teisipäev, 23. detsember 2008

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Lõpuks ometi Eesti oma sex, drugs and rock'n'roll teos! Mihkel Raua "Musta pori näkku" oli just see, millest me kõik puudust oleme tundnud. Ise seda teadmata muidugi. Või ei ole?

Kas on keegi, kes ei alustanud raamatu lugemist piltide vaatamisest? Ei usu... ja Raua vanuse pidin ka kohe alguses internetist järgi vaatama. Et ennast sellesse aega paremini sobitada. Sest eks olen minagi omal ajal Singer Vingeri kontsertidel, 1988 a Tartu Levimuusikapäevadel ja Rock Summeril käinud. Seda ma siit raamatust otsisingi - aega ja inimesi. Mitte niivõrd ilukirjanduslikult kõrgel tasemel olevat teksti.

Stiil ongi natuke hüplik. Raud hüppab ajas edasi -tagasi, kuigi põhiliselt liigub tegevus ikka kronoloogiliselt ja loogiliselt. Kirja- ja trükivigu on ka ühe toimetatud raamatu kohta liiga palju. Raud kirjutab põhiliselt muusikast ja muusikutest. Algselt oli ta plaaninudki ainult Singer-Vingeri biograafiat kirjutada, kuid tööd alustades oli selge, et sellest ei piisa. Seetõttu on raamatus ka väga vähe tema lapsepõlvest ja kuulsatest vanematest. Kellest samuti tahaks ju kõike teada. Tegelikult hõlmabki teose põhiteema vaid mõned aastad, ajast mil Raud Singer-Vingeris alustas kuni 1990 aasta 2. augustini, mil ta alkoholiga lõpu tegi.

Huvitav, hoogne, tihe, lõbus... ja väga kurb raamat. Raamat ühest ajastust ja noortest selle keskel. Sellest, kuidas üks põlvkond ennast surnuks joob. Selle kõige juures muidugi kõvasti lõbutsedes. Lõpp oli eriti morbiidne. Mulle tundub, et Raual on selle raamatuga mingi isiklik võlg tasuda, ja mida lõpu poole, seda paremini on seda tunda.

On juba kuulda hääli, et ega see ju täpselt ikka niimoodi ei olnud, nagu Raud kirjutas. Ise ta ütleb, et ei küsinud kelleltki nõu ega luba avaldamiseks. Põhiliselt sellepärast, et kartis, et teised inimesed mäletavad neid seiku teisiti kui tema, eelkõige vähem rajumalt. Aga rokkarid on ju selline isemoodi rahvas, et parem raju kuulsus kui et üldse mitte mingit kuulsust. Ainult üks raamatus nimetatu, kes isegi mitte Eestis ei ela, olevat helistanud Kultuurkapitali ja seal vaest sekretäri Raua teose pärast pool tundi sõimanud.

Ning ühe asja soovis Raud veel korda ajada - tema ei ole mingi homofoob, kuigi Valle-Sten Maiste niimoodi oma arvustuses kirjutab. Aga see ropendamine, millest igas arvustuses juttu tehakse... Nüüd, paar nädalat peale lugemist ei tule nagu meeldegi, et raamatus mingi ropendamine ka oli. Hardi Volmeri "minge munni, raisk" on ainuke. Ilmselt sobitus see nii orgaaniliselt teose sisu ja atmosfääriga, et mina ei pannudki seda tähele. Kuigi muidu ropendamine kriibib minu kõrva küll.

Ah et kust ma tean, mida Raud ütles või mida Raud mõtles? Ma käisin muidugi Apollos autori ja kirjastajatega kohtumisõhtul. Muuseas sain ka autorilt raamatusse autogrammi, küll mitte endale, vaid sõbrannale, kes oli palunud mul omale raamat osta. Natuke kahju oli küll, oleks ka omale isiklikku autogrammi ja templit tahtnud, aga leidsin, et raamat sai juba läbi loetud ja selle 200 krooniga on mul palju muudki teha.

laupäev, 20. detsember 2008

Kirjandusaasta 2008 kokkuvõte

Postimees avaldas 2008 aastal Eestis välja antud kirjandusteoste kohta kokkuvõtva artikli.
Kirjanduskriitikute ja muude tegelaste isiklikud edetabelid ja Apollo raamatumüügi top. See viimane pani natuke õlgu kehitama. Mina olen sellest nimekirjast lugenud kahte raamatut (Mihkel Raua "Musta pori näkku" ja Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu"). Ülejäänud tunduvad ebahuvitavad.

Aga inimeste isiklikud edetabelid on huvitavad. Näiteks sellist Eesti mõistes marginaalset teost nagu Pierre Bayardi "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" on lausa mitmed nimetanud. Ja Mari Tarandi "Ajapildi sees" läks nüüd minu lugemislisti oma järjekorda ootama.

