas kirjutada arvustust".
Sealt edasi on lugejaid huvitanud veel Olavi Ruitlase "Kroonu",
Andrus Kivirähki "Maailma otsas",
Kristian Kirsfeldti "Kalevipoeg 2.0",
Tõnu Õnnepalu "Harjutused" ja "Flandria päevik",
Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus",
Hannu Mäkelä "Härra Huu",
George R.R. Martini "Troonide mäng. Esimene raamat" ja
Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu". Viimane ühtlasi ka blogi kõige esimene raamatupostitus.

Siit on kenasti näha, et eesti lugejat huvitavad eelkõige eesti kirjanike teosed.

esmaspäev, 11. aprill 2016

Kaur Kender "Iseseisvuspäev"

Mõtlesin, et peaksin ka ennast kõiki erutava teemaga kurssi viima ja enne kui Kaur Kenderi ümber keerutatud vaht maha langeb, mõne tema kirjutatud raamatu läbi lugema. "Iseiseisvuspäev" oli riiulis ja seega sain täiendada ka oma LOOT nimekirja.

Romaani tegevus toimub 1990ndate algul, kus üleminekuajale kohaselt on kõik võimalused lahti, riiklik kontroll peaaegu olematu, mis kõik loob soodsa pinnase tegutsemiseks igasugu väiksematele ja suurematele sulidele.

Üldiselt paistab lühikese otsingu järel, et noortele lugejatele "Iseseisvuspäev" eriti peale ei lähe. Üks tunnistab otse: "... ma lihtsalt ei suutnud aru saada nii paljudes asjadest selles raamatus - tõenäoliselt sellepärast, et ma ei tea selle aja Eestist suurt midagi."

Leidsin päris huvitava sisukokkuvõtte, kus lugeja oli mumeelest teose lõpust küll valesti aru saanud. Ja paljust muust ka. Näiteks kurdab ta, et ei saanud ta rootsi keelest aru. Kuigi peategelane oli hoopis Soomes ja rääkis soome keeles. Mina ka ei saanud soome keelest aru. Aga ei viitsinud ka sõnaraamatut (elik google translate'i) otsima minna. Internetist leitu põhjal tundub, et raamat kuulub kohustusliku kirjanduse loetellu. Ehk mis ma tahan öelda - praegusaja noortele on 90-ndate algus, rääkimata Vene kroonust, nii kauge aeg, et see vajab lisaselgitusi. (Ja minusugune lõuna-eestlane soome keele tõlget).

Aga mis mulle selles arvustuses meeldis, oli lugemissoovitus, kus arvustaja arvab, et: "Põhiliselt võiksid lugeda Kaur Kenderi teost “Iseseisvuspäev” noored ja hingelt noorte hulka kuuluvad inimesed. Kindlasti ei soovitaks lugeda “kõrgklassi” daamidel, kuna raamat sisaldab suurel hulgal roppusi."

Tundsin ennast kohe puudutatuna, sest ilmsesti liigitun ka mina “kõrgklassi” daamide hulka. Aga roppused mind kohe üldse ei häirinud. Selles raamatus kindlasti mitte. Praegu mõeldes ei tulegi ühtegi roppust meelde (oot, aga äkki mõistan ma roppuste all midagi muud kui praegusaja noored?). Hoopis see jõmmikultuur häiris. Kender kirjeldab pisisulide elu, nagu see olekski norm ja õige. Peategelase seisukohast muidugi on ka. Selles mõttes oli kõik korras, kirjutamisoskus on Kenderil täiesti olemas ja esikromaani alusel võib noort kirjanikku küll julgustada edasi kirjutama.

Siin on lausa mitu kihti - üks ja kõige esimene on jõmmi vastik mõttemaailm, kus ei ole suurt midagi muud peale raha, viina ja seksi. Nende eluks hädavajalike asjade kättesaamiseks on kõik viisid lubatud - varastamine, kupeldamine, peksmine, tapmine. Aga teine kiht on peategelase mälestused Vene kroonust ja nondest õudsetest üleelamistest johtuvad unenäod. Igasugusel vägivallal on põhjus ja tundub, et siin on vägivalla põhjuseks Nõukogudeaegne süsteem või siis süsteemitus, kus armees toimus sallitud vägivald, vara oli riigi oma ja sellisena peaaegu püha, tegelikult oli aga kõik varastatav ning mustalt kaubeldav.

Kui romaani viimase rea järel lehekülge pöörasin, lugesin pealkirja: "Pilt mülkast, millest me õige napilt välja pääsesime". See oli Kaarel Tarandi järelsõna, kus ta teoses kirjeldatud aega portreteeris. See pealkiri oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Tunne, mis mind valdas viimast lehekülge keerates oligi selline, nagu oleks mülkast välja saanud ja tahaks loetu enda küljest maha raputada.

Õnneks oli raamat üsna lühike. Pean ikka edaspidi rohkem lilledest ja liblikatest lugema.

Teised kirjutavad:
EPL
Ekspress
Lugemiselamus
I Killah
Noore individualisti ...
Yuki lugemispäevik

esmaspäev, 21. märts 2016

Susan O’Malley "Advice from My 80-Year-Old Self"

Kujuta ette, et sa saaksid teha ajareisi ja kohtuda 80-aastase iseendaga. Te istuksite maha ja jooksite tassi teed. Sa vaatad tema silmadesse, mis on tegelikult sinu enda vanemad, targemad silmad. See on kummaline kogemus, sest see inimene tundub nii tuttav, kuid samas ka nii erinev - ta on vanem ning näinud ja kogenud asju, millest sina veel midagi ei tea. Lõpuks, kui te olete juba mõnda aega koos istunud, võtad sa julguse kokku ja küsid talt nõu. Mida ta sulle ütleb?

Kunstnik Susan O'Malley küsis seda harilikelt inimestelt vanuses 7-88, keda ta kohtas turul, eakate keskustes ja tänavatel. Tulemuseks on kaunis ja hingeminev teos, mida võiks lihtsalt aeg-ajalt lehitseda. Ja mõelda, mida ma 80-aastaselt võiksin soovitada iseendale just praegu. O'Malley kirjutab, et on lihtne unustada, kui arukad me võime olla. Me ei võta oma sisemist tarkust kuulda igasugustel erinevatel põhjustel, nagu hirm, väsimus või ebamugavus. Aga 80-aastane mina on just seetõttu imetore, et ükskõik kui pöörased või kiirustavad me parasjagu ka ei oleks, on ta alati meie jaoks olemas.











Teised kirjutavad: BrainPickings

laupäev, 19. märts 2016

Loen Oma Olemasolevaid Teoseid

Kuigi Internet on täis igasugu lugemisväljakutseid ja reading challenge'eid, otsustasin, et teen omale isikliku Challenge'i.  ROOT (Read Our Own Tomes) Challenge'i. Eesti keeles võiks see kõlada kenasti näiteks nii: Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ehk LOOT.

Ehk võtan eesmärgiks sel aastal lugeda läbi vähemalt 40 kodus juba riiulis (või kindle'is) olevat raamatut. Tegin ka listi, kuidas raamatuid valida. Sain 20 erinevat kriteeriumit ja kuna enamaks fantaasiat nappis, siis loen läbi iga kriteeriumi kohta 2 teost. Lihtne, eksole.
Hõikan selle siin ka välja, sest nii on lõbusam. Minul endal, kellel siis veel.

Arvestades, et mullu sain kogu aasta peale loetud vaid 64 raamatut ja et kogu aeg tuleb midagi põnevat ja uut ja teades oma selle aasta plaane (kus lugemiseks mõeldud ajal on plaanis hoopis midagi muud teha), on see tegelikult päris challenging challenge. Praeguseks olen saanud hakkama neljaga. Aga raskused ongi selleks, et neid ületada!

Üks kaubanduslik teadaanne ka - Bukahooliku märkmeid on nüüd võimalik jälgida ka Facebookis.

teisipäev, 15. märts 2016

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

"Londoni lühibiograafia" otsa sobis nagu rusikas silmaauku lugeda George Orwelli "Pariisi ja Londoni heidikuid". Ka Ackroyd tsiteerib teda paaris kohas. Kui Ackroyd kirjutas üldiselt ja ülevaatlikult, siis Orwell kirjutab samast asjast läbi isikliku vaatevinkli. "Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus 1933 ja oli Orwelli esimeseks romaaniks.

