laupäev, 26. detsember 2009

Neil Gaiman "Smoke and Mirrors"

"Smoke and Mirrors" on Neil Gaimani esimene lühijutukogumik. Avastasin Gaimani kõigepealt tema lastejuttude kaudu, jätkasin "American Gods'iga" ja siis julgesin lühijutud ette võtta. Alustasin õhinaga lugemist, kuni kusagil poole peal panin raamatu kõrvale ja ei lugenud terve kuu mitte midagi. Ei seda pooleliolevat raamatut ega midagi muud. Lõpuks võtsin ikka ette ja lõpetasin ära. Tahtejõu abil. Et saaksin midagi lõpetatud ja seejärel uuega alustada. Pole ammu ühte raamatut lõpetades kergendust tundnud.

See ei ole raamat, mille võiks rahulikult pooleli jätta, sest lood on ju enamasti suurepärased. Pikemad ja lühemad, rohkem või vähem fantastilised, sekka poeeme ja päris lühikesi nupukesi. Paljud jutud on kirjutatud minavormis, mis tekitas vahel segadust, kui oleks tahtnud eelmise jutu tegelast uude juttu üle kanda. Hoolimata oma fantastilistest süžeedest mõjub Gaiman väga realistlikult, kõik on loogiline ja seega usutav.

Iga jutu kohta on lühike eessõna, millest minusugusele oli palju kasu. Sai teada loo tausta ja näiteks selle, kust ta selle kirjutamiseks idee sai. Üllatav oli minu jaoks asjaolu, et enamik tema lühijuttudest olid kirjutatud tellimuse peale, näiteks mõne antoloogia jaoks. Kardan, et mitme jutu puhul läks autori idee minu jaoks kaduma ja palju oli ka sellist, mis mulle (eesti lugejale?) võõraks jäi. Näiteks teiste juttude või autorite ainetel kirjutatud lood. Ma ei ole lugenud Lovecrafti ega tea midagi näiteks Michael Moorcockist või paljudest teistest. Ning muidugi peab arvestama ka seda, et need lood on kirjutatud kakskümmend aastat tagasi. Samas olid muinasjuttude ümberjutustused suurepärased. "Troll Bridge" ja eriti kogumiku viimane lugu "Snow, Glass, Apples", mille tutvustuses autor hoiatab, et pärast selle lugemist ei saa te enam kunagi lugeda Lumivalgekese muinasjuttu samamoodi kui varem. Täiesti õige!

Mis siis juhtus? Üledoos ilmselt. Lugesin hiljuti kusagilt (kahjuks tõesti ei mäleta, kust), et romaani lugemine nõuab lugejalt tohutut pingutust just teose alguses ja lõpus, aga lühijuttude puhul on see ju mitmekordne. Lugeja peab end kokku võtma mitu korda päevas, kui lõpetab ühe ja alustab teise jutuga. Kardan, et nii oligi, liiga intensiivne kogemus. Eile lõpetasin lugemise, kuid praegugi tunnen, et uut raamatut nii kohe kätte võtta veel ei saa. Peab vahet pidama. "Neverwhere" ja "Fragile Things" ootavad veel riiulis, aga arvan, et teen Gaimaniga nüüd pisikese pausi.

Teised kirjutavad:
Baas
Mareki asjad
Never Judge a Book... 

reede, 18. detsember 2009

Lugemata raamatutest, riiulitest ja muust

Mul on kaks lugemisnimekirja – üks raamatutest, mis kodus olemas ja teine neist, mida peaks raamatukogust laenama. Vaatan neid nimekirju ja ahastus tuleb peale. Ahastus, et maailmas on nii palju häid raamatuid, mida ka parema tahtmise juures läbi lugeda ei jõua, ja masendus, et see kõik on siinsamas käeulatuses, aga sellest hoolimata kättesaamatu.

Apollo aasta viimases kirjandusklubis räägiti fantaasiakirjandusest. Seal soovitati mulle tungivalt Robin Hobbi sari ette võtta. Alustasin sellest, et lugesin läbi raamatute tutvustused ja lisasin need oma raamatukogu raamatute lugemisnimekirja. Viimaseks. Eespool on juba üksteist raamatut. Nimekirja lisandusid veel Bernard Becketti „Loomine" ja Peter S. Beagle'i „Viimane ükssarvik", viimane mul riiulis täitsa olemas. Ühte autorit soovitati veel, aga selle nime jõudsin muidugi kohe ära unustada. Kahju.

Vahepeal lahendasin ka oma suure riiulimure, mis seisnes selles, et ma ei osanud raamatuid kuidagi riiulitele süstematiseerida. Nüüd on nad riiulites riikide järgi. Aitäh soovitajatele! Ise poleks sellise lahenduse peale tulnudki. Lõin laiali sarjad ja paigutasin need vastavalt kirjanikule. Üllatavalt näevad riiulid nüüd isegi paremad välja, kui enne. Kõik on ühtlaselt kirju ja see, et teosed erineva kõrgusega on, ei häirigi. Ettearvatult on kõige rohkem Briti ja Ameerika autoreid, eesti kirjanikke on juba vähem, järgnevad saksa, vene ja prantsuse, ka rootsi ja soome autoreid on päris mitmeid, aga kõiki muid keeli on esindatud üsna vähe, kokku umbes neljandik raamatute koguarvust.

Kui juba statistikaks läks, siis arvutasin välja ka selle, palju nende raamatute soetamiseks raha on kulunud. Sest umbes pooled neist veidi üle tuhandest raamatust olen ostnud viimase kuue aasta jooksul. Kartsin hullemat – umbkaudu 33 000 krooni, kusjuures kõige enam on alla sajakroonise hinnaga raamatuid. Nüüd pean hakkama mõtlema uue riiuli ostmise peale – olemasolevatele mahuvad veel vaid mõned raamatud. Leidsin isegi geniaalse lahenduse veel ühe riiuli tuppa mahutamiseks – kuigi vaba seinaruum on tegelikult otsas.

laupäev, 12. detsember 2009

Marie Under "Sädemed tuhas"

Leidsin oma kooliaegsete vihikute vahelt ühe pealtnäha samasuguse. Sisse vaadates selgus, et see on Marie Underi luulekogu "Sädemed tuhas" käsitsi ümberkirjutus. Ilusa ja korraliku eestiaegse käekirjaga, sinise tindiga ja esilehel ka sinine pliiatsijoonistus. Vihik on trükitud aastal 1962. Tõenäoliselt on see minu tädi Tiina (kes tegelikult ei ole üldse minu tädi) kirjutatud. Temal olid sugulased Rootsis, kes ilmselt talle luulekogu ka saatsid. Kogu ilmus 1954 Rootsis. Vihikus on kirjas 22 luuletust, kuid kõik pole vist sinna siiski mahtunud.

Kunagi kooli ajal kirjandustunnis me tegelesime Underiga üsna põhjalikult. Kuid vahepeal pole ma teda küll kuigi palju lugenud, nagu luulet üldse. Aga uuendatud tutvus oli ilus - nukker ja mõtlik. Kogu läbib sügav koduigatsus ning üksilduse ja võõrsiloleku tunne. Juba pealkirjad on tähenduslikud: Ootaja laul, Võõrsil, Põgenik, Hüvastijätt, Kaugel. Järgmine salm oli aga mul kindlasti kusagil teismeea salmiraamatus kirjas. Ning see kõnetab mind praegugi.
Kõik on nii raskelt kaunis.
Kaugel,
kaugemast kaugel
on keelatud rõõm.
(Kaugel)

Käsikirjas luulet on hoopis teistmoodi lugeda - oli tunne, nagu loeksin autori enese kätega kirjapandut. See kuidagi nagu lähendas ja andis parema mõistmise, kui anonüümsed trükikirjas leheküljed korralikult köidetud raamatus.

Mõned luuletused kogust: Eesti värss
Arne Merilai artikkel
Autorist: Eesti Elu

teisipäev, 8. detsember 2009

Käisin poes vol 21

Rahvusraamatukogus toimub ka sel aastal traditsiooniline Jõulukuu raamatunädal. Mõtlesin, et seekord läheb ehk õnneks ja ma ei leia sealt midagi ostmisväärilist. Peaaegu et läkski nii. Selles mõttes, et jätsin mitu ostmisväärilist raamatut ostmata :) Kirjastusi on palju ja hinnad head - uued raamatud on poehinnast palju soodsamad ja lisaks on kohale toodud ka igasugu tiraažilõppe ja muidu päris odavaid raamatuid. Ma ei saanud ometi lahkuda, ilma et oleksin ostnud 100kroonist ladina-eesti sõnaraamatut ja kolme kokaraamatut, hinnaga 25, 50 ja 75 krooni, mida ma olin juba varemgi nillinud. Lisaks sai kotti üks 25kroonine Akunin ja 75kroonine raamat Agatha Christiest (Andrew Norman "Lõpetatud portree") (need lähevad jõuluvana kingikotti).

Ühe päris uue raamatu ostsin ka - Tõnu Õnnepalu "Paradiisi". Ma juba jõudsin käia Apollo raamatuklubis selle teose esitlusel. "Harjutused", kus samuti palju juttu tema Hiiumaa-ajast, jättis mulle nii sügava mulje, et kui ta nüüd kirjutas raamatu, mis räägib ainult Hiiumaast, siis ei saanud seda kuidagi ostmata jätta. Kõige lõpuks ostsin veel Erik Sakkovi teose "Pantokraator. Valge raamat". Tegelikult ei ole ma nii suur Panto fänn, et nendest kirjutatud raamatut osta oleksin tahtnud, kuigi muusikat kuulan teinekord hea meelega. Aga - raamat maksis 200 krooni ja selle raha eest sai nii raamatu kui kolm CDd. Minu mäletamist mööda maksis see poes ligi 400 krooni. Nii et pragmaatilisest seisukohast üks VÄGA HEA OST.

Üks väike seik ka - Sinisuka (või oli see mõni muu kirjastus?) leti ääres seisis vanemas eas naisterahvas, käes mitu tihedalt täis kirjutatud paberilehte - ta kontrollis, millised armastusromaane ta juba on lugenud ja milliseid tuleks juurde osta. Teatas, et on KÕIK selle kirjastuse vastava sarja raamatud läbi lugenud. Isegi müüja oli selle peale silmnähtavalt imestunud. Aga ilmselt ei saa ma oma raamatusõltuvust tema omast paremaks pidada - temal on vähemalt selge siht ja fookus, minul aga mitte.

Raamatunädal kestab kuni laupäeva, 12 detsembrini. Veel jõuab!

reede, 23. oktoober 2009

Valdur Mikita "Äparduse rõõm"

"Vene psühholoog M. Rozin on teinud üsna teravmeelseid tähelepanekuid müüdi ja inimelu vastuolu kohta. Müüdid teatavasti on üles ehitatud universaalsele struktuurile: nad algavad mingi puuduse või rahulolematuse tunnistamisest kangelase poolt, peamine osa loost kulub võitlusele kõikvõimalike vaenlaste ja raskustega, mis lõpuks saavad ületatud ja kangelane saab õnnelikuks.

Müütide rõhuvaim osa kaasaegse inimese jaoks seisneb aga selles, et need ei paku ühtegi ideed selle kohta, kuidas peaks edasi elama õnnelik inimene, kel pole enam millestki puudus ja kes ei pea enam päevast päeva võitlema deemonlike raskustega. Tol ajal, kui müüdid tekkisid, polnud selline olukord ilmselt võimalik. Inimene pidi kogu aeg võitlema, et hing sees püsiks. Müüt ei näinud ette sellist ebaloogilist võimalust, et inimene ka maapealses elus võiks õnnes ja rahus elada oma maise elu lõpuni. Tänapäeva inimese elutraagika aga selles seisnebki, et õnn isikliku heaolu mõttes on muutunud reaalsuseks. Inimestel on aga ammuste aegade pärandina kombeks seada oma elu müüdi järgi, võidelda millegi nimel ja ületada takistusi. Kui need on enam-vähem ületatud, on otsas ka inimese motivatsioon (vägi), sest siinkohal lõpeb müüt. Rozin leiab, et just siis, kui tavapärased raskused on ületatud - naine võetud, maja ehitatud, diplom välja teenitud ja hea töökoht leitud, ei oska inimene enam kuhugi edasi minna ja kõik läheb lörri nagu anekdoodis kahest sõbrast, kellest üks elas korralikku elu, kuni kõik juhuse läbi kaotas ja hakkas ahastusest jooma; teine aga, kes eluaeg oli pudelit kummutanud, müüs taara maha ja sai rikkaks meheks." (lk 144)
Selle raamatu kohta ei kirjuta ma rohkem mitte midagi. Sest tema väärtus seisneb minu jaoks selles kahes lõigus. Ülejäänust ma lihtsalt ei saanud aru:)

Aga siin on kirjeldatud minu elu kõige suurema (ja seni kestva) kriisi põhjusi. Olin samale tulemusele ka ise jõudnud (motivatsiooni lõppemine), kuid seda müüdiga seostada ma ei osanud. Ja ometi olen ma kogu elu muinasjutte armastanud! Müüdid on inimeste elus alati väga tähtsal kohal olnud ja on seda ka tänapäeva inimese elus, kuigi me seda enam tunnistada ei taha või ära ei tunne (lugege näiteks Karen Armstrongi "Lühikest müüdi ajalugu").

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Raamat:)

Kes on tundnud üksindust
teab mida tähendab raamat
Igor Kotjuh

Luule. Raamatuteemaline luule. Palju raamatuteemalist luulet. Eesti autorite raamatuteemaline luule. Ilusas kujunduses pealegi.


Ma pole kunagi aru saanud määratlusest 'öökapiraamat'. Kui mul on raamat pooleli, siis võib see asuda laual, diivanil, käekotis ja mõnikord ka öökapil. Vahet pole, kus seda lugeda. Aga see raamat on tõepoolest öökapiraamat - poed teki alla ja loed mõned luuletused, paned raamatu öökapile tagasi ja jätkad järgmisel õhtul.

Maarja Kangro on kokku kogunud paarikümne Eesti luuletaja raamatuteemalised luuletused. Apollo raamatupoe tellimusel. Aga mis siis. Iga ostetud raamatu pealt läheb 50 krooni väikeste maakoolide raamatukogude toetamiseks. Seda enam võiks selle raamatu omale osta, öökapile panna ja siis teinekord õhtul teki alla mõned read lugeda.

Nii et läbilõige Eesti luuletajatest aastal 2009? Muidugi mitte täielik, enamus "Raamatu" autoreid on nooremapoolsed. Iga luuletaja kohta on pilt ning käsikirja- ja allkirjanäidis. Raamatust on võimalik ikka väga erinevalt mõelda ja kirjutada. Mõne jaoks on see vaid kest, mis on ümber sisu, teise jaoks lausa harras imetlemisobjekt. Jaan Pehk muigab, nagu ikka (silmaring ei hüüa tulles), Mart Kangur peab end tavaliseks fetišistiks, sest ta nuusutab raamatuid, Leelo Tungla arvates on raamatud nagu inimesed (ilmaski ei saa kõigiga kohtuda). On Andrus Kasemaa viierealine salm, aga ka Jürgen Rooste mitmeleheküljeline poeem. Maarja Kangro raamatu 10 käsku (Mina olen raamat, sinu raamat, ja sul peab olema / muid raamatuid minu kõrval!). Aga kõige enam meeldisid mulle Timo Marani mõtted:
Kirjutada raamat,
teha laps,
istutada puu.
See José Marti üleskutse
on omajagu ökoloogiline.
Sest millele sa kirjutad
raamatuid, kui pole puid,
ja kellele sa kirjutad
raamatuid, kui ei ole lapsi.
Kõigest saab kord muld,
aga mullastki kasvavad

uued puud ja raamatud,
kirega loetud raamatutest
uued lapsed.
Puud, lapsed ja raamatud

on sama aineringe osad.


Mõnus on istuda

puu all ja lugeda lapsele
raamatut.
Võtan oma sõnad tagasi - luulet võib lugeda küll. Eriti luulet, mis on kirjutatud raamatust:) Ja kui ühte teosesse on kokku kogutud mitmekümne erineva luuletaja erineva luuletuse, siis leiab sealt midagi huvipakkuvat igal juhul.

Teised kirjutavad:
EPL
Raamatumaailm

teisipäev, 20. oktoober 2009

Käidud!

Tehtud! Poes käidud. 19 uut raamatut. Suutsin hoiduda kolmest, mis nimekirjas olid. 4 raamatut seotud minu tööga. Ülejäänud on hekel kampaaniahinnaga ilukirjandus, Tänapäeva ja Pegasuse väljaanded. Ja kolm uut Gaimanit! Müüjad vaatasid mind esiotsa pika pilguga, kui ma selle torniga kassa juurde saabusin. Paberkott anti ka täitsa tasuta - ilmselt olin suurklient.

esmaspäev, 19. oktoober 2009

Käia poes või mitte käia poes

Nii muuseas Rahva Raamatu kodulehte avades leidsin sealt nelja kirjastuse sooduskampaaniad. Natukese surfamise tagajärg oli nimekiri 15 raamatust, mida ma omale osta tahaks. Autorite nimekiri on muljetavaldav - Ristikivist Steinbecki ja Wintersonini. Kõik ilukirjandus ja iga raamat alla 49 krooni. See on lisaks seitsmele raamatule, mis juba varasemast ajast nimekirjas ostmist ootavad. Ja lisaks neile mitmekümnele, mille ma viimasel kuul juba ostnud olen. Mul on Ekspressi -20% kupong veel kasutamata, seega igal juhul tuleb poes käia. Aga lugemata raamatute nimekiri muudkui venib pikemaks ja pikemaks. Ning vaba riiuliruumi jääb üha vähemaks ja vähemaks.
Öelge nüüd keegi, et mul ei ole neid raamatuid vaja! Või et mul on neid vaja. Või midagi muud kasulikku.

laupäev, 10. oktoober 2009

Humphrey Carpenter "J.R.R. Tolkien"

Ainult tõelistele fännidele. Lapsepõlvest ja kujunemisloost. Sellest, kuivõrd harilik ja tavaline ja igav oli mr. Tolkien oma päriselus. Abielust. Naginatest kirjastajatega. Sellest, kui vaevaline oli tema suurteoste kirjutamine ja lõpetamine. Vastuseid ei anna.

Tõlkinud Tiina Randus 

reede, 9. oktoober 2009

Kari Hotakainen "Kaitsekraavi tee"

Piinlik tunnistada, aga minu tutvus Soome kirjandusega piirdub Aleksis Kivi "Seitsme venna" ja Hannu Mäkelä lasteraamatutega. Seepärast Kari Hotakaineni "Kaitsekraavi tee" ka minu riiulisse jõudis. Kaasaegne Soome romaan, saanud nii Finlandia kui Põhjamaade Nõukogu auhinna ja pealegi maksis vaid 39 krooni.

On mees, selline tavaline Soome mees, kes vihahoos lööb oma naist, kes selle peale minema kolib. Nüüd algavad mehe tragikoomilised tegevused naise tagasisaamiseks. Talle tuleb meelde, et naine on kunagi maininud, et ta tahaks elada oma majas. Mees otsustab, et kui ta vaid saaks osta sobiva maja, siis tuleks naine ta juurde tagasi. Kogu tema ülejäänud elu muutub kinnisideeks maja nimel. Majast saab tõeline obsessioon ja selle nimel laseb mees käiku kõik vahendid, mille hulka kuulub naabrite ahistamine, kinnisvaramaakleri ahistamine, majaomanike ahistamine.

Kustutasin koni paksu vaiba sisse ja vaatasin üle, mis mul oli ja mida mitte. Mul oli sada tuhat marka käsiraha maja jaoks, mis maksis tublisti üle miljoni.
Mul oli suurepärane füüsiline vorm ja tugev tahtejõud.
Mul oli infot kõigi kohta, kes ühel või teisel viisil olid kõiges selles osalised. Mul oli võime kannatada oma teel valgusesse mistahes füüsilist ja psüühilist survet.
Pärast nende faktide nentimist tõusin põrandalt püsti, avasin ukse, sulgesin selle ja läksin alla oma korterisse. Pakkisin kraami, varupesu ja nende fotod Savotta-seljakotti, mille lükkasin kapipõhja.
Lahkusin sokiväel, kandes tosse käes. Läksin keldri kaudu tagahoovi, jooksin puude alt teele ja sealt metsa. Ajasin end suusahüppemäel kiiresti higistama, jooksin kaks kilomeetrit nii kiiresti kui jõudsin ja pöördusin oma korterissse tagasi, nüüd esiuksest.
Seadsin end akna äärde vaatama näidendit, mille ma olin kirjutanud ja lavastanud.
Üldiselt õpetlik lugemine ka kinnisvaramaakleritele ja eriti kõigile, kes nendega suhtlema peavad. Koomiline ja kurb. Soomelik. Muidugi, tegevus toimub Helsingis ja tegelasteks on soomlased, siis olekski väga imelik, kui ei oleks soomelik.

Tõlkinud Sille ja Tarmo Vahter

Teised kirjutavad:
Mart Juur, Ekspress
Virtuaalkass Felix
Kristi Eberhart, EPL
Kristiina Vaarik, Sakala

laupäev, 3. oktoober 2009

Karmen Kirke "Seks ja võim"

Karmen Kirke koostatud "Seks ja võim" on selline natuke kummaline raamat. Ei saa hästi aru tema eesmärgist. Kogumiku sisuks on väljavõtted eesti keeles kirjutatud seksuaalsusest rääkivatest artiklitest, raamatutest, publikatsioonidest. Alustatakse muistsete eestlaste seksuaaleluga, mille kohta muidugi kuigi palju materjali ei ole. Saame teada, et eesti rahvas oli ikka üks moraalitu ja häbitu rahvas. Kõik need ühised ehalkäimised jne. Kirjutajateks olid muidugi "tsiviliseeritud" kirikutegelased. Esimese Eesti Vabariigi ajal hakati juba rohkem avaldama õiget seksuaalelu õpetavaid teoseid.
Sest õige abielu otstarbe on kättesaadav ainult loomuliku sugulise kooselamise läbi. Kui mees seda nõuab, on loomulik, ja naine ei tohi seda mitte keelda ega enese alandamiseks ja häbistamiseks pidada.
Enamiste ja harilikult sünnib loomulik kokkusaamine liiga sagedasti. Niisugusel korral ei karasta tema inimest keha ja vaimu poolest mitte, vaid nõrgendab, sellepärast et loomuliku kokkusaamise järel käib kange närvikava ärritus. Selleläbi sünnivad mõlemate kehades elektri- ja magneedivoolud, mis suure lõbutundmise saadetusel vastastikku kokkusulavad ja nõnda ärituse vaigistamisele maad annavad.
"Suguelu saladused ehk tunne iseennast loomulikkudes olekutes" Tartu, 1905
Kas te teadsite, et suguhaiguste arst Juhan Vilms on 1920. aastal kirjutanud terve artikli selle kohta, kuidas Eesti peaks seadustama polügaamia? Selle kasuks on ta loetlenud mitmeid asjaolusid, kusjuures vastupidine, ehk mitmemehepidamine absoluutselt välistatud on.

Kui ennesõjaaegseid katkendeid oli enamasti lõbus ja naljakas lugeda, siis nõukogude ajal üllitatud seksuaalsust käsitlevad artiklid mõjusid täiesti masendavalt. Eriti 50-60-ndatel kirjutatu.
Romantika ümbritseb meid kõikjal. Peab ainult oskama seda näha.
Aga kas võitluses tõelise nõukogude inimese eest ei ole romantikat? Võitluses selle halva vastu, mida leidub meie kaaslastes, meis enesteski? Kas pole romantikat komsomolipatrullide tegevuses, komsomoli kontrollpostides, võitluses paigaltammumise ja rutiini vastu?
T. Jürna "Meie elu romantika" 1956
Ning lõpetuseks ei saanud selline kogumik kuidagi mööda vaadata Ene Koogi bestsellerist "Tütarlapsest sirgub naine". Usun, et ka minul on see raamat kusagil alles ja loetud sai seda ikka korduvalt ja põhjalikult. Nüüd tagantjärgi sellele mõeldes oli tegemist ikka päris koleda raamatuga. Et mitte nii masendava meeleoluga lõpetada, on raamatu lõpus toodud mõned väljavõtted ajakirjas Noorus avaldatud dr. Noormanni rubriigist.
  • Minu ema hirmutab mind, et kui ma nii palju pidudel käin, saan lapse. Palun, tehke minu emale selgeks, millest jäädakse rasedaks ja millest ei jääda.
  • Ma sain ühelt poisilt armastuskirja. Ma tundsin, et hakkan ka juba armuma. Kuidas teada saada, kes selle kirjutas, sest allkirja ei olnud?
  • Kuidas poisile märku anda, et ta armastust avaldama hakkaks?
  • Kuidas ma peaksin riietuma, et rumalus väga välja ei paistaks?
10 krooni eest on raamatut enam kui küll.
Teised kirjutavad:
Olev Poolamets, Sirp
Intervjuu väljaandjaga

reede, 18. september 2009

Käisin luuleõhtul. Ja poes muidugi ka

Kõigepealt tuleb korda ajada oluline teadaanne, et ma pole mitte kunagi elus varem luuleõhtul käinud. Ausalt öeldes pole mulle sellist mõtetki pähe tulnud. Ilmselt olen piisavalt vanaks saanud või on muud asjaolud mängus, aga luuleõhtul mina käisin. Nimelt linnaluule õhtul hr Mauruse pubis. Veel poolel teel kaalusin, et äkki läheks ikka kohe koju. Töö ootab... ja üleüldse... Aga siis sirutasin selja sirgeks ja otsustasin, et kui mulle juba selline hull mõte pähe tuli, siis ma selle ka teoks teen. Sest mis see muud kui hirm oli, mis mind kahtlema pani.

Karta polnud loomulikult absoluutselt mitte midagi. Kõigepealt esines Marje Ingel. Tema rohkem laulis kui luges luuletusi. Aga pean tunnistama, et mulle need eriti kohale ei jõudnud. Teine esineja oli Maarja Kangro, kes mulle hoopis rohkem korda läks. Tema oli kuidagi jõuline, isegi mehelik.
... kas peaksin ütlema teile oma viimse sõna
netipanga paroolid ...
... eh, elu, sulle vist meeldivad vahel need
kes sind usaldavad ...

Jürgen Rooste see-eest rokkis täiega. Tema luuletused olid "selles mõttes linnaluuletused, et nad on linnas kirjutatud". See oli ääretult teatraalne esinemine, kus ta laulis bluusi ja lõpuks toimus isegi ühine regilaulmine.

Järgmisena esines noormees, kes end ei tutvustanud. Tema luges peast(!) väga kurbi luuletusi. Hiljem selgus, et see oli Paavo Piik, kes enda tutvustuseks ütles, et ta on üsna kaine. Veel.

Seejärel oli järjekord Jaan Pehki käes. Olen juba varemgi täheldanud, et luulet ei saa raamatust lugeda, seda peab kõva häälega ette lugema. Eriti kehtis see Jaan Pehki ettekande kohta. Tema luges valitud palu oma teosest "4" ja see oli tõepoolest linnaluule. Täpne, vahe, naljakas. Kui täpsemalt veel võib kokku võtta kaasaegse eesti elu jaburust?

lugesin eesti ekspressi
seal kirjeldas üks õnnetu mees
kuidas ta 25 miljonit kaotas
ja pole seetõttu juba terve aasta
südamest naernud

ise kaotasin oma viimase
kahekümneviieka
tuulise ilmaga tammsaare pargis
lihtsalt lendas näppude vahelt minema
suurkirjaniku kuju suunas
no ajas naerma
niiet tilk silmas ja püksis

kujutan ette seda emotsiooni
miljonikordsena
ikka täiesti pekkis
Kas pole mitte liigne lisada, et lahkusin pärast Pehki ettekannet, sest mul oli vaja jõuda enne sulgemist raamatupoodi ja osta seesama luulekogu. Ning muidugi, nagu arvata võis, neidsamu ridu vaikselt raamatust lugedes ei olnud nad pooltki nii teravad või naljakad, kui nad seda ettekandes olid. Seega jään ma ikka sama juurde - luulet ma lugema ei hakka. Aga kui seda kusagil ette loetakse, siis lähen teine kordki kuulama. Elamus on hoopis teine!

Aga et õhtu ikka täiuslik oleks, soetasin lisaks luulele veel kaks Neil Gaimani raamatut - Stardust ja American Gods. Sest rohkem Gaimanit seal poes kahjuks ei olnud.

kolmapäev, 9. september 2009

Antti Heikkilä "Elu parim aeg"

Antti Heikkilä on keskealine mees ja tema "Elu parim aeg" on kirjutatud keskealisi mehi silmas pidades. Samas on soovitused siiski piisavalt universaalsed, et need ka vähe noorematele naistele ja ka teistele sobiksid.

Heikkilä kirjutab sellest, mida ta ise on tohutust erinevate uskumuste, koolkondade ja arusaamade virrvarrist enda jaoks välja valinud. Sest need seisukohad on temale sobinud. Ja annab neid oma raamatus üsnagi selgel ja arusaadaval moel edasi. Raamat jaguneb kolmeks osaks - vaimne keha ehk meel, füüsiline keha ehk tervisesport ja toit. Kõik need kolm on omavahel tihedalt seotud, sest inimkeha on ju tervik. Ei saagi öelda, et liikumine on olulisem kui toitumine. Aga mina olen igatahes seda meelt, et kõige alus on mõtlemine. Inimene saab tõepoolest end haigeks või terveks mõelda. Seda on isegi Lääne meditsiin juba tõestanud.

Hea raamat enda ja oma harjumuste üle järele mõtlemiseks. Isegi kui mitte nõustuda tema seisukohtadega või neist mitte aru saada, siis pisut mõtlemisainet annab ta ometi ja see peakski ju tegelikult iga raamatu eesmärk olema. Heikkilä jõudis ise lõpuks süsivesikutevaese toitumise juurde. Ja on nüüd oma elu ja iseendaga palju enam rahul.

Mõtle ennast terveks, söö ennast terveks ja liigu ennast terveks. Ei midagi uut ju?
Millal see elu parim aeg siis on? Muidugi keskeas :)

Tõlkinud Paul Oja
Eestikeelne sisukord ja lühike eelvaade on siin.

teisipäev, 8. september 2009

Uus raamatuajakiri

Järjekordsel regulaarsel raamatupoe kodulehel käigul leidsin uudise: alustab ilmumist raamatuajakiri.

Eestis ilmub umbes 6000 raamatut aastas – ilukirjandust, lastekirjandust, köögikirjandust, kodukirjandust, aiakirjandust, elulugusid, krimkasid, põnevikke, ja mida kõike veel. Peaaegu võimatu on kõiges selles orienteeruda. Ajakiri Lugu hakkab kogu seda küllust lugejatele lähemalt tutvustama. Ajakirjast saab lugeda intervjuusid, ülevaateid ja arvustusi, tutvustusi, sissevaateid ja soovitusi ilmunud ja ilmuvatest raamatutest.

Esimese numbri saab tasuta tellida siit.

esmaspäev, 31. august 2009

Käisin poes vols 12-19

Nüüd ma olen nii palju poes käinud, et lugemine läks sassi ja uued raamatud on ka kõik laua peal hunnikus. Seoses riiuliliigutamisega ei ole ma siiani suutnud oma raamatuid kuidagi ära paigutada ja hetkel on nad lihtsalt riiulisse pistetud, ilma mingi korra ja loogikata. Seetõttu ei ole uusi raamatuid mõtet sinna lisada, enne kui selle korra ja loogika välja mõtlen. Nii nad kuhjuvad laua- ja kapinurkadele.

Aga mõned, mille üle eriti hea meel on: Hannele Klemettilä "Keskaja köök", mis Raamatuklubis lõpuks ometi mulle vastuvõetavaks hinnati, Boyd'i "Üks inimsüda", erinevate autorite "Eesti kirjanduslugu" (ma olen optimistlik inimene ja arvan, et siiski loen seda ükspäev), paar kokaraamatut ja veel üht koma teist.

Viljandi antikvariaadist leidsin lõpuks ometi Baturini "Karu südame", mis ei maksnud ligi 200 krooni nagu Raamatukois. Kuigi kaalusin tükk aega - sain aru, et mulle ikkagi ei meeldi teiste loetud ja kasutatud raamatud. Ma tahaks uut ja päris oma! Aga ostsin siiski ära ja selle üle on mul väga hea meel.

Viimane poeskäik väärib siiski pikemat jäädvustamist. Saksamaale komandeeringusse sõites torkas hommikul Kopenhaageni lennujaama raamatupoes uidates äkitselt pähe, et tahan lugeda Neil Gaimani "The Graveyard Book'i". Miks, ei teagi. Lugesin selle kohta mõni aeg tagasi Mareki arvustust, millest oli meelde jäänud vaid see, et pidi positiivne raamat olema. (Heh, tervelt aasta tagasi - on mul alles hea mälu;)) Positiivsust oli mulle sel hetkel väga hädasti tarvis. Ja hiljuti loetud Gaimani "Coraline" oli hea. Lennujaamas seda muidugi ei olnud.

Saksamaale kohale jõudnuna linna peal ringi uidates jäi teele raamatupood - korralik, 4-korruseline. Muidugi oli seal kõik saksakeelne, aga ühel korrusel oli neil ka rahvusvaheline osakond. Otsisin seda ka siit riiulilt ja ei leidnud. Igaks juhuks küsisin müüja käest ka, ja oligi olemas! Teisel riiulil lihtsalt - eraldi välja pandud. Veel ostsin Longmani Dictionary of Contemporary English koos CD-ROMiga. Ma ei saa aru, miks meil korralikke sõnaraamatuid ei müüda! 34 euro eest saab rohkem sõnaraamatut, kui kõik need asjad kokku, mida Tea 1000 kr eest müüa üritab. Ning ühekeelsete sõnaraamatute valik on meil olematu.

Õhtul Gaimanit lugedes kasutasin sõnaraamatu lähedalolu ära ja kuigi harilikult ma tundmatuid sõnu lugedes üles ei otsi - sisust saab enamasti ilma selletagi aru - siis selles sõnaraamatus oli kõik olemas. Lisaks haarasin poest Jerome K. Jerome'i "Three Men on the Bummel". "Three Men in the Boat" mul juba on. Ma olen mõlemaid varem lugenud, aga selline raamat võiks kodus olla küll - mõlemad teosed on parim masenduse ravi, mida mina tean.

Raamatutega poest väljudes tundus maailm äkitselt üks väga ilus paik. Nii vähe ongi õnneks vaja!

pühapäev, 23. august 2009

Zmitrok Bjadulja "Hõbedane tubakatoos"

Zmitrok Bjadulja "Hõbedane tubakatoos" oli üks mu lapsepõlve lemmikutest, mis ikka aeg-ajalt meelde tuli. Leidsin selle nüüd riiulilt ja lugesin uuesti läbi. Eks ma olin suurema osa sisust ära unustanud. Meeles oli vaid, et oli Iidisa, kes surma omale tubakatoosi aheldas ja et see raamatu lõpul sealt kogemata välja pääses. Mäletasin lummavat tegevustikku ja omamoodi jutustamisstiili.

1940.aastal Valgevene kirjaniku poolt kirjutatud muinasjutt on ühest küljest tõeline muinasjutt, kus ei ole mingit tavamaailma loogikat, aga teisest küljest vastandab see teos tugevalt vaeseid töölisi ja talupoegi rikaste isandatega. Eriti suure naeruvääristamise osaliseks saavad igasugu paavstid ja papid ja mungad. Kui teose algul see eriti tunda ei olnud, siis lõpus toodi küll juba sisse vihjeid rahva võimust. Raamat lõpeb tõdemusega, et tööinimeste ja surma rüütlite (ehk siis kõik tööinimeste rõhujad) sõda kestab tänase päevani. "Rahvas tahab elada, aga surma rüütlid püüavad teda ära hävitada."

Samas see lugu, mis mulle raamatust meeleoluna meelde oli jäänud, oli siiski olemas. Vaprast jänesest Iidisast, kes surma kinni püüdis, igasugu tegelastest, kes seda uuesti valla tahtsid päästa. Tänamatutest inimestest ja muidugi harakast, kellest lõpuks sai kuninganna kuningas Ping Pongi kuningriigis. Huvitaval kombel lapsena ei pane selliseid vihjeid tähele, aga see lugu on tegelikult tugevalt läbi imbunud nõukogude retoorikast ja tolle aja mallidest, kuigi maskeeritud talupojajutustuse raamidesse. Mis praegu lugedes oli kurb. Mõnes mõttes ma nüüd üle lugemisega purustasin selle müüdi, mis mul sellest raamatust lapsepõlves oli tekkinud.

Tõlkinud Paul Mõtsküla

neljapäev, 13. august 2009

Maurice Druon "Zeusi mälestused"


Sobiv jätk Müüdiraamatutele oli Maurice Druoni "Zeusi mälestused". Ka see on omamoodi müüdi ümberjutustus, mis keskendub Zeusiga seotud müütidele.

Zeus on paar tuhat aastat maganud, nüüd üles ärgates vaatleb ta muutunud maailma ja räägib oma loo - "nii nagu see tegelikult oli"- maailma loomisest, oma sünnist ja oma laste sünnist, maailma valitsejaks saamisest. Ta lükkab ümber mõnedki "väärarusaamad", näiteks selle, et Athena sündis tema peast. Suurema osa teosest kirjeldab Zeus oma kohtumisi erinevate jumalannadega ja kuidas ja kui palju ta igaühega lapsi sai. Jumalannasid kirjeldatakse igaühte eraldi ja niimoodi tehakse neid "inimlikuks". Aphrodite on vaid ennastimetlev ja teistest mittehooliv koketeerija, Demeter ennastsalgav maa-ema jne.

Zeus ei ole siin äikesenooli pilduv ja hiilgav isand, pigem on ta vana mees, kes meenutab oma noorusaega. Ning vastavalt sellele rollile jagab ka isalikke manitsusi tänapäeva inimestele.

Oluline on aegsasti ära tunda, milline töö teie loomuse isaärasustega kõige paremini sobib, ja püüda siis seda laitmatult teha. Ma kordan: seda, kes oma saatusega lepib, seda saatus talutab; seda, kes leppimast keeldub, lohistatakse järel. (lk 123)
Raamatut oli vahepeal igav lugeda. Tuli see nüüd sellest, et olen kõigi nende müütidega juba erinevate nurkade alt erinevate raamatute kaudu tutvunud, aga ka autori stiil oli veidi kuiv ja targutav. Läbi Zeusi sõnade saab ta avaldada omaenda seisukohti abielu ja abielurikkumise kohta, manitseda inimesi olema alandlik ja mitte üritama ise jumalateks hakata. Midagi uut ja rabavat siit teada ei saanud, huumorit oli vähevõitu, kuigi autor vist ikkagi üritas seda sisse põimida. Ehk lihtsalt üks lisandus paljudesse kreeka müüte tutvustavate raamatute ritta.

Martin on ülevaatlikum ja Calasso poeetilisem. Need siin aga hoopis omamoodi.

Tõlkinud Heino Rajandi 

esmaspäev, 10. august 2009

Aphra Behn "Oroonoko ehk kuninglik ori"

Aphra Behn "Oroonoko ehk kuninglik ori" on jutustus orjakaubanduse hiilgeaegadest 17. sajandil Inglismaa Lõuna-Ameerika koloonias. Autor nimetab seda "tõestisündinud looks", mis võib ju ka niimoodi olla, aga ega sellel mingit tähtsust tegelikult ei ole. Lühidalt võib jutustust kirjeldada kui hea ja kurja võitlust, kus aga peale jääb kuri. Ehk siis nii tavaline vastandus - julm ja alatu valge mees versus õilis ja uhke pärismaalane. Oroonoko on kuninglik prints ühes Aafrika riigis, kust ta aga pettusega orjaks tehakse ja Surinamesse suhkrurooistandusse tööle viiakse. Tegevustik iseenesest oli banaalne - suured tunded ja armastajate lahutamine ja usaldava metslase altvedamine.

Jutustuse keel on suurejooneline ja paljusõnaline. Kõik on nii õilsad ja kaunid ja ülevad. Aga tuleb meelde tuletada, et jutustus kirjutati 1688. aastal ja naise poolt, mis tollal sugugi nii tavaline ei olnud. Laused on hiiglapikad moodustised ja lugeda on hoolimata kurvast sisust lõbus. Selline naiivne-lapselik imestamine maailma imelisuse ja kummalisuse üle. Indiaanlased on alasti, aga valged on riides ja oi kui riides veel - autoril on peas mustade sulgedega taftkübar ja üldse olid nad "kullas ja karras, nagu see soojadele maadele kohane" ning jätsid endast alasti indiaanlastele "erakordselt peene mulje". Tegeldakse lõbustustega, näiteks käiakse tiigrijahil (Ameerikas!) ja põgenetakse rohkem kui korra raevunud ematiigri eest. Ning ei lakata imestamast looduse suursugususe üle - Amazonas on peaaegu niisama lai kui Thames!

Lugege, mida tõlkija Kätlin Kaldmaa raamatu eestindamise valude ja vaevade kohta kirjutab. Näiteks seesama elektriangerjas - loen ja mõtlen, et mis pagana asi on "tuim angerjas". See on angerjas, kes "elusast peast on külm, aga samal hetkel kui söödast kinni võtab, sellise tuimusega lööb, mis neist mõneks ajaks igasuguse tunde ära võtab". Külm - tuim - elekter; ütleme nii, et seos on ootamatu. Teose vanaaegne ja arhailine kirjutamisstiil tuleb tõlkes küll hästi välja.
Ma peaksin teile ütlema, et kristlased ei võta kunagi ühegi orja nime üle, vaid annavad neile mõne oma nime, sest nende algupärased nimed on tõenäoliselt väga barbaarsed ja rasked hääldada; nii andiski härra Trefry Oroonokole nimeks Caesar, see nimi elab kui tema nimi sellel maal ja pole sugugi vähem kuulus kui kuulsa roomlase oma, sest on ilmselge, er Oroonoko ei ihanud kübekestki teise Caesari isiklikust vaprusest, vaid mängis oma elu nii mälestusväärseks, et oleks see juhtunud mõnes teises maailma nurgakeses, kus on oma inimesed ja ajaloolased, oleks ta selle nime auga välja teeninud.
Kes tähele ei pannud, siis see oli kõik üks lause.

Teised kirjutavad:

reede, 7. august 2009

Jakob Wassermann "Caxamalca kuld"


Jakob Wassermanni "Caxamalca kuld" räägib loo Inkade riigi anastamisest hispaanlaste poolt 16. sajandil. Autor on valinud suurest ajaloost kirjeldamiseks selle lõigu, mil Pizarro ja tema kaaslased vaid paarikümne mehega suutsid saada võitu Atahuallpa hiiglaslikust ja hästi korraldatud armeest. Jutustajaks on (üllatus! üllatus!) endine sõjamees ja Pizarro kaaslane, kes nüüd kloostris mungana patte kahetseb.

Et lugesin hiljuti samast teemast ja ajast kirjutanud Colette Davenati "Väljavalitut", siis tekkis pidevalt võrdlus, et kas mingi asi oli nii või oli see autori fiktsioon. Tarmo Kulmari kirjutatud järelsõnast selgus, et mõlemad autorid on järginud ajaloolisi sündmusi üsna täpselt, aga nende vaatepunkt oli erinev. Kui Davenati raamatus oli jutustajaks pärismaalasest naine, kes Atahuallpat isegi hispaanlastest enam oma verivaenlaseks pidas, siis Wassermanni jutustuses annab tegevust edasi hispaanlane. Et teos on kirjutatud 1928. aastal, siis patroneerivast hoiakust pärismaalaste suhtes ei ole autor vabaneda suutnud ja kolonialismile nii omane "metslaste" üksikute omaduste idealiseerimine ja kõige arusaamatu hukkamõistmine prevaleerib ka siin. Ennekõike vastandatakse valgete meeste tohutu suurt kullajanu, mille nimel ollakse valmis absoluutselt kõigeks, ja inkasid, kelle jaoks kuld oli vaid vahend ümbritseva kaunimaks muutmisel.

Tõlkinud Katrin Kaugver

Teised kirjutavad:
loterii

kolmapäev, 5. august 2009

Müüdiraamatud

Müüdiraamatud on Päevalehe kirjastuse sari, kus tuntud kirjanikud jutustavad ümber vanu müüte. Tegelikult on see küll Canongate kirjastuse sari, mida Päevalehe kirjastus eesti keeles välja annab. Eesti keelde on neist tõlgitud vaid viis. Kirjastus võiks ju ometi sarja tõlkimist jätkata. Sest need viis olid nauditav lugemine. Muidugi, sarja ülejäänud autorid olid vähemalt minu jaoks võõrad nimed. Kas siin peitub iva? Et ei julgeta tõlkida meie lugejale võõraid autoreid, sest kardetakse, et see ei müü? Winterson, Atwood ja Pelevin on ilmselt kindla peale minek. Kuigi... ka mina ostsin need raamatud alles siis, kui nad 49 kroonile alla olid hinnatud. Aga nüüd - lugemise järjekorras!


*


Jeanette Wintersoni "Taak" jutustab ümber Heraklese ja Atlase müüdi. Selle, kus Herakles saab ülesandeks tuua kuningas Eurystheusele Hesperiidide õunad. Ta pöördub aia rajaja Atlase poole ja niikauaks, kuni Atlas talle aiast õunu toomas käib, võtab maailma raskuse enda kanda. Autor kirjeldab Atlase mõtteid ja Heraklese sisemisi hingepiinu ja hiljem ka ühe inimese (jumala?) mõtteid. Atlas, kellele jumalad tegid ülesandeks meie maad ülal hoida, hakkab lõpuks ülesande mõttekuses kahtlema. Siin on mitu toredat vunki, mis muidu veidi raskemeelse teose vähe rõõmsamaks teevad. Näiteks koer Laika, kes kosmosesse sõitis ja seal Atlasega sõbrunes. Ja lõpp, kus selgus, et Atlase kahtlustel oligi alus.


*


Ilmselt on kõik koolis käinud inimesed teadlikud Trooja sõjast ja Odüsseuse reisidest. Minu esimene kokkupuude sellega oli koolis ajalootunnis, kus ma sain neist aru kui tegelikult toimunud sündmustest. Selle üle, kas Trooja oli tegelikult olemas ja Odüsseus tõesti kükloopide ja sireenidega maadles, on vaieldud ja ilmselt vaieldakse ka edaspidi. Minu seisukohalt on need tegevused toimunud, sest mille alusel me saame väita, et need seda ei ole? Illusioon ja reaalsus ei tarvitse üldse olla teineteisele vastandlikud jõud, mis tuleb hästi välja sarja järgmisest, Viktor Pelevini kirjutatud teosest "Õuduse kiiver". See räägib ümber Minotauruse müüdi - sellesama, kes elas Kreetal labürindis ja kelle Ariadne abiga reetlikult surmas Theseus. Vormiliselt ei ole siin tegemist enam mingi müüdi ümberjutustusega, vaid sisu on edasi antud interneti jututoa vestluse vormis. On hulk imelike nimedega tegelasi, kes on enda teadmata sattunud kuhugi (labürindi sisse?) ja kes omavahel saavad suhelda arvuti vahendusel. Nende vestlust aga kontrollib keegi - kas Minotaurus? Raamatu tutvustuses räägitakse praegusest ajastust, kus infot on ülikülluses, aga teadmist pole ollagi. Kas see oligi teose eesmärk? Sest mina ei saanud lõpuks enam midagi aru, kes on kes ja miks nad niiviisi teevad ja mis kogu selle värgi mõte oli. Sest tõepoolest - infot muudkui voolas iga tegelase sõrmede alt, aga mida see mulle andis? Vahepeal küll tekkis illusioon, et ma hakkan midagi taipama, aga see kadus ruttu. Sest info üksi teadmist ei taga.


*


Tagasi Odüsseuse juurde. Margaret Atwoodi jäi painama mõte kangelasliku Odüsseuse truust kaasast Penelopest. Sel ajal kui mees kakskümmend aastat kodust eemal vägitegusid tegi, pidi naine kodus üksi hakkama saama. "Penelopeia" ongi jutustus Penelope enese suust, et mis siis tegelikult juhtus naise ja tema kaheteistkümne teenijatüdrukuga, kelle Odüsseus tagasi jõudes üles puua lasi. Sarja teiste raamatute hulgas võiks seda teost lugeda kõige lineaarsemaks, selgemaks ja jutustavamaks. Penelope räägib lihtsalt oma lugu, see vaheldub teenijatüdrukute lauludega. Lahendusi on mitu, nagu ka vaatepunkte. Kõigepealt muidugi Homerose oma, siin raamatus lisandub Penelope, aga ka teenijatüdrukute oma. Mitte midagi ei ole siin maailmas ühene ja igaühel on oma tõde.


*


Alexander McCall Smith kirjutab raamatus "Unenägude Angus" ümber aga hoopis keldi müüti keldi ja šoti unenägude ja armastuse jumalast Angusest. Esmalt tundus tema lähenemine kõige traditsioonilisem - esimene peatükk kirjeldab Anguse sündi. Aga edasi tuleb peatükk hoopis kaasajast. Ja niimoodi läbisegi Angusest oma jumalate maailmas ja Angusest inimeste maailmas. Samas on iga peatükk iseseisev jutustus ja igas neist osaleb ka Angus.


*


Neid viite müüdiraamatut oleks täiesti mõttetu omavahel võrrelda või ritta panema hakata. Kuigi sihteesmärk kõigile autoritele oli sama, siis lähenemine oli igaühel täiesti erinev. Traditsiooniliselt ei suhtu müüti ükski autor, kõige uudsemalt võtab teemat vahest Pelevin. Ja kõik loovad seoseid tänapäevaga, kes otse, kes ümbernurga. Neid ümberjutustusi võib vabalt lugeda ka kui uut ilukirjandust. Aga kui ikkagi võrrelda, siis kõige enam meeldis mulle Unenägude Angus. Ma vist armastan unenägusid...


*


Samas sarjas on ilmunud ka Karen Armstrongi "Lühike müüdi ajalugu", mille võiks kõigepealt, enne müütide juurde asumist, läbi lugeda.

Teised kirjutavad:

EPL, EPL
Taak: Ekspress, Kirjandusest
Penelopeia: Ekspress
Kiiver: baas
Angus: Sehkendaja, EPL
Lühike müüdi ajalugu: Ekspress, Sirp

pühapäev, 19. juuli 2009

Kim Cattrall "Seksuaalne arukus"


Kim Cattralli "Seksuaalne arukus" tahab olla "inforohke ja meelelahutuslik pilguheit seksuaaliha müstilisse loogikasse." Minu arvates on tegemist pildiraamatuga, kus pisut teksti ka. Kuigi autorid seda niimoodi vist päris ei mõelnud.

Kui seda Cattralli ennast ei oleks pea igal leheküljel vastu vaadanud, oleks täitsa nauditav pildialbum olnud, sest fotod ja joonistused on hästi välja otsitud ja tehtud. Tõtt-öelda nende pärast ma selle raamatu ostingi. Tegin poes suvalisest kohast lahti ja sattusin nii laheda pildi peale, et pikemalt ei mõelnud. Pildiraamatuna täiesti soovitatav. Sisu nagu eriti ei olnud ning teksti lugemine oli ka lisaks väga raskeks tehtud. Ameerikalik (või ajakirjanduslik?) ülesehitus - infokastikesed, erinevate kirjatüüpide, -suuruste ja värvide virvarr. Kui keegi siit raamatust teadmisi otsib, siis selles tuleb tal ilmselt pettuda. Nii tavaline häda - üritatakse haarata kõike ja niimoodi pannakse kokku tükike siit ja tükike sealt, aga kokku see kõik kõlama ei hakka. Vaadake parem pilte.

Tõlkinud Krista Dudarenko

neljapäev, 9. juuli 2009

Käisin poes vol 11 ja suur riiulimure

Tegelikult olen vahepeal päris mitu korda raamatupoes käinud ja sealt ilma ostmata välja tulnud. Sest nüüd mõtlen juba ka sellele, kuidas kõiki neid raamatuid koduriiuleile ära mahutada.

Viimased lisandused: The Timesi Maailma lühiajalugu, Karen Armstrongi "Jumala ajalugu", Doris Lessingi "Ellujäänu mälestused" - pole siiani Lessingiga üldse tutvust teinud, Alexander McCall Smithi "Scotland street 44" - seda olen piilunud juba müügiletuleku ajast saati, aga nüüd lõpuks oli ta ostmiseks sobiva hinnaga. Smithi proua Ramotswe lood mulle meeldisid - sellised rahulikud ja aeglase kulgemisega lood. Antagu nüüd ainult rohkem aega!

Pärast viimaseid oste on minu koduses raamatukogus üle 1000 teose! Uskumatu, kuid neist rohkem kui poole olen soetanud viimase viie aasta jooksul. Parem ei hakka kokku lugema, mis nende soetusmaksumus oli - pole vaja asjatut stressi omale tekitada:)

Vahepeal tegin ümberkorraldusi ja tõstsin sellega seoses ka raamaturiiuleid ringi. Nüüd kerkis jälle üles vana küsimus - kuidas oma raamatuid riiulisse seada? Praegu on mul Durrelli riiul ja Tolkieni riiul ja sõnaraamatute riiul, aga ülejäänud raamatud on kõik läbisegi, mingil määral suuruse, autori või teema järgi reastatud. Ahjaa, tegelikult on Loomingu Raamatukogu ja EPL romaanisarja riiulid ka. Kogu aeg tuleb neid juurde ka ja siis peab jälle midagi ringi tõstma.

Tähestiku järgi oleks väga igav. Nagu raamatukogus. Värvi järgi hästi ei saa - raamatuseljad on nii kirjud. Autori järgi - kokkuvõttes on see sama mis tähestiku järgi ja ikka igav. Suuruse? Hmm. Sarja? Aga ülejäänud, mis sarja ei kuulu? Teema? Tundub mõistlik, aga mismoodi neid teemasid lahterdada? Ilukirjandus on teema, aga liiga lai. Kui sealt edasi kategoriseerida, nt jutustused, romaan, fantasy, võiks ehk asja saada, aga ka sel on oma puudused. Sest paljusid raamatuid ei anna eriti hästi vaid ühe teema alla lahterdada. Ja sellisel juhul võivad ühe autori teosed erinevatesse riiulitesse sattuda, aga need võiksid võimalusel ikkagi koos olla. Siia lisandub veel esteetiline aspekt - miks ometi antakse raamatuid välja niivõrd erineva suuruse ja kujuga? Suur telliskivi ja pisike taskuteos ei näe kõrvuti seistes kuigi kenad välja.

Nüüd tuli meelde Gerry vaimustus Theodorese raamaturiiuli üle, "kus olid sõbralikult kõrvuti Darwin ja Sherlock Holmes ja Le Fanu ja Fabre. Nii pidi see minu arusaamise järgi ühes hästi koostatud raamatukogus olemagi."

Ma olen üritanud siiani Darwinit ja Sherlock Holmesi lahus hoida, aga äkki ei peaks? Nii palju ka kodus raamatuid ei ole, et riiulilt peale pisukest otsimist soovitut üles ei leiaks. Pealegi tean ma üldiselt üsna täpselt, kus mingi mu raamat on. Sest kui olen mõne välja laenanud ja selle ära unustanud, hakkab mingi hetk ikka vaevama, et midagi on kusagil puudu. Nii tulevad lõpuks nii raamat kui laenaja meelde.

Mismoodi teie oma raamaturiiuleid kujundate?

kolmapäev, 1. juuli 2009

Maimu Berg "Vene rulett. Euroopasse! Euroopasse!"

Kui ma mõtlen Maimu Berg, siis ma mõtlen - kohalik omavalitsus, kriitika, poliitika. Ja millegipärast olen täitsa ära unustanud, et Maimu Berg on ennekõike ju kirjanik. Mäletan, kuidas otsisin raamatupoodidest tema "Ma armastasin venelast" ja kuidas see teos mulle siiamaani vahel meelde tuleb, kuigi lugemisest juba aastaid möödas.

Kaks näidendit "Vene rulett" ja "Euroopasse! Euroopasse!" ilmusid Loomingu Raamatukogus.

"Vene rulett" räägib Eesti praeguses elus nii tavalisest keskealiste abielukriisist. On naine, mees ja mehe noor armuke. Selleks, et asjad selgeks rääkida, otsustatakse korraldada kõigi osapoolte koosviibimine restoranis. Ja siis hakkavad asjad juhtuma...

"Euroopasse! Euroopasse!" põhiteema on vestlus ametniku ja järjekindla pensionäri vahel, kes kaebab, et tema majas peetakse bordelli. Lisanduvad veel mõned tegelased ja mida edasi, seda jaburamaks kogu tegevus läheb, kuni lõpeb täitsa ootamatu puändiga.

Mõlema näidendi puhul nautisin dialooge - vaimukad, teravmeelsed ja kohati naljakad. Samas nii elulised. Täiesti võib uskuda, et sarnaseid vestlusi peetakse iga päev mõnes kodus või mõne kohaliku omavalitsuse ametniku kabinetis. Samas näidendina laval nad minu meelest hästi ei töötaks. Lava jaoks jääb puudu sügavusest ja taustsüsteemist, või kuidas seda mõtet nüüd väljendadagi. Ainult dialoogist jääb ju teatrilaval väheks. Lugemiseks aga piisab küll.

