reede, 29. mai 2009

Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari"


Selle raamatu puhul mõtlesin pikalt, kas ma tahan seda lugeda. Aga kui nägin, et see hetkel nii populaarne raamat oli parasjagu raamatukogus saadaval, tegin ruttu sinna asja. Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari" on tõepoolest just nii hea kui sellest räägitakse. Ta haarab su endasse, kuid mitte nii, nagu krimkad, mida ei saa enne käest panna, kui hommik käes. Sai küll käest panna, aga ta ei lasknud sind enne lahti, kui viimane lehekülg pööratud. Kusjuures see tunne tekkis mul alles kusagil enne teose keskpaika. Kuni sinnani oli niisama huvitav.

Kõik, mida teose kohta on kirjutatud, peab paika – tegemist on mitmekihilise ja paljude tegevusliinidega süžeega. See oli Danieli lugu, aga ka Julian Caraxi lugu, Clara Barceló, Fermin Romero de Torrese, Ricardo, Jorge ja Penélope Aldaya, kübarameister Fortuny ja tema naise Sophie, lapsehoidja Jacinta Coronado, Miquel Molineri, Nuria Monforti, Fumero lugu. Raamatut võib lugeda kui põnevus-, et mitte öelda krimijuttu, või kui armastusromaani, või ühe poisi suureks kasvamise lugu, või kui tükikest Barcelona ajaloo elustamise katsest. Kõik need erinevad liinid on omavahel põimunud ja moodustavad terviku. Aga rohkem ma selle raamatu kohta kirjutada ei taha. Lugege ise.
"Televisioon, kulla sõber Daniel, pole muud kui Antikristus, ja ma ütlen, et juba kolme-nelja põlvkonna pärast ei oska inimesed omapäi enam peeru ka lasta, pöörduvad tagasi koopaelu ja keskaegsete metsikuste ning üleüldise nõrgamõistuslikkuse juurde, millest nälkjad kunagi pleistotseenis üle said. Meie maailm ei sure mitte aatomipommi läbi, nagu lehed kirjutavad - see sureb naeru kätte, labasuse kätte, selle kätte, et kõik muudetakse naljaks, pealegi veel viletsaks naljaks." räägib Torres uuest lunastajast televiisorist. (lk 118)
"Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga. Nagu varas, hoor või loteriimüüja - mis on tema kolm kõige tavalisemat kehastumisvormi. Kuid koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna." (lk 245)
Bea ütleb, et lugemise kunst on tasapisi välja suremas, et see on väga isiklik kombetalitus, et raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas, et lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks. (lk 514)
Ja mitte ei saa märkimata jätta ebaolulisi kõrvaltegelasi – kasse nimedega Ortega ja Gasset.

Tõlkinud Kai Aareleid

Teised kirjutavad:
Nädala autor, Nopped raamatutest, Danzumees, Väike oma ruum, Õhtulehe raamatublogi, Ajaluuk, Killud elust, Südamelähedaselt, Raamat ja Kuu, Kiiksu lugemisarhiiv
Doris Kareva, Ekspress, Anneli Saro, EPL, Peeter Helme, Kriteerium, Jan Kaus, Sirp, Ulmekirjanduse baas

laupäev, 16. mai 2009

Käisin poes vol 10

Mida teeb bukahoolik siis, kui raha üldse ei ole? Istub kodus ja hoiab raamatupoodidest suure kaarega eemale? Kustutab raamatupoodide veebilehed oma veebilehitseja järjehoidjate alt? Vale puha. Bukahoolik käib hoopis Rahva Raamatu raamatuturul, kust tuleb välja 12 raamatuga (3 tükki panin riiulile tagasi, ausõna). Loeb hoolega poodide kodulehtedelt kirjastuste sooduspakkumisi ja siis läheb neile kohapeale ka järgi. Lõpuks ometi on Müüdiraamatu sari alla hinnatud - siiani olin raatsinud osta vaid esimese - Karen Armstrongi "Lühikese müüdi ajaloo", nüüd lisandusid ka müütide ümberjutustused ise. Siis veel Herta Laipaiga "Kurjasadu", David Lodge'i "Väärt töö", Neil Gaimani "Coraline", Paul Heyse'i "Jorinde" ja D.H. Lawrence "Mees, kes armastas saari". Hiljem ostsin Steinbecki "Hiirtest ja inimestest" ja Eduard Petiška "Vanakreeka muistendid ja pärimused" uustrüki. Kokkuvõttes lisandus riiulile 15 raamatut, kuigi oleks võinud minna ka hullemini.

Kõik need teosed olid jälle sellised, mille igaühe lugemisega tahaks kohe algust teha. Ehk Paul Heyse välja arvatud. See kuulub Eesti Raamatu Klassikaliste lugude sarja, mille kujundus mulle lihtsalt niiii hirmsasti meeldib. Aga Petiška raamatuga on isesugune lugu. Mul on lapsepõlvest sellega seoses väga soojad mälestused. Leidsin selle kooli raamatukogust ja sellest algas minu suur antiikmütoloogia huvi, mis tipnes antiigileksikoni läbilugemise ja kõigi jumalate ja jumalannade sugupuude ülesjoonistamisega. Praegu on mul küll mitu Kreeka müütide teost, mis palju põhjalikumad, ja ega ma seda üle lugema ilmselt ei hakka, aga ostmata ka ei saanud jätta, eriti kuna sellele on mai lõpuni Suures Eesti Raamatuklubis eripakkumine.

Mul on siiralt kahju kõigist nendest lastest (enda oma kaasa arvatud), kes praegusel arvutiajastul jäävad ilma muinasjuttude võlumaailmast, olgu need siis Eesti (Eesti rahva ennemuistsed jutud), Iiri ja Šoti (Torupill, haldjad ja hiiglased), Kreeka (seesama Petiška teos), või muude rahvaste (Saja rahva lood) omad. Mina mäletan seda tunnet ja mõtteid, mis tekkisid neid kummalisi lugusid lugedes ja täiesti teistsugusesse maailma sisse hiilides. Juba pildid olid harilikult nii erilised ja ainuüksi neid vaadates võis omale igasuguseid asju ette kujutada. Muinasjutte loen siiani heameelega, aga enam ei tekita nad sarnast tunnet. Ma ei suuda enam näha seal sees kõiki üksikasju ja sügavust, seda mida pole kirja pandud, aga mis lugude sees ja taga olemas on.

teisipäev, 12. mai 2009

Neil Gaiman "Coraline"

Neil Gaimani "Coraline" on lastele kirjutatud õudusjutt, mis aga sobib igas vanuses lugejale. Coraline on väike tüdruk, kes kolib koos vanematega elama ühte vanasse majja. Vanemad teevad kogu aeg arvuti taga tööd ja laps peab ise vaatama, mida teha, et igav ei oleks. Selleks uurib ta korterit ja leiab sealt ukse, mille taga on telliskivimüür. Kuid teistkordsel avamisel avaneb ukse taga koridor, mis viib ta pealtnäha samasugusesse majja, kus elavad samasugused elanikud ja tema teine ema ja teine isa. Õige pea aga selgub, et see kõik on kurja nõia kätetöö, kes on röövinud tema vanemad selleks, et Coraline tema juurde tagasi tuleks ja teda armastama hakkaks. Nüüd peab Coraline kokku võtma kogu oma julguse, et päästa oma vanemad ja ka iseennast nõia käest.

Algul tundub teos üsna lihtne ja lastepärane, õudne küll mitte. Kogu atmosfäär on unenäolik, justkui liiguksid ringi mingis poolenisti lõpetamata maailmas, kus ükski asi ei ole see, mis ta algul näib. Kuid edenedes kerkis pinge ja lõpuks hoidsin ka mina hinge kinni - kas tal õnnestub pääseda, mis on selle ukse taga, mida nõid nüüd ette võtab? Nagu tihti juhtub, tundusid tüdruku teod ja käitumine liiga täiskasvanulikud. Kuid ei mingit moraalilugemist, mida lasteraamatutes tihti ette tuleb. Ainukeseks reaalse eluga seotud tegelaseks oli kass, kes teise reaalsusesse minnes ei muutnud, kes ei olnud "teine kass", vaid ikka tema ise ja kelle suust tulid ka teose sügavamad mõtteavaldused. Ning lõpuks - milline suurepärane kaanekujundus.

Tõlkinud Aivo Lõhmus

Teised kirjutavad:

Baas
Argo Ideon, Ekspress
Päevik, Lugemispäevik
Circus
, tsitaate

pühapäev, 10. mai 2009

Eoin Colfer "Artemis Fowl"

Eoin Colfer on see mees, kes kirjutab järge Douglas Adamsi Hitchhikersi-seeriale. "And Another Thing" ilmub juba oktoobris! Ilmselt peab tellima. Adamsi jutte lugesin originaalis ja ohkasin korduvalt heast meelest, et ma seda tõlkima ei pea (isegi ei taha mõelda, mismoodi see eesti keelde ümber pandud on). Üks keerulisemaid ingliskeelseid raamatuid minu jaoks ja kuna ma ei viitsinud paksu sõnaraamatut kaasas tassida ja pidin piirduma pisikese taskusõnastikuga, läks ilmselt nii mõnigi teaduslik-tehniline leiutis minust mööda. Aga ma ei usu, et eesti keelde ümber panduna ma sellest rohkem oleksin aru saanud. Füüsika ei ole just minu tugevam külg. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Eoin Colfer on siiani kirjutanud lastejutte, millest kuulsaim on "Artemis Fowl" sari. Eesti keeles ongi ilmunud vaid esimene osa, kuigi kokku on neid kuus. Kas ei ostetud piisavalt? Ometi on see suurepärane noorteraamat. On geeniusest 12-aastane poiss, on haldjad ja trollid ja muud olendid, on taplust ja tagaajamist, on põnevat tehnikat ja fantastilisi leiutisi.

Artemis Fowl on kriminaalse iseloomuga 12-aastane geenius, kes otsustab oma perekonna vara taastamiseks selle haldjate käest välja petta. Aga Colferi haldjad ei ole mingid õrnad õhus hõljuvad feed, vaid relvastatud ja ohtlikud ning lahti lähebki põnev jõuproov. Kuigi peategelane on kuidagi verevaene, siis ihukaitsja Butler mulle meeldis. Erinevalt Adamsist on Colferi selgitused kasutusel oleva tipptehnoloogia toimimise kohta ka minusugusele arusaadavad. Sihtgruppi arvestades peabki see niimoodi olema. Kokkuvõttes üsnagi lihtsakoeline lastejutt, mõned lahedad ideed (tammetõrust saadav võluvägi, kleptomaanist tunnelikaevaja kääbus), veidi huumorit ja palju põnevust.

Tõlkinud Bibi Raid

Teised kirjutavad:

Baas
Jüri Kallas, Ekspress

Eoin Colferi veebileht
Artemis Fowli veebileht

teisipäev, 5. mai 2009

Tõnu Õnnepalu "Harjutused" ja "Flandria päevik"

Ma pole just suurem asi Eesti kaasaegse kirjanduse lugeja. Aga kui Tõnu Õnnepalu valiti 2006 aastal Ekspressi poolt Eesti taasiseseisvusaja parimaks kirjanikuks ja Emil Tode „Piiririik” parimate teoste edetabelis teisele kohale, tundsin vajadust see läbi lugeda. Mõni aeg hiljem tuli Anton Nigovi „Harjutused” (edetabeli kümnes koht). Pole just palju raamatuid, millest ma juba lugemise ajal niivõrd suures vaimustuses oleksin olnud. Kuni luuüdini alasti ja aus. Õnnepalu kirjutab sellest, kuidas Pariisilähedases metsas sammal lõhnab või kuidas ta tunneb ennast kohalikus võileivabaaris ja seda on nauditav lugeda. Ilus. Järgmisena kirjutab ta oma elust Tartu hallides puuküttega tubades ja Hiiumaal ja erinevates kohtades Tallinnas ja kirjutamisest ja elamisest ja igasugustest asjadest.

Seda lugedes tundsin kuidagi lõplikult, et minust küll kunagi kirjanikku ei saa. Sest kirjutada endast niivõrd ausalt, alasti ja otse ... mina küll ei suuda. Tegelikult kirjutas teose Anton Nigov, kes ei ole Tõnu Õnnepalu ja seetõttu on täiesti olemas distants autori ja minajutustaja vahel, aga seda on vahel raske hoomata, sest segunevad nii mälestused kui praegune hetk ja alati pole aru saada, kumb neist parasjagu mõtleb. Samas kirjutab ta: "Ma ei oska midagi välja mõelda." Kõik on olnud.

Abielu, kokkujäämine, pole lõpuks muud kui selle tunnistamine, et koos vananeda on kergem kui üksi vananeda, ja lapsed, kes oma kasvamisega tuletavad meelde su mina surma, ühtlasi lohutavad sind selles. Ma ei saa aru, miks inimesed, kellele see on antud, sellest aru ei saa. Isiklikku õnne pole olemas. Mina tean seda. Ükski mina ei saa kunagi õnnelikuks. Õnn saab asuda ainult endast väljaspool - ja miks ma siis kohe sinnapoole teele ei asu?
Kui ilmus „Flandria päevik”, oli selge, et seda peab ka lugema. Õnnepalu ise ütles Ekspressile oma raamatu kohta niimoodi:
Kui inimesed selle läbi loevad, on nad sooritanud visaduseproovi ja võivad ennast õnnitleda, et nad on nii paksu raamatu läbi saanud. Midagi põnevat raamatus küll ei juhtunud, aga läbilugejad on saanud kinnituse, et nad on vaimsed. Ja teiseks saavad nad ehk iseendast midagi teada.
Enam täpsemalt ei olegi võimalik väljenduda. Just niimoodi ma ennast seda raamatut lugedes tundsin – mitte midagi ei toimu, lehekülgede arv kahaneb visalt, aga lugemise tunne on hea :) Õnneks olin ma seda raamatut lugedes parasjagu kodus haige ja niimoodi sain ta isegi kahe päevaga läbi, sest karta on, et tavapärase rutiini puhul oleks see mul mitu nädalat võtnud.

esmaspäev, 4. mai 2009

Tiit Aleksejev "Palveränd"

Igal raamatul on oma aeg ja igal ajal oma raamat. Seda tundsin täie selgusega Tiit Aleksejevi "Palverändu" lugedes. Olin tükk aega kohalikul raamatukogul silma peal hoidnud ja lõpuks sain õigel ajal jaole, kui raamat kellelegi teisele välja polnud laenatud. Kõigepealt lõpetasin eelmise poolelioleva raamatu, siis alustasin sellega, jätsin ta paariks nädalaks seisma, sest lugemiseks polnud aega, lugesin veidi, pikendasin raamatukogu tähtaega, lugesin veel veidi, algus juba meelest läinud, kuni lõpuks võtsin ette ja lõpetasin teose paari päevaga. Millest on kahju, kuna see raamat ei ole poole silmaga lugemiseks, see tahab aega ja süvenemist, et nautida autori rikkalikku keelt, tema mõttekäike ja vahel peaaegu meditatiivseid nägemusi.

"Palveränd" on lugu esimesest ristisõjast. Ristisõjaks hakati seda tegelikult nimetama alles paar sajandit hiljem, algselt oligi ta palveränd, mille eesmärgiks oli Jeruusalemma Püha Haua vabastamine uskmatute käest. Siin on palverändu vaadatud läbi lihtsa sõjamehe pilgu. Tegevus toimub 11. sajandi lõpul ja seda jutustab üks palverännu kaasa teinud mees. Kroonikad, mis selliseid üritusi kajastasid (ja millel ka autor põhineb), olid kirjutatud enamasti munkade-preestrite poolt ja mõnikord tükk aega hiljem tegelikust toimumise ajast ja seega täis ilukõnet ja ebatäpsusi. Ka ei kirjuta kroonikad suurt midagi retkel osalevate sõjameeste igapäevasest elust ja sellest, millega neil tuli iga päev rinda pista. Kroonikud kirjutavad lahingutest, suurtest ja ülevatest asjadest.