Minategelane elab Pariisis täitsa muretut elu, tal on töökoht inglise keele õpetajana, õhtud saab veeta kõrtsis koos teiste omasugustega ja elab kenasti ära. Orwell kirjeldab piirkonna elanikke, kes on oma mitmekesisuses muidugi väga värvikad. Aga siis jääb ta oma kohast ilma ja algab olelusvõitlus. Kuidas elada, kui raha ei ole ja ei tule? Kõigepealt tuleb seda iga hinna eest varjata, vaikselt müüa, mida müüa annab ja ülejäänud asjad sandikopikate eest pandimajja viia. Lõpuks on raha nii otsas, et tuleb paar päeva nälgida. Ka seda tunnet kirjeldab Orwell põhjalikult. Nälgimine ei ole lihtsalt tühi kõht. Lõpuks leiab ta tööd hotelli nõudepesijana. See tähendab 17-tunniseid tööpäevi kuumades ja kitsastes maa-alustes ruumides. Üldiselt on see elu lohutu, sest nagu Orwell kirjeldab - naist nõudepesija võtta ei saa, sest selle jaoks ei teeni ta piisavalt raha, vähese vaba aja ta lihtsalt magab maha, sest on tööst nii väsinud ja ainsaks kergeks lohutuseks on õhtul kõrtsis ennast purju juua.

Lõpuks ei pea ta siiski sellisele koormusele vastu ja kirjutab sõbrale Londonisse, kes leiab talle töö vaimuhaige hooldajana. Kohale jõudes selgub, et vaimuhaige on koos perekonnaga kuuks ajaks ära sõitnud ja see aeg tuleb kuidagi - jälle ilma rahata - hakkama saada. Londoni heidikute elu tundub igatahes palju lohutum kui Pariisi oma. Seal sai vähemasti veini juua, siin ei ole ühelgi hulgusel nii palju raha, et endale alkoholi lubada. Kogu elu seisneb ühest odavast öömajast teise kõmpimisest, sest seadus ei luba ühes kohas järjest ööbida. Jälle kirjeldab Orwell teravalt nii olusid kui ka portreteerib inimesi, kes sellist elu elavad.

Kuigi lugedes võib tunduda, et tegemist on tema enda mälestustega, siis päris nii see pole. Teos on autobiograafiline, kuid päris sarnase hulgusena ta Londonis ei elanud. Selle osa kirjutamiseks tegi Orwell pigem uurimistööd, kuigi käis ka ise Londoni vaeste varjupaikades ja tänavatel. Pariisis ta siiski töötas olude sunnil nõudepesijana ja sellest ta õigupoolest oma esimese raamatu kirjutamiseks ajendi saigi. Ma tegelikult ei nimetaks seda teost romaaniks, pigem on see ajakirjanduslik ülevaade vaeste elust Pariisis ja Londonis, aga siiski värvikas ning põnevaid portreesid ja lugusid täis.

Tõlkinud Sirje Veski

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Margus Haav, ERR
loterii
Kultuuritarbija 60+

reede, 11. märts 2016

Peter Ackroyd "London. Lühibiograafia"

Peter Ackroydi "London" on lühibiograafia, kuid pealkiri on eksitav, raamat on toekas ja tummine, samas mitme tuhande aastase elusolendi kohta muidugi lühike.

Peter Ackroyd on tegelikult kirjutanud ka Londoni biograafia, milles on üle 800 lehekülje. Kuidas mahutada ühe linna 2000-aastane elu mõnesajale leheküljele? Esimene tuhat aastat mahtus kahekümnele leheküljele, kuid mida ajas edasi, seda rohkem ruumi igale ajastule jätkus. Sellest tulenes ka, et algus oli natuke vaevaline. Kuna London sündis juba mitu tuhat aastat tagasi, aga sellest ajast ei ole just palju teavet, siis on autor siia kokku kogunud teadaoleva info ja see pole üldsegi nii huvitav kui hilisemad peatükid, kus ka inimesed mängu tulevad. Tegelikult ulatub Londoni ajalugu muidugi palju kaugemale tagasi, Ackroyd alustab kusagilt neoliitikumist, aga nagu ülesin, see esimene peatükk on veidi ebamäärane ja laialivalguv.

Aga ikkagi - elulugu? Autor kirjutab eessõnas, et kujutlus Londonist kui inimkehast on tabav ja eripärane. Ta räägib "Londoni soojast tuksuvast südamest", linna kõrvaltänavad meenutavad ahtaid sooni ja selle pargid on nagu kopsud. Linnasügise udus ja vihmas näivad läikiv sillutis ja vanade kujade munakivid otsekui veritsevat. Tuletõrjepumpade voolikud purskavad vett nagu läbilõigatud arterid verd. Linn on lihalik ja ablas, ta manustab ja väljutab, teda hoiab liikvel igikestev ahnus ja himu. Igal juhul peame suhtuma Londonisse kui inimkujusse, mis järgib oma elu- ja kasvamise seadusi, ütleb Ackroyd. Ja niimoodi juhatabki ta lugeja sellesse linna.

Ta jälgib laias laastus kronoloogilist järjestust, niipalju, et alustab muinasajast ja lõpetab kusagil eelmise sajandi lõpus, aga tegelikult ei allu London aja lineaarsele kulgemisele ja nii vaatleb ta pigem nähtusi ja kõrvutab neid nii, nagu sobivam tundub.

Raamatust kooruvad välja järgmised märksõnad: linn, mis rajaneb rahal ja võimul,  linn kui teater, London kui suur võrdustaja, London kui vangla, linn, mis teeb haigeks, hulluks ja tapab, linn, mis suunab ise selle elanike tahet ja tegemisi, London kui vaeste ja heidikute linn, London kui kommertsi ja äriajamise linn.

Nii nagu teisedki Briti saarte ajaloost kirjutavad autorid ei saa ka Ackroyd üle ega ümber kuritegevusest, vanglatest, hukkamistest. Jääb mulje, nagu oleks Londonis aastasadu elanud vaid kurjategijad. Ja kohe nende järel tulevad vaesed. Aga kuhu jäid rikkad ja aristokraadid? Neist kirjutab Ackroyd vaid möödaminnes, Londoni peategelased on ikkagi selle põhjakiht - hulgused, vaesed ja haiged, kes elasid aastasadu uskumatult kohutavates tingimustes. Linnas, mis rajanes võimul ja rahal, olid rahatud ja võimutud iseäranis allasurutud. Aga kas linn saab oma ilme elanikelt - või matkivad elanikud linna olusid?

Seda küsimust esitab Ackroyd mitmel korral - kas elanikud mõjutavad linna või on see vastupidi? Piirkonnad, mis olid vaesed viissada aastat tagasi, on vaesed ka praegu. Clerkenwell Green on piirkond, kust on regulaarsete ajavahemike tagant saanud alguse mässud ja protestid alates sellest, kui Wat Tyler 1381. aastal sealse kloostri põlema pani kuni 19. sajandi rahutusteni. Vahepeal toimetasid seal Lenin ja teised põrandaalused. Võib-olla on see kõik kokkusattumus, et ka 19. sajandi rahutused toimusid samas ümbruskonnas. Aga võib-olla mitte. Ackroyd küsib, et kui on tõepoolest olemas selline asi nagu elu või kogemuse järjepidevus, siis kas see on seotud piirkonna tegeliku topograafiaga? Kas on liiga julge arvata, et tänavatelt ja põikudelt endilt lähtuvad mingid tegevused ja pärimusmustrid? Igal juhul on olemas tõestusmaterjali läbi sajandite kestnud järjepidevusele, nii et Londoni tänavatel ilmneb kindel saatusetee või muster.

Linna ärilist olemust näitab muuhulgas järgmine juhtum: 1940. aasta 29. detsembri lauspommitamisel hävitati palju ajaloolisi hooneid, peaaegu kolmandik Cityst muutus tuhaks ja kildudeks. Seevastu uuemad äritänavad said suhteliselt vähe viga ning kõik tähtsad rahandusasutused jäid sootuks puutumata. Linna kaitsevaimud turvasid Inglise Panka ja börsi otsekui linna sümbolid greifid, kes valvavad kiivalt oma varandust.

Lõpuks jääb London ikkagi tabamatuks ja hõlmamatuks. Ta on lihtsalt liiga suur, nii ajaloos tagasi vaadates kui ka geograafiliselt ulatuselt. Mul ei tekkinud lugemise ajal tahtmist oma silmaga kõiki kirjeldatud paiku üle vaatama sõita, aga mulle meeldis viibida selles maailmas, mille Ackroyd oma raamatus lõi. Selles oli lumma ja põnevust, kuigi see oli ka võõras, kuid ehk just seetõttu nii kaasahaarav.

Tõlkinud Kalev Lattik

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Teised kirjutavad:
Kruusatee
Mis loeb?