Teised kirjutavad:

neljapäev, 18. juuni 2009

Olavi Ruitlane "Kroonu"

Jaa, niipalju kaasaegset eesti kirjandust nii lühikese aja jooksul ma polegi kunagi varem lugenud. Rohkem ikka sinna klassikute ja ajaloo kanti kipuvad mu lugemised minema. Nojah, nelja raamatut paljuks lugeda võib mõnele nüüd küll liialdusena tunduda, aga eesti kirjandus ei satu minu juurde tõepoolest tihti. Seda enam võib valikuga rahule jääda. Ja üleüldse on mul hetkel neli raamatut pooleli.

Olavi Ruitlase "Kroonu" on lõbus romaan elust nõukogude sõjaväes 80-ndate lõpus. Kolm noormeest - kuldsete kätega setu Siska, alati pahandusteks valmis Peeter ja õrna hingega Heino värvatakse 1988 aastal, laulva revolutsiooni koidikul, Vene sõjaväkke. Saadetakse kõigepealt Ukrainasse, aga sealt edasi juba kaugele Venemaa kolkasse. Kõiksuguseid Vene armee õudusi on kirjeldatud, aga need nagu ei olekski eriti õudsed, sest tegelased suudavad kõigega tänu oma loomupärastele iseloomuomadustele hakkama saada. Ja just kolme peale kokku. Autor ütlebki intervjuus Virumaa Teatajale:

Ma olen need kolm peategelast kokku! Kõik inimesed on! Igas meis elab tross, kangelane ja mõistuspärane olend ühteaegu. Heino, Peeter ja Siska on sisuliselt üksainus inimene.


Teisalt muidugi on kogu loos tugevalt tunda tolle aja armee absurdsus, julmus ja sügav hoolimatus, kuigi selliseid olukordi on kirjeldatud läbi huumori. Julma ohvitseri tapmine sõdurite poolt on vaid üks näide. Karta on, et päris noored lugejad ei leia siit raamatust eriti midagi. Ilmselt tunduks suurem osa tegevusest neile liigagi ebarealistlik. Väljamõeldud. Nagu mullegi. Aga ega ma ei tahagi lugeda tõsist kirjeldust Nõukogude armee jubedustest. Parem ikkagi õhuke huumorikogumik, mida võib just sellisena võttagi.

Teised kirjutavad:

Eesti Ekspress, EPL, Virumaa Teataja, Postimees, Sirp
Liivametsa lugemised, Kriuxu kiiksud

Intervjuu autoriga, Virumaa Teataja, Intervjuu autoriga, KesKus

Ruitlase blogi
Võrumaa Keskraamatukogu

reede, 5. juuni 2009

Soovitus

Lugege Kärt Hellerma suurepärast kirjutist viimases Sirbis: Teel paradiisi: lunastuse liigid.
Lunastusest ja lunastajatest kirjanduses, aga ka elus. Eestlaste kristliku kultuuri mõjupiirkonnas arenenud ateismist, sellest, mida saab pidada lunastuseks ja mida vaid inimlikuks piiratuseks, Mari Saadi "Lasnamäe lunastajast", sümbol-lunastajatest ja nais-ellujääjatest kirjanduses.

PS. Lisasin 2008. aasta kirjandusest rääkivase postitusse mõned lingid, kus mullu ilmunut professionaalide pilguga sügavamalt lahatakse.

reede, 29. mai 2009

Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari"


Selle raamatu puhul mõtlesin pikalt, kas ma tahan seda lugeda. Aga kui nägin, et see hetkel nii populaarne raamat oli parasjagu raamatukogus saadaval, tegin ruttu sinna asja. Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari" on tõepoolest just nii hea kui sellest räägitakse. Ta haarab su endasse, kuid mitte nii, nagu krimkad, mida ei saa enne käest panna, kui hommik käes. Sai küll käest panna, aga ta ei lasknud sind enne lahti, kui viimane lehekülg pööratud. Kusjuures see tunne tekkis mul alles kusagil enne teose keskpaika. Kuni sinnani oli niisama huvitav.

Kõik, mida teose kohta on kirjutatud, peab paika – tegemist on mitmekihilise ja paljude tegevusliinidega süžeega. See oli Danieli lugu, aga ka Julian Caraxi lugu, Clara Barceló, Fermin Romero de Torrese, Ricardo, Jorge ja Penélope Aldaya, kübarameister Fortuny ja tema naise Sophie, lapsehoidja Jacinta Coronado, Miquel Molineri, Nuria Monforti, Fumero lugu. Raamatut võib lugeda kui põnevus-, et mitte öelda krimijuttu, või kui armastusromaani, või ühe poisi suureks kasvamise lugu, või kui tükikest Barcelona ajaloo elustamise katsest. Kõik need erinevad liinid on omavahel põimunud ja moodustavad terviku. Aga rohkem ma selle raamatu kohta kirjutada ei taha. Lugege ise.
"Televisioon, kulla sõber Daniel, pole muud kui Antikristus, ja ma ütlen, et juba kolme-nelja põlvkonna pärast ei oska inimesed omapäi enam peeru ka lasta, pöörduvad tagasi koopaelu ja keskaegsete metsikuste ning üleüldise nõrgamõistuslikkuse juurde, millest nälkjad kunagi pleistotseenis üle said. Meie maailm ei sure mitte aatomipommi läbi, nagu lehed kirjutavad - see sureb naeru kätte, labasuse kätte, selle kätte, et kõik muudetakse naljaks, pealegi veel viletsaks naljaks." räägib Torres uuest lunastajast televiisorist. (lk 118)
"Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga. Nagu varas, hoor või loteriimüüja - mis on tema kolm kõige tavalisemat kehastumisvormi. Kuid koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna." (lk 245)
Bea ütleb, et lugemise kunst on tasapisi välja suremas, et see on väga isiklik kombetalitus, et raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas, et lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks. (lk 514)
Ja mitte ei saa märkimata jätta ebaolulisi kõrvaltegelasi – kasse nimedega Ortega ja Gasset.

Tõlkinud Kai Aareleid

Teised kirjutavad:
Nädala autor, Nopped raamatutest, Danzumees, Väike oma ruum, Õhtulehe raamatublogi, Ajaluuk, Killud elust, Südamelähedaselt, Raamat ja Kuu, Kiiksu lugemisarhiiv
Doris Kareva, Ekspress, Anneli Saro, EPL, Peeter Helme, Kriteerium, Jan Kaus, Sirp, Ulmekirjanduse baas

laupäev, 16. mai 2009

Käisin poes vol 10

Mida teeb bukahoolik siis, kui raha üldse ei ole? Istub kodus ja hoiab raamatupoodidest suure kaarega eemale? Kustutab raamatupoodide veebilehed oma veebilehitseja järjehoidjate alt? Vale puha. Bukahoolik käib hoopis Rahva Raamatu raamatuturul, kust tuleb välja 12 raamatuga (3 tükki panin riiulile tagasi, ausõna). Loeb hoolega poodide kodulehtedelt kirjastuste sooduspakkumisi ja siis läheb neile kohapeale ka järgi. Lõpuks ometi on Müüdiraamatu sari alla hinnatud - siiani olin raatsinud osta vaid esimese - Karen Armstrongi "Lühikese müüdi ajaloo", nüüd lisandusid ka müütide ümberjutustused ise. Siis veel Herta Laipaiga "Kurjasadu", David Lodge'i "Väärt töö", Neil Gaimani "Coraline", Paul Heyse'i "Jorinde" ja D.H. Lawrence "Mees, kes armastas saari". Hiljem ostsin Steinbecki "Hiirtest ja inimestest" ja Eduard Petiška "Vanakreeka muistendid ja pärimused" uustrüki. Kokkuvõttes lisandus riiulile 15 raamatut, kuigi oleks võinud minna ka hullemini.

Kõik need teosed olid jälle sellised, mille igaühe lugemisega tahaks kohe algust teha. Ehk Paul Heyse välja arvatud. See kuulub Eesti Raamatu Klassikaliste lugude sarja, mille kujundus mulle lihtsalt niiii hirmsasti meeldib. Aga Petiška raamatuga on isesugune lugu. Mul on lapsepõlvest sellega seoses väga soojad mälestused. Leidsin selle kooli raamatukogust ja sellest algas minu suur antiikmütoloogia huvi, mis tipnes antiigileksikoni läbilugemise ja kõigi jumalate ja jumalannade sugupuude ülesjoonistamisega. Praegu on mul küll mitu Kreeka müütide teost, mis palju põhjalikumad, ja ega ma seda üle lugema ilmselt ei hakka, aga ostmata ka ei saanud jätta, eriti kuna sellele on mai lõpuni Suures Eesti Raamatuklubis eripakkumine.

Mul on siiralt kahju kõigist nendest lastest (enda oma kaasa arvatud), kes praegusel arvutiajastul jäävad ilma muinasjuttude võlumaailmast, olgu need siis Eesti (Eesti rahva ennemuistsed jutud), Iiri ja Šoti (Torupill, haldjad ja hiiglased), Kreeka (seesama Petiška teos), või muude rahvaste (Saja rahva lood) omad. Mina mäletan seda tunnet ja mõtteid, mis tekkisid neid kummalisi lugusid lugedes ja täiesti teistsugusesse maailma sisse hiilides. Juba pildid olid harilikult nii erilised ja ainuüksi neid vaadates võis omale igasuguseid asju ette kujutada. Muinasjutte loen siiani heameelega, aga enam ei tekita nad sarnast tunnet. Ma ei suuda enam näha seal sees kõiki üksikasju ja sügavust, seda mida pole kirja pandud, aga mis lugude sees ja taga olemas on.

teisipäev, 12. mai 2009

Neil Gaiman "Coraline"

Neil Gaimani "Coraline" on lastele kirjutatud õudusjutt, mis aga sobib igas vanuses lugejale. Coraline on väike tüdruk, kes kolib koos vanematega elama ühte vanasse majja. Vanemad teevad kogu aeg arvuti taga tööd ja laps peab ise vaatama, mida teha, et igav ei oleks. Selleks uurib ta korterit ja leiab sealt ukse, mille taga on telliskivimüür. Kuid teistkordsel avamisel avaneb ukse taga koridor, mis viib ta pealtnäha samasugusesse majja, kus elavad samasugused elanikud ja tema teine ema ja teine isa. Õige pea aga selgub, et see kõik on kurja nõia kätetöö, kes on röövinud tema vanemad selleks, et Coraline tema juurde tagasi tuleks ja teda armastama hakkaks. Nüüd peab Coraline kokku võtma kogu oma julguse, et päästa oma vanemad ja ka iseennast nõia käest.

Algul tundub teos üsna lihtne ja lastepärane, õudne küll mitte. Kogu atmosfäär on unenäolik, justkui liiguksid ringi mingis poolenisti lõpetamata maailmas, kus ükski asi ei ole see, mis ta algul näib. Kuid edenedes kerkis pinge ja lõpuks hoidsin ka mina hinge kinni - kas tal õnnestub pääseda, mis on selle ukse taga, mida nõid nüüd ette võtab? Nagu tihti juhtub, tundusid tüdruku teod ja käitumine liiga täiskasvanulikud. Kuid ei mingit moraalilugemist, mida lasteraamatutes tihti ette tuleb. Ainukeseks reaalse eluga seotud tegelaseks oli kass, kes teise reaalsusesse minnes ei muutnud, kes ei olnud "teine kass", vaid ikka tema ise ja kelle suust tulid ka teose sügavamad mõtteavaldused. Ning lõpuks - milline suurepärane kaanekujundus.

Tõlkinud Aivo Lõhmus

Teised kirjutavad:

Baas
Argo Ideon, Ekspress
Päevik, Lugemispäevik
Circus
, tsitaate

pühapäev, 10. mai 2009

Eoin Colfer "Artemis Fowl"

Eoin Colfer on see mees, kes kirjutab järge Douglas Adamsi Hitchhikersi-seeriale. "And Another Thing" ilmub juba oktoobris! Ilmselt peab tellima. Adamsi jutte lugesin originaalis ja ohkasin korduvalt heast meelest, et ma seda tõlkima ei pea (isegi ei taha mõelda, mismoodi see eesti keelde ümber pandud on). Üks keerulisemaid ingliskeelseid raamatuid minu jaoks ja kuna ma ei viitsinud paksu sõnaraamatut kaasas tassida ja pidin piirduma pisikese taskusõnastikuga, läks ilmselt nii mõnigi teaduslik-tehniline leiutis minust mööda. Aga ma ei usu, et eesti keelde ümber panduna ma sellest rohkem oleksin aru saanud. Füüsika ei ole just minu tugevam külg. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Eoin Colfer on siiani kirjutanud lastejutte, millest kuulsaim on "Artemis Fowl" sari. Eesti keeles ongi ilmunud vaid esimene osa, kuigi kokku on neid kuus. Kas ei ostetud piisavalt? Ometi on see suurepärane noorteraamat. On geeniusest 12-aastane poiss, on haldjad ja trollid ja muud olendid, on taplust ja tagaajamist, on põnevat tehnikat ja fantastilisi leiutisi.

Artemis Fowl on kriminaalse iseloomuga 12-aastane geenius, kes otsustab oma perekonna vara taastamiseks selle haldjate käest välja petta. Aga Colferi haldjad ei ole mingid õrnad õhus hõljuvad feed, vaid relvastatud ja ohtlikud ning lahti lähebki põnev jõuproov. Kuigi peategelane on kuidagi verevaene, siis ihukaitsja Butler mulle meeldis. Erinevalt Adamsist on Colferi selgitused kasutusel oleva tipptehnoloogia toimimise kohta ka minusugusele arusaadavad. Sihtgruppi arvestades peabki see niimoodi olema. Kokkuvõttes üsnagi lihtsakoeline lastejutt, mõned lahedad ideed (tammetõrust saadav võluvägi, kleptomaanist tunnelikaevaja kääbus), veidi huumorit ja palju põnevust.

Tõlkinud Bibi Raid

Teised kirjutavad:

Baas
Jüri Kallas, Ekspress

Eoin Colferi veebileht
Artemis Fowli veebileht

teisipäev, 5. mai 2009

Tõnu Õnnepalu "Harjutused" ja "Flandria päevik"

Ma pole just suurem asi Eesti kaasaegse kirjanduse lugeja. Aga kui Tõnu Õnnepalu valiti 2006 aastal Ekspressi poolt Eesti taasiseseisvusaja parimaks kirjanikuks ja Emil Tode „Piiririik” parimate teoste edetabelis teisele kohale, tundsin vajadust see läbi lugeda. Mõni aeg hiljem tuli Anton Nigovi „Harjutused” (edetabeli kümnes koht). Pole just palju raamatuid, millest ma juba lugemise ajal niivõrd suures vaimustuses oleksin olnud. Kuni luuüdini alasti ja aus. Õnnepalu kirjutab sellest, kuidas Pariisilähedases metsas sammal lõhnab või kuidas ta tunneb ennast kohalikus võileivabaaris ja seda on nauditav lugeda. Ilus. Järgmisena kirjutab ta oma elust Tartu hallides puuküttega tubades ja Hiiumaal ja erinevates kohtades Tallinnas ja kirjutamisest ja elamisest ja igasugustest asjadest.

Seda lugedes tundsin kuidagi lõplikult, et minust küll kunagi kirjanikku ei saa. Sest kirjutada endast niivõrd ausalt, alasti ja otse ... mina küll ei suuda. Tegelikult kirjutas teose Anton Nigov, kes ei ole Tõnu Õnnepalu ja seetõttu on täiesti olemas distants autori ja minajutustaja vahel, aga seda on vahel raske hoomata, sest segunevad nii mälestused kui praegune hetk ja alati pole aru saada, kumb neist parasjagu mõtleb. Samas kirjutab ta: "Ma ei oska midagi välja mõelda." Kõik on olnud.

Abielu, kokkujäämine, pole lõpuks muud kui selle tunnistamine, et koos vananeda on kergem kui üksi vananeda, ja lapsed, kes oma kasvamisega tuletavad meelde su mina surma, ühtlasi lohutavad sind selles. Ma ei saa aru, miks inimesed, kellele see on antud, sellest aru ei saa. Isiklikku õnne pole olemas. Mina tean seda. Ükski mina ei saa kunagi õnnelikuks. Õnn saab asuda ainult endast väljaspool - ja miks ma siis kohe sinnapoole teele ei asu?
Kui ilmus „Flandria päevik”, oli selge, et seda peab ka lugema. Õnnepalu ise ütles Ekspressile oma raamatu kohta niimoodi:
Kui inimesed selle läbi loevad, on nad sooritanud visaduseproovi ja võivad ennast õnnitleda, et nad on nii paksu raamatu läbi saanud. Midagi põnevat raamatus küll ei juhtunud, aga läbilugejad on saanud kinnituse, et nad on vaimsed. Ja teiseks saavad nad ehk iseendast midagi teada.
Enam täpsemalt ei olegi võimalik väljenduda. Just niimoodi ma ennast seda raamatut lugedes tundsin – mitte midagi ei toimu, lehekülgede arv kahaneb visalt, aga lugemise tunne on hea :) Õnneks olin ma seda raamatut lugedes parasjagu kodus haige ja niimoodi sain ta isegi kahe päevaga läbi, sest karta on, et tavapärase rutiini puhul oleks see mul mitu nädalat võtnud.

esmaspäev, 4. mai 2009

Tiit Aleksejev "Palveränd"

Igal raamatul on oma aeg ja igal ajal oma raamat. Seda tundsin täie selgusega Tiit Aleksejevi "Palverändu" lugedes. Olin tükk aega kohalikul raamatukogul silma peal hoidnud ja lõpuks sain õigel ajal jaole, kui raamat kellelegi teisele välja polnud laenatud. Kõigepealt lõpetasin eelmise poolelioleva raamatu, siis alustasin sellega, jätsin ta paariks nädalaks seisma, sest lugemiseks polnud aega, lugesin veidi, pikendasin raamatukogu tähtaega, lugesin veel veidi, algus juba meelest läinud, kuni lõpuks võtsin ette ja lõpetasin teose paari päevaga. Millest on kahju, kuna see raamat ei ole poole silmaga lugemiseks, see tahab aega ja süvenemist, et nautida autori rikkalikku keelt, tema mõttekäike ja vahel peaaegu meditatiivseid nägemusi.

"Palveränd" on lugu esimesest ristisõjast. Ristisõjaks hakati seda tegelikult nimetama alles paar sajandit hiljem, algselt oligi ta palveränd, mille eesmärgiks oli Jeruusalemma Püha Haua vabastamine uskmatute käest. Siin on palverändu vaadatud läbi lihtsa sõjamehe pilgu. Tegevus toimub 11. sajandi lõpul ja seda jutustab üks palverännu kaasa teinud mees. Kroonikad, mis selliseid üritusi kajastasid (ja millel ka autor põhineb), olid kirjutatud enamasti munkade-preestrite poolt ja mõnikord tükk aega hiljem tegelikust toimumise ajast ja seega täis ilukõnet ja ebatäpsusi. Ka ei kirjuta kroonikad suurt midagi retkel osalevate sõjameeste igapäevasest elust ja sellest, millega neil tuli iga päev rinda pista. Kroonikud kirjutavad lahingutest, suurtest ja ülevatest asjadest.

Ilmselt ei ole tõenäoline, et rüütel enne vastasele mõõgahoobi andmist pikka ilukõnet peab, pigem hüüab ta midagi sellist nagu "mättasse, raisk", kui ta üldse midagi hüüab. Tiit Aleksejev on ajaloolane, seega võib arvata, et ta on asja uurinud ja suudab nii kauget aega edasi anda nii tõetruult, kui seda üldse võimalik teha on. Lugedes võis küll end tunda kohapeal, kõrbes kuuma päikese all, lahingus vastaste mõõgaterasid nägemas, laagris kehva söögipoolist jagamas. Autor ise ütles, et teda huvitas ka see, miks läksid inimesed sellisele retkele, ometi teades, et neid ootavad ees vaid kannatused, pikad aastad nälga, janu, kurnatust, suur tõenäosus surma saada. Mille nimel nad seda tegid? Samuti süü- ja autunne, mis kaasajal on üsnagi devalveerunud mõisted, kuid tol ajal olid need ilmselt veel väga paljudele tegutsemapanevaks jõuks. Autorit huvitas, kuidas see tunne inimese käitumist muudab ja suunab.

Mis siis on see palveränduri liikumapanevaks jõuks? Usk surmajärgsesse kuningriiki? Häbitunne? Ahnus, soov saada kuulsaks ja rikkaks? Ja lõpuks, nagu alati ja ikka - otsige naist!
Aleksejev ise ütles, et see on ajalooline põnevusjutt, seega ei maksa teosest otsida eksistentsialistlikke mõtteid ja suurt ning sügavat filosoofiat. Ühest küljest saabki teost lugeda kui kujunemislugu - kuidas noor mees areneb, õpib ja armastab. Sekka põnevust, lahinguid ja kavalaid strateegiaplaane. Kuigi teine ja sügavam pool on siin raamatus täiesti olemas.

Nägijaks sain minagi. Ma mõistsin, et Anatoolia oli midagi enamat kui laastermaa, kui rändhõimude turmatud provints. kaotus oli ta, kõrbe tagenemine ja tühjaks joodud karikas, consommatum est, palju kolpi, mitte ainult üks, ristiasetatud luudega, ristialune. Palju kolpi, hambaidpidi liivas. Palju palveid, palveränd, murenev maa, õnarused ja õõnsused, nahistamine ja krabin, rotid surnud mehe rinnakorvis. Ma palusin: Neitsi Maarja, anna mulle jõudu, Maarja ja Maria, teie kaks. Elujõudu, mis aitab elu üle elada, jõudu, mis on paranevates haavades ja kokkukasvavates luudes, Jõudu, mis aitab pärale jõuda, mis on mõõgarihmas ja veremaitses ja mullas ja viinamarjades, mis mädanevad, kui neid ei murta, ja murdke, murdke neid ometi, paljaste kätega, väädilt lõikamata. Kõik need päevad, kõik need võimalused. Oh kurat küll. (lk 179)
Lugu lõppes Antiookia alistamisega. Olin millegipärast oodanud, et kirjeldatakse ka Jeruusalemma alistamist, sest sellele, et palverändurid sinna jõudsid ja oma eesmärgi täitsid, on kogu teoses vihjeid. Aga lõpp oli Antiookias ja sellega jäi lugu minu jaoks poolikuks. Kuigi peategelasest rääkides - tema jaoks oli see ühe etapi lõpp. Aga nii on ehk lootust teisele osale? Teemat, mida arendada, on ju küll. Ning, nagu intervjuust lugeda saab, ongi teine osa tulemas ja autor ise ütleb nii: "Tahaksin ka ise teada, mis neist tegelastest edasi saab."

Teised kirjutavad:
Tõnu Õnnepalu, Looming
Meelis Friedenthal, Vikerkaar
Jan Jõgis-Laats, EPL
Linda Kaljundi, Sirp
Ilmar Raag, Postimees
Õhtulehe raamatublogi

Liivametsa lugemised
Toomas Paul, Keel ja Kirjandus
Postimees, intervjuu
loterii 
Never Judge a Book...

esmaspäev, 6. aprill 2009

Käisin poes vol 9

Käisin poes ja ostsin omale Valdur Mikita teose "Metsik lingvistika"! Kõigepealt istusin Apollo pehmesse tugitooli ja lugesin raamatu peaaegu läbi. Mõttega, et seejärel otsustan, kas osta või mitte. Kui kusagil esimese kolmandiku peal oli tunne, et ei tea.. kas on ikka see... ehk siiski mitte, kuid kui raamat läbi, astusin otse kassasse. Sellisesse teosesse peab ikkagi süvenema ja pealegi oli seal ääretult intrigeerivaid mõtteid kirjas.

See oli muide elus esimest korda, kus ma raamatupoes raamatu loen. Enamasti meeldib mulle neid rohkem vaadata ja käega katsuda. Ja täiesti normaalne tegevus, nagu välja tuli. Teised teevad seda ilmselt kogu aeg. Tulin ühelt täiesti masendavalt tööalaselt kohtumiselt, kuid tunnike raamatupoe pehmes tugitoolis ja lisaks sellele ka raamatu omandamise rõõm kaotasid masenduse nagu muuseas. Keegi ei tulnud mind minema ajama, kuigi lisaks Mikita raamatule lugesin peatüki ka Anu Saluääre "Põhjamaadest ja Eestist".

laupäev, 4. aprill 2009

Rein Raud "Vend"

Kirkalt päikeselisena alanud päeva taevas tõmbus pärastlõunal ühtäkki mustadesse pilvedesse ja paarile kõuekärgatusele järgnes nii tihe vihm, et linnakesse ei jäänud ühtki lahtist akent. Keskväljakul ei olnud kedagi ega midagi peale ühe takso, mille juht oli ka juba peaaegu lootust kaotamas, kui nägi väljaku teiselt poolt lähenemas üht pikka kasvu, laia kübara ja pika läbimärja mantliga meest kõrgetes rändurisaabastes, kes astus läbi tormi tema poole aeglase rahuga, just nagu ei panekski tähele hirmsat ilma.

Auto saab muidugi märjaks, mõtles taksojuht, aga vähemalt pole ma siin asjata oodanud.
Mees pidaski tema kohal kinni ning tegi ukse lahti.
-Kas olete vaba? küsis ta.

-Jah, olen küll, vastas taksojuht.

-Siis on meid kaks, ütles mees, lõi ukse pauguga kinni ning astus edasi, vihma käes lõõtsuvasse pimedusse.
Juba raamatu algusread näitavad ära suuna, mida teosest oodata, nõtket stiili ja peent irooniat. Rein Raua "Vend" on nauditav ühe-pärastlõuna lugemine. Juba teose formaat, kujundus (Asko Künnap) ja pikkus rõõmustavad meelt, rääkimata sisust. Kui tihti on raamatu tekst värviline? Ja veel nii, et see sisuga igati kokku sobib? Tekst on aeglaselt ja voolavalt rahulik. Väike tolmune linnake eiteakus, inimesed seal sees - erinevad ja tavalised. Osadel on nimi, kuid teisi ei nimetata teisiti kui vaid antikvaar või notar või pankur.

Linna saabub Vend, et täita isa viimane soov - otsida üles oma õde ning kui vaja, siis aidata teda hädas. Linna advokaat, notar ja pankur on kõik olnud osalised õelt tema vara väljapetmisel. Kuidas nad seda tegid, jääb lahti seletamata, nagi suurem osa raamatu sündmustest. Need lihtsalt juhtuvad või on juba juhtunud, põhjusi ei kirjeldata, on vaid tagajärjed. Dialoogid on napid, kuid kirjeldused seevastu lopsakad. Peale Venna saabumist hakkavad asjad juhtuma. Keegi suurt midagi ei tee, kuid asjad juhtuvad. Kui nüüd järele mõelda, siis on see ju väga lihtne lugu - linna saabub õigluse eest võitleja, pahad saavad karistuse ja õiglus võidutseb, aga mitte see ei ole käesolevas teoses oluline. Stiil ja õhkkond, tunne ja meeleolu. Nagu filmis.

Teised kirjutavad:
Raamatutest, Danzumees, Sehkendaja, ......random...noise......, Liivametsa lugemised, Lugemislaud, Siinpool silmapiiri, Lugemiselamused
Marek Tamm, Vikerkaar, Kaarel Kressa, EPL, Kalev Kesküla, Ekspress, Jaanus Adamson, Sirp
Intervjuu autoriga, Postimees
Kätlin Kaldmaa, Looming
Kronotoop

teisipäev, 31. märts 2009

Robert van Gulik "Hiina kellamõrvad"

"Hiina kellamõrvad" jätkab Robert van Guliku suurepärast Hiina detektiivjuttude sarja. See on kronoloogiliselt esimene sarja raamatutest ja loetakse kõige paremaks. Kohtunik Di lahendab kolm juhtumit - lihuniku tütre mõrva, kahe pere vahelise vaenu põhjused ja budistliku kloostri saladuse. Järelsõnas kirjutab van Gulik, et nii nagu kohtunik Di on tegelikult elanud isik, on ka juhtumite süžeed võetud Hiina vanadest juttudest. Vana-Hiina elukorraldust ja õhkkonda suudab ta suurepäraselt taaselustada, ja täiesti usutavalt, erinevalt näiteks Lindsey Davise Vana-Roomast Marcus Didius Falco lugudes. Tekst voolab rahulikult ja aeglaselt, täpselt nii nagu võikski ette kujutada, et elu tol ajal käiski.

Van Gulik on üks vähestest krimikirjanikest, keda ma lugema vaevun. Agatha Christie on esimene ja van Gulik on teine ja paar Ruth Rendelli raamatut olen lugenud ja kunagi ka Rex Stouti, aga kõik ülejäänud ei ole erilist muljet avaldanud (sealhulgas Akunin). Ahjaa, muidugi ka Alexander McCall Smithi proua Ramotswe lood on nauditav lugemine.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi

pühapäev, 29. märts 2009

Anne de Rancourt "Kuidas kasvatada toateismelist?"

Anne de Rancourt "Kuidas kasvatada toateismelist?" on kasulik lugemine kõigile teismeliste vanematele. See ei ole mingi kuiv ja teoreetiline analüüs, ega ka praktilised juhised igaks elujuhtumiks. See raamat süstib optimismi ja tunnet, et siiski, elu koos teismelisega on võimalik. Sisuliselt on tegemist toateismelise välimäärajaga. Saab teada, kuidas toateismelist ära tunda, millised on tema elupaiga omadused, kuidas ta oma territooriumi märgistab ja kuidas käitub. Lisaks õpetussõnu, kuidas meeleheitel toateismelist toetada, õpetada ja dresseerida ning lõpuks, kuidas on võimalik toateismelisega oma territooriumi jagada. Ilmselt ongi huumor ainuke viis teismelise kõrval tervet mõistust säilitada. Seda siin jagub.
Ärge unustage arvestamast korraliku toidueelarvega. Loobuge üleliigsest, st kõigest, mis ei kõlba toateismelisele toiduks. Muretsege muuhulgas: kahesajastes pakkides hakk-kotlette, kolmekümnekilostes kottides friikartuleid, terve leegion grillkanu, kümnekilostes plokkides komme, küpsiseid, šokolaadi jne.

Pakkuge talle vaheldusrikast toitu: aeg-ajalt andke talle friikartulite asemel lauale praetud kartuleid või krõbekartuleid munaga; makaronide asemel nuudelid või spagette.

Hüva nõu: osake oma teismelise ees veidigi tänulikkust üles näidata, kui ta teeb köögikapis ruumi: ta annab teile võimaluse neid tuulutada, küll varem kui te seda plaanisite, ja need taas toiduainetega täita!
*
Kuidas teismelist süles hoida?
Teismelist ei saa süles hoida. Isasteismeline on 1 m 70 cm pikk. Emasteismeline on kaks kilo juurde võtnud, ärge seda unustage: teie selgroog ei paneks vastu.
*
Kõnepruugist:
Mõned teismelised on täiesti võimelised artikuleeritud kõneks. See on teaduslikult tõestatud. Ka TEIE võite enda omaga katset teha.
See raamat on mõeldud emadele. Isad ilmuvad vaid paaris üksikus kohas, näiteks lõigus, kus soovitatakse rangelt keelata sissepääs ruumi, kus te hoiate oma teismelist - koristajale, tema nooremale vennale ja tema isale pühapäeva hommikul, enne kui ta jooksma läheb. Pühapäeva hommik on teismelisele öö! Veel on võimalik isasid kasutada teismelise transportimisel.

Väga värskendav lugemine. Aitas aru saada, et mina olen tegelikult täitsa normaalne teismelise vanem ja et minu teismeline on üsna samasugune kui teised teismelised. Mina muidugi arvasin siiani, et kõik teismelised peale minu oma söövad korralikult, kuulavad vanemate sõna ja lähevad enne kahte öösel magama. Ja et ainult mina olen see, kes mitte millestki mitte midagi aru ei saa.

Peale esimest lehitsemist, mis minus lõbusa naeru esile kutsus, andsin raamatu prooviks ka oma isiklikule toateismelisele vaadata. Tema luges seda veidi siit ja sealt ning küsis täiesti mõistmatult: "Misjaoks ma seda lugema peaksin? Siin ei ole ju absoluutselt MITTE MIDAGI naljakat."

Lõpetuseks veel üks hüva nõu: laske tal ise hakkama saada. Ta on ju nüüd juba suur, ta ei väsi seda teile kordamast, juba 13 täis, vaevalt viis aastat veel ja ta läheb valima!

Tõlkinud Eva Koff

Teised kirjutavad:
Juuli raamaturiiul

neljapäev, 26. märts 2009

Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama"

"Et tema mäletaks sedasama" on noore Soome autori Elina Hirvoneni debüütromaan, mis esitati Finlandia preemia kandidaadiks. Peale raamatu läbilugemist, õigemini juba peale paari lehekülge sain aru, miks. Suurepärane teos! Autor suudab niivõrd vähesega anda edasi nii paljut. Hirvoneni laused on täpsed ja lühidad, iga sõna annab edasi mõtet, mitte midagi pole üleliigset.

Vormiliselt on tegemist lühikeste ja veel lühemate peatükkidega, tegelikult mälupiltidega, millele peategelane - noor naine - ühel päeval kohvikus istudes mõtleb. Siin seguneb minevik, olevik ja tulevik. Mitte ainult peategelase minevik, vaid ka tema vanemate, tema armastatu ja tolle vanemate minevik. Ilusad ja helged mälupildid lapsepõlvest, painavad mälupildid, hetked, mis ei ole kadunud, kuigi võiksid olla. Õnn, mida kõik otsivad, aga milleni keegi ei jõua, hirm, et teised mäletavad neid hetki teisiti ja üle kõige lõppematu painav süütunne.

Vapustav, vaimustav, hõrk. Raamat, mis minult terve päeva röövis, jätsin isegi Tolkieni lugemise päevale minemata, sest ma lihtsalt ei suutnud sellest maailmast välja tulla. Elamus. Suur tänu Kätlinile soovituse eest!

Tõlkinud Piret Saluri

Teised kirjutavad:
Ekspress
EPL
KesKus
Valgeseelik
Väike oma ruum
Lugemissoovitus
Danzumees
Raamatutuba