pühapäev, 22. jaanuar 2017

Fuchsia Dunlop "Haiuim ja Sichuani pipar"

Inglanna Fuchsia Dunlop läks 1994. aastal Hiina Chengdu linna Sichuani ülikooli tegema uurimustööd Hiina poliitilisest suhtumisest vähemusrahvustesse. Tol ajal oli välismaalaste seltskond Chengdus tilluke. Dunlop kirjutab, et nüüd, mil maailm joobub Hiinast, on keeruline mäletada, kui marginaalne see 1990. algul tundus. Ka Londonis suhtusid sõbrad tema hiina keele õpingutesse kui ekstsentrilisse, et mitte öelda lõbustavasse vahejuhtumisse. Hetkest, mil ta Hiina jõudis, oli ta peaaegu ülejäänud maailmast ära lõigatud. Kõigele lisaks peeti teda salateenistuse agendiks. Mis mõttes sõidab noor naine Hiina selleks, et seal kokakunsti õppida?

Tegelikult oli Dunlop hellitanud lootust professionaalseks kokaks õppida, aga õppelaen tahtis maksmist ja niimoodi oligi ta jõudnud punkti, kus tegi igavat tööd. Võimalus sõita Hiina pakkus teretulnud vaheldust. Seal sukeldus ta ülikooliõpingute asemel Hiina köögikunsti saladustesse. Hiljem pöördus ta Hiinasse mitu korda tagasi, nüüd juba toiduajakirjanikuna. Dunlop on kirjutanud lisaks nendele mälestustele ka mitu Hiina köögi ainelist kokaraamatut ja siit saab lugeda, kui põhjalikult ta nende jaoks uurimustööd tegi.

Dunlop otsustas algusest peale, et sööb kõike, mida pakutakse. Hiina köök on lääne inimese jaoks igal juhul eksootiline, sest esiteks süüakse ära kõik, mis süüa annab, nagu näiteks kanajalad, skorpionid või meripurad. Teisalt muidugi on igapäevane toit palju igavam ja koosneb enamasti riisist ja sealihast, samuti on Hiina suur ja selle eri osades süüakse üsna erinevat toitu.

Peale Hiina söögikunsti kirjeldamisele saab raamatust teada päris palju Hiina ajaloo kohta, näiteks on eraldi peatükk Hiina viimase keisri kohta. (Kelle elu polnud üldsegi mingi meelakkumine, eriti toidu mõttes). Poliitilisest olukorrast kirjutab autor ka, aga siiski üsna vähe. Ta kirjutab oma mälestusi segamini Hiina kultuuri ja kommete kirjelduste ja toiduretseptidega. Nauditav kompott, täpselt nagu Hiina ja Hiina köök ise.

Tõlkinud Kreet Volmer

Teised kirjutavad:
Uus raamat Klassikaraadios
Ekspress
Kultuuritarbija 60+
Raamatud ja Kassid ...

pühapäev, 15. jaanuar 2017

Adeline Tannbaum "Moodne perenaine"

Adeline Tannbaumi keedu- ja majapidamisjuht "Moodne perenaine" ilmus 1937. aastal ja oli tema viimane ja kõige mahukam teos. Raamat anti 2013 uuesti algupärasel kujul välja.

Kui teoses "101 Eesti toitu ja toiduainet" jäi põnevaid leide väheks, siis siin on neid küllaga. Eelkõige on toitudel naljakad nimed.

Kirjutasin mõned välja:
75. Lenivki (kohupiimakäkid)
88. Erutav suupiste (sibulatest)
109. Isuheeringas (heeringas tükeldatakse, segatakse muude ainetega ja vormitakse uuesti heeringakujuliseks)
111. Segatoit (rosolje)
145. Mõnukurgid (täidetud hapukurgid)
146. Rammutoit (böff)
147. Eesti rahvustoit (kamararullid)
148. Pidu lõpp (popurrii) - Kõiksuguste järelejäänud toitude jätted jaotatakse ühesuurusteks tükkideks, segatakse vähese tomatikastme või majoneesi või koorega ja seatakse sügavale vaagnale.
280. Pikantne õlg (kiluküpsised)
320. Ihatav kalasupp (kalaseljanka) ja 321. Ihatav lihasupp (lihaseljanka)
400. Lamba-ootusroog - kõlbab külmalt süüa aedviljaga
415. Keelepärane koondus (magus koorekreem)
439. Rõõmuroog (veiniga ülekallatud apelsinid)
497. Rauakoogid (vahvlid), samas järgmise retsepti nimi on vahvlid - tundub, et kummagi puhul kasutatakse eri liiki raudu
506. Veevullid (keedutainast rasvas küpsetatud koogid)
556. Nõmmeliiv (küpsised)
623. Vanaeit (kulitš või baba)
709. Sooja - on tarvilik külmade toitude maitse tõstmiseks. Valmistatakse šampinjonide vartest, mida hapendatakse, keedetakse paksuks ja seejärel pannakse teelusikatäis toidutele maitseks.

Õpetatakse tegema järeletehtud oliive ploomidest (710), rabarbrilehtedest spinatit (746), aga tehakse ka kurgiga magusat torti (736) ja kohvisaia (738). Moosivahust saab teha kisselli (749), koorevahukreemi rukkileivaga süüakse ilma kõigeta (449). Hapukoorejuustu valmistatakse mullas (5) - hapukoor segatakse köömnete ja soolaga, seotakse valge riide sisse ja maetakse mulla alla. 2-3 päeva pärast on juust valmis!

Ploomikeedise vedelik jääb sirgeks. Sirokluu-aparaadiga pumbatakse purkidest õhk välja. Puru on porrulauk, maisipähik maisitõlvik, kodumaa pähklid ilmselt sarapuupähklid. Üks asi jäi mulle küll arusaamatuks - 276. vasikapiim. See loputatakse, puhastatakse veristest nahkadest ja keedetakse mõni minut soolatud vees, pannakse sõelale nõrguma. Mis asi see küll on?

Lisaks toiduretseptidele on raamatus ka majapidamisjuhised, kust selgub, et Persil oli juba tol ajal pesemiseks väga soovitatav pesupulber ja tolmuimeja oli Elektrolux.

Järgmist retsepti mõtlen katsetada - biskviit, milles on jahu asemel manna.

