teisipäev, 23. september 2008

Tsitaat

Osho "Armastus ja üksindus"
Hoidke alt! Vaadake oma mõistusega ette! Sest ei ole suuremat vaenlast, kui enda mõistus. Sõna "mõistus" all pean silmas teie minevikku. Jätkake oma mineviku jaoks suremist ja jätkake uute asjade õppimist. Armastus toob endaga täiuse, täius toob endaga armastuse. Ka nii juhtub vahel.
Allikas

Autorilt, kelle teoseid pole lugenud ja ei usu, et kunagi loen ka. Aga mis saab olla õigemat kui soovitus oma mõistuse ja minevikuga ette vaadata! Eriti sobilik minusugusele :)

teisipäev, 16. september 2008

J.R.R. Tolkien ja Keskmaa:

"Silmarillion", "Lõpetamata lood", "Hurini lapsed"


J.R.R. Tolkieni tööde kogumikke Silmarillion" ja „Lõpetamata lood" peaks vaatama koos, kuna viimane on täienduseks esimesele, sisaldades hulganisti täpsustusi, lisandusi ja ka päris uusi tekste Keskmaa kohta. Ilmselt ei ole „Lõpetamata lood" hea raamat Tolkieniga alustajale, eelkõige on see tõsisele fännile, kes tahab asjast rohkem teada. „Lõpetamata lugusid" on mõistlik lugeda kohe peale „Silmarillioni", sest vastasel korral jäävad paljud tegelased, kohad ja nimed esimese hooga arusaamatuks, mina näiteks kasutasin mälu värskendamiseks tihedalt J.E.A Tyleri „The Complete Tolkien Companioni" abi.

Isiklikult hindan Silmarillioni Tolkieni teostest kõige rohkem. Autor on loonud terve oma mütoloogia ja religiooni, loogilise maailma ja selle legendid. Ta ise pidaski oma tööd eelkõige ajaloolasena kogutud tekstideks, mitte niivõrd fiktsiooniks. Niimoodi ma neid jutte võtangi – kui legende ja lugusid ammustest aegadest.

Kui paljud toovad puuduseks Tolkieni raskepärase ja puise kirjutamisviisi, siis mind see ei häiri. „Silmarillioni" ja „Hurini laste" puhul on tegemist müütide ja legendidega väga vanast ajast. Kes on lugenud vanu eeposeid või kasvõi Kreeka müüte, teavad, et neid on veel palju raskem lugeda. Muidugi on nad enamasti värssides, aga isegi kui mitte, on nad ülimalt lakoonilised, monotoonsed ja raskelt arusaadavad. Mina ausalt öeldes ei saanud arugi, et Tolkien raskepäraselt kirjutab, enne kui lugesin, et teised nii arvavad:)

Maailma loomise müüte on rahvastel palju, aga Tolkieni maailma loomise müüt on neist kõige ilusam. Maailm loodi ainurite laulu abil! Kas see pole mitte kõige ilusam selgitus meie maailma algusele – muusika, mis loob ja annab elu.
Siis paisusid ainurite hääled otsekui harfid ja lautod, vilepillid ja trompetid, vioolad ja orelid, ja otsekui loendamatud laulvad koorid, ja hakkasid kujundama Iluvatari teemat suureks muusikaks; ja siis tõusis helin kui lõputult vahelduv meloodia, läbipõimunud harmoonia, mis kandus kuuldekaugusest välja sügavustesse ja kõrgustesse, ja Iluvatari eluase oli ülevoolamiseni helidest tulvil, ning muusika ja selle kaja väljusid Tühjusse ja see ei olnud enam tühjus.
„Hurini lapsed" on üks kahest loost, mille Tolkien suutis enam-vähem terviklikult lõpuni arendada. (Teine on „Aldarion ja Erendis", mis „Lõpetamata lugudes" ära toodud). Autori järeltulijad otsustasid selle eraldi väljaandena ilmutada ja minu arvates oli see hea mõte. Sest siiani oli lugu esitatud katkenditena „Silmarillionis" ja „Lõpetamata lugudes", nii et tervikliku pildi saamiseks pidi kahte raamatut paralleelselt lugema. Loo sisu on eepiliste mõõtmetega, vägev ja sünge. Hoolimata mõnedest helgematest hetkedest liigub lugu järjekindlalt oodatud ja traagilise lõpu poole.

Rohkem ma nende teoste kohta kirjutada ei tahtnudki. Fännid on need kõik juba niikuinii läbi lugenud ja teised ei loe neid ka ükskõik kui ülistava arvustuse peale. Aga mulle Tolkien meeldib.

Tõlkinud Tiina Nirk ja Priit Zingel (Silmarillion), Ove Hillep, Kristina Uluots, Sach Uusjärv (Lõpetamata lood ja Hurini lapsed)

Teised kirjutavad:

Hurini lapsed:

Silmarillion:

Lõpetamata lood: