neljapäev, 30. detsember 2010

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"

Kui Kalev Kesküla "Elu sumedusest" ilmus, leidsin, et see raamat ei ole minu jaoks. Mida on ühel 50-aastasel mehel mulle öelda? Siis lugesin Lugemislaua blogi ja otsisin raamatu raamatupoes üles. Piisas kahest poole-leheküljelisest lõigust, et saada aru - see on kohustuslik!

Siin on irooniat (Meie aja kangelane, Lolita ja Madonna, Kaitsepühak, Lihtne eestlane) ja huumorit (The Greatest Story Ever Told), kerget nukrust, kõik see kokku tähendabki vist sumedust. Terased tähelepanekud, unised tähelepanekud, vihjed ja viited paljudele kirjanikele. Ehk natuke liiga päevakajaline. Kas paarikümne aasta pärast kõik vihjed uuele lugejale midagi ütlevad? Teisalt ongi ehk oluline lugeda raamatut siin ja praegu. Jutud on lihtsad, seda esiteks keele ja ülesehituse poolest, aga autor ka kirjutab lihtsatest asjadest. Sama toetab ka kujundus - mustad ees- ja vahelehed, puhas ja sile. Olen seda nüüd lugenud ja üle lugenud ja veel kord lugenud ja pole raatsinud kellelegi laenata, kuigi küsitud on. Ainuke viga, et lugedes tuleb uni peale.

Tahaksin nii paljut tsiteerida ja ümber kirjutada, aga ilmselt on ikka mõistlikum, kui igaüks ise võtaks ja otse raamatust loeks. Raamatust lugeda on palju esteetilisem kogemus, just niimoodi - ma kujutan - arvaks ka Kesküla. On väga kahju, et me ei saagi kunagi teada, mida ta veel võinuks kirjutada. Küll aga peame olema õnnelikud, et see raamat olemas on.
Mõnede asjade jaoks on juba hilja, aga mõned on veel võimalikud (lk 18).
Alati on ju keegi elus, kuigi vanemas eas on enamik inimesi surnud. 
Millal saab inimene nii vanaks, et võib oma soove väljendada otse, kõik südame pealt ära öelda? Vaevalt, et kunagi. (lk 21) 
Suurt armastust enamasti ei tule, seetõttu oleks kasulik endale mõni korralik hobi soetada, mis aitab sul aega unustada ja jätab mulje, et see unustus on vastastikune (lk 119).
Teised kirjutavad:

Kirjanduse ja keele ajaveeb
Toomas Vint
Intervjuu autoriga, Postimees
Nädala autor
Mihkel Mutt, Sirp
EPL
Juko-Mart Kõlar
Maarja Kangro, Looming
Oop, Raamatumaailm
Lugemislaud 
Vikerkaar, Mart Velsker
Vikerkaar, Andres Kurg

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus 2

teisipäev, 21. detsember 2010

Kapist välja!

Tore on teada saada, et kuulun ka vähemuse hulka!
Tegelikult, kui hoolega lugeda, selgub, et kõige suurem osa (23%) tööealisest elanikkonnast loeb üle 12 raamatu aastas. Aga see-eest kuulun selle 4 protsendi hulka, kes on mõnda kirjanikku oma silmaga üle kaenud.
Statistikaameti ajakasutuse uuringu andmeil loeb 10–74-aastastest Eesti elanikest aasta jooksul töö või õpingute tõttu raamatuid 23 protsenti ning 52 protsenti teeb seda muul põhjusel.

Tööealistest elanikest (20–64-aastased) viiendik loeb aastas 1–3 raamatut. Neid, kes loevad 4–7 raamatut, on umbes 19 protsenti. 12 protsenti loeb kuni 12 raamatut ja 23 protsenti rohkem kui 12 raamatut aastas.
Tööealine elanik loeb keskmiselt 6 raamatut aastas.
4 protsenti elanikest (üle 40 000 inimese) käib aasta jooksul lisaks muudele kultuurisündmustele ka avalikel lugemistel või kirjanikega kohtumas.
Postimees
 
Kommentaare ei tohi lugeda, ma tean küll, aga uudishimu ei anna asu. Tundub küll, et see kolmandik, kes pole aasta jooksul ühtegi raamatut lugenud, kirjutavad selle asemel Postimehes kommentaare. Mis aga silma jäi, on see, et lugemishuvi puudumise põhjuseks tuuakse pidevalt asjaolu, et raamat on kallis ja inimesed ei jaksa seda osta. See väide üksi näitab, et kirjutavad inimesed, kes pole pikka aega käinud ei raamatupoes ega raamatukogus. Jah, uus raamat on kallis, kuid kui palju head kirjandust leiab allahinnatud raamatute lettidelt! Raamatukogu aga puha tasuta. Laisk leiab vabanduse alati.

pühapäev, 12. detsember 2010

Andres Ehin "Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutte"

Kas keegi veel mäletab vinüülplaadil Tšuktši muinasjutte? Need olid hirmsad ja lugeja oli ka hirmus karmi häälega (kes luges?). Aga sellegipoolest kuulasin mitu korda. Eks toona oli aeg ka igavam, peale raamatute lugemise, kuulamise ja joonistamise suurt muud ju kodus teha polnud.

Andres Ehin on Tšuktši muinasjuttude põhjal ümber jutustanud kolmteist lugu. Igasugu kollid, nõiad ja libainimesed. Libanaised, kes mehi sõid ja mehed, kes oma naisi ära süüa lasta tahtsid. Koll, kellele vai suhu rammiti ja sinna kuni kevadeni solki valati, figureeris toona vist isegi unenägudes. Kaljo Põllu illustratsioonid annavad vaid fantaasiale hoogu juurde.
Sügelisnõial olnud sada elukoda. Kojad seisnud täpselt maa ja taeva piiril. Sügelisnõid ise olnud juba ammust aega oma magamus siruli. Pole suutnud end ise liigutadagi. Ta ihu olnud üleni kärnas. Tema suu ja kurk, tema käed ja jalad, tema huuled ja silmad, tema tallad ja küünealused - kõik olnud sügelistega kaetud. Ainult naine nihutanud teda magamus vahetevahel ühest paigast teise. 
Huvitav, kas sellist muinasjuturaamatut tänapäeval üldse välja saaks anda? Niimoodi lapsi traumeerida? Või peaks juurde panema märkuse, et mõeldud täiskasvanutele? Tegelikult ongi 1981. aasta väljalaskel märkus, et täiskasvanutele ja vanemale koolieale. Eks sel ajal, kui muinasjutte veel tule ümber istudes vesteti, oligi see eelkõige täiskasvanute meelelahutus.

reede, 10. detsember 2010

Liselotte Welskopf-Henrich "Suure Karu pojad"

Pärast Kärgatava Kõu eluloo lugemist tulid meelde lapsepõlve indiaanilood ja neist kõige suurem lemmik Liselotte Welskopf-Henrichi "Suure Karu pojad". Lapsepõlve lemmiklugude ülelugemine on natuke tricky - võib selguda, et kunagisest suurest elamusest ei jää suurt midagi järele. "Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Täiesti korralik seiklusjutt ja loetav ka kakskümmend aastat hiljem. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare.

Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged, nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või põhimõttelised lurjused. 
Jim tulistas samuti jõe suunas ning rääkis sealjuures ärevusest katkendlikult. "Punane lojus!" ütles ta. "On see sinu meelest võimalik? Kukkus teine tagaõues koos oma saatanliku hobusega... Mina mõtlen, et nüüd on kaelaluu - kääks, ja karjun, et te peaksite hobust silmas... aga teie ei pidanud... Punanahk lamas maas nagu surnu... Äkitselt oli aga jälle jalul... teeskles ainult, va kavalpea... Võtab hoogu... oma pehmete sussidega... hüppab palke pidi üles, mina ka ei saa aru, kuidas... Jookseb ülespoole, just nagu kärbes... juba on tal teravikud peos ja ta vinnab end üle... Tulistada ma ei tohtinud, veel mitte... majori veidrate ideeded pärast... Ja punanahk kukutab end teisel pool tara vette... Tema õnn, et vesi ulatub peaaegu tarani välja. Aga seal ei ole kuigi sügav... ja ma mõtlesin, et nüüd on kaelaluu ikkagi - kääks, kui ta pea ees alla plaatsatab... Aga oma arvamusele ma enam kindel ei olnud... ja tulistasin..."
"Ei tabanud?"
"Kus sa siis tabad, kulla vennas, kui punanahk kukub nii kavalasti üsna palkide ligi, et talle on siit võimatu pihta saada! Ümber nurga tulistavat püssi ei ole ju veel leiutatud! Aga võib-olla riivas kuul siiski ta jalga või sääremarja. Mulle vähemalt näis nii."
Mis aga kogumuljet veidi rikkus, oli loo lääge lõpp. Lõpupeatüki pikad kõned ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel tuletasid vägisi meelde, et raamat on kirjutatud 50ndate Saksa DVs. Ja see uhke piimajoomine! Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.

Tõlkinud René Schubbe

kolmapäev, 8. detsember 2010

Pille Petersoo "Nami-nami kokaraamat"

Lõpuks ometi on nami-nami "peakokk" Pille Petersoo suure osa oma lemmikretsepte ka kõvade kaante vahele pannud. Kvaliteetne ja eristuv kokaraamat, roosad kaaned ja joonistatud pilt ei ole kokaraamatute kujunduses just väga tavaline ja mulle meeldivad korralikud kõvad kaaned ja kvaliteetne paber.

Raamat on isiklik (just nagu mulle meeldib) ja kuidagimoodi on Pille suutnud sissejuhatavates tekstides vältida seda kokaraamatutes nii tavalist tädilikku kõnepruuki. Küll jäi silma, et suur osa tekstidest algavad sõnaga mina, mulle või minu :)

Kuna raamatu alapealkiri on "Nami-nami kutsub külla", siis on raamatus eelkõige sellised toidud, mida sõpradele-külalistele pakkuda sobib. Retsepte on tõepoolest igale maitsele, kaldega eksootilisema ja mitte-nii-eestiliku poole. Samas selliseid toite, mis nõuaksid spetsiaalsete ainete otsimist, on suhteliselt vähe ja võimalusel on ka asendajad ära märgitud.

Suureks plussiks on registrid ja sisukorrad, neid on lausa mitu, sisukorrad raamatu ja ka iga peatüki alguses ning kaks registrit lõpus. Seda nii olulist asja ei ole mitte iga kokaraamatu puhul silmas peetud. 

Ei usu, et ma selle raamatu järgi nüüd väga kõvasti kokkama hakkaksin, aga järgmine kord, kui külalisi oodata, heidan kindlasti pilgu sisse. Tegelikult liigub mõte selles suunas, et peakski kedagi kohe külla kutsuma, et näppu jahuseks teha saaks.  Aga peaasi on selle raamatu puhul see, et saan olla kindel, et iga retsept on põhjalikult ja korduvalt järgi proovitud ja üle testitud ning ma ei pea hakkama imestama, asendama ja muutma.

Teised kirjutavad:
kogutud lingid siin teemas

laupäev, 27. november 2010

Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia

Alguses saatis Maa Looja taevast neli meest, ja kõike, mis nendega maa peal juhtus, kasutati pärisnimede panekuks. Nii rääkis meile isa. Ülevalt alla tulekust tuli nimi Ülevalttulija; ja kuna nad tulid vaimude kombel, on meil nimi Vaimumees. [...] Äikeselinnud ilmuvad kohutavate kõuekärgatuste saatel. Loomad, taimed ja kõik muu, mis maa peal on, ujutatakse vihmaga üle. Kõikjal kaiguvad kõuekärgatused. Sellestki tuleb üks nimi, ja see on minu nimi - Kärgatav Kõu. (lk 28)
Winnebago indiaanlane Sam Blowsnake ehk klanninimega Kärgatav Kõu loovutas oma eluloo Paul Radinile 1913. aastal. Ta pani selle ise kirja winnebagode silpkirjas, mille Radin siis tõlkis ja millele lisas ka hulganisti indiaanlaste tavade kirjeldusi ja loomismüüte, mida talle olid jutustanud Kärgatav Kõu ja selle vend. Seega põimuvad raamatus üldine ja isiklik, lood vaimudest ja jumalatest ning ühe mehe kirev elukäik.

Raamatu läbivaks teemaks on religioon. Kärgatav Kõu pettub oma rahva traditsioonilises religioonis ja lõpuks ühineb peyote kristliku liikumisega. Kõige selle vahele aga mahub värvikirev elu, mida autor veedab nii indiaanikülades, linnades, tsirkuses kui ka vanglas. Kogu loo kestel valitseb terav kontrast traditsioonide ja tavade, millest räägitakse ja mida vanemad oma lastele õpetavad, ja selle vahel, kuidas tegelikku igapäevast elu elatakse. Igapäevase elu hulka kuulub nii arutu naistevahetamine kui ka meeletu joomine, varastamine ja tapmine, millest viimane on uhkuseasi. Samal ajal räägivad vanemad noortele, kuidas tuleb elada oma elu nii, et teistel inimestel oleks sinust kasu (seda saab teha paastumisega). Ärge kunagi tehke midagi halba, ärge varastage, ärge tülitsege. Peab käituma nii, et sind õnnistaksid sinu vanaisad, sõjapealikud,  ei tohi uhkustada (sest muidu komistab teispoolsusesse teel olev sõjamehe hing ja kukub sillalt alla), et oma naist ei tohi halvasti kohelda, sest naised on pühad ja siis sa sured varsti (meie vanaema Maa oli naine, ja kui sa oma naist halvasti kohtled, siis kohtled sa halvasti teda).
Varsti pärast seda tapeti mu vanem vend. Olime koos üles kasvanud ja harva lahus olnud. Kurvastasin väga. Tahtsin kangesti tappa seda meest, kes oli ta mõrvanud. Mulle tundus, et parem oleks ise surnud olla. Sellises meeleolus hakkasin kõvasti jooma. Tahtsin tõesti ennast surnuks juua, ja purjus olles kuulutasin seda ikka valjuhäälselt. Seni olin joonud salaja, nüüd aga jõin avalikult. Varsti olingi hästi tuntud joodik. Selleks ajaks olin aga täiesti unustanud, et tahtsin ennast surnuks juua. Juua oli lihtsalt väga tore. (lk 85)
Ilmselt tuleb silmas pidada, et aastaks 1913 olid valged jõudnud indiaanlaste kultuuri suured mõrad lüüa, sest traditsiooniline elustiil oli selleks ajaks suures osas juba hävitatud. Igatahes lugesin sinna otsa uuesti üle pika aja oma lapsepõlve lemmiku "Suure karu pojad", et taastada natukenegi oma kunagine idealism.

Tõlkinud Hasso Krull 

Teised kirjutavad:
loterii
Jaanus Adamson

teisipäev, 16. november 2010

Kristian Kirsfeldt "Kalevipoeg 2.0"

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoeg" on muutumatuna püsinud juba üle saja aasta. Kristian Kirsfeldt leidis, et see ei vasta enam kaasaja inimeste nõudmistele ja arusaamadele ning kirjutas "Kalevipoeg 2.0-i". Uues eeposes möllab Kalevipoeg kaasajas ja eepose keel on mõistetav ka ainult kaasaegsele inimesele. Kohe väga kaasaegsele. Oma vanematele pole seda raamatut mõtet kinkida, sest nad ei saaks suurest osast lihtsalt aru. Isegi kui kõik popkultuuri vihjed kõrvale jätta, kasutab autor nii palju estinglišit, et inglise keele mittevaldaja jääb kohe hätta. Näiteks järgmised sõnad peab enne kõva häälega välja ütlema, et tähendusest aru saada: pjuutisliip, beisikli, fakk-pad, Vool Striit.

Üleüldse on regivärss mõeldud pigem ettelugemiseks. Proovige, ja elamus on kohe palju suurem.
Tegelikult Kalevitel
oli eepiline pohmell,
kõigi pohmakate ema,
pohmakate peajumal,
kassikate kuninganna.
Seda pohma paljud teavad,
sellest laule kokku seavad,
sest legende räägitakse,
lugusid sest lausutakse.
Oli kõigevägevam pohmelli,
surelike sakutaja,
joodikute ähvardaja.
Siuke pohma tapab mehe, tavalise tossikese.
Teeb ta kutid kohe külmaks,
väiksed vennikesed vaikseks,
lihtsad lollikesed laibaks.
Ainult Kalev, kangelane,
suutis seda kannatada,
vänget valu vaigistada.
Kangelaste mõõtu piina,
ainult kangelane kannab.
Vägilase valuvaeva,
ainult vägilane valdab -
või ka kümmet aastat Tartus
õppind üliõpilane.
Teine asi, miks Kalevipoeg 2.0 vanematele ja alaealistele lastele kinkimiseks hästi ei sobi, on teose stiil. Või mis siin ikka ümber nurga öelda, puhas porno. Seal, kus Kreutzwald siivsalt vaikib, kirjutab Kirsfeldt mitu lehekülge üksikasjalisi kirjeldusi. Maitse asi ilmselt (teismeliste poiste hulgas saab kindlasti kuumaks kaubaks).

Autor on järginud algse eepose struktuuri ja sündmuste käiku. Lugu algab sellest, et Kalev tuleb kaugest kohast Kanadamaalt Eestisse, et
õnne tuua õuedelle,
jõukust kanda kortereisse,
edukust eramutesse,
rikkust ridamajadesse,
Eestit teha ilusamaks,
kauget kanti haritumaks.
Lindaga tutvub Kalev Hollywoodi ööklubis, Irmi, Armi ja Mustukene on Kalevi poegade püsside nimed, Linda röövib soome vägilane Nykänen, ja kui tuleb aeg reisida maailma otsa, siis ehitatakse kosmoselaev, millele valitakse üldrahvalikul internetihääletusel nimi - Lennuk - ja sõidetakse Universumi otsa Eestimaist Nogiast otsima. Riigijuht valitakse kasutades ess-emm-esse, rahva enda hääletamist, vaba tahte väljendamist telesaate "Eesti otsib presidenti" otse-eetris. Otse loomulikult käib Kalevipoeg üle Peipsi laudu toomas, sest Eestis on kinnisvarabuumi ja napib toormekraami, ehituse eluvetta. Ei ole puudu ka saatuslik kohtumine Saarepiiga elik emotüdrukuga ning mõõga ostmine, kaotamine ja needmine.

Kellega siis kaasajal üks kangelane võitleb? Ostukeskus on otsetee Põrgu ja selle üle valitseb Pankur, kes meie laene, võlakirju ja veksleid hoolega valvab ja muidugi on seal ka kadunud kümme miljonit dollarit ja kinnisvaramulli läbitorkamise nõel.

Kohati on väga lõbus ja kohati on igav. Vahel on raskusi slängist läbinärimisega ja ega värsimõõtki eriti lobe ole. Mõned head võrdlused ja torked praegusaja ilu- ja nooruskultuse, homode ja tarbimispeo kohta. Peeter Alliku illustratsioonid on igati tabavad ja sobivad teosega orgaaniliselt kokku, üldse on kogu kujundus suurepärane (no mulle hirmsasti meeldivad musta värvi vahelehed). Tegelikult on mul päris raske sõnastada seda, mis mulle kogu kontseptsiooni juures siiski ei meeldinud. Liiga palju pornot ja slängi, labane keelekasutus? Tõenäoliselt siiski mitte, aga ilmselt ei kuulu ma lihtsalt teose sihtgruppi, kelleks arvatavasti on noor vastassoost mees.

Kardan, et on arvajaid, kes nüüd pühaduserüvetamisest, ajaloo lagastamisest ja Kreutzwaldi pärandi unustamisest rääkima hakkavad. Minu meelest on autori idee, et keegi võiks nii iga kümne aasta tagant eepose ringi kirjutada, päris hea. Kreutzwaldi "Kalevipoeg 1.0" ei kao ju ometi kuhugi, uus eepos ei võta selle küljest mitte ühtki tükki vähemaks ning selle õpetamist jätkatakse koolides ikka, aga vaheldust tooks ometi. Sest kes see ikka originaali enam tänapäeval loeb. Muidugi on erandeid, nagu allakirjutanu, kes selle vabatahtlikult läbi luges (ja pärast suurest osast suurt midagi enam ei mäletanud). Väga huvitav oleks näha tulemust, mille on kirjutanud naine.

Lae raamat tasuta all siit.

Loe ja kuula: Ekspress
Kuula: Kuula24
Loe: Algus ja 1. lugu
Saamisloost: Autori blogi

Teised kirjutavad:
Ekspress, Peeter Helme
Mees ilma näota
Ekspress, Rein Raud ja Andres Ehin
Klassikaraadio saade "Uus raamat" 
Postimees, Hendrik Alla
Sirp, Pille-Riin Larm
Raamatukoi lugemislood

teisipäev, 9. november 2010

Maeve Haran "Vaht cappuccinol"

Tagakaane tutvustus Maeve Harani raamatu "Vaht cappuccinol" kohta kirjutab, et see "jutustab sadadest igapäevast meelehead toovatest pisiasjadest, /.../ mis täidavad meid piiritu rahulolu ja õnnetundega ja tõstavad tuju paremini, kui ükski eneseabiraamat seda teha suudaks". Põhimõtteliselt on raamatu näol tegemist autorile meelehead toovate pisiasjade kirjeldamisega. Mõned panevad õlgu kehitama (bensiinilõhn, lillherneste kasvatamine, päikeseprillide kandmine, aluspesukomplektid, korkide vahetamine), teised hüüdma, et ahhaa - ka sina! (parkimistrahvist pääsemine; avastus, et sa polegi juurde võtnud; kingade ostmine; juua oma lemmiktassist), mõned üksikud ka järele mõtlema, et tõepoolest, mingi iva siin on (taasavastades oma intuitsiooni; ütle endale, et sa oled tubli). Üldiselt võttes, erilist muljet ei jätnud.
Omaette tantsimine
Topid parasjagu pesu masinasse või hakid sibulat, ja äkitselt kostab raadiost või iPodist vastupandamatu, nakatav, hingekosutav muusika. 
Ja sa hakkad puhtast kehalisest rõõmust innustatuna tantsima.
Minu puhul töötab alati Paul Simon, eriti kui taustaks Ladysmith Black Mbazo lauljad. Või Tamla Motown. Või Justin Timberlake. Või mõni eriti lame lugu nagu "Livin' la Vida Loca" - teate küll, selline sentimentaalselt banaalne jama, mida DJd pulmadiskodel mängivad.
Oh, just praegu meenus mulle mu lemmiklugu, mis tõmbab siis, kui kedagi vaatamas pole, mind alati üksinda tantsima. Dean Martini "That's Amore".
Vaat see on piinlik.
Nonii, nüüd on sinu kord. Tunnista üles, mis sind tantsima paneb? (lk 82)
Tõlkinud Margit Tõnson 

Teised kirjutavad: Sannu's weblog

reede, 5. november 2010

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Indrek Hargla on siirdunud ulme ja alternatiivfantaasia juurest krimikirjanduse juurde. "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" on sarja esimene raamat, ka järgmiste nimed on juba välja hüütud. Tegevus toimub AD 1409 Tallinnas, kus toimetab terane apteekrihärra Melchior Wakenstede. Apteek on linnas keskne koht, kust varem või hiljem ikka läbi tuleb astuda, et valutavatele liigestele salvi või kosutavat närvirohtu saada. Apteeker on veel üsna noor mees ja uudishimulik ka. Paljudele näis, et ta on pidevalt lahke ja lõbus - ega apteeker ei saagi olla morn ja tõrjuv -, kuid mõned olid näinud ka neid hetki, mil üle tema ujeda näo oleks nagu valgunud mingi sünge vari. Need olid hetked, ml ta uskus, et keegi teda ei vaata, ja siis võis välgatada tema silmades põhjatu äng, peaaegu hullumeelne sügavus, raske ja valus hirm. Sest Melchior Wakenstede kannatab iidse suguvõsaneeduse käes, mida ainult õige naine saab leevendada.

Kui Toompeal leitakse maharaiutud peaga ordukäsknik, Gotlandi vana vaskmünt suus, siis on linna kohtufoogt päris hädas - keegi pole midagi näinud, võimalikke kahtlusalused on mitu ja ordu nõuab kiiremas korras all-linnalt mõrtsuka väljaandmist. Siis järgneb teine surm ja veel kolmaski... Apteeker Melchior tuleb appi, juurdleb, mõtiskleb ja räägib inimestega, kuni parimate krimikirjanduse traditsioonide kohaselt paljastab mõrtsuka viimases peatükis.

Teose teiseks peategelaseks on linn ise oma tänavate, kirikute ja inimestega. Mitmel puhul oleks tahtnud linnakaardi ette võtta ja vaadata, kus mingi maja asus, kui pikk tee oli apteegi juurest kullassepa majani ja kus täpselt meisterlaulik Kilian tüdrukutele oma laule esitas. Teose stiil on aeglane ja vanamoodne, mis väga hästi kirjeldatud ajastuga kokku sobib. Lõivuna kaasajale on sees ka päris korralik seksisteen (korralik ka ses mõttes, et toimub seaduslike abikaasade vahel), mis üldisest õhustikust väheke hälbib. Pisikesi killukesi ajaloost, nagu kellassepa ruumide ja Mustpeade jootude kirjeldused või Toompea ja all-linna suhted, jagub kogu raamatusse, nagu ka põnevust. Juba on kirjutatud, et "Apteeker Melchiori" sarjal on potsentsiaali jõuda välisturgudele Eestit ja selle ajalugu tutvustama. Igatahes mina jään ootama järgmisi osi, hoolimata oma üldisest leigusest krimijuttude vastu.

Teised kirjutavad:
loterii
Ekspress
EPL
Sirp
Õhtulehe raamatublogi
Sehkendaja 
Never Judge a Book... 
Anonüümsed jutud 
Need Read 
Roheline värav 
Liivametsa lugemised

esmaspäev, 1. november 2010

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

"Minu Gruusia" on üks vähestest Minu... sarja raamatutest, mis mind rahakotti avama pani. Paar sellist riiki, millega mul isiklik suhe on, leidub veel. Dagmar Raudami teos on lähedal "päris" reisiraamatule, siin on rohkem Gruusiat ja vähem isiklikku. Ehk seetõttu tunduski ta pisut steriilne. Aga ilmselt ka seepärast, et samu asju kogenuna on oma mälestused ja muljed hoopis erksamad, aga oi kui raske on neid niimoodi kirja panna, et need tunnet ka samamoodi edasi annaksid.

Üle poole raamatust on pühendatud riigile - selle inimestele, tavadele, vaatamisväärsustele, Tbilisi tänavatele, poodidele, saunadele, söögikohtadele ja muidugi söögile. Sellest ei saa Gruusias üle ega ümber ja tundub, et söögi ümber toimuv ongi elus kõige olulisem. Ennekõike üritatakse külalisi oimetuks sööta ja joota ning on ääretult raske sellisele lahkusele kuidagimoodi ära öelda, tean omast käest.

Autor töötas Gruusias Eesti saatkonnas aastatel 2007-2009. Sellesse aega jäi ka nn augustisõda. Kui sinnani raamat pisut kuiv ja steriilne tundus, siis väikese sõja üleelamiste kirjeldus oli sellest kaugel. Siin oli tunda elu ja armastust. Taaselustas minugi jaoks need tunded, mis mind toona valdasid. Teksti tuleb sisse hoog ja elu, tunne ja meeleolu, mis kaasa haarata suudab. Järgmistes peatükkides on juba autori isik rohkem esiplaanil ja ka Eesti saatkonna tegemisi kirjeldatakse pisut pikemalt, kuid mitte liiga. Millega üks Eesti saatkond iga päev tegeleb, jäi pigem saladuseks. Võitleb telefoniarvete eest, teeb oma ruumides remonti, ja ongi kõik?

Autori soovitatud vahva blogi: Meie Gruusia 
Kui Gruusia toit huvitab
Petrone Prindi kogutud lingid

pühapäev, 31. oktoober 2010

Justin Petrone "Minu Eesti"

Ikka on hirmus huvitav teada, mida teised meist arvavad. Anekdoot elevandist tuli kohe meelde. See on muide raamatus ka ära toodud. Justin Petrone arvab "Minu Eestis" päris palju.

Algus hakkas kohe lobedasti jooksma, Soome väliskorrespondentide kursuse tegemiste kirjeldus oli mõnusalt humoorikas. Huumor vahepeal nagu kadus, Eesti pime ja külm talv ning bürokraatia tõid sisse hoopis tõsisemaid noote. Eestlased, kes üksteist ei kallista ja kes ei näita välja mingisuguseid emotsioone. Tänaval vaadatakse üksteist tigedalt või ükskõikselt. "Mis neil viga on?" Seda võiks muidugi ka ise küsida. Ise oled oma ümbruse ja kommetega ju nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui midagi on kole või vale või imelik.

Üldjoontes oli lugu siiski ilus ja helge ja õnneliku lõpuga. Kuigi oleksin oodanud ka midagi teravamat. Enamik kirjeldusi olid ikka sellised naiivsed-imestavad kui paikapanevad. Paar krõbedamat kohta oli ka. Näiteks liiga suure tagumikuga külmad eesti naised (tõsi küll, mitte Justini enda sõnade järgi). Esimene kohtumine süldi ja sinepiga. Eesti bürokraatia ja paanika HIV-testi ümber. Justinist hakkas kohati päris kahju. Jäi mulje, et Epp toitis teda ainult tatrapudru ja pelmeenidega. Perekond ei tundunud ka eriti toetav olevat.

Kokkuvõteks - tüüpiline lugu sellest, kuidas poisist kasvab mees.

Tõlkinud Raivo Hool 

Petrone Prindi kogutud lingid

teisipäev, 26. oktoober 2010

Siima Škop

Siima Škop on minu ja paljude teiste lapsepõlve iidol. Tema joonistatud pildid olid imelised, neid võis vaadata ja vaadata ning neisse kaduda nagu unistustesse. Raamatus, millel polegi pealkirja, on Siima Škopi pildid kõrvuti tema enda jutustusega oma elust. Seda võiks nimetada mälestusteks, kuid raamatu tekstiosa on tõsisemaks tutvumiseks autori elulooga liiga napp. Pearõhk on piltidel. Lisaks on küllaga vanu fotosid ja dokumentide reprosid. Raamatu kujundus toetab kirjutatud teksti, õigemini on need kaks omavahel orgaaniliselt seotud. Škopi pildid sobivad kokku jututeemaga, valitud värvid annavad edasi meeleolu.

Minu jaoks on Siima Škop olnud alati tundmatu, keda teadsin ainult piltide kaudu. Selle raamatuga sai piltide taha elus inimene, samuti said ka pildid elu juurde. Kas teie teadsite, et kuulsa Lumivalgekese jaoks poseeris Nieves Redi, hilisem Vanemuise operetinäitleja, või et kunstniku abikaasa oli kirjanik Andres Vanapa? Nende abiellumise lugu oli lausa romantiline. Midagi väga sarnast rääkis oma abiellumisest mulle minu vanaema.

Raamatu peamiseks võluks on siiski pildid. Nii tuttavad Lumivalgeke ja Pöial-Liisi, aga ka nõukogudemeelsed plakatid tublide töölistega.

Teised kirjutavad:
Škopi ja Vanapa elu kunstis
Ahto Muld

Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

Maarja Kangro on kirjutanud kümnest novellist koosneva kogu nimega "Ahvid ja solidaarsus". Kogu hakkas rokkima kohe esimesest novellist alates. "Pornofilmi" reaalsus, kus minategelast ei häiri, et hotelli naabermaja rõdult ehitajad nende igapäevaseid intiimsusi pealt vaatavad, küll aga ei ole valmis selleks, et nad näeksid seda, kuidas ta raamatut loeb. Niimoodi võivad nad veel midagi tema enda kohta teada saada! "Impotent ja surm" räägib ... impotendist ja naise elu võimalikkusest koos temaga. Muidugi ei ole võimalik. Igatahes mitte Maarja Kangro kirjeldatud naisel. "48 tundi" on meeleheitel naise püüd loetud sobivate tundide jooksul laps eostada. Selline üritus võiks ju isegi õnnestuda. Minu arvates kogu kõige tugevam novell.

Kui lugesin intervjuust, et palju põhineb autori enda läbielamistel, sai asi kohe palju lähedasemaks. See seletab, miks need novellid niimoodi naha vahele pugesid ja miks nad nii arusaadavad olid. Kangro novellide maailmas liiguvad ja räägivad ja mõtlevad naised oma parimates aastates. Naised, kes on haritud ja tugevad ja teavad, mida nad tahavad. Mehed on kõrvaltegelased, aga nad on olemas ja ilma nendeta ei saa kuidagi. 
See keha ei ärata mus kirge ega midagi. Aga ma võtan ta, praegu. See on nagu seenelkäik: nopi pilvikuid, kuni tuleb riisikas. Kirg on küll õnneasi, aga pigem on ta seene- ja jahi- kui loteriiõnn. Pead ikka püssi laskma ja püüniseid panema ka, ja metsaalust tundma. Ja vahel lihtsalt korjama seda, mis on - et mitte nukrutsema jääda ja mitte metsa solvata. Mõtlesin, et oleksin võinud oma elust koostada pilvikute ja riisikate keti. Jälgida vaheldumist, teha järeldusi. Aga sain aru, et nii mõnelgi juhul polnud piir eri liikide vahel päris selge, palju oli hübriide ja üks võis muutuda teiseks, riisikas rabeneda. Mõni oli küll lõpuni hinge jäänud.
Üldiselt arvasin ma, et armastan inimesi. "Impotent ja surm", lk 50

Teised kirjutavad:
loterii
Ekspress
Marek Tamm, Varraku raamatublogi
Intervjuu autoriga, Ekspress
Intervjuu autoriga, EPL
Sandra Jõgeva, Sirp
EPL
Kivisildnik räägib Maarja Kangrost
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Danzumees 
Kivisildnik, Looming 
Liivametsa lugemised
Nädala autor
Sehkendaja
Lugemissoovituse blog
Nloeb

laupäev, 23. oktoober 2010

Sofi Oksanen "Puhastus"

Sofi Oksaneni "Puhastuse" ostmiseks ja lugemiseks sain tõuke Varraku raamatublogi ühislugemise aktsioonist. See on ühtlasi ka põhjus, miks ma siiani ei ole ühtegi oma mõtet raamatu kohta kirja pannud. Varrakus hekseldasid targad inimesed raamatu nii põhjalikult läbi, et mina ei ole enam kindel, milline on minu oma mõte ja mälestus, milline kellegi teise oma. Tegelikult tunnen, et mul ei olegi üldse mingit seisukohta ega arvamust selle raamatu kohta.

Ühest küljest on selline raamatu analüüs ju hea - keegi seletab sulle lahti asjad, millest ise kas aru ei saa või millele ei osanud tähelepanu pöörata. Kui olen vahel puudust tundnud sellest, et mul ei ole ei kirjandusalast ega isegi mitte filoloogilist haridust, rääkimata teadmisi semiootikast, siis nüüd kaldun arvama, et teinekord tuleb see ka kasuks. Ei tea, kas ongi võimalik saada rahuldustunnet või lihtsalt mõnusat lugemiselamust raamatust, mille iga lauset sa oskad lahti harutada, näha selle taga mingeid seoseid maailmaklassika, ajaloo, filosoofia ja millega veel? Äkki on oht, et niimoodi kaob ära lihtne lugemise rõõm? Minul "Puhastusega" just nii läks. Kuigi ei saa just öelda, et see raamat oleks pakkunud lugemise rõõmu ja naudingut. Selle jaoks oli ta siiski liialt valus, terav ja painajalik.

Ühtlasi ei pane ma siia ühtegi linki teistele arvajatele, sest tundub, et "Puhastusest" on igaüks midagi arvanud.

teisipäev, 19. oktoober 2010

Neil Gaiman "Neverwhere"

Esialgu oli BBC seriaal. Kui Neil Gaimanil sai villand, et paljud tema kirjutatud stseenid prügikasti visati, otsustas ta need raamatusse panna. "Neverwhere" (eesti keeles "Eikusagi") räägib Londonist, mis asub allpool Londonit. London Below kujutab endast linna kanalisatsioonitorustikus ja mahajäetud metroojaamades eksisteerivat paralleelmaailma, mis maapealse London Above'iga eriti kokku ei puutu.

Richard Mayhew otsustab aidata tänaval lamavat haavatud tüdrukut, mille tagajärjel ta kaotab oma maailmas koha ja on sunnitud ühinema London Below'ga. Järgnev lõik tema mõttelisest päevikust annab pisut aimu, millega ta kõigepealt kokku puutus.
Richard went back to writing his mental diary. There are hundreds of people in this other London. Thousands maybe. People who come from here, or people who have fallen through the cracks. I'm wandering around with a girl named Door, her bodyguard, and her psychotic grand vizier. We slept last night in a small tunnel that Door said was once a section of Regency sewer. The bodyguard was awake when I went to sleep, and awake when they woke me up. I don't think she ever sleeps. We had some fruit cake for breakfast; the Marquis had a large lump of it in his pocket. Why would anyone have a large lump of fruit cake in his pocket? My shoes dried out mostly while I slept. 
I want to go home.
"Neverwhere" on väga filmilik raamat, siin on äratuntavad stseenid, näidatakse vaheldumisi eri tegelaste asjaajamisi ja pilt kerkib silme ette väga kergesti. Siiski ei suutnud teos kohe esimesest peatükist kaasa haarata. Alles lõpuosas hakkas midagi põnevat toimuma. Kuni sinnani liiguti esmapilgul sihitult ühest kohast teise, põgeneti mõrtsukate eest, suheldi igasugu kummaliste olenditega ja see kõik ei olnudki üleliia põnev. Maailma loomine võtab muidugi aega, aga teisalt ei saanud selle kohta just üleliia palju teada. Linna-alust maailma asustavad "inimesed, kes on kukkunud läbi pragude", aga ka endistest aegadest pärit tegelased. Seal on vanaaegne keeruline seisuste süsteem ja rotid, kes on täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Autor on tahtnud all-maailmas kõverpeegeldada pealmaailma. Nii toimub allilmarahva regulaarne "floating market" ehk ujuv turg Harrodsi kaubamajas ja müüakse seal palju põnevamat kaupa, kui kallis kaubamaja eales pakkuda suudaks. Näiteks õudusunenägusid ja "absolutely useless crap'i" ehk viisakalt väljendudes täielikku pahna. Aga kõige toredam on Londoni kohanimede otsene ärakasutamine. Blackfriarsis elavad mustad mungad ja The Angel, Islington ongi ingel nimega Islington, Down Street viib tõesti täiesti alla, Earl's Court metroojaamas aga asub krahvi õukond. Metroo ja -jaamad on üldse väga olulised paigad raamatus ning mind the gap saab hoopis uue tähenduse.
Neverwhere'ist saab tõmmata paralleele "Ameerika jumalatega", eelkõige selles, et mõlemas toimib meie tavapärase maailma kõrval veel mingi teine, mida tavalised inimesed ei näe, aga mis ometi meie oma mõjutab. Samuti tuli mulle ette "Anansi Boys", milles väga sarnaselt kujutatakse peategelase meheks kasvamise teekonda. Peategelane Richard on muide üsna tuhm tüüp ja kui lugejal on asi ammu selge, läheb temal veel tükk aega sellest aru saamiseks. Teised tegelased jäävad parajalt salapärasteks, nad lihtsalt on ja sellega tuleb leppida.

Ilmus 2017. aastal ka eestikeelsena nime all "Eikusagi" Sash Uusjärve tõlkes.

Teised kirjutavad:
Mareki asjad
Ulmekirjanduse Baas
Never Judge a Book...
loterii
loterii 2
Mariann
Reaktor
Sõber raamat
Tilda ja Tarakanid
Vahel ma kirjutan ka

pühapäev, 3. oktoober 2010

Avishai Cohen

Vabandan kõigi ees, kelle arvates peaks teemablogi oma liistude juures püsima. Aga ma ei saa jätta jagamata, lootuses, et keegi veel enda jaoks midagi ilusat leiab.
Avishai Cohen käis viimase Jazzkaare ajal ka Tallinnas ja see kontsert oli elamus. Terve saal hingas ühes rütmis, niipalju kui julges. Ansambel haaras kohe esimesest taktist ja ei lasknudki enam lahti.
Praegu kuulan tema plaate ja ei saa magamagi minna, sest kuidas sa paned sellise muusika kinni. Avishai Coheni jazz on teistmoodi, siin on sees nii palju elu ja tundeid ja see ei ole kunagi igav.





avishaicohen.com

esmaspäev, 27. september 2010

Helen McCloy "Kaks kolmandikku vaimu"

Tõuke Helen McCloy krimkat "Kaks kolmandikku vaimu" lugeda sain siit ja kuna ma olin kõige palavamal ajal suuteline vaid krimkasid lugema, siis läks loosi. Alustan sellest, et 70ndatel tehtud tõlge oli huvitav, natuke häiriv ka. Näiteks sellised uudissõnad müüvik ja müübeautor - tähenduses bestseller ja bestselling author.

Tegevus toimub Ameerikas 50-ndatel ja tegelasteks on kuulus kirjanik, tema agent, kirjastaja ja kriitik ning kõigi nende meeste naised. Kirjanik toob teda ümbritsevatele tegelastele kõvasti raha sisse, mispärast peaks keegi neist tahtma teda tappa? Ometi üks neist seda teeb. Uurimise käigus hargneb vaikselt lahti kirjastusmaailma kalkuleeritud argipäev. Ega see krimilugu iseenesest eriti midagi asi ei olnudki, karakterid olid stereotüüpsed ja suurt välja joonistatud ei olnud. Rumal näitlejanna, kaval agent, kirglik abikaasa ja blaseerunud kriitik. Kuid kirjastusmaailma telgitagused olid huvitavad. Seosed agendi ja kirjastaja, autori ja kriitiku, autori ja agendi vahel. Kuidas kirjutatakse müüvikut ja kuidas luuakse müübeautorit. Samuti õhkkond - autor oskab  kirjeldada seda külma talvist linna tänavalampide kollaka valguse all niimoodi, et tekib tunne ise kohalolekust. 
Pagana vähe autoreid on isiklikult läbi elanud asju, millest nad kirjutavad. See ongi üheks erinevuseks profi ja amatööri vahel. Amatöör pole suuteline kirjutama asjast, mida ta pole ise otseselt kogenud. Tõeline kirjanik võib kirjutada aga kõigest - selline on tema amet. Keegi ei hooli sellest, kas ta on igas pisidetailis tehniliselt täpne. Ainus, mis siin loeb, on see, et kõik tunduks reaalne keskmisele lugejale, kes ei tea tehnilistest üksikasjadest sugugi rohkem kui keskmine autorgi. Emotsioonid on need, millest kirjanik peab hoolima. Mitte faktid, vaid see, kuidas inimesed neile hingepõhjas reageerivad. Selleks on vaja kujutusvõimet - mida aga tuleb hoopis harvemini ette kui tõsiasjade teadmist. (lk 87)
Tõlkinud Viktor Kerge

Teised kirjutavad:
Need Read

teisipäev, 7. september 2010

Neil Gaiman "Anansi Boys"


Neil Gaiman oma tuttavas headuses. "Anansi Boys" on komöödia, kus reaalsus seguneb müütide, legendide ja lugudega, mis peaksid olema täiesti ebausutavad, kuid Gaimani raamatus sobib kõik omavahel kokku ja tundub täiesti loogiline. Fat Charlie Nancy saab pärast oma isa surma teada, et see oli tegelikult ämblikjumal Anansi ja et tal on vend, kellest tal siiani aimugi ei olnud. Kui ta venna ettevaatamatult välja kutsub, pöörab see tema elu pea peale. Lühikese aja jooksul jääb Fat Charlie ilma oma tööst ja pruudist ning satub politseiuurimise alla.

Ämblik Anansi on Aafrika mütoloogias trikster - see kes teistele vingerpussi mängib ja ise alati puhtalt välja tuleb. Maailma alguses kuulusid kõik lood Tiigrile, need olid julmad ja sünged ja ka maailm oli seetõttu julm ja sünge. Aga siis sai need omale Anansi ja kõik lood, mida inimesed edaspidi rääkisid, muutusid Anansi lugudeks ja maailmast sai hulga rõõmsam paik. Jutud on nagu ämblikuvõrk, kõik omavahel seotud ja kõik niidid viivad vältimatult ühte kohta - võrgu keskele, sest keskpaik on lõpp. Iga inimene on niit jutus.

Raamat, mida oli rõõm lugeda. Naljakas, positiivne, absurdne, kuid mitte ebaloogiline. Hulga toredate tegelastega ja tegevuspaikadega. Teose viimane kolmandik on küll palju süngemas toonis kirjutatud ja ulatub lausa õuduseni välja, kuid nagu komöödias ikka, saavad tegelased lõpuks selle, mida nad vajavad ja kõik on õnnelikud ja head.
Fat Charlie was thirsty and his head hurt and mouth tasted evil and his eyes were too tight in his head and his teeth twinged and his stomach burned and his back was aching in a way that started around his knees and went up to his forehead and his brains had been removed and replaced with cotton balls and needles and pins which was why it hurt to try and think, and his eyes were not just too tight in his head but they must have rolled out in the night and been reattached with roofing nails; and now he noticed that anything louder than the gentle Brownian motion of air molecules drifting softly past each other was above his pain threshold. Also, he wished he were dead.
Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Mareki asjad
loterii
Baas 
Fantaasiajuttude muljed

Järgmise lõigu raamatust (lk 186-188) tõlkisin päris ise (ilukirjandustõlke koolituse tarbeks):

reede, 3. september 2010

Milorad Pavić "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest"

Ajaloolise tõe (ja blogis mustandite vähendamise) huvides panen siia ikkagi üles need väga vähesed mõtted, mis ma Milorad Pavići teose "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" kohta suutsin kirja panna. Lugesin raamatut juba rohkem kui aasta tagasi, kuid siiani tunnen, et selle raamatu kohta sõna võtmiseks jääb minul teadmistest, oskustest ja kõigest muust vajaka.

Vormilt on raamat uudne, või noh, teistsugune. Teos on jagatud kahte ossa ja lugemist võib alustada mõlemast. Keskel saavad osad kokku. Mina alustasin lugemist Hero osast ja jätkasin Leandrose looga. Tagantjärgi tundus, et parem oleks olnud alustada vastupidi, sest Leandrose lugu toimub kronoloogiliselt varem ja minule meeldib elu jälgida loogilises ajalises järgnevuses.

Nüüd, tükk aega pärast lugemist, tuleb selgelt meelde vaid Hero jutustus serblasest? sõjaväelasest, kes pimedas kongis surma ootas. See oli täiesti iseseisev jutt jutu sees, millel esmapilgul ülejäänud tegevusega mingit seost ei olnud. Autor jutustab lugusid justkui distantsilt, ilma hinnanguid andmata. Aga rohkem ma tõesti ei kirjuta. On seiklusi, on armastust ja üllatavad lõpplahendused. Aga seisukoha kujundamise jätan teiste hooleks.

Tõlkinud Maiga Varik 

Teised kirjutavad:
Berk Vaher, Ekspress
Tarmo Jüristo, Varraku blogi
loterii

kolmapäev, 1. september 2010

Tartu Ülikooli Ettevõtluskeskus "Ettevõtja heade mõtete raamat"

Olla oma karjääri tipul iga tund igas telekanalis reklaamitava pesuvahendi ametliku maaletoojafirma boss ei tohiks ühele teadlikule inimesele lihtsalt pinget pakkuda. See ei tooda mingit uut väärtust või hüve. See on surnud seis. Inimeste mõtlemise avardamisel, nende ärgitamisel iseseisva olemise poole oma ettevõtmiste kaudu on suuremad eesmärgid, mis ei too võib-olla kohe homme taskuid raha täis, aga teevad elu täiuslikumaks. Eero Valk

Arusaam ettevõtlusest kui suurema jõukuse saavutamise vahendist on üks valearusaamasid ettevõtlusest. Ettevõtjad kui klass teenivad ettevõtjatena summaarselt võrdselt või vähem, kui needsamad inimesed teeniksid palgatööna. Toomas Tamsar

Ettevõtluses on olulised kolm tegurit: tegutseda, tegutseda ja veel kord tegutseda. Sten Saar

Kriitilistes situatsioonides selgub, kes tegelikult on juht. Juhiks ei saa õppida, selleks peab olema sündinud. Imre Kose

Täiuslikkuse saavutad siis, kui sead endale lisaks tööalastele sihtidele ka isiklikke eesmärke. Vahel on eneserahu huvides kasulik oma mõtetega üksi olla. Näiteks matkates, kui füüsiline pingutus on mõõdukas, hakkab aju intensiivsemalt tööle. Priit Kerma

Ettevõtlusega seonduva kogemuse saamiseks soovitan kõigile minna koolitusfirmasse müügitööle, see õpetab peaaegu sama, mis ettevõtte juhtimine. Õpib võõrastelt rohkem ja julgemalt raha küsima, õpib, et hea asja eest võib ning tuleb raha küsida. Alar Ojastu

Ettevõtlus on täielik pühendumine - inimene ei saa olla tööpäevas ainult 8 tundi ettevõtja. Sa kas oled ettevõtja või sa ei ole ettevõtja. Silva Tomingas

Erinevatesse õpetajatesse tuleb samuti suhtuda ettevaatusega. Mitte alati ei ole neil õigus. Rain Lõhmus

Üksinda on küll mõnes mõttes lihtsam toimetada, kuid ettevõtlusest on see üsna kaugel. Peep Vain

Kõrge eesmärgi väike alatäitmine on parem kui keskpärase eesmärgi ületamine. Äris on minu arvates nii, et kõigepealt peab sul olema oma ärifilosoofia, millest kõik alguse saab. Sellele on üles ehitatud arusaam su ettevõtte tugevustest, mis võimaldavad äril kasvada ja edukas olla. Teiseks peab saavutama silmapaistvaid tulemusi. Need kaks tingimust peavad alati täidetud olema. Meelis Milder

Ettevõtja võib olla kõige olulisem omadus on otsuste ärategemine. Isegi halb otsus on parem kui otsuste tegematajätmine. Kui tuli vale otsus, siis tuleb lihtsalt uus teha. Ja kui juba natuke rohkem kui pooled otsustest on õiged, siis läheb asi ülesmäge. Rainer Nõlvak

Me ei tohi jääda lootma õnnele - ainuke juhus, millele saame loota, on see, mille me ise endale loome. Saame loota vaid iseendale. Meie tahe saada suureks loob juhuseid, mis viivad meid kokku inimestega, kellelt õppida, avades omakorda uusi võimalusi. Juhused ei tule kätte kodus, diivanil istudes. Küsimus on selles, kas tahame ise juhtida ja mõjutada protsesse või olla juhitud ja loota juhile. Priit Karjus

Vaesust on kergem jagada kui rikkust.
Raha ei anna keegi ilma rahata. Jaak Kõdar

TÜ Ettevõtluskeskus

pühapäev, 29. august 2010

Olivia Judson "Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele"

Pealkirja järgi võiks arvata sisu kohta mida iganes. Olivia Judsoni "Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele" on populaarteaduslik raamat, mis ei anna mingeid seksinõuandeid inimesele, vaid kirjeldab loomade - peamiselt putukate - seksuaalkäitumist.

Raamat üritab täita teaduse populariseerimise püha ülesannet. Aga nii juhtub, kui kahte kala püüdma lähed. Kusagil kolmanda peatüki keskel tundsin, et ega eriti ei viitsi edasi lugeda. Viimased nädalad olen valinud lugemisvara selle järgi, et oleks lahe ja lõõgastav. Nii oli lugemislistis krimkasid ja muud taolist. "Seksinõuanded..." nagu esiotsa tundub sellise lihtsa ja kollase ajaviitekirjandusena. Ikka on põnev teiste olendite magamistuppa piiluda. "Lugejate" küsimused just sellised on - nagu Õhtulehe naistelisast välja võetud. Aga dr Tatjana vastused räägivad evolutsiooniteooriast ja Darwinist ja uuringutest ja muust keerulisest. Mis ma öelda tahan, on see, et raamat on tõsisele lugejale liiga kollane ja meelelahutuse otsijale liiga teaduslik.
Kallis dr Tatjana!
Olen emamesilane ja mul on mure. Kõik mu kallimad jätavad oma genitaalid mulle sisse ja kukuvad seejärel ise surnult maha. Kas see on normaalne?
Hämmeldunu Cloverhillist
Teie kallimate jaoks lõpeb maine elu pauguga, mitte virisemisega. Kui isane meemesilane jõuab haripunkti, ta plahvatab ja genitaalid rebenevad valju plaksatusega ta keha küljest lahti. Ma saan aru, et see võib teid araks muuta. Miks see juhtub? Kahjuks, Teie Majesteet, plahvatavad teie kallimad meelega. Nad ummistavad teid, jättes oma genitaalid teie sisse. Nii tehes loodab iga isane, et te ei ole enam suuteline paarituma kellegi teisega. Teiste sõnadega, tema sandistatud ihuliige peab mesilase-versioonis täitma voorusevöö ülesannet. (lk 24)

Peeter Hõrak on Eesti Looduses andnud raamatule ja eriti selle tõlkele hävitava hinnangu. Igal juhul on see artikkel kasulik enne raamatu kallale asumist läbi lugeda. Samas, kui kedagi huvitab putukate suguelu, siis võib seda raamatut lugeda küll. 

Tõlkinud Helje Heinoja

Teised kirjutavad:
Eesti Ekspress

neljapäev, 26. august 2010

Minu lapsepõlve lemmikraamat

Lapsepõlv on pikk aeg. Milline neist tuhandetest loetud raamatutest ja juttudest võiks olla kõige suurem lemmik? Kõigepealt meenub minu esimene raamat - kus olid vaid pildid, mille tähendusi ema mulle seletas. Iga pildi juures oli ka täht, aga see oli arusaamatu ja tekitas masendust. Tahaks ju kõike teada ja kõike osata, nagu suured inimesed! Seejärel tuli papist "Muna", mida varsti juba ise lugeda oskasin. Ema rääkis, et kuna tema ei jaksanud mulle pidevalt raamatuid ette lugeda, õpetas mulle juba nelja-aastaselt tähed selgeks. Sestsaadik olen lugenud.

Esiteks ei saa üle ega ümber muinasjuttudest. "Saja rahva lugude" õhukeste raamatute paki võtsin õhtul voodisse padja kõrvale. Õhtu edenedes vahetasid loetud raamatud oma koha teisele poole patja. Kuni isa kella kolme aja öösel tuli ja lambi ära viis. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed lood" Reindorffi illustratsioonidega, mis olid vahel päris hirmutavavad, nagu taevani ulatuv Vanapagan või Põhja Konn. "Jutt mehest, kes teadis ussisõnu ja teisi eesti muinasjutte". August Jakobsoni muinasjutud. Ungari muinasjuttude kogu "Imeflööt" koos Heldur Laretei joonistustega. Kiplingi "Muinaslood", kus oli kass, kes kõndis omapead. Hästi on meeles sarjast "Muinaslugusid kogu maailmast" esimesena loetud raamat - "Retroromaani muinasjutte" ja sealt Melusiine. Oi kui kummaline ja kaunis see jutt tundus! Onu Remuse jutte kuulasin plaadi pealt, Tõnu Aava loetud tekst on siiani peas.

Muinasjuttudest väga kaugele ei jää Tolkieni "Kääbik", mille sain kümneaastaselt sünnipäevaks ja mida sellest saadik olen nii korra aastas üle lugenud. "Sõrmuste Isand" tõlgiti alles aastaid hiljem, muidu oleks ka see kindlalt teiste kõrval seisnud. Kusjuures olen üsna kindel, et kui ma lapsepõlves Kääbikut lugenud ei oleks, poleks Tolkieni Keskmaa raamatud mulle pooltki nii palju korda läinud, kui nad praegu lähevad.

Eduard Petiška "Vanakreeka muistendid ja pärimused", millest sai alguse minu pikk huvi Vana-Kreeka mütoloogia vastu, mitu kaustikut on vanade jumalate ja jumalannade nimesid ja sugulussuhteid täis kirjutatud. Veel enne aga kirjutasin teised kaustikud täis teadmisi indiaanlaste kohta. Siin oli kõige olulisemaks teoseks kahtlemata Welskopf-Henrichi "Suure karu pojad".

Omaette koht on Ernest Seton-Thompsoni raamatul "Lugusid loomadest", kus on enamasti traagilise lõpuga jutustused loomadest. Lugesin ja nutsin. See on üks raamat, mida ma enam üle lugeda ei taha.

Astrid Lindgreni jutte meil kodus väga palju ei olnud. Karlsson oli, aga Pipit pidin sõbranna käest laenama, seega ei saanud seda kordi ja kordi üle lugeda.
 
Jäin nüüd mõtlema, et pole ühtegi vene autorit nimetanud, ometi pidin neid lapsepõlves palju lugema, oli selline aeg, kus vene autorid olid soositud. Muidugi Nossovi "Totu kuul"! Milline kapitalistliku ühiskonna kriitika! Aga oi kui lõbus. Ja M. Sergejevi "Tõelised imed" - seal olid rääkivad omulid, Baikal ja laiad Siberi jõed, puhkekodu Kuuseke, kust käidi kiviajas ja kauges tulevikus.

Mis veel? "Mary Poppins" ja "Doktor Dolittle". Hannu Mäkelä "Härra Huu" ja eriti "Hobune, kes kaotas prillid ära". Preussleri "Väike nõid" ja "Krabat" - hirmus ja ilus, põnev ja kurb. "Röövel Rumcajs". Kunksmoor, Sipsik, Naksitrallid, Londiste ja Robert Vaidlo "Lood Kukeleegua linnast" - ma siiamaani mäletan seda tunnet, kuidas tahaks ka ise samamoodi joonistada osata, et joonistused ellu ärkaksid. Priit Pärna "Tagurpidi", mille raamatu lahtisi lehti suvilas oli põnev uurida. Kui kordustrükk välja tuli, pidin selle igal juhul ostma. Milne'i "Karupoeg Puhh", Hauffi "Väike Mukk ja Kääbus Nina", Schmidti "Viplala", Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte". Sellele nimekirjale lõppu ei tule.

Paljud raamatud aga on peas omavahel segunenud. Sest enamasti lugesin ikka mitut teost korraga ja kordamööda. Ja mismoodi kogu selle varasalve seast see kõige-kõige välja valida? Täiesti võimatu ülesanne. Kõik need raamatud on mind omamoodi mõjutanud. Mõni on pannud nutma nii, et edasi lugeda ei saa, teised öösiti teki all hirmu tundma, ega mõni koerakoonlane, kodukäija või muidu kuri nõid voodi all ei luura. Olen palju saanud teada võõrastest maadest ja inimestest. Ka ajaloost - kuidas elasid lapsed sada või kakssada aastat tagasi. Muinaslugude abil aga saab veelgi kaugemasse ajalukku tagasi minna. Eelkõige on kõik lapsepõlves loetud raamatud arendanud minu sõnavara. Sest kui leidsin raamatus võõra sõna, käisin alati vanemate juures selle tähendust küsimas. Muinasjutud aga loovad usu, et headus võidab alati ja et haldjad võivad siiski kusagil olemas olla, mis sest et me neid ei näe.

teisipäev, 24. august 2010

Giulio Leoni "Mosaiikmõrvad"

Giulio Leoni "Mosaiikmõrvad" on kriminaalromaan, mille tegevus toimub Firenzes aastal 1300 ja kus detektiiviks on ... Dante Alighieri. Seesama Dante, kes kirjutas "Jumaliku komöödia". Tundub põnev. Dante on äsja valitud Firenze linna prelaadiks, kui pooleliolevast kirikust leitakse mosaiigimeistri laip. Ta asub mõrva uurima, jäljed viivad teadlaste rühmituseni, kes ennast "Kolmandaks taevaks" nimetab ja sinna see tegevus suububki. Detektiivi hallide ajurakkude liigutamise või kasvõi põnevate otsingute asemel peetakse pikki vaidlusi jumala ja armastuse teemadel. Kui ma tahan lugeda arutelusid jumala ja armastuse teemadel, võtan kätte mõne muu raamatu ega vali selleks kriminaalromaani. Tundub viimase aja trend, et krimkade tegevus toimub kauges mineviku ja kus uurimist viib läbi mõni põnev ajalooline tegelane. Kui lisaks krimižanri kohustuslikule osale kaasnevad sellega ka uued teadmised ajaloo kohta või on tegu lihtsalt hästi kirjutatud põnevikuga, siis miks mitte. "Mosaiikmõrvad" oli minu jaoks suurema osa ajast lihtsalt igav. Põnevust ja seiklusi oli kõvasti vähem kui Lindsey Davise Didius Falco juhtumustes ning ajastust ja tollasest riigist ei saanud pooltki nii palju teada kui Jason Goodwini Yasimi raamatutest.

Tõlkinud Marilin Lips

Teised kirjutavad:
Sehkendaja

pühapäev, 22. august 2010

Gerald Durrell "Ema mehelepanek ja teised lood"

Gerald Durrell on üks paremaid suvelugemisi üldse. Iga kord kui ma vaatan oma Gerald Durrelli riiulit (ja seal on kõik tema eesti keeles välja antud raamatud. Kusjuures eesti keelde on tõlgitud pea kõik tema teosed, mõni lasteraamat ja teaduslikum töö välja arvata), siis mõtlen, et peaks mõne välja võtma ja üle lugema. Need on raamatud, mis väärivad igal aastal korra üle lugemist.

"Ema mehelepanek ja teised lood" on kogumik lühijutte, kus ei räägita mitte niivõrd loomadest kui inimestest. "Ema mehelepanek" jutustab Durrelli Korfu-ajast ja on kena lisandus tema kolmele Korfu-raamatule. Kaheksast jutustusest kahes ei pääse ka loomadest, kuid siin on loomad vaid illustratsiooniks inimeste mitmepalgelisusele. Autor jätab kavalalt saladuseks, millised lood on väljamõeldis ja millised tõestisündinud, kuid otsustades tema teiste raamatute järgi, on väga tõenäoline, et sellised inimesed, keda tema portreteerib, on kindlasti kusagil olemas. Jutus "Papagoi pastorile" teeme taas tutvust Durrelli sõbranna Ursulaga ja ühe eriti ropu suuga papagoiga. "Esmeraldas" selgub, et üks mees on ühe sea pärast palju rohkemaks valmis kui ühe naise pärast. "Ludwig" kinnitab tõsiasja, et sakslastel siiski puudub huumorimeel. Durrell kirjutab mahlakalt, tema jutustustes on palju detaile, teraseid tähelepanekuid inimloomuse ja looduse kohta ning muidugi huumorit.

Tõlkinud Jana Linnart

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Roosamanna

reede, 20. august 2010

Repliik

Et kui kellelgi tundub, et olen produktiivseks hakanud, siis on see teatav eksitus. Saladus on selles, et mul on puhkus ja seda sorti puhkus, kus on aega kogu aeg raamatut lugeda. Kui minult küsida, siis kõige ideaalsemat sorti puhkus üldse. Lähed hommikul kohvitassiga aeda õunapuu alla, võtad raamatu ja loed, kuni lõunaaeg käes. Enne puhkust oli jälle hästi palju tööd, mis paradoksaalsel kombel tekitas sama tulemuse. Sest pärast tööd koju jõudes ei jaksanud tõesti enam mitte midagi teha. Raamatut jaksan ma aga alati lugeda ja nii neid siin viimasel ajal on kogunenud. Püüan jõudumööda mõtteid sisse toksida, kuid tunnen, et minu kirjutamise pool jääb küll lugemise omale alla.

Vaatasin, et mul on siin rõõmsalt kõrvuti Pratchett ja Gaiman, Tõnu Õnnepalu luule ja ettevõtja käsiraamat. Nüüd lisandusid veel loomaaia- ja loomajutud. Ju ma siis olengi kõigesööja. Tegelikult meeldiks mulle muidugi öelda, et olen selline mitmepalgeline ja erinevate huvidega inimene. Sellepärast mul polegi selliseid sõpru, kes minuga kõiki minu vaimustusi jagaks. Kes see veel jaksaks :)

neljapäev, 19. august 2010

Aleksei Turovski "Minu loomad. Aleksei Turovskiga loomaaias"

Aleksei Turovski kirjutab raamatus "Minu loomad" loomadest ja lindudest, "kes talle kõigepealt meelde tulid". Ikka neist, kes elavad Tallinna loomaaias. Kokku on portreteeritavaid üle kolmekümne. Raamatu esimesteks loomadeks on kass Vaska ja koer Johnny, kes on niisama huvitavad ja põnevad kui need teised - eksootilised ja kummalised. Lähenemine on eri loomade puhul veidi erinev - mõnes peatükis ta tõepoolest portreteerib konkreetset looma, kirjutab tema elust ja harjumustest, teisal aga kasutab looma kui liigi esindajat ja kirjutab hoopis loomaliigist üldiselt. Kuna inimesed armastavad väga võrrelda loomi iseendaga ja hinnata neid ja nende käitumist omaenda mõõdupuude järgi, siis teeb seda ka Turovski. Tema loomad mõtlevad ja suhtlevad. Seda nad teevad muidugi igal juhul, kuid siin on Turovski loomadele inimeste moodi sõnad suhu pannud, kui nii võib öelda.

Näiteks võib tuua tuur Astini:
Aga mida tähendab see, et ma olen Astini mängupartner? Seda, et ta tuleb ja teeb mulle ettepaneku: "Oleme kaks rüütlit, kes peavad nüüd kõikide reeglite kohaselt ühe vägeva turniiri." Miks? Esiteks selleks, et kogu maailm satuks vaimustusse. Teiseks saab niiviisi teada, kes meist on väärtuslikum sokk. Mina isiklikult ei pretendeeri parima soku tiitlile, vaid loovutan selle heameelega Astinile, sest mida mehisemalt ja vägevamalt ta ennast tunneb, seda suuremad on väljavaated, et loomaaed saab veel tema sigitatud poegi. (lk 25)
või
Inimestel on palju vanasõnu ja ütlemisi, milles loomi võrreldakse inimestega. Nii on lõvi tunnistatud loomade kuningaks. Kuid elevandid, kes elavad lõvidega samas piirkonnas, naeraksid ilmselt nädal aega järjepanu, kuuldes, et lõvi on loomade kuningas. Nende meelest on lõvi paras röövel, kes midagi tähtsat korda saata ei suuda. (lk 37)
või
Hüljes on tark ja ettevaatlik loom ning suurepärane ujuja, palju parem kui jääkaru. Kui karu püüaks hülgele järele ujuda, hüljes võib-olla sureks, kuid ainult naeru kätte. (lk 90)
Muidugi ei saa autor jätta kirjutamata ka inimestest, kes loomade kõrval alati eriti suure tarkusega ei hiilga. Nii näiteks ronisid kaks uljaspead hülgebasseini, kust nad tuli kahvadega välja õngitseda. Turovski rõhutab kogu aeg, et loom on ohtlik ainult siis, kui inimene tema reegleid ei järgi ja kui ta tunneb ennast ohustatuna. Üldise arvamuse kohaselt väga tigedaks ja ohtlikuks peetud ninasarvik pole seda üldsegi mitte, eriti Tallinna loomaaias elav Mörri. Kui talle süsti on vaja teha, mis pole eriti valus, kuid on ikkagi süst, siis mida teeb Mörri? Seisab vagusi ja ainult vaatab murelikult üle õla, et inimesele, kes talle süsti teeb, kogemata mitte jala peale astuda (k 118).

Raamatu sihtgrupiks on lapsed ja igal juhul on see tänuväärne teos - mitte kõik ei pääse loomaeda ekskursioonile, aga siit saab mitmekümne imetaja, roomaja, linnu ja vee-eluka kohta palju põnevat ja harivat teada. Rääkimata sellest, kuidas tuleb loomaaias käituda. Igal juhul on raamatut ka täiskasvanutel huvitav lugeda.

Teised kirjutavad:
Roheline värav

teisipäev, 17. august 2010

Ülo Russak "Nad kuuluvad maailmale"

"Nad kuuluvad maailmale" on Ülo Russaku koostatud kogumik Tallinna Loomaaia raudvara - Aleksei Turovski, Mati Kaalu ja Vladimir Fainšteini - räägitud/kirjutatud lugudest. See on kodumaine lisa Gerald Durrelli ja Oliver Graham-Jonesi raamatutele. Väga väärikas lisa. Mitme jutu kaudu annab Mati Kaal ülevaate loomaaia ajaloost, Turovski ja Fainštein sekundeerivad paladega juhtumustest loomaaia asukatega, nii kurbadest kui ka lõbusatest, sellest, kuidas loomi transporditakse ja mida kõike selle käigus juhtuda võib, aga ka loomakaitsjate tegevusest.

Kes loomaaia ajaloost siiani eriti palju ei teadnud, see saab Mati Kaalu hea huumoriga kirjutistest piisava ülevaate. Loomaaed loeb oma asutamisaastaks 1939. aastat. Terve peatükk on pühendatud loomaaia eelmisele direktorile Karoly Sternile. Minu mäletamise järgi on Mati Kaal ALATI loomaaia direktor olnud, viimased kolmkümmend viis aastat ometi. Ka raamatus märgitakse mitmel korrral, et loomaaias saavad töötada ja töötavad ainult suured entusiastid ja fanaatikud. Minu lugupidamine!

Omamoodi absurdne on lugeda nõukaaja veidrustest - kuidas sõja järel peeti loomaaia juhtimist karistuseks mõnele muus ametis läbipõrunud või võimudele halvasti silma jäänud tegelastele. Kuni lõpuks ka võim aru sai, et niimoodi loomaaeda juhtida ei saa ja ametisse leiti Karoly Stern, kelle töö võttis neljateist aasta pärast üle Mati Kaal. Esialgu asus loomaaed Kadriorus Lasnamäe nõlval väga kitsastes tingimustes. Alles kaheksakümnendatel kolis loomaaed oma praegusesse asukohta Veskimetsas. Kui palju aga loomaaia juhtkond selleks oma närve, aega ja kõike muud pidid kulutama, teavad nad ainult ise. Iseloomulik näide on tarade ehitamise tarvis puidu hankimine:
Siis aga kuuldi kusagilt, et öösel tuleb Karjalast Tallinna sadamasse laev puidulastiga. Just selliste plankudega, nagu meil hädasti vaja läks.
Loomulikult oli siis Ants Värnik koos veoautode karvaniga öösel sadamas kohal. Ise isiklikult esimesel autol, teatas ta, et tema on linnavalitsuse esindaja ning muud autod peavad esialgu ootama, ning hakkas puitu ära vedama. Hommikul jäid paljud organisatsioonid pika ninaga, aga nii see materjalide hankimine, kohalevedu ja ehitamine paralleelselt käisid. (lk 178)
Kogumiku esimene jutt on kohe täielik komm - Turovski kirjeldab selles, kuidas ta keset kõige pakaselisemat talveööd veoautokastis tiigrit läbi Venemaa vedas. Siin loos on nii põnevust kui ka huumorit, aga eelkõige räägib see lühike pala suhtlemisest inimese ja looma vahel. Tegelikult räägivad räägivad ka kõik teised lood suhtlemisest.
Igal loomal, nagu ka igal inimesel, on oma temperament, oma füüsilised iseärasused, oma käitumismaneerid ja kombed. Kõik loomad on huvitavad, nii liigid kui isendid on unikaalsed. Seepärast ei saa inimeste kombeid loomadele nii lihtsalt üle kanda - ütle mulle... ja ma ütlen sulle... (lk 60)
Üks peatükk on pühendatud elevant Carli hambaravile, teine jääkaru Franzile. Alles siit saab aimu, mida tema õnnetu surm loomaaia töötajale, kes oli jääkarupoja ise Franz Josephi maal püüdnud ja Tallinna toimetanud, teda seal kakskümmend aastat jälginud, tähendada võis. Nappidest reportaažidest, mida ajalehed toona tegid, seda tunnet ei leia.

Saame teada, et kotkad on õudsed pabistajad, hüsteeriani välja. Samas on öistel röövlindudel, kakulistel, lausa terasest närvid, vähemasti päeva ajal. Et madudele loomaaias nimesid ei panda, seda väga lihtsal põhjusel - madudel puudub keskkõrvakuulmine. Kuidas Puškini luule Turovski ja külastajad vihase šimpansi käest päästis. Loomaaialoom unustab ruttu, et ta puuris on ja elab seal oma igapäevast elu. Tema probleemiks pole teda ümbritsevad piirded, vaid sisustamata vaba aeg. Õnneks tuleb iga päev loomadele ennast näitama palju erinevaid inimesi (lk 209).

See on raamat, mis ühest küljest meelelahutuslik ja põnev, samas hariv ja igal juhul kantud suurest armastusest ja murest meie maa, loomade ja Tallinna loomaaia pärast. Kes on nautinud tuntud loomaaiapidaja Gerald Durrelli raamatuid, sellele kohustuslik. Kodumaine kogumik alla ei jää.

Teised kirjutavad:
Oop, Raamatumaailm

pühapäev, 15. august 2010

Roberto Arlt "Ester Primavera"

Argentina kirjaniku Roberto Arlti teedrajavad novellid, mis omal ajal olid nii erandlikud, et neid ei tahetud kirjanduseks pidada (Arlt elas 1900-1942). Arlt kirjeldab Buenos Airese heidikuid, on nendeks siis kurjategijad või läbikukkunud kirjanikud.

Novellides astub esile kena galerii kurjategijaid ja muud sorti ühiskonna jätiseid. Tiisikusehaige mees mõtleb Ester Primavera peale, kellega ta oli meelega käitunud nii, et hävitada naises viimanegi kui usk armastusse. Teine mees mõlgutab ööl enne pulmi mõtteid selle üle, mis juhtub kui ta abiellub. Ja mis juhtuks, kui ta põgeneks. Väga sugestiivne. Abielu on midagi, mis mehe hävitab, mis püüab mehe lõksu ja ta lõplikult ruineerib. Selle vältimiseks on head igasugused vahendid. Kui naine kutsub oma mehe sõbra teed jooma, teeb see ainuvõimaliku järelduse – naine tahab temaga magada. Kusjuures naine ei ole selle peale muidugi isegi mitte mõelnud. „Läbikukkunud kirjanik“ oli minu jaoks liig – lehekülgede kaupa eksalteeritud tundepuhanguid.
Oli hetki, kui soovisin, et kõigil maailma kirjanikel oleks üks pea. Kui tore oleks siis see pea haamriga puruks peksta, kuskile kõrbesse auk kaevata, matta see puder sügavale-sügavale ja siis täiest kõrist hüüda:
"Kirjandust ei ole enam! Ma tapsin ta igaveseks!"
Tõlkinud Ruth Sepp, Pirkko Põdra ja Triin Lõbus

Teised kirjutavad:
loterii
Rein Veidemann, Postimees

reede, 13. august 2010

Tiit Aleksejev "Leegionärid"

Tiit Aleksejev kirjutas "Palverännu", mis on igale tema järgnevale raamatule hea reklaam. „Leegionärid“ on draamatekst, mis räägib Eesti Leegioni meestest, kes kunagi Sinimägedes surma said ja ühishauda aeti. Praeguseks on ka ristid nende haualt kadunud. Tegevus toimub korraga mitmel tasandil. Hukkunud mehed räägivad igaüks põhjustest, miks nad omal ajal Leegioni sattusid. Samal ajal räägivad ellujäänud oma lugu. Õhuke raamatuke, aga mõjuv. Tsiteerin autori järelsõna: Mida öelda lõpetuseks? Võib olla tisteerida Mika Waltari "Johannes Angelost": "ei ole süütuid ega süüdlasi. On ainult rahvas, kes jääb mõõga alla." Ja kui päris süüta pole keegi, on ehk mõistlik teatud lood ära rääkida ja nad seejärel ajaloolastele jätta. Suuremeelne olla. Nagu maaparandaja, kel ei olnud orja pilku silmis.

Teised kirjutavad:

Sehkendaja 
Kirjanduse ja keele ajaveeb
loterii
Andrei Hvostov, Looming

kolmapäev, 11. august 2010

Veikko Huovinen "Silguvorm Jeesusele"

Veikko Huovineni jutustuste kogumik „Silguvorm Jeesusele“ on selline mõnus Soome huumor. Aeglane ja rahulik. Huovinen on võtnud mõne täiesti banaalse teema ja sellele vindi peale keeranud. Jutustus sellest, kuidas Pulkkila-kandi inimesed alguse said – kahest kiviaja erotomaanist. Õnnetust Soome missikandidaadist, kes ei suutnud kodukandi harjumustele vastu seista, haukas soolaheeringat ja Pariisist missivõistlustelt koju saadeti. Viinast ja joomisest ja joodikutest. Nimijutustus aga räägib soomlaste suurest osast suures ajaloos – sellest, mida Kalevi Wiik püüab populariseerida, aga mida, nagu näha, Huovinen juba ammu teadis.

Kui esiotsa tundus, et see raamat praegusel ajal enam hästi ei kanna ja et lausa igav on, siis mida edasi, seda paremaks läks. Tuleb harjuda aeglaselt kulgeva stiiliga ja rahuliku huumoriga. Huovinen viskab nalja eelkõige soomlaste üle, eriti stereotüüpide üle, mida ta mõnuga groteskini suurendab. Rafineeritud „vodkaturist“ Väinö Karkia-Lorkka või Joosep Kinaretilainen, kes sellest üldse ei hooli, et surm talle järele tulnud oli, vaid seab end pärast surma mõnusasti koos alkoholiga sisse. Mitu lugu räägib meie maailma vägevatest - Fidel Castrost, Louis XIV-st, Edward VIII-st ja Kekkonenist, kes küll lihtsalt mööda suusatab.

Kirjastus kirjutab oma blogis, et "Silguvorm Jeesusele" müüs väga kehvasti. Nüüd, kui ma olen selle läbi lugenud, on täitsa arusaamatu, miks inimesed nii mõnusat raamatut ometi ei loe. Sobib ka - või eelkõige - meestele. Aga pean tunnistama, et ega minagi avastanud raamatut enne, kui see oli 30 kroonile alla hinnatud.