594. Mannatort
Ained: 6 muna, 200 g suhkrut, 150 g mannat ja väike peotäis mandleid.
6 munarebu hõõrutakse 200 g suhkruga vahuks, riputatakse vähehaaval manna ja ühtlasi puhastatud ning tambitud mandlid juurde ning viimaks segatakse munavalgevaht kergesti hulka. Korraga küpseb see taigen võitatud ja riivsaiaga riputatud vormis umbes 3/4 tundi mitte väga kuumas ahjus. Jahtunult võib torti traadiga läbi lõigata ja roosa kreemiga nr. (251) järgi täita kui ka pealt ilustada. Täitmiseks võib tarvitada sissetehtud puuvilja ja kaunistamiseks sukaadi.

Roosa kreem on želatiiniga paksendatud piima-keedukreem sidruniõliga.

Teised kirjutavad:
Tiramisust ja Fata Morganast - palju rohkem infot Adeline Tannbaumi kohta, siit leiate ka keelepärase koonduse retsepti
Kirjandusministeerium

reede, 13. jaanuar 2017

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath "101 Eesti toitu ja toiduainet"

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo ja Ulrike Plath on "101 Eesti toitu ja toiduainet" kirjutamisel teinud ära aukartustäratava töö. Kuna tegemist on ajaloolastega, siis räägitaksegi rohkem toitude kasutamisest ja toiduainete kasvatamisest Eestimaa alal läbi aegade ning ka sellest, kuidas on meid mõjutanud naabrid. Inna Põltsam-Jürjo on muuseas kirjutanud väga huvitava „Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”, kust leiab ka keskaegseid toiduretsepte - erinevalt kõnealusest teosest.

Raamatust leiab ka esmapilgul üllatavad valikud, nagu näiteks hirss ja mais, vein, kalamari või lõunamaised puuviljad. Autorid ei ole tahtnud piirduda ainult traditsioonilise talurahvaköögiga. Eesti on ju palju enamat - me oleme kogu aeg olnud avatud võõrastele kultuurimõjudele, niimoodi ei saa kuidagi üle ega ümber Baltisaksa köögist. Peale selle on meie toidukultuuri mõjutanud Vene, Rootsi ja Soome. Selge see, et keskaegse linnakodaniku toidulaud erines Baltisaksa mõisate köögist, rääkimata talurahva toidulauast. Seega püüavad autorid iga toiduaine juures anda ülevaade kõigist neist eri ajastutest ja klassidest.

Artiklid jälgivad üldiselt sama struktuuri - alustatakse kõige vanemast teabest, mis on meieni jõudnud enamasti arheoloogiliste kaevamiste või vanade kroonikate kaudu. Sealt edasi kirjeldatakse, kuidas toitu või toiduainet keskajal kasutati, jätkatakse baltisakslastega ja niimoodi läbi uusaja 19. sajandi lõppu, sõdadevahelisse aega, sealt edasi nõukogude aega ja lõpuks jõutakse tänapäeva. Kuna see kõik tuleb anda kahel leheküljel, siis on teave paratamatult väga napp ja kokkusurutud. Põnevateks leidudeks ja infokildudeks ei ole kahjuks üldse ruumi jäänud. See teeb teose veidi kuivaks, kuid kuna artiklid on tähestiku järjekorras, siis satud lehte pöörates alati täiesti teistsuguse toidu juurde. Mis sunnib aga muudkui jälle lehte pöörama.

Silma jäi 17. sajandist pärinev Tuddi-nimeline salat, mis koosnes metspüü rinnafileest, vasikapraest ja härjamokast, õunast, peedist, kartulist, heeringast, anšoovisest, silmudest, kapparitest, marineeritud melonitest, suitsuvorstist, selle kõige kastmeks äädikas ja oliiviõli (lk 108). Selle kõrval kõlavad kaalikapuder, magus kapsapuding ja äädikases vees siniseks keedetud haug juba täitsa proovimistväärivate toitudena.

Mõnetiseks üllatuseks sain paljude toiduainete kohta teada, et neid on siinmail juba ammust aega kasutatud, samas kui mõni jällegi üsnagi hiline. Austreid veeti siia juba 18. sajandil, kurk ilmus eliidi pidulauale hiljemalt 16. sajandi keskpaiku, samas oli talurahvas üsnagi tõrges uuendusi omaks võtma ja seetõttu pidid 20. sajandi alguse kokaraamatud juhendama ja õpetama, kuidas üht või teist toiduainet kasutada.

Muidugi ei piirduta vaid 101 toiduga, paljudes artiklites kirjutatakse tegelikult korraga mitmest toiduainest, samas on ka sarnaste toitude kohta eraldi artikleid, näiteks leiva- ja saiatoidud, pagarileib, rukkileib ja võileivad on eraldi artiklid, samuti kringel, küpsised, sai ja sepik ning saiakesed.

Hoiatan, et raamatut ei tasu lugema asuda tühja kõhuga. Lugedes tekivad kogu aeg isud - küll tahaks kiluleiba, siis jälle piparkooki.

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust: Artikkel aiamarjadest
Uus raamat
Tiramisust ja Fata Morganast

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

pühapäev, 8. jaanuar 2017

Matt Kaplan "Teadus maagia taga"

Matt Kaplan proovib raamatus "Teadus maagia taga" leida teaduslikke seletusi asjadele ja nähtustele, mida maagiliseks on peetud. Eelkõige ammutab ta ainest kõiksugu müütidest, alates Piiblist ja lõpetades Vana-Kreeka omadega, aga ei põlga ära ka kaasaegset fantasyt nagu X-mehed, Ämblikmees või Avatar.

Pole vahet, kas me nimetame seda jumalikuks sekkumiseks, imeks, üleloomulikuks nähtuseks, nõiduseks või mutatsiooniks, kõigil neil lugudel on üks ühine põhijoon, kirjutab Kaplan. Nad esitavad võimatut tõe pähe, jäädvustades samaaegselt informatsiooni selle kohta, mida elasid läbi nende tekkimise ajastul elavad inimesed.

Mulle sobis selles raamatus väga, et autor ei piirdunud ainult vanade müütidega, vaid ka uuematega ja tõi näiteid X-meestest, aga ka Neil Gaimani "Tähetolmust" ja J.R.R. Tolkieni "Sõrmuste isandast" - mõlemad minu suured lemmikud, mistõttu autori usaldusväärsus tõusis minu silmis kohemaid.

Raamat algabki tsitaadiga Galadrielilt "Sõrmuste isandast":
"Ja mõned asjad, mida poleks tohtinud unustada, läksid kaotsi. Ajaloost sai legend, legendist sai müüt..." (kuigi see tsitaat on vist küll filmist, mitte raamatust pärit).

Just seda asubki Kaplan oma raamatus näitama - kuidas asjad läksid kaotsi ja neist sai müüt. Paljud legendid, näiteks viikingite päikesekivi on sajandeid peetud tühipaljaks väljamõeldiseks, kuid viimasel ajal on hulk teadlasi ja ajaloolasi hakanud arvama, et nii mõnelgi vanal jutul on tõepõhi all.

Üks kuulsamaid legende maagiast, mis muudab inimesed loomaks, on Odüsseuse ja Kirke oma. Kirke jootis oma majja tulnud meremeestele nõiajooki ja muutis nad seejärel sigadeks. Ühe kõige levinuma väite kohaselt söötis Kirke meremeestele harilikku ogaõuna, millel on tugevad hallutsinogeensed ja muud omadused, muuhulgas tekitab ta amneesiat. Odüsseus pääseb seetõttu, et jumal Hermes annab talle ühe kaitsva taime, mida nimetatakse moolüks ja mida loos täpselt kirjeldatakse. Kaplan arvab, et Homerose moolü võis olla lumikelluke. Selles taimes avastati 1950ndatel aine galantamiin, mida praegu kasutatakse laialdaselt Alzheimeri tõve ravimisel. Laskumata täpsetesse meditsiinilistesse terminitesse, ütlen vaid, et galantamiin on just täiuslik vahend sellise olukorra vastu, kust leidis end Odüsseus. Kaplan küsib, kas võib olla, et kreeklased tõepoolest teadsid, et lumikelluke suudab tõrjuda virgatsaineid ründavaid mürke ja haigusi? Otseseid tõendeid pole palju, ent 4. sajandil e.ma. elanud Kreeka kirjanik Theophrastos kirjutab oma tekstis "Historia plantarum", et moolüt "kasutatakse vastumürgina mürkidele". See teadmine pidi olema ammuilma lugudesse põimunud ning suuremas osas maailmast muutunud ajaloost legendiks ja legendist müüdiks. Imeline on aga see, et müüt muudkui püsib (lk 44). Siia kõrvale võib tuua, et ka "Tähetolmus" oli Tristrani kaitsjaks ei midagi muud kui lumikelluke.

Kaplan on ametilt teadusajakirjanik ja kirjutab hoogsas ameerikapärases stiilis, samas asju mitte üle lihtsustades, aga ka mitte liialt keeruliselt. Kuna ta on ise erialalt paleontoloog, siis lisaks eri teemade kohta avaldatud tööde lugemisele hangib ta infot asjatundjatelt kohvitassi taga. Ilmselt jõi ta nii kohvi kui mõnikord ka midagi kangemat lugematul hulgal. Teemasid on igat masti - keemia (nõiajoogid), taimeteadus, lindude ja loomade käitumine, ravimid, psühholoogia, neuroloogia, arheoloogia, rääkimata ajaoost kui sellisest laiemalt. Ehk just sellepärast, et raamat haarab nii paljusid eri valdkondi ja hüppab pidevalt eri teadussuundade vahel, peaks igaüks siit midagi huvitavat leidma.

Tõlkinud Triin Olvet

Katkend raamatust

Tänan Argo kirjastust raamatu eest.

esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Loetud raamatute nimekiri: 2017 (täiendamisel)

  1. Robert Sheckley, Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud (audio)
  2. Aleksei Turovski, Marcus Turovski, Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades
  3. Mehis Heinsaar, Unistuste tappev kasvamine (e)
  4. Mehis Heinsaar, Ülikond (e)
  5. Steven Rowley, Lily ja kaheksajalg (audio)
  6. Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath, 101 Eesti toitu ja toiduainet
  7. Jürgen Rooste, Luuledisco ehk alle leute wollen tanzen
  8. Neil Gaiman, Eikusagi (audio)
  9. Neil Gaiman, Seven Deadly Sins (e)

teisipäev, 15. november 2016

Andy Weir "The Martian"

Andy Weiri "The Martian" on kaasaegne robinsonilugu üksikule planeedile mahajäetud laevasõitjast. Robinsoniks on õnnekombel erakordselt nutikas insener, kes MacGyverile iga kell silmad ette annab. Ja duct tape aitab ka Marsil hädast välja.

Tehnilised üksikasjad ei olnud alati minu jaoks arusaadavad, kuid tuli lihtsalt teadmiseks võtta, et on miskisugune agregaat, millega tehakse hapnikku ja teine, millega tehakse vesinikku ja neid omavahel kombineerides saab õhku.

Erilist poeetikat ja sõnaseadmisoskust "Marslasest" ei leia, Mark Watney on üsna üksluise sõnavaraga, aga see ei häiri, sest selle teose puhul on esmatähtis tegevus. Seda siin jagub, sest Marsil ellujäämiseks on vaja kogu aeg midagi teha. Mingil hetkel tunduvad asjad laabuvat, marslane saab telgi elamiskõlblikuks, tagab omale pideva õhu ja vee olemasolu. Ainuke probleem on toit, sest seda peab jaguma kuni järgmise missiooni saabumiseni, mis aga toimub alles nelja aasta pärast. Mark on nutikas ja otsustab Marsil kartuleid kasvatama hakata. Miks ka mitte! Aga Marsil on omad plaanid, mille hulka ei kuulu sellel planeedil niivõrd eluks sobimatu olendi, nagu inimene, poputamine. Ikka ja jälle lööb Marss Marki nutikatesse plaanidesse auke. Ikka ja jälle üritab punane planeet teda tappa. Põnev ja kaasakiskuv ja kõik need muud sõnad.

Vaatasin vahepeal ka filmi ära. Marsi visualiseeringud olid suurepärased, aga kogu tegevus nii kokku surutud. Filmist ei olnud üldse tunda, kui palju peategelane pidi mõttetööd tegema, et kogu see tehniline kaadervärk tööle panna. Filmis ta lihtsalt läks ja pani paar masinat kokku ja voila! - oligi hapniku tegemise masin olemas. Ei käinud see nii lihtsalt. Nii et lugege ikka raamatut.