Kätlin Kaldmaa 2008. aasta tõlkeilukirjanduses
Vaapo Vaher Eesti proosa 2008
Ilona Martson Lastekirjandus 2008 kurja kriitiku pilgu läbi
Heidi Aadma Eesti näitekirjandus 2008
Maarja Kangro Eesti luule 2008
Jan Kaus Eesti proosast 2008

kolmapäev, 17. detsember 2008

Mida rahvas otsib

Olen tähele pannud, et aeg-ajalt armastavad blogijad oma naljakamate otsingusõnade kohta nimekirju avaldada. Ma avaldan siis ka. Mitte et see kuigivõrd tähtsust omaks, aga Google'i otsimootori hingeelu on ikka täitsa hoomamatu minu jaoks.
  • kuidas klassifitseerida naisi
  • vilja jahvatamine hind
  • agatha christie kuidas romaanid
  • seks pooside kirjeldused
  • poosid
  • armastuse poos
  • tõeline mees on
  • neegerorjade inglise keel tõlkimine
  • vähem on rohkem postimees
  • 18.saj. lõpu-19.saj alguse teadlased
  • luuletus tiibadega
  • nigella pearoog
  • nigella lawsoni vanemad
Siiski, pean tunnistama, tuleb enamus otsijaid siia blogisse täitsa mõistlike otsingusõnadega, nagu Nigella retseptid, raamatublogi ja kuidas kirjutada arvustust (top 3).
Lisan veel juurde, et see siin on lugemispäevik ja muust kui raamatutest siin eriti juttu ei ole.

pühapäev, 14. detsember 2008

Käisin poes vol 7

Otsustasin küll vahepeal, et poes ei käi - eriti raamatupoes ei käi, aga kus sa pääsed! Kõigepealt leidsin Prismas kasti seest 49 krooniga Geraldine McCaughreani "Peeter Paan punases", no kuidas sa sellist raamatut siis ostmata jätad! Raamatuklubis oli pakkumises 79 krooni eest "Täielik toataimede käsiraamat". Kuna ma oma Virve Roosti 30 aastat tagasi välja antud toalilleraamatu juba ammu ära kaotanud olen ja tema viimane raamat üle mõistuse kallis oli (No milleks on vaja käsiraamatuid trükkida paksule ja raskele kriitpaberile, hiiglasuures formaadis ja selle eest üle 300 krooni küsida?), siis parem see kui mitte midagi, eks ju? Lapse jaoks ostsin Apollost 27 kr tükk Susanna Clarke'i "Jonathan Strange & härra Norrelli" triloogia, ikka lootuses, et äkki SEE raamat teda lugema paneb. No Harry Potterit ta ju luges. Lootus kustub viimasena! EPL Eesti lugude sarjast rändasid riiulile Jaan Krossi "Kolme katku vahel"- seda ma pole lugenudki veel! ja Aino Kallase "Reigi õpetaja". Aino Kallast ma pole ka lugenud. Küll ükskord lugemisjärg ka nende raamatuteni jõuab. Endiselt lootusrikas...

kolmapäev, 10. detsember 2008

Leelo Tungal "Seltsimees laps ja suured inimesed"

Kohe ilmumisest saadik lugemislistis olnud Leelo Tungla "Seltsimees laps ja suured inimesed" oli ootamist väärt küll. See on väga kurb ja samas väga naljakas raamat. Tegevus toimub 50-ndatel, kui autor polnud veel viieaastanegi. Teose alapealkiri "Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest" määrab ka teose tonaalsuse. Lapse pilgu läbi kirja panduna ei tundugi toonane olustik nii masendav. Laps suudab tunda rõõmu elu pisiasjadest, hoolimata sellest, et mustad mehed ema kaugele ära viivad. Teisalt rõhutab just see naiivne lapse pilk 50-ndate painavat õhustikku ja täiskasvanute maailma absurdust ja tobedust.
Onu Kopli oli mul keelanud rääkida kolmest asjast: esiteks sellest, et memme ära viidi, teiseks oma säravate paelte ja kuldnööpidega mundrist, mis riidekapi taganurgas valge lina sees peidus oli, ja kolmandaks sellest, et tegelikult pole ma mingi tavaline laps, vaid SELTSIMEES laps.
"Kas need on kõik sõjasaladused?" küsisin onult: raadios loeti ükskord juttu "Sõjasaladus" ja selles tegi üks mõtlematu poiss palju paha, kui sõjasaladuse välja lobises. Onu tegi väga tõsise näo pähe ja noogutas.

"Olgu, ma ei räägi kellelegi, et sul on julgeolekumunder kapis voodilina all!" tõotasin pühalikult. Seepeale oli onu natuke aega vait ja ütles siis, et ma olen juba nii tark laps, et mul ei sobigi piimasappa minna - võin selle asemel hoopis tema margikogu vaadata, soovi korral laenab ta selleks oma luubigi!
Kuigi minu jaoks on 50-ndad pea sama kauged kui praegustele lastele, kelle jaoks see teos esmajoones mõeldud on, tundsin tihtipeale äratundmisrõõmu. Laste mured ja rõõmud on sõltumata ajastust ikka sarnased. Läbivaks teemaks on heaks lapseks olemine. Unistasin minagi lapsepõlves, et kui mul oleks kolm soovi, sooviksin kõigepealt ennast heaks lapseks - selliseks, kes kuulab vanemate sõna, ei loe öösiti salaja raamatuid, õpib hästi ja koristab enda järelt. See oli lapsena nii oluline. Nüüd sain teada, et ma ei olnudki ainuke, kellel hea laps olemisega raskusi oli!

Jaak Urmet pahandab EPL'is kujundajaga, et nii ülekujundatud raamatut ei olegi võimalik lugeda. Minu arvates on pildimontaažid väga toredad ja toetavad raamatu üldist õhustikku. Samas lehtedele kuhjatud tüpograafia küll midagi juurde ei andnud, aga otseselt ei härinud ka.
Kuuldavasti on sellele raamatule ka järg tulemas!

Teised kirjutavad:

EPL, Eesti Ekspress, Õpetajate leht, Postimees, Sirp
Danzumees, Liivametsa lugemised, Raikküla Raamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, Sauga Raamatukogu

Leelo Tungal, Usalduseta peab unustama ehk Seltsimees lapse sünd
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Õhtuleht