Ilmselt ei ole tõenäoline, et rüütel enne vastasele mõõgahoobi andmist pikka ilukõnet peab, pigem hüüab ta midagi sellist nagu "mättasse, raisk", kui ta üldse midagi hüüab. Tiit Aleksejev on ajaloolane, seega võib arvata, et ta on asja uurinud ja suudab nii kauget aega edasi anda nii tõetruult, kui seda üldse võimalik teha on. Lugedes võis küll end tunda kohapeal, kõrbes kuuma päikese all, lahingus vastaste mõõgaterasid nägemas, laagris kehva söögipoolist jagamas. Autor ise ütles, et teda huvitas ka see, miks läksid inimesed sellisele retkele, ometi teades, et neid ootavad ees vaid kannatused, pikad aastad nälga, janu, kurnatust, suur tõenäosus surma saada. Mille nimel nad seda tegid? Samuti süü- ja autunne, mis kaasajal on üsnagi devalveerunud mõisted, kuid tol ajal olid need ilmselt veel väga paljudele tegutsemapanevaks jõuks. Autorit huvitas, kuidas see tunne inimese käitumist muudab ja suunab.

Mis siis on see palveränduri liikumapanevaks jõuks? Usk surmajärgsesse kuningriiki? Häbitunne? Ahnus, soov saada kuulsaks ja rikkaks? Ja lõpuks, nagu alati ja ikka - otsige naist!
Aleksejev ise ütles, et see on ajalooline põnevusjutt, seega ei maksa teosest otsida eksistentsialistlikke mõtteid ja suurt ning sügavat filosoofiat. Ühest küljest saabki teost lugeda kui kujunemislugu - kuidas noor mees areneb, õpib ja armastab. Sekka põnevust, lahinguid ja kavalaid strateegiaplaane. Kuigi teine ja sügavam pool on siin raamatus täiesti olemas.

Nägijaks sain minagi. Ma mõistsin, et Anatoolia oli midagi enamat kui laastermaa, kui rändhõimude turmatud provints. kaotus oli ta, kõrbe tagenemine ja tühjaks joodud karikas, consommatum est, palju kolpi, mitte ainult üks, ristiasetatud luudega, ristialune. Palju kolpi, hambaidpidi liivas. Palju palveid, palveränd, murenev maa, õnarused ja õõnsused, nahistamine ja krabin, rotid surnud mehe rinnakorvis. Ma palusin: Neitsi Maarja, anna mulle jõudu, Maarja ja Maria, teie kaks. Elujõudu, mis aitab elu üle elada, jõudu, mis on paranevates haavades ja kokkukasvavates luudes, Jõudu, mis aitab pärale jõuda, mis on mõõgarihmas ja veremaitses ja mullas ja viinamarjades, mis mädanevad, kui neid ei murta, ja murdke, murdke neid ometi, paljaste kätega, väädilt lõikamata. Kõik need päevad, kõik need võimalused. Oh kurat küll. (lk 179)
Lugu lõppes Antiookia alistamisega. Olin millegipärast oodanud, et kirjeldatakse ka Jeruusalemma alistamist, sest sellele, et palverändurid sinna jõudsid ja oma eesmärgi täitsid, on kogu teoses vihjeid. Aga lõpp oli Antiookias ja sellega jäi lugu minu jaoks poolikuks. Kuigi peategelasest rääkides - tema jaoks oli see ühe etapi lõpp. Aga nii on ehk lootust teisele osale? Teemat, mida arendada, on ju küll. Ning, nagu intervjuust lugeda saab, ongi teine osa tulemas ja autor ise ütleb nii: "Tahaksin ka ise teada, mis neist tegelastest edasi saab."

Teised kirjutavad:
Tõnu Õnnepalu, Looming
Meelis Friedenthal, Vikerkaar
Jan Jõgis-Laats, EPL
Linda Kaljundi, Sirp
Ilmar Raag, Postimees
Õhtulehe raamatublogi

Liivametsa lugemised
Toomas Paul, Keel ja Kirjandus
Postimees, intervjuu
loterii 
Never Judge a Book...