neljapäev, 26. veebruar 2009

Lindsey Davis "Varjud pronksis"

"Varjud pronksis" on Lindsey Davise teine raamat Marcus Didius Falco juhtumitest. Esimene oli "Hõbepõrsad". Falco on erainformaator, kes tegutseb 71. jumala aastal Roomas. Selles raamatus on ta keisri palgal ja saab ülesandeks leida üles keisrivastases vandenõus osalejad. Lisaks täidab ta ka muid keisri korraldusi, mille hulka kuulub näiteks laipade eemaldamine ja endise vandenõulase vara mahamüümine. Lisaks on Falcol tegemist kauni ja isepäise Helena Justinaga, kellega ta igal pool kokku satub, kui kaugele Roomast ta ka ei läheks.

Lugedes oli kogu aeg tunda, et autoriks on kaasaegne naisterahvas, kuigi tegevus toimub Vana-Roomas ja minajutustajaks on mees. Raamat on täis anakronisme ja samuti ei ole tegelaste keelekasutus alati eriti usutav - küll on seal süfiliitikust väejuht ja räägitakse plasmast või tuletikkudest. Süüfilis arvatakse Ameerikast sisse toodud olevat, tuletikud leiutati tükk aega hiljem ja vaevalt et Vana-Roomas kasutati sellist mõistet nagu plasma. No ei ole eriti usutav. Kui autor juba otsustab oma põneviku tegevustiku viia mingisse aega, siis peaks ta olema ka selles asjas järjekindel ja korraliku kodutöö enne ära tegema. Ei saa öelda, et Davis seda üldse poleks teinud, on küll, ja tema kirjeldatud Vana-Rooma suudab lugeja endasse haarata. Aga siis peaks ka üksikasjades palju täpsem olema.

Ma ei saa päris täpselt aru, miks see sari krimikirjanduse alla on liigitatud. Klassikalisest krimkast on asi kaugel. Tegemist on pigem põnevikuga, kus Falco peab leidma keisrivastase vandenõu osalised ja samuti ära arvama nende tegutsemise motiivid ja tegevusplaanid. Selle kõige juures ripub ta elu pidevalt juuksekarva otsas.

Miskipärast tuletas Falco mulle pidevalt meelde Frenchi Indrek Hargla raamatust "French ja Koulu". Kuigi on ülimalt ebatõenäoline, et kumbki teiselt šnitti võttis. Ilmselt siis on tegemist sellise universaalse tegelasega, kes ootab inimestest ainult halba (ja enamasti õigustatult). Ta on vägagi küünilise maailmavaatega ja vastase peanupu mõne kõva eseme vastu koksamine ei tekita temas vähimaidki süümepiinu. Enda ja teiste hädadesse suhtub ta iroonilise põlgusega.
Me olime tulnud ühe mehega kokku saama. Nagu niisuguses olukorras tavaline, kahtlustasime meie, et ta heidab meie üle lõbusalt nalja ja röövib meid siis paljaks. Et ta oli torumees, siis oli see praktiliselt kindel.
"Hõbepõrsad" tundus kuidagi huvitavam, aga ehk oli tegu lihtsalt uudsusest tuleneva võluga. Palju ruumi kulub raamatus Falco ja Helena Justina vaheliste suhete kirjeldamiseks, nii et peategevus, ehk pahategijate otsimine jääb tagaplaanile. Ma isegi ütleks, et tegemist on naistekaga. Lõpp aga on eriliselt lääge - no iga teine armastusromaan lõpeb niimoodi.

Tõlkinud Ehte Puhang

Raamatu piiratud eelvaade (inglise keeles)

teisipäev, 24. veebruar 2009

Paul Reiser "Kahekesi"

Paul Reiser on näitleja ja telesarja "Hull sinu järele" loojaid. Pole kuulnud, pole näinud, kuid tema raamat "Kahekesi" on täitsa tore ühe pealelõuna lugemine. Ta võtab lühidalt ja löövalt kokku kooselu olulised aspektid, plussid ja miinused, ohuolukorrad, asjad, millele peaks tähelepanu pöörama ja asjad, mida mingil juhul unustada ei tohi. Siin on kahekõned, mis näitlikustavad meeste ja naiste erinevusi, mõtisklused elu ja armastuse üle, salajased mõtted, mida teisele välja ei öelda. Abieluinimestele kindlasti ka küllaga äratundmisrõõmu.
Paljud paarid käivad koos duši all. See peaks olema romantiline ja erutav. Aga tegelikult? See pole päris nii vinge, kui kirjeldatakse. Üks teist ei saa ju vett. Ning seega pole ka duši all. Olgem ausad: ühel teist kahest on väga lahe ja ta tunneb end suurepäraselt. Too teine aga mõtleb umbes selles suunas: "Ega sul käepärast mõnd pusa pole? Või tuulejakki? Mingi kapuutsiga asi oleks aga hoopis viimase peal! Ma läheks tooks ise, aga mu tagumik on seina külge kinni külmunud."
*
Paaridel on leheugemine kuidagi eriline toiming. Esiteks tundub mingil põhjusel teise käes olev leheosa alati huvitavam kui see, mis sinul ees on. Isegi kui sa seda teist juba lugenud oled, siis tahad sa seda uuesti lugeda.
*
See on uskumatu, kui palju me oma elust kulutame toidu üle otsustamisele.
"Mida sa süüa tahaksid?"
"Mul pole eriti isu."
"Kas sa pärastpoole tahaksid süüa?"
"Vist küll."
"Siis me peaks praegu midagi ära ostma."
"Ah, küll pärast jõuab."
"Pärast on kõik kinni. Lähme ostame asjad praegu ära."
"Hea küll, näiteks mida?"
"Seda ma sult küsingi."
Ja see ei lõpe mitte kunagi.
[...]
Ma unistan, et me võiks söömise asemel lihtsalt tablette võtta. [...] Siis poleks sul vaja valida, sa ei peaks asja üle vaidlema ja su elus tekiks tohutult palju vaba aega.
Samas aga võib karta, et juba õige pea haaraks ma tihti toru järele, et küsida: "Mis sulle täna õhtul rohkem meeldiks - kanatablett või kalatablett?"
 Tõlkinud Tauno Vahter 

teisipäev, 17. veebruar 2009

George Steiner "Valik esseid"

George Steineri esseedekogumik sisaldab viit pikemat esseed kirjanduse, tõlkimise ja keele teemadel. Huvitavad teemad kõik. Ta kirjutab lugemisest ja selle tähenduse muutumisest ajas, tõlkimise võimalikkusest ja võimatusest, kirjanduskriitikast ja selle kummalisest rollist tänapäeva kirjandusilmas, vastandab lugejat ja kriitikut.

Üldiselt pean ennast kõrgelt haritud ja paljulugenud inimeseks. Aga ... sellise teksti lugemiseks on mul ilmselgelt täiesti vale haridus. Samas ei saanud pooleli ka jätta, sest Steineri käsitletud teemad on mind kogu aeg huvitanud. Ning kui vahepeal üritasin poole silmaga lõikudest üle lasta, pidin lõpuks ikka algusesse tagasi pöörduma, sest lõigu lõpus oli kirjas selline põnev mõtteavaldus, millest arusaamiseks oli vaja kogu lõik täie pühendumusega uuesti läbi lugeda. Vahepeal aga oli küll sama tunne nagu Imedemaa Alice'il - sõnad kõlavad nagu tuttavalt aga aru ei saa midagi. Näiteks:

Distantseerumine objektiveerib; ehk kasutamaks mõistet, mis on küll moes, kuid ikkagi täpne: see asjastab [reifies] (es verdinglicht). Kriitilise akti - olgu selle ajendid siis diagnostilised või mimeetilised, kiitvad või laitvad - objektis nähakse "asja" ja nõnda muudetakse see asjaks.
(lk 120)
Üldiselt võttes on see ikkagi kasulik raamat läbi lugeda - seab asjad kenasti perspektiivi - suured mõtlejad ja pisikesed ussikesed, kes ei peagi millesti aru saama. Aga nii palju kui sellest minuni edasi jõudis, ka valgustav ja kasulik lugemine.

Tõlkinud Triinu Pakk 

pühapäev, 15. veebruar 2009

Colette Davenat "Väljavalitu"

Colette Davenati "Väljavalitu" on järjekordne meelelahutusraamat, sobib ka liigituse "naistekas" alla. Romaani tegevus toimub Inkade riigis hispaanlaste vallutussõja algul, 16 sajandil. Igal aastal esitletakse Inkale range kasvatuse saanud neide, kelle hulgast ta omale meelepärased valib. Neist saavad Väljavalitud, nad hakkavad elama Inka lossis ja kui hästi läheb, saavad ka tema asemele. Peategelane Azarpay on üks sellistest Väljavalitutest ja romaan koosneb tema jutustusest oma elust. Selle elu sisse mahuvad kolm järjestikust Inkat, kelle kõigi favoriit ta on, sõjad ja katsumused ning hispaanlaste sissetung, mis kogu riigikorralduse pea peale pöörab. Peamiselt puudutabki jutustus kahte teemat - Inkade riigi endist hiilgust ja hispaanlaste julma vallutust. Mitte et Inkade enda riigikorraldus kuigi leebe oleks olnud.

Põnev, aga mitte nii, et vahepeal nädalaks ajaks raamatut riiulinurgale unustada ei saaks. Minul muidugi oli kuklas kogu aeg mõte, et kas kõik need tseremooniad ja tegevused, mida autor kirjeldab, ka tegelikule ajaloolisele tõele vastavad. Olen lugenud paari raamatut Inkade ajast, tundub, et vähemalt laias laastus võib autori kirjeldusi uskuda. Pigem üritab see edasi anda vallutussõja olemust ja põhjusi, kuidas said käputäis hispaanlasi võitu Inkade miljonilisest ja hästikorraldatud armeest. Kuigi selle teose puhul ei olegi ajalooline tõde ilmselt kõige olulisem, sest eelkõige on see lugu armastusest.

Tõlkinud Victoria Traat