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus
Kultuur.err
Lugemiselamused
loterii
Jaan Martinson
Padjaklubi
Päevik
Ulmekirjanduse baas

kolmapäev, 9. november 2016

Ruth Reichl "Tender at the Bone" ja "Comfort Me With Apples"

Eesti keeles on ilmunud Ruth Reichli autobiograafiliste teoste viimane osa - "Küüslauk ja safiirid". Kokku on ta kirjutanud kolm mälestusteraamatut. Esimeses raamatus - "Tender at the Bone" - räägib Reichl oma lapsepõlvest ja kujunemisest 50ndate New Yorgis. Teises - "Comfort Me With Apples" - aga kirjeldab ülikooliaega, abiellumist, elu kommuunis, kõik seda, mis tegi temast toiduspetsi. Ikka läbi toidu. Toit on tema elus olnud väga olulisel kohal alates varasest lapsepõlvest ja on määranud ka tema ülejäänud elukäigu. Reichl on töötanud restoranides kokana ja ajakirjanikuna. "Küüslaugus ja safiirides" kirjutab ta oma elust New York Timesi restoranikriitikuna.


Läbivaks jooneks tema raamatutes on erakordselt tundlikud toiduelamuste kirjeldused. Isegi kui kõik muu kõrvale jätta, siis piisab juba sellest oskusest, et Reichli raamatuid naudinguga lugeda. Aga oli väga huvitav lugeda tema kirjeldusi lapsepõlve New Yorgist ja eriti inimestest. Ka neid oskab Reichl suurepäraselt portreteerida. Huvitavaid inimesi oli tema elus küllaga, alates maniakaal-depressiivsest emast ja lõpetades kõigi nende kuulsate kokkade ja muude toidutegelastega, kelle nimed, tõsi küll, mulle suurt midagi ei öelnud. Illustreerimiseks lõik raamatust "Comfort me with apples":
"Now taste this." He put the softest little ball of sweet, buttery cheese in my mouth. I swallowed and it was like sunshine and green fields. 
The foie gras was molten velvet in my mouth, and when I took a sip of wine the flavour became even more intense, richer and rounder than it already was.
The scrambled eggs with truffles were even better than the foie gras. Minutes earlier I would not have thought it possible. Each forkful was like biting off a piece of the sun. It was like musk and light, all at once, and suddenly I burst out: "This is what I always imagined sex would taste like".

reede, 4. november 2016

Audioraamatutest ja Ilmar Trulli "Väiksest viisakast kärbsest"

Mõni aeg tagasi helistati mulle Elisast ja pakuti Elisa Raamatut. See on võimalus kindla kuutasu eest (8,99) lugeda nii palju e-raamatuid kui soovid. Mõned piirangud siiski on. Esiteks on tegemist rakendusega, mille saab alla laadida kas telefoni või tahvelarvutisse. Seega on võimalik raamatuid lugeda ainult nende vahendite abil. Teiseks on raamatute valik rakenduses piiratud. Seal on küll juba 1700 teost ja valik täieneb. Esialgsel vaatluses paistab, et on kaks suuremat rühma - sel ja eelmisel aastal välja antud teosed ja päris vanad raamatud, mis on Digira poolt digiteeritud ja suures osas tasuta kasutatavad. Näiteks ei ole seal Loomingu Raamatukogu, Tänapäeva, Pegasuse teoseid, küll aga Petrone Prindi, Fantaasia, Avita, Menu, Pilgrimi ja paljude teiste omad. Kõige enam aga jääb silma Varraku raamatuid.

Tookord ütlesin pakkujale, et ma ei ole huvitatud - lugemata raamatuid kõik riiulid kodus täis, aga kui nad kunagi audioraamatuid pakkuma hakkavad, siis kaalun. Olen ammu audios kuulamise võimalusest puudust tundnud. Teatavasti ei ole raamatu lugemise ajal võimalik midagi muud teha (teejoomine ehk välja jätta) ja samas ei ole näiteks söögivalmistamise, koristamise või puudeladumise ajal võimalik raamatut lugeda. Küll aga saaks seda aega kasutada raamatu kuulamiseks. Minu ideaalis näeb see välja nii, et ma saan paber- või e-raamatut poolelijäänud kohast edasi kuulata. Tean, et Amazonil on selline võimalus olemas, aga seal toimib see ainult Audible'i raamatutega ja lisaraha eest.

Ise mõtlesin, et siia see aeg küll niipea ei tule. Ootamatult aga on see nüüd siiski käes ja Elisa Raamatus on võimalik raamatuid ka kuulata. Võtsin kohe proovida. Aga kuna seal on ühed raamatud ja minu raamaturiiulis teised, siis praktikas tähendab see seda, et mul on nüüd kaks raamatut korraga pooleli - üks, mida silmadega loen ja teine, mida kuulan. Sest lihtsalt istuda ja raamatut kuulata ma küll ei või. Jah, lihtsalt istuda ja silmadega lugeda on ok, aga lihtsalt istuda ja kõrvadega kuulata ja samal ajal mitte midagi muud teha pole üldse mitte ok.

Audio jaoks kasutatakse Eesti Keele Instituudi väljatöötatud kõnesüntesaatorit. Ehk tegemist ei ole siis klassikalise audioraamatuga, mille on näitleja sisse lugenud, vaid masinaga, mis loeb igasugust teksti. Valida saab mees- või naishääle (Meelis või Pille) vahel ja on võimalik lugemise kiirust muuta. Tuleb vaid esimesest võõristusest üle saada ja häälega ära harjuda. Hääl on vägagi inimlik, ei jäta üleliia masina muljet, aga mõned nüansid siiski on. Eelkõige on probleem väldetega. Need on mõnikord nii- ja mõnikord naapidi. Aga olgem ausad, eesti keele vältevaheldusest ongi lihtsalt pealevaadates võimatu aru saada.

Nimed kõlavad ka natuke naljakalt, samuti ei saa süntesaator aru võõrkeelest. Võõrkeelsed sõnad ja nimed loetakse ette eesti hääldusreeglite järgi. Näiteks Johannal on rõhk alguses, ehk kõlab nagu ´Johana.

Huvi pärast panin Meelise lugema Ilmar Trulli luulet.

Proovige nüüd ise kõva häälega lugeda, nii et putkas on kõigis lausetes teises ja tutkas esimeses vältes:

Ühes kioskis ehk siis putkas
elas kord üks tubli tutkas.

Käisin kaesin - putkas tutkas.
Nähes mind see tutkas putkast

plehku pistis. Tutkas putkas
ja ei ole enam putkas.

Nii et enam sellest putkast
otsida ei tasu tutkast.

Juhtum jahutas mu indu.
Enam ma ei vaatle lindu.


Läksin rappa meeles kurvas
kaema, kuidas kasvab turvas.


No päris lõbus ju.

Ilmar Trulli luulet tuleb ikka ise lugeda, soovitavalt kõva häälega. Lisaks on Ilmar Trulli raamatus "Väike viisakas kärbes" ka väga toredad pildid.

Varesed lendavad lõunasse

Kured läinud, kurjad ilmad.
Haned läinud, halvad ilmad.

Luiged läinud, lumi taga.
Tegelikult selgub aga

sellest laulust tähtis tõik,
et külmavaresed nad kõik.

*


Madrus kuival

Nukker madrus müttab adrus
ta jäi jälle laevast maha.

Nendes paigus maismaahaigus
murdis meremehe maha.

Kaldal olla ta ei malda
kuival olla ta ei taha.

Tahaks rannast anda kanda,
madrus maal ei teeni raha.

Madrus maal on nagu hüljes,
kellel pole rattaid küljes.


Paar linki ka, kes tahab kõnesünteesi kohta lisa lugeda:
Postimees
Geenius

neljapäev, 3. november 2016

Udo Uibo "Viinakuu. Alkohol eesti luules"

Tänuväärne kogumik alkoholist eesti luules. Kenasti ajalises järjekorras. Päris alguses, mis algab 18. sajandiga ja kestab kuni 20. sajandi alguseni, on tegemist enamasti viinakuradi eest hoiatavate ja karskust propageerivate värssidega, aga mida aeg edasi, seda mitmekesisemaks luuletused muutuvad. Kogus on esindatud sadakond luuletajat, muuhulgas on alkoholist luuletanud ka Jaan Kross ja Ellen Niit ja uuemal ajal juba väga paljud.

Panen siia kogu ühe esimestest ja kõige viimase luuletuse.

MA PEAN JOOMA
Lauluke

Põllumaa on joomas,
maada joovad metsad;
oja annab juua
sinimere suule;
päev on joomas merda,
kuu on joomas päeva.
Mind mu sõber sõimab,
et ma tahan juua

Kristian Jaak Peterson

              *

vahel tundub et mu ümber
on ainult joodikud ja hullud
kui käin mööda kodutänavaid
mõtlen:
kuhu ja mis edasi?
väikelinnad ongi Eestimaa
pole patriotism see, vaid fakt
iga 9. on ehitaja
iga teine elab väikelinnas
noored joovad
stressist ennast purju
mõni niisama mõttetusest
jääbki jooma

mina pole see ütleja
kas vale see või õige
siitsamast tulen ju isegi
purjuspäi hull joodik

Triin Tasuja

Teised kirjutavad:
Ekspress
Keel ja Kirjandus
Musta Kassi Mõlgutused

esmaspäev, 31. oktoober 2016

Vincent Schiavelli "Palju ilusaid asju"

Vincent Schiavelli oli Sitsiilia päritolu tuntud Ameerika näitleja, praeguseks küll siit ilmast lahkunud. Ühel hetkel hakkas ta oma juurte vastu huvi tundma ja sõitis koos tolleaegse kihlatuga Sitsiiliasse vanemate kodukülla Polizzi Generosasse. Algus ei olnud just üleliia paljutõotav, sest eht itaallaslikult anti neile võõrastemaja kohta vastukäivaid juhiseid, vihma sadas jne. Pärast järelpärimisi ta siiski leidis oma sugulased ja sellest sai loomulikult jälle eht itallaaslikult suurepärane vastuvõtt ja väga soe suhtlus, mis jäi tema ellu kuni lõpuni.

"Tanti Beddi Cosi" ehk "Palju ilusaid asju" on Sitsiilia väljend, millega soovitakse teistele kõike parimat. Raamat on soe ja humoorikas sissevaade Sitsiilia ellu ja toidukultuuri. Siit saab teada paiga ajaloost ja muidugi selle inimestest.

Raamatus on ka hulganisti toiduretsepte, sest paljude ilusate asjade seas on toit muidugi see kõige ilusam. Schiavelli on lisaks kirjutanud veel mitu Sitsiilia köögi ainelist kokaraamatut.

Lisan siia isutekitamiseks ühe retsepti.
Vaese mehe kartulid
Seda lihtsat ja isuäratavat toitu võivad süüa kõik, olenemata nende majanduslikust seisundist.
Maitse muidugi paraneb, kui kartuleid küpsetada 'a bbrascera sütel. Kui seda luksust pole kusagilt võtta, võib neid küpsetada ahjus. 
Igale sööjale
1 punane kartul (250-300 g)
meresoola
extra virgin oliiviõli
musta pipart 
Eelsoojendage ahi 190 kraadini. Hõõruge kartulit köögiviljaharjaga. Keerake kartul fooliumi ja küpsetage 1 tund. Keerake kartul lahti, lõigake pikuti pooleks ja hakkige sisu jämedalt. Lisage soola, kallake ohtralt oliiviõli peale ja raputage heldelt musta pipraga üle. Serveerige. (lk 304)
Tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik

Teised kirjutavad:
Love the World

neljapäev, 27. oktoober 2016

Dervla Murphy "Täie hooga"

Dervla Murphy kirjutatud "Täie hooga" on erakordne lugu naiselt, kes sõitis jalgrattaga Iirimaalt Indiasse. 1960ndatel. Üksi. Läbi raudse eesriide taga oleva Ida-Euroopa, Türgi, Iraani, Afganistani ja üle Himaalaja mägede Pakistani. Kardan, et praeguses maailmas ei oleks selline reis enam võimalik. Kuigi ka teda hoiatati mitmesuguste ohtude eest, mis üksikule naisterahvale idamaades osaks võivad saada, siis ei osutunud ükski neist tõeks.

Ainuke tõeline vahejuhtum inimestega toimus Türgis kurdi aladel, kus teda ründas ööbimispaigas mees. Aga püstolilask lakke aitas. Muidugi oli ohtlikke juhtumeid teisigi, Bulgaarias ründasid teda hundid, siin aitas jällegi püstol. Afganistani mäestikus takistas teed liustik, millest ülesaamisel tuleb ainult autori leidlikkuse üle imestada.

Ohtude asemel koges Murphy hoopis erakordset külalislahkust. Ta püüdis ööbida sõjaväepunktides, kus oli kõige ohutum ja niimoodi sõbrunes mitme tähtsa sõjaväelasega, kes teda omakorda oma sugulastele soovitasid. Sellisel viisil sattus ta Pakistanis kohaliku printsi paleesse külaliseks, milleks ta oma katkistes nailonpükstes ja mitu nädala korralikult pesemata kehaga hoopiski valmis polnud. Autor armus Iraani jäägitult ja tal oli hirmus kahju sealt lahkuda, kuid siis tuli Afganistan ja sellesse armus ta veelgi enam.

Ta pidas teel olles päevikut ja saatis sõpradele kirju, mille alusel teos ongi kokku pandud. Murphy ütleb, et ta ei muutnud esialgu kirja pandut kuigivõrd, mis tähendab, et tegemist on eheda ja autentse teosega, kuigi stiili osas võiks ju norida. Aga ei ole vaja. Sest tegemist on ääretult huvitava reisikirjaga. Murphy suhtub teel kohatud inimestesse enamasti suure empaatiaga ja need vastavad samaga. Samas oskab ta näha huumorit kohtades, kus midagi naljakat tegelikult ei ole. Kõik need algelised hotellitoad, vilets toit, karmid kliimaolud ja lõputu bürokraatia. Vastukaaluks jälle imeline loodus, lahked võõrustajad ja maitsev toit (ka paleedes, nagu eelpool juttu oli). Kardan, et praegu seda maailma enam suures osas alles ei ole.
Täna õhtul kohtasin üht noort Hollandi paarikest, kes saabus Kabuli oma esimesele välislähetusele kahe nädala eest ning imestab ikka veel, kuhu nad küll on sattunud. Mööndavasti on nende imestus mulle arusaadav ja ma olen tõesti rahul, et lähenesin Afganistanile sammhaaval. Kui oleksin Dublinist otse Kabuli lennanud, maandunud idamaades tundliku haistmismeelega päranisilmse uustulnukana, poleks minagi ehk osanud hinnata afgaanide elu ja kultuuri peenemaid tahke. Aga praegu, Istanbulist Mashhadisse rännatud kahe kuuga muutusid teed päev-päevalt vähem maanteesarnaseks, mäed kõrgemaks, õhk hõredamaks, riietus võõramaks, toolid harvemaks, muslimid rohkem islamit jägivaks, sanitaartingimused jubedamaks, ilm palavamaks, haisud vängemaks ja toit mustemaks. Afganistani piirile jõudnud, näis juba üsna loomulik enne sööki leivalt mullapuru pühkida, juustult karvu noppida ja suhkru seest putukaid eemaldada. Ühtlasi ei häirinud mind enam kirbud, söögiriistade puudumine ega seegi, et kümme päeva polnud ma riideid seljast võtnud või voodis maganud. (lk 109)
Tõlkinud Lauri Saaber

Teised kirjutavad:
Ekspress

esmaspäev, 24. oktoober 2016

Sophie Hannah "Suletud kirst"

Sophie Hannah' "Suletud kirst" on teine "Agatha Christie Hercule Poirot" uus lugu, esimene oli "Monogrammimõrvad". Juba esimest raamatut lugedes valdas mind tunne, et kõik oleks nagu õige, aga päris ikkagi ei ole. Ehkki tegevus toimub igati Christie'likus maailmas ja toimub mõrv ja Poirot on ka üsna nagu Poirot, on kogu teos natuke nagu nihkes, justkui pistaks suhu maasika, mis aga maitseb hoopis mustika järele.

Ehk ei tohi unustada, et kuigi peategelaseks on Hercule Poirot, et ole tegemist Agatha Christie teosega. Kui sellest mõttest lahti lasta, siis on tegemist igati ontliku kriminaalromaaniga. Mina isiklikult olen just Christie'like krimkade fänn, Skandinaavia noir ja sarimõrvarid ei huvita mind üleüldse.

"Monogrammimõrvade" lahendus oli tarbetult keeruline ja sama viga kipub olema ka "Suletud kirstul". Vanal heal Christiel oli motiiviks enamasti kas raha või armastus. Siin aga on tegemist sellise üsna kaasaegse sisemise motiiviga. Samas ei tohi krimkadest (vähemasti sellistest klassikalistest) kunagi täiuslikku loogikat ja põhjendatust otsida. Need ongi omaette maailmad, oma rangete žanripiiride ja sisemise loogikaga. "Suletud kirstus" hoitakse pinget üleval, esmapilgul ühtmoodi näivad asjad osutuvad hoopis millekski muuks, vihjeid antakse  ja ei puudu ka klassikaline lõpustseen, kus kogu seltskond on ühte ruumi kogunenud ja Poirot särades igaühel neist motiivi ja võimaluse leiab.

Tegemist on klassikalise juhtumiga, kus rikas vanem daam otsustab muuta oma testamenti ja jätab lapsed pärandusest ilma. Samal ajal kutsub ta oma Iirimaa mõisa külla lisaks lastele ka Hercule Poirot ja Scotland Yardi inspektori. Miks? Kas on oodata mõrva? Selge see, et mõrv toimub, kuigi mitte päris nii, nagu oleks võinud oodata. Nagu ütlesin, siis mõrva motiivis olin natuke pettunud, aga see ei muuda asjaolu, et lahenduseni jõudmise tee on kirja pandud nauditavalt ja põnevust kruttivalt.

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Martinson ja sõbrad

Tänan Varrakut raamatu eest

pühapäev, 23. oktoober 2016

Max Morris "The Wit and Wisdom of William Shakespeare"

Kui ei jõua kogu rehkendust, tee natuke. Max Morris on kokku kogunud William Shakespeare'i teostest vaimukad ja targad ütlused, kõik kenasti teemade kaupa lahterdatud - "The Wit and Wisdom of William Shakespeare". Muuhulgas sain teada, et "Kiss me, Kate" pärineb "Tõrksa taltsutusest" ja "Kõik pole kuld, mis hiilgab" "Veneetsia kaupmehest". (Klõpsa piltidel suuremalt nägemiseks).






pühapäev, 16. oktoober 2016

David Messer "Sigmund"

David Messeri "Sigmund" räägib Sigmund Freudist. Raamatu käivitab väga huvitav idee, et inimesele on antud teatud eluaeg ja selle iseseisev muutmine võib kaasa tuua tagajärjed. Praegusel juhul sattus Freud uuesti maailma, tänapäeva Londonisse, kuna ta lõpetas oma elupäevad ise kolmteist päeva enne ettenähtud aega. See kolmteist päeva aga on ikkagi vaja ära elada ja nii seiklebki Freud Londonis, et leida vastused, mis eluajal vastamata jäid. Teda aitab sealjuures Londoni psühhiaater David Pollack.

Freud ei ole eriti imestunud sellest kõigest uuest, mida ta näeb. Oleksin arvanud, et 75 aasta jooksul on maailm nii palju muutunud, et väheke rohkem imestust tekitada. See võib tulla peategelase isikust, keda ongi väga raske enam millegagi üllatada, või siis ei ole autor sellele liiga palju tähelepanu pööranud.

Et kriitiline pool kohe ära öelda, siis on raamatu nõrkuseks dialoogid. Keegi ei räägi niimoodi, isegi kui tegemist on psühhoanalüütikutega! Pigem on tegemist kirjalike traktaatidega, mis dialoogide nime all raamatusse pugenud. Samas ei kehti see siiski kõikide vestluste kohta. Kohtumised narkodiileri ja sekspoe müüjaga olid väga toredad. Iseäranis aga lugu härra Zellenkast. Narkodiileri peatükki saab lugeda siit.

Minusugusele lugejale, kes Freudist ega psühhoanalüüsist kuigi palju ei tea (aga pärast teose lugemist teab juba kõvasti rohkem!), jäi tegelikult põhiidee esialgu natuke hämaraks - mida ta siis ikkagi leidis. Kas tema tagasitulek tasus ära?

Tahtmata küll liiga palju spoilereid kirja panna, vastan kohe küsimusele ise. Esialgu mõtlesin, et sellel peab olema mingi seos tema töö ja psühhoanalüüsiga. Seda muljet tugevdas ka raamatu tagakaane tekst, mis räägib, et Freud püüab leida vastuseid küsimustele, mis teda enne surma piinama olid jäänud. Aga tuleb välja, et küsimused olid hoopis inimlikumad ja isiklikumad. Teose kõrvalliin räägib 60-aastate noortest ameeriklastest, kes Vietnami sõtta sattusid. See tundus algus arusaamatu ja üleliigsena, kuigi ühe noormehe nimi Sigi tegi valvsaks. Lõpuks aga kukkus kõik kenasti paika. Ka päris lõpus ilmnev võimalik isa-poja liin on selline, mida on kirjanduses väga palju kasutatud, aga mis siin teose ideega hästi kokku sobis. 

Minu kokkupuude Freudiga on olnud üsna vähene - teismelisena lugesin artikleid tema teooriatest ja meelde jäi peenisekadedus - see tundus siis tobe ja tundub ka nüüd. Järgmine kokkupuude oli Mare Kandre raamat “Naene ja dr. Dreuf”, mis on vägagi feministlik teos ja kus Freudil küll midagi positiivset ei olnud. Seetõttu on väga tore, et nüüd on olemas ka “Sigmund”, mis vastukaaluks näitab tema positiivset poolt. Ja last, but not least, mulle meeldib väga raamatu kaanekujundus.

Vaadake ka arutelu Varraku Facebooki kirjandusklubis, kus autor ka ise sõna võttis, kommenteeris ja küsimustele vastas. Kõigile ülalpool õhkuvisatud küsimustele on autor vastanud, mis minu jaoks avardas loetut päris palju.

Tõlkinud Margus Leemets

Teised kirjutavad:
Kultuuritarbija 60+
Siiliste raamaturiiul
Merje
Intervjuu autoriga
Andres Laiapea
Mis loeb?
Rabarberibulvar

Tänan Varrakut raamatu eest

pühapäev, 18. september 2016

John G. Neihardt "Black Elk jutustab"

Eesti keeles ei ole eriti palju Ameerika põliselanikest kirjutatud raamatuid ilmunud. Samas võin kohe peast lugeda päris mitu - nii teabekirjanduse kui ka seiklusjuttude vallast. Kõik algas muidugi lapsepõlvest - ilmselt oli see "Suure karu pojad", mis minus kustumatu indiaani-armastuse tekitas. Sellele järgnesid Cooperi Nahksuka jutud ja Anna Jürgeni "Sinine lind". Omar Volmeri "Tomahookide aeg", Eva Lipsi "Indiaaniraamat" ja Miloslav Stingli "Indiaanlased ilma tomahookideta"  lisasid seiklustele taustajuttu. Mäletan, kuidas avastasin vanemate raamaturiiulist Dee Browni "Mata mu süda Wounded Knees" ja suurest rõõmust kilkasin. Naabritüdruk tuli pärast küsima, et mida sa siin üksi kisasid, ma salgasin lõpuni, et ta kuulis valesti, sest tundus väga imelik olla ülevoolavalt rõõmus mingi populaarteadusliku raamatu pärast. Otsisin nüüd raamatu üle pika aja üles, no päris kapsaks loetud teine. Hilisemast ajast olen lugenud Jake Page'i "Suure vaimu rüpes", Kärgatava Kõu "Ühe indiaanlase autobiograafia"ja Hasso Krulli tõlgitud Winnebago triksterilugusid.

John G. Neihardti "Black Elk jutustab" on seega tänuväärt lisa eestikeelsesse indiaani-kirjandusse. Raamat ilmus esmakordselt 1932. aastal ja kadus tükiks ajaks unustusehõlma, kuni 1960ndatel aastel müstikaotsijad selle uuesti avastasid. Teose pani kirja Ameerika luuletaja, kirjanik ja kriitik John G. Neihardt. Ta kohtus 1930ndatel Nicholas Black Elkiga, kes talle oma loo jutustas. Raamatus on mitu eessõna ja lisa, mis annavad ülevaate teose saamisloost ja kust saab teada ka seda, et kirjapandut ei saa võtta kui täiesti autentset üleskirjutust. Neihardt lisas loole ka oma vaatenurga, kasvõi juba sellega, mida ta pidas oluliseks üles märkida ja mida mitte. Samuti sai vana mehe lihtsast jutustusest suuresõnaline ja poeetiline lausa eepiliste mõõtmetega lugu.

Black Elk (1863–1950) oli lakota teadmamees (lakotad on üks siuu hõimudest), kes osales viimastes suurtes indiaanisõdades, muuhulgas oli seotud vaimude tantsuga, mis viis Istuva Sõnni tapmiseni, nägi oma silmaga Wounded Knee tapatalgu tagajärgi ja sõitis Buffalo Billi tsirkusega ringi Euroopas.
Tema jutustus keskendub siiski peamisele, milleks on oma suure nägemuse edasiandmine ja indiaani kultuuri ja religiooni tutvustamine.

Black Elki elas oma hõimu inimeste tavalist elu, nägi selle lõplikku kokkuvarisemist, aga juba varjasest noorusest oli ta elanud ka maailmas, mille väärtused on kõrgemad kui toit ja peavari. Neihardt ütleb, et vaieldamatu selgeltnägijana kehastas Black Elk tasandikuindiaanlaste teadvust täielikumalt kui keegi teine, keda ta teadis. Seega hõlmab Black Elki jutustus ühest küljest indiaanlaste igapäevaelu suurte ajaloosündmuste taustal ja teisest küljest "kõikjal olevat elu, mis on püha". Üheksa-aastasena sai ta oma esimese suure nägemuse. Huvitav on see, et isegi maailmas, kus meie praeguse ajaga võrreldes olid nägemused ja üleloomulikud seigad elu normaalne osa, ei julgenud ta oma nägemustest pikka aega mitte kellelegi rääkida kartuses, et teda peetakse rumalaks lapseks või hulluks. Niisiis vahelduvad tema jutustuses teises maailmas toimuvad nägemused siin maailmas juhtuvaga.

See, mis siin maailmas juhtub, on kurb. Väga tihti kordab ta, et me ei tahtnud ju muud, kui omal maal elada ja ringi rännata, kuid valgetele see ei sobinud.
Igale poole, kuhu me läksime, tulid sõdurid meid tapma ja see oli kõik meie enda maa. See oli meie oma maa juba siis, kui wasichud tegid Red Cloudiga lepingu, mis ütles, et see saab olema meie maa nii kaua, kui rohi kasvab ja vesi voolab. See oli ainult kaheksa talve varem ja nad ajasid meid nüüd taga sest meie mäletasime ja nemad olid unustanud (lk. 118).
Seda teost võib ilmselt lugeda mitut moodi - kui ajaloolist dokumenti, kus sündmustes osaleja oma mälestusi edasi annab, ühe kaduva maailma kirjeldust, ühe religiooni ja uskumuste ülevaadet või kui abivahendit ja vaimset juhatust omaenda müstikaotsingutele. 1972. aasta väljaannet müüdi lausa järgmise sissejuhatusega: "Raamat legendist, isiklikust nägemusest, mille kõrval LSD-retk kahvatub."! Mõtlen, et kui ma oleksin seda raamatut lugenud teismeeas, koos Dee Browni teosega "Mata mu süda Wounded Knees", kuidas see oleks siis võinud mind mõjutada. Praegu lugesin seda pigem kui ajaloolist dokumenti, aga vastuvõtlikus eas lugejale on teosel palju rohkemat pakkuda. Just nimelt noorele, kes alles otsib viisi, kuidas maailmas hakkama saada. Lugeja valib ise, millele ta suurema tähelepanu pöörab, aga siiski oli Black Elki eesmärk anda edasi oma nägemust ja tutvustada indiaanlaste kaduvat religiooni, mitte jutustada lihtsalt oma elust huvitavaid seiku.
Sa oled märganud, et kõik, mida indiaanlane teeb, on ringis, ja see on sellepärast, et Maailma Vägi töötab alati ringidena ja kõik asjad püüavad olla ümmargused. Vanadel aegadel, kui me olime tugevad ja õnnelikud inimesed, tuli kogu meie vägi meile rahva pühast sõõrist ja nii kaua, kui sõõr oli terve, inimesed edenesid. Õitsev puu oli sõõri elav keskpunkt ja nelja ilmakaare ring toitis seda. Ida andis rahu ja valgust, lõuna andis soojust, lääs andis vihma ja põhi oma külma ja võimsa tuulega andis tugevust ja kannatust. See teadmine tuli meile välisest maailmast koos meie religiooniga. Kõik, mida Maailma Vägi teeb, tehakse ringis. Taevas on ümmargune ja ma olen kuulnud, et maa on ümmargune nagu pall ja nii ka kõik tähed. Tuul keerleb, kui ta vägi kõige suurem on. Linnud teevad oma pesi ringidena, sest neil on sama religioon nagu meil. Päike tõuseb ja loojub jällegi ringis. Kuu teeb sedasama ja mõlemad on ümmargused. Isegi aastaajad moodustavad oma vaheldumises suure ringi ja tulevad alati uuesti tagasi sinna, kus nad olid. Inimese elu on ring lapsepõlvest lapsepõlveni ja nõnda on see kõiges, kus vägi liigub. Meie tipid olid ümmargused nagu lindude pesad ja nad olid alati asetatud ringi, rahva sõõri, paljude pesade pesasse, mille Suur Vaim mõtles meile kohaks, kus oma lapsi haududa.
Kuid wasichud on pannud meid nendesse nelinurksetesse kastidesse. Meie vägi on läinud ja me oleme suremas, sest väge ei ole meis enam. Sa võid vaadata meie poisse, et näha, kuidas meiega lood on. Kui me elasime ringi väe järgi, nõnda nagu me pidime, olid poisid kaheteist või kolmeteist aasta vanuses mehed. Aga nüüd võtab küpsemine neil tunduvalt kauem aega.
Hüva, see on, nagu on. Me oleme sõjavangid sel ajal, kui me siin ootame. Aga on olemas teine maailm.
(lk 157)
Arvan, et loen teose mõne aja pärast uuesti üle. Esimesel lugemisel tundus mulle huvitavam just aja- ja elulooline osa, kuid selle teose sisu ja eesmärk on muus. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid mina kipun raamatuid ikka kiiruga lugema, et teada saada, mis edasi tuleb. Teist korda lugedes on lihtsam keskenduda, peatuda ja mõtiskleda Black Elki suure nägemuse ja selle tähenduse üle.

Tõlkinud Tõnu Ülemaante

Teised kirjutavad:
Raamatumoori blogi
Kirjandusministeerium
Kuku raadio nädala raamat

Täna Varrakut raamatu eest.