teisipäev, 29. aprill 2008

Amalie Skram „Ära antud”

Eesti Raamatu Klassikaliste lugude sari meeldib mulle väga. Kujunduse poolest – pisikesed valged puhta joonega raamatud – neid ostaks lihtsalt riiuli ilu pärast :)
Poes nende kõrval jäi silma ka sama kirjastuse samas formaadis, kuid helesinist värvi raamatuke Amalie Skram, „Ära antud".
Tagakaane tutvustus oli paljulubav – Amalie Skrami (1846-1905) peetakse oma aja silmapaistvaimaks naturalistiks Norra kirjanduses. "Ära antud" ilmus esimest korda 1892. aastal ning sellest sai muu hulgas naisõiguslusteemalise kirjanduse keskseid teoseid.
„Ma tahan ju sulle ainult kõike paremat, mu kallis tütreke. Ainult kõike paremat. Ja seepärast ongi mu kohus sulle öelda, et nüüdsest on su mehel sinu üle tingimusteta õigus ja võim. Sa pead olema kuulekas ja malbe nagu talleke, vastasel juhul ei jää ta oma väikese armsa naisukesega rahule." Nõnda räägib ema oma tütrele, kes astub seitsmeteistaastasena abielu tundmatusse, otse lastetoast abieluvoodisse, mis asub tema kaptenist mehe laeva pardal. See abielu on eos hukule määratud, kuivõrd süütuke neidis ei suuda päästa oma pahedele andunud meest. Eesootavast pulmareisist näib kujunevat mõlemale tõeks saanud õudusunenägu.
Minusugune läheb sellise (naisõiguslus!) tutvustuse peale alati õnge :) Sisu on lühidalt järgmine – noor neiu abiellub endast tunduvalt vanema mehega. Pulmapäeval selgub talle šokina, et abikaasaga peab ka voodisse minema. Mitte keegi pole talle sellistest asjadest varem rääkinud. Uue abikaasaga seltskonnas liikudes avastab ta, et maailm on täis liiderlikke mehi ja naisi. Kõige tipuks selgub, et ka tema meremehest abikaasal on enne abielu olnud naistega suhteid. Seda ta mõista ja andestada ei suuda. Nii nõuabki ta mehelt üksikasjalikku aruannet tema abielu-eelsete suhete kohta. Lõpuks viib ta oma pideva hirmu, mõistmatuse ja küsimustega mehe niikaugele, et see laevaaknast merre hüppab.
Mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda suuremas segaduses olin. Naisõigusluse teemat ma siit kuidagi ei tuvastanud. Pigem võiks seda raamatut enda omaks pidada meesõiguslased – näide, kuidas loll tüdruk ühe täisjõus mehe hulluks ajab. Kui, siis ehk niimoodi, et olid ajad, kus noored tüdrukud täiesti ettevalmistamatult ellu saadeti, nii et nad ei teadnud midagi ei tegelikust elust, tavapärastest suhetest ega maailma toimimisest. Minul hakkas igatahes kaptenist kahju. Täiesti tavaline noor mees, pahedele andumisest oli asi kaugel ja oma naist ta armastas. Seetõttu ei suutnud ta ka naise vastikustundele ja mõistmatusele vastu seista.
Kokkuvõttes jäi raamatu sõnum minu jaoks arusaamatuks. Oleksin väga rõõmus, kui keegi oma arvamuse selle teose kohta siia lisaks.

Tõlkinud Maris Kuuda 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar