reede, 29. mai 2009

Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari"


Selle raamatu puhul mõtlesin pikalt, kas ma tahan seda lugeda. Aga kui nägin, et see hetkel nii populaarne raamat oli parasjagu raamatukogus saadaval, tegin ruttu sinna asja. Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari" on tõepoolest just nii hea kui sellest räägitakse. Ta haarab su endasse, kuid mitte nii, nagu krimkad, mida ei saa enne käest panna, kui hommik käes. Sai küll käest panna, aga ta ei lasknud sind enne lahti, kui viimane lehekülg pööratud. Kusjuures see tunne tekkis mul alles kusagil enne teose keskpaika. Kuni sinnani oli niisama huvitav.

Kõik, mida teose kohta on kirjutatud, peab paika – tegemist on mitmekihilise ja paljude tegevusliinidega süžeega. See oli Danieli lugu, aga ka Julian Caraxi lugu, Clara Barceló, Fermin Romero de Torrese, Ricardo, Jorge ja Penélope Aldaya, kübarameister Fortuny ja tema naise Sophie, lapsehoidja Jacinta Coronado, Miquel Molineri, Nuria Monforti, Fumero lugu. Raamatut võib lugeda kui põnevus-, et mitte öelda krimijuttu, või kui armastusromaani, või ühe poisi suureks kasvamise lugu, või kui tükikest Barcelona ajaloo elustamise katsest. Kõik need erinevad liinid on omavahel põimunud ja moodustavad terviku. Aga rohkem ma selle raamatu kohta kirjutada ei taha. Lugege ise.
"Televisioon, kulla sõber Daniel, pole muud kui Antikristus, ja ma ütlen, et juba kolme-nelja põlvkonna pärast ei oska inimesed omapäi enam peeru ka lasta, pöörduvad tagasi koopaelu ja keskaegsete metsikuste ning üleüldise nõrgamõistuslikkuse juurde, millest nälkjad kunagi pleistotseenis üle said. Meie maailm ei sure mitte aatomipommi läbi, nagu lehed kirjutavad - see sureb naeru kätte, labasuse kätte, selle kätte, et kõik muudetakse naljaks, pealegi veel viletsaks naljaks." räägib Torres uuest lunastajast televiisorist. (lk 118)
"Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga. Nagu varas, hoor või loteriimüüja - mis on tema kolm kõige tavalisemat kehastumisvormi. Kuid koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna." (lk 245)
Bea ütleb, et lugemise kunst on tasapisi välja suremas, et see on väga isiklik kombetalitus, et raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas, et lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks. (lk 514)
Ja mitte ei saa märkimata jätta ebaolulisi kõrvaltegelasi – kasse nimedega Ortega ja Gasset.

Tõlkinud Kai Aareleid

Teised kirjutavad:
Nädala autor, Nopped raamatutest, Danzumees, Väike oma ruum, Õhtulehe raamatublogi, Ajaluuk, Killud elust, Südamelähedaselt, Raamat ja Kuu, Kiiksu lugemisarhiiv
Doris Kareva, Ekspress, Anneli Saro, EPL, Peeter Helme, Kriteerium, Jan Kaus, Sirp, Ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar