pühapäev, 25. jaanuar 2009

Aino Kallas "Reigi õpetaja"

EPL Eesti lugude sarjas ilmunud Aino Kallase "Reigi õpetaja" oli minu esimene kokkupuude Aino Kallasega. Ei ole ma ka samanimelist filmi ega teatrietendust näinud. Nii et täitsa puhas leht. 17 sajandil toimuv tegevus, arhailine keel Tuglase tõlkes, tohutul hulgal ilukõnelisi mõtteid ja targutavaid dialooge, kõik see läbi Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse mõttemaailma. Mind jättis see lugu üsnagi ükskõikseks, sarnaseid lugusid õnnetust armastusest ja karistusest on kirjutatud küll ja küll.

Raamatus on lisaks "Reigi õpetajale" trükitud ka Kallase teine jutustus "Püha jõe kättemaks". See räägib talupoegade seas levinud ebausust, et Võhandu jõgi on püha ja seda ei tohi kuidagi pahandada. Kohalik mõisnik sellest ei hooli ja laseb jõele veski ehitada, milleks kutsub kohale tunnustatud veskimeistri Saksamaalt. Meister talupoegade ebausust küll midagi ei pea, kuid peab lõpuks siiski jõele ja selle vägevusele alla vanduma. Eelkõige ongi see teos meistri võitlusest jõe väega, sellest kuidas hoolimata meistri uskmatusest sidus jõgi teda endaga ja lahti ei lasknud. Jutustus meenutas mulle millegipärast Jeremias Gotthelfi "Musta ämblikku", ilmselt sarnase stiili, ebausu ja kristliku teadmise põrkumise ja pideva ohu etteaimduse tõttu.

Raamatu lõpul pikas järelsõnas on üksikasjalikult kirjas mõlema jutustuse ajalooline tagapõhi, nii palju kui seda ajalooürikute järgi taastada andis. See oli nagu veel üks lugu, variatsioon samadel teemadel.

Teised kirjutavad:
Sehkendaja

pühapäev, 18. jaanuar 2009

Hannu Mäkelä "Härra Huu"

Kui meeleolu on allpool nulli ja masendus kipub ligi, on kõige õigem leida omale mõni Hea Tuju Raamat. Gerald Durrell on alati kindla peale minek, aga ka mõni lasteraamat, nagu Vahtramäe Emil või Röövel Hotzenplotz või Karupoeg Puhh või Härra Huu. Härra Huu? Minu 85-ndast aastast pärit raamat on väga kenade hiirekõrvade ja veel kenamate pastakajälgedega kaanel, seestpoolt võib leida ka moosiplekke. Mis ainult näitavad teose püsivat ja olulist kohta minu eluloos. Kusjuures see raamat on siiani MINU riiulis ja mitte lapse omas, kuhu ometi suurem osa minu vanu lasteraamatuid on saanud.

Töötab! Masenduse leevendajana ja tujutõstjana. Eriti hästi koos Hedvig Hansoni viimase plaadi, koogi ja kuuma teega. Sest kuidas sa ikka oled masenduses peale selliste lausete lugemise:
- Härra Huud oleks võinud tuletikuga pikali lükata, nii vapustatud oli ta.
- Ega admiral Õllekõht vett ei joonud, aga selle vaatamine andis talle jõudu õlut oodata.
- Eluilmaski ei eksi ta seda enam jooma. Pigem lõikab ta või endal küüsi. Pigem läheb juuksuri juurde ja laseb juukseid lõigata. Või siiki mitte.
- See jutt istuks talle nagu nööpnõel juustu sisse.
- "Pealegi on meie arved, lisaks sellele, et nad on suurepärased, ka väga head, hiilgavad, toredad ja palju paremad kui kõigi meie konkurentide arved," laulis pangaametnik, nagu oleks ta telereklaam.
- Ta avas ja sulges suud, aga härra Huu hääl oli karavelliga Indiasse lennanud ja laulis parajasti hindude kontserdil.
- Päevad kulusid, aga härra Huu paikas neid, nagu oskas.
-Kuld hiilgab, aga mingit tõelist väärtust tal ei ole, mõtles härra Huu. See on vaid kokkulepe. Kui inimesed otsustaksid väärtuslikuks pidada põllukive ja hakkaksid koguma neid, visataks kuld minema ja seda vedeleks kõikjal. Mingit muud kasu kullast ei ole. Sellest ei saa ju midagi ehitada. Aga kivist saab.
Viimane mõtteavaldus on mul juba esimesest lugemisest meeles - põllukivide ja kulla suhtelisest erinevusest ja sarnasusest mõeldes veetsin ma lapsena nii mõnedki hetked voodis und oodates. Raamatute mõju arenevale organismile on siiski tähelepanuväärne! :)

Siit võib lisa lugeda: Härra Huu teeb sauna.

Ostsin mõned aastad tagasi ka ühe Mäkelä kirjutatud Härra Huu järgedest - "Härra Huu reisimas" ja see oli teatav pettumus. Nüüd üle lugedes täpselt samamoodi. Selline mõtlik ja filosoofiline ja seda mõnusat huumorit polnudki nagu õieti. Aga võib-olla on asi hoopis selles, et lapsepõlves loetud raamatud jätavad meisse palju sügavama mulje ja hiljem nende juurde tagasi pöördudes tulevad meelde need seosed ja mõtted, mis esimesel lugemisel tekkisid. Täiskasvanuna tekivad juba teistsugused seosed ja siis pole uus lasteraamat enam pooltki sama huvitav. Võlumaailm on meie jaoks juba jäädavalt kadunud.

Tõlkinud Piret Saluri

Intervjuu autoriga

pühapäev, 11. jaanuar 2009

J. M. Barrie "Peeter Paan Kensingtoni aias"

J. M. Barrie kirjutas jutu "Peeter Paan Kensingtoni aias" paar aastat enne seda kuulsat "Peeter Paani", kus ta koos Wendy ja teiste lastega Eikunagimaal seikleb. See on eraldiseisev jutustus ja hilisema Peeter Paani looga on ühist vaid nimitegelasel.

Kensingtoni aeda sattus Peeter Paan kui ta ühenädalaselt põgenes inimeseks olemisest ja lendas sinna tagasi. Sest nagu sa tead, olid kõik beebid enne inimeseks saamist linnud. Peeter Paan enam ei olnud, aga kuna ta oma koju ema juurde enam tagasi minna ei saanud, harjus ta elama lindude ja haldjate hulgas Kensingtoni aias ja oli seal väga rõõmus. Suurem osa tegevusest toimus peale Sulgemisaega, sest enne seda, kuni inimesed aias jalutavad, hoiavad haldjad end peidus, enamasti teeseldes, et nad on lilled.

Tore ja südamlik lasteraamat, kirjutamisajale kohaselt ka natuke moraali lugev, aga ainult õige natuke.

Tõlkinud Jaana Peetersoo 

neljapäev, 8. jaanuar 2009

Eve Ensler "Vagiina monoloogid"

Eve Ensleri "Vagiina monoloogid" on tegelikult näidend, mis ka meil Ugalas lavastunud. Näidendit näinud ei ole, aga tundub, et oleks raamatu lugemise asemel pidanud hoopis näidendit vaatama. Sest raamat ei veena.

Seda reklaamiti kui "ainulaadset ekskursiooni "keelatud piirkonda", pühitsemaks naise seksuaalsust selle keerukuses ja salapäras. Kohati jõhkralt otsekohene, kohati lapsemeelne ja vaimukas teos sõnastab naiste kõige intiimsemad fantaasiad ja hirmud, muutes nõnda alatiseks lugejate ettekujutust naisekehast ja seksist."

Ilmselt olen ma juba piisavalt rikutud, et minu ettekujutusi see raamat küll muuta ei suutnud. Üsna külmaks jättis. Ilmselt oleks laval näidendina selle mõju parem olnud. Nojah, esimest korda ilmus teos juba 10 aastat tagasi, ehk sel ajal oli see tõesti sensatsiooniline, eriti Ameerikas, mis teatavasti oma võltsvagaduse poolt kuulus on. Üks teose eesmärkidest on suunatud naistevastase vägivallaga võitlemiseks, sellisena on ta igati omal kohal. Feministliku propagandana ta minu jaoks igatahes ei toimi. See-eest kaanepilt on tõesti kaunis!

Tõlkinud Hana Arras

Ning lugege, kui erinevalt arvavad selle raamatu kohta kaks meest:
Andres Keil, Ekspress
Vaino Vahing, Ekspress

teisipäev, 6. jaanuar 2009

Nikolai Baturin "Kuningaonni kuningas"

Eellugu:
1. Aastat mitu tagasi vaatasin Arvo Iho filmi "Karu süda" ja ei saanud mitte midagi aru. Seepeale võtsin raamatukogust Baturini raamatu ja mõistsin, et filmi olid saanud vaid fragmendid sellest tihedast ja erinevatel tasanditel kulgevast raamatust. Elasin sel ajal üürikorteris paneelmajas, kus uue aasta algul oli sooja tervelt 13 kraadi! Otsisin omale kõik majas leiduvad tekid peale ja veetsin niimoodi õhtud seda raamatut lugedes. Võttis aega, aga läbi sai! Mõnes mõttes oli külm tuba laanejutu lugemiseks ideaalne paik. Aitas paremini sisse elada:) Ühtlasi otsustasin, et üheski paneelmajas mina enam kunagi ei ela.

2. Mitu aastat tagasi ilmus Postimehes portreelugu ühest Tartu naistaksojuhist, kes muuhulgas ütles, et tema ilma Baturini raamatuteta elada ei saa, neid loeb igas asendis ja igal võimalikul ajal. See jäi meelde, et huvitav, mis selles Baturinis siis niiväga on, et ta kellelegi niimoodi mõjub.

3. Meie koduses raamatukogus Baturini raamatuid ei olnud. Nii et kui kellelgi on üle "Karu süda", siis palun lahkesti see mulle müüa! Tema esikromaan, 1973 a ilmunud "Kuningaonni kuningas" sattus minu riiulisse vanavanemate kogust paar aastat tagasi. Niisiis on see teine Baturini teos, mida lugenud olen.

Lugu alustades tuli "Karu süda" kohe meelde - samasugune õhkkond, ehk külm ja lumine laas, küttide natuke mõistatuslikud jutud ja teod, teistmoodi maailm. Laanejutustus koosneb kolmest osast: Parvesõitja, Valguse värvid ja Kuningaonni kuningas.

Esimeses osas Parvesõitja saabub kütt laande ja kohtub seal teise küti - evengiga. Nad räägivad, arutlevad maailma ja iseenese asjade üle. Jutt on natuke mõistatuslik, tekib tunne, nagu ei oleks võõrastel küttide juttudesse asja. Teises osas Valguse värvid liigub kütt mööda laant ja kohtub seal Naisega, kelle juurest õige pea aga jalga laseb. Viimases osas Kuningaonni kuningas teeb kütt oma igapäevast kütitööd - kontrollib püüniseid, laseb soobleid, magab õues, pragab oma koertega ning unistab.
Ükskord peale päikesevihma, mis sarnanes naeruga läbi pisarate, tahtsin ma jõuda vikerkaart puutuma. Mul polnud vaja selleks teelt hälbida. Läbi vihmajärgse aurangu nägin teda kui mitmekihilise marmelaadi sammast toetumas laavakivi pangale, mis oma raskusega teeraja samblasse vajutas. Läksin terve tunni – vikerkaar jäi minust endiselt kaugele. Niisamuti oleks võinud minna terve elu. Alles hiljem tulin sellele: juba üksnes s o o v vikerkaareni jõuda tähendab selle põgusat puudutamist.

Kogu teos on täis pisikesi filosofeerimisi ja suuri mõtteteri. Tõsi, need tunduvad tihtipeale banaalsevõitu, selline igapäevafilosoofia, aga võib olla 1973-ndal aastal ei olnud need veel nii ära kasutatud?
- Kui sa tunned endas kogu maailma, pead endaga maailmatu palju tegelema.
- Ükskõik kui pikad jalad sul on, enne iseennast ei jõua sa ikka pärale.
- Inimene kohaneb lõpuks kõigega - kui teda maasse taguda, läheb ta kasvama...

Teose jooksul liigub kütt läbi laane, aastaaegade ja iseenese unistuste ja mõtete sügavamate soppide. Rahulikult ja aeglaselt, sest laanes ja pakases kaotab kiirustamine igasuguse mõtte. Lõpuks jõuab ta Kuningaonni, oma liikumise sihtpunkti ja leiab oma sisemise rahu.

Autori koduleht
Autorist, EPL
Intervjuu autoriga
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Maaleht

esmaspäev, 5. jaanuar 2009

2008 lugemisaasta kokkuvõte

Kahtlemata kõige viljakam nende viimase kolme aasta kohta, mil ma oma loetud raamatutest arvet pean. Kui 2006 suutsin läbi lugeda 40, 2007 aastal 48, siis mullu koguni 61 raamatut. Telekavaatamisest ja ajakirjadest loobumine andis tunda! Aga tegelikult oli ka sel aastal nädalaid, kus raamatut kordagi kätte võtta ei saanud.

Pean tunnistama, et miskit edetabelit ma loetud raamatutest teha ei saa, sest kõik nad olid ühel või teisel moel nauditavad. Mõned üksikud panid õlgu kehitama, näiteks Fay Weldoni "Mis teeb naised õnnelikuks" või Nick Hornby "Speaking with the Angel" ja mõne puhul oli tükk tegemist, et neist läbi närida, aru saada ja ennast veel peale seda hästi tunda. Siia kategooriasse kuulusid muidugi Umberto Eco "Minipäevik" ja ka Richard Brautigani "Arbuusisuhkrus", mis ennast minu jaoks ei avanudki.

Aga kui peaks nimetama mõne sellise raamatu, mis ehk pani mind maailmale veidi teise pilguga vaatama, siis:
  • Anton Nigovi "Harjutused" kõigepealt - kuni luuüdini alasti ja aus.
  • Slavenka Drakulići "Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus" - palju me teadsime Balkani poolsaarel 1990-ndatel toimunud genotsiidist? Mind tabas järsult arusaamine, et kõik need tapatalgud ja julmused toimusid ju alles hiljuti, siinsamas, "tsiviliseeritud" Euroopas.
  • Andres Saareste "Kaunis emakeel" - Kaunist eesti keelest, selle kujunemisest ja ajaloost.
  • Roberto Calasso "Kadmose ja Harmonia pulmad" - Vana-Kreeka müütide tõlgendused. Üks ilusamaid raamatuid, mida olen lugenud.
  • Anthony Bourdaini "Avameelselt köögist" - Toit on seks. Toit on valu. Toit on kirg.
  • Ja last but not least Amalie Skrami "Ära antud". Ega sellel teosel muud tähtsust maailma kirjanduselus ei ole, kui et ta oli mulle ajendiks selle blogi loomisel.
Kuna alustasin siia oma lugemiselamuste üles märkimist aprillist, siis enne seda loetud raamatute kohta arvamusi ei ole. Kuigi algselt võtsin omale eesmärgiks igast loetud raamatust mõtted kirja panna, siis päris teostunud see ei ole. Kas ei ole raamat suutnud niipalju mõtteid äratada, et neid kirja tasuks panna või on aeg lihtsalt vaikselt mööda läinud. Ja kui ma pean valima, kas raamatut lugeda või arvustust kirjutada, siis arvake ära, kumma ma valin? ;)

pühapäev, 4. jaanuar 2009

Loetud raamatute nimekiri: 2009

  1. George Steiner, Valik esseid
  2. Maggie Paley, Peeniseraamat
  3. J. M. Barrie, Peeter Paan Kensingtoni aias
  4. Kari Hotakainen, Kaitsekraavi tee
  5. Hannu Mäkelä, Härra Huu
  6. Hannu Mäkelä, Härra Huu reisimas
  7. Gerda Kroom, Tee raviomadused
  8. Aino Kallas, Reigi õpetaja
  9. Colette Davenat, Väljavalitu
  10. Lindsey Davis, Varjud pronksis
  11. Paul Reiser, Kahekesi
  12. Kim Cattrall, Seksuaalne arukus
  13. Urmas Espenberg, Erose kütkeis
  14. Margit Hakomaa, Laura Kallasvee, Ester Kannelmäe, Kirg. Toit
  15. Erich Fromm, Armastuse kunst
  16. Carlos Ruiz Zafón, Tuule vari
  17. Anne de Rancourt, Kuidas kasvatada toateismelist?
  18. Aphra Behn, Oroonoko ehk kuninglik ori
  19. Robert van Gulik, Hiina kellamõrvad
  20. Karmen Kirke, Seks ja võim
  21. Elina Hirvonen, Et tema mäletaks sedasama
  22. Olavi Ruitlane, Kroonu
  23. Rein Raud, Vend
  24. Antti Heikkilä, Elu parim aeg
  25. Tiit Aleksejev, Palveränd
  26. Eoin Colfer, Artemis Fowl
  27. Neil Gaiman, Coraline
  28. August Kitzberg, Libahunt
  29. Jakob Wassermann, Caxamalca kuld
  30. Maimu Berg, Vene rulett. Euroopasse! Euroopasse!
  31. Valdur Mikita, Metsik lingvistika
  32. Karl P.N. Shuker, Lendavatest konnadest tiivuliste madudeni
  33. Jeanette Winterson, Taak
  34. Margaret Atwood, Penelopeia
  35. Viktor Pelevin, Õuduse kiiver
  36. Alexander McCall Smith, Unenägude Angus
  37. Maurice Druon, Zeusi mälestused
  38. Milorad Pavić, Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest
  39. Henno Käo, Kuningas, kuninga kass ja teised
  40. Joseph Bédier, Tristani ja Isolde lugu
  41. Valentin Kuik, Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev
  42. Isak Dinesen, Babette'i pidusöök
  43. Zmitrok Bjadulja, Hõbedane tubakatoos
  44. Neil Gaiman, The Graveyard Book
  45. Herta Laipaik, Kurjasadu
  46. Barbara De Angelis, Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma
  47. Jon Fasman, Maadeavastaja raamatukogu
  48. J.K. Rowling, The Tales of Beedle the Bard
  49. Jaan Pehk, 4
  50. Neil Gaiman, Stardust
  51. Eric Gurney, Kuidas elada kavala kassiga
  52. Hannele Klemettilä, Keskaja köök
  53. Olavi Kärsna, Pisiettevõtja käsiraamat
  54. Neil Gaiman, American Gods
  55. Maarja Kangro koostatud, Raamat:)
  56. Valdur Mikita, Kirsiõieturundus
  57. Valdur Mikita, Äparduse rõõm
  58. Maiju Lassila, Tuletikke laenamas
  59. Marju Raadik, Panganduskeel
  60. Neil Gaiman, Smoke and Mirrors
  61. Tõnu Õnnepalu, Paradiis
  62. Garri Kasparov, Male kui elu mudel
  63. Andrew Norman, Agatha Christie. Lõpetatud portree