Tõlkinud Piret Saluri ja Indrek Kaber

Teised kirjutavad:
Loterii

EPL
Mart Juur Postimehes
v-meister

pühapäev, 8. august 2010

Zotov "Mõrvad põrgus"

Zotovi "Mõrvad põrgus" on irooniline ja satiiriline kriminull, mille tegevus toimub põrgus. Kui keegi veel kahtles, siis nüüd on selge - elu pärast elu on olemas, põrgu on olemas ja taevas ka. Aga no mis elu see on! Põrgulik. Zotovi põrgu meenutab kangesti Venemaad. Kõigepealt räägitakse seal vene keelt, aga seda ainult sellepärast, et vene keel on määratud põrgu ühiskeeleks, kuna seda on eriti raske ära õppida. Põrgu ehk linn on ülerahvastatud, seal on tohutud liiklusummikud ja mitte keegi ei saa vältida just tema jaoks välja mõeldud karistust. Stalin töötab kivimurrus, Kleopatra pesumajas, Marilyn Monroel on nullrinnad ja ta peab igal õhtul taluma, kuidas teda esinemise ajal välja vilistatakse ja tomatitega loobitakse. Kogu seda kremplit juhib Šeff  - teadagi kes. Aga kuradikesi ei ole - nende asemel teevad kogu karistuste väljamõtlemise ja jälgimise töö ära inimesed, need väljavalitud, kes on saanud tööle Asutusse.

Inimesed, kes terve oma elu tööd rabasid teha ja lootsid, et saavad sellest kunagi ometi puhata, avastavad pärast surma, et tõeline töö nüüd alles algab. Ja pääseda ei ole mitte kuhugi. Tuhandeid aastaid.
"Jah! Ma lõin ta just selliseks! Sulle ei meeldi? Ma sülitan sellele. Mina pean seda ideaalseks. Kas sa sotsioloogilise küsitluse tulemusi tead? Seitsekümmend viis protsenti inimesi arvab, et elu Maal on juba Põrgu, ja loodab muutustele teises ilmas. Selle tõttu, minu armas, toimuvadki sellised asjad nagu enesetapud - inimesekesed on veendunud, et SEAL sellist elu pole. Aga selgub, et on... Ja nad peavad elama sedasama vastumeelseks muutunud elu, mille eest püüdsid põgeneda, veel sada, kakssada, kolmsada tuhat aastat. Kogema valu, iiveldust, nälga, kuumust, magamatust, habemeajamisvajadust. Kõik halvim, mis neid eluajal ärritas, saab nüüdseks igaveseks. Juba viiesaja aasta pärast hakkavad nad ulguma, patte kahetsema, juukseid kitkuma, kui neid on, ja needma seda, mida nad Maa peal korda saatsid. Neile ju näis, et teises ilmas saavad nad kehatute vaimudena jumalikus ilmaruumis hõljuda, aga selgub, et nad on lihtlabaselt kolinud kõdurajoonis asuvasse üüriosmikusse!... Kui sa näeksid, kuidas nad hilinenud patukahetsuses põrandal püherdavad, neelates iseenda tatti!... Ceasescu ja Maljuta Skuratov nutsid mul nagu kolmeaastased lapsed!"
Lugu ilmestavad pisikesed seigad põrgu elu-olust. Telekanalites on kohustuslik näidata reklaami vähemalt pool eetriajast, ülejäänu täidavad seebiooperid, üks lamedam kui teine. Taksot sõidavad eranditult pimedad, söögiks pakutakse ainult inglise toitu, kõigile on kohustuslik õhtune karistusprogramm "Et surm ei tunduks meelakkumisena", kus läbi kõlarite möirgab saksa heavy-metal. Saame teada, milline karistus määrati Juudasele, kes raamatu tegevuses olulist osa mängib.

Põrgus ei ole aga kord üldsegi nii majas kui peaks olema. Hiinlasi on liiga palju ja lokkab salakaubaäri. Mõned elanikud on end hoolimata kõigest päris hästi sisse seadnud. Marie-Antoinette on Šefi sekretär ja Jessenin pole ka eriti rahulolematu - peaasi, et kogu aeg viina saab. Aga siis hakkavad toimuma mõrvad. Jah, selgub, et ka põrgus saab inimest tappa. Või vähemasti teda mingi tundmatu aine abil olematusse viia. Šeff määrab endise politseiniku Kalašnikovi juurdlust vedama. Krimiliin jälgib klassikalist mudelit, kus uurijad muudkui uurivad ja jõuavad tükk tüki haaval tõele lähemale, samas kui mõrtsukas, vahendaja ja tellija kõik oma asja ajavad ja uurijatega kassi-hiire mängu mängivad.

Raamat on väga vene-keskne, peategelased on venelased ja suurem osa kõrvaltegelasi kah. Läbi käib suur hulk nimesid, mis mulle mitte midagi ei ütle. Või selliseid, mis mulle veel ütlevad, aga ühele keskmisele eurooplasele või nooremale eestlasele ilmselt juba mitte. Sedasama eelnimetatud Maljuta Skuratovi pidin ka guugeldama. See-eest on raamatu trumbiks uudne tegevuspaiga valik, must huumor ja detailid ning põnevus püsib kuni lõpuni.

Teised kirjutavad:
loterii
EPL
Õhtulehe raamatublogi
katkend raamatust
Baas

laupäev, 7. august 2010

Wimberg "Eesti köökk"

Wimbergi luule- ja kokaraamat "Eesti köökk" on ülistus lihtsale eesti kodutoidule. Raamat koosneb kahest osast - kõigepealt on lühipoeem ja seejärel pärast lühikest sissejuhatust kaksteist valitud retsepti Wimbergi ema ja vanaema köögist.

Karttulasalatist, 
karttulasalatist,
karttulasalatist
üks salm juba oli, 
aga kas sellest siis piisab!

Juustukukkel,
juustukukkel,
oled hea ja muhe!
Meil on soe ja lootustandev
kaunis püsisuhe!

Kui tahad teada, 
mis on eesti köökk, 
siis ära kuula seda, 
kes kamast jahub
või mulgikapsast
või hapust taarist.
Mine minu vanaema juurde
või mine minu ema juurde,
vaatta, mis ta seal säristab.

Viimane võtab kenasti kokku kogu Wimbergi toidufilosoofia - õige eesti toit on see, mida emad ja vanaemad kodudes teevad. Lisatud retseptid ei olegi nagu õiged retseptid - munapuder ja kartulipuder ja kissell. Neid oskab ju igaüks lapsest saadik teha. [Tegelikult mäletan küll, kui päris üksi elama kolisin ja arvasin, et olen juba suur kokk valmis. Aga selleks, et klimpe teha, pidin emale helistama ja selleks, et plovi teha, pidin isale helistama ja seda, palju kisselli sisse tärklist käib, pidin paki pealt mitu korda üle lugema (loen siiani)].

Ääretult tore on, et Wimberg ei karda kirjutada - ja ülistada - midagi, mida kirjanduse, luule või üldse mehele sobiva tegevusega üldiselt ei seostata: lihtsast ja kodusest eesti toidust.

Järgmised read on aga suisa geniaalsed!
Kaks kappi peavad majas olema:
raamatukapp ja külmkapp!

Autori blogi
Ekspress

kolmapäev, 4. august 2010

Virpi ja Jaakko Hämeen-Anttila "Müütide raamat"

Virpi ja Jaakko Hämeen-Anttila on "Müütide raamatus" toonud lugejani killukesi maa inimeste uskumustest ja ajaloost. Autoritest üks on kirjanik ja indoloog ning teine araabia keele ja islamiuurimuse professor, niisiis ühineb siin nii teadmine kui jutustamisoskus.

Raamat on üles ehitatud teemade kaupa, kus iga teema all jutustatakse valitud palu eri rahvaste uskumustest. Seega ei ole tegemist mingi ammendava ülevaatega maailma müütidest ja usunditest, vaid subjektiivne valik lugusid üle maailma. Pikemalt kirjeldatakse juba tuntud müüte, nagu Kreeka, India ja Skandinaavia omi, kuid siiski on autorid püüdnud sisse tuua ka meile vähemtuntuid rahvaid Kaug-Idas, Polüneesias ja Aafrikas.

Kurb on see, et müütide maailm on meeste maailm. Kangelane saab kangelaseks ikka ainult tapmise ja anastamise läbi. Ja mida rohkem ta tapab, seda kangelasem ta on. Jumalad ka muudkui võitlevad, saavad omavahel lapsi ja tapavad oma vanemaid. Autorid eriti hinnanguid ei anna, kuid toovad paralleele sarnaste motiivide kohta maailma eri paigus ja selgitavad lugude tausta. Loterii on toonud mõned toredad näited raamatust, ma siis ei hakka neid siia ümber kirjutama.

Tõlkinud Kadri Jaanits

esmaspäev, 2. august 2010

Eoin Colfer "And Another Thing..."

Eoin Colferi "And Another Thing..." on kuues osa Douglas Adamsi "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy" viiest osast koosnevale triloogiale.
Douglas Adams on ise öelnud, et peaks kunagi raamatule järje kirjutama, sest "Mostly Harmless" oli ikka liiga trööstitu lõpuga. Nüüd tegi seda tema lese heakskiidul Eoin Colfer, kes siiani on kirjutanud noorte fantaasiaraamatuid, millest tuntuim on Artemis Fowli sari.

"Mostly Harmless" lõppes mäletatavasti maa lõpliku õhkulaskmisega grebulonide poolt vogonite juhtimise all. "And Another Thing...'i" tegevus algab pisut enne seda. Ei ole üldsegi üllatav, et ilmub välja päästja Zaphod Beeblebroxi isikus, kes on veel tüütum kui eelmistes osades. Maa sai seekord tõesti õhku lastud, kuid lisaks Arthurile, Trillianile ja nende tütrele olid veel mõned maa-asukad suutnud end enne seda maalt välja smugeldada ja asustada planeet Nano. Juba tuntud tegelaste kõrval on selles raamatus kandev osa antud surematule Wowbaggerile ja ka piksejumal Thor saab päris palju kõneaega, kuigi temast on tehtud paras ullike Beeblebroxi mõju all, nagu Jürka Kaval-Antsu kõrval.

Mingit erilist narratiivi siin jällegi polnud. Peategelased muudkui sõidavad kuhugi, vogonid ajavad neid taga. Vogonite laevas toimuv oli ehk loo kõige naljakam osa, kuid üldiselt see teos just superhuumoriga ei hiilanud. Praegune aeg on võimaldanud Colferil tuua sisse kriitikat interneti, videomängude ja poliitilise korrektsuse üle, mida Adamsi ajal veel olemas polnud. Ja lõpp... noh, igatahes on siit võimalik veel ka seitsmes osa kirjutada, kui kellelgi tahtmist peaks olema.

Colferi "Artemis Fowl" mulle päris meeldis, meenutaski veidike Adamsit, aga oli oluliselt lihtsam (s.t. vähem füüsikat). Pisut raske on seda raamatut võrrelda Adamsi kirjutatuga, sest nende lugemisest on juba paar aasta möödas. Aga niimoodi enda sisse haarata, nagu tollel suvel, mil järjest kogu "triloogiat" lugesin, Colferi järg küll ei suutnud. Colfer on osanud väga hästi tabada "Hitchhikeri" stiili, kuid lugeda oli vahel lausa igav. Naljad olid natuke mannetud ja pidevad vaheselgitused katkestasid tekstivoogu. Ma tõesti ei mäleta, kas Adamsil oli ka nii palju reisijuhi vaheselgitusi, aga siin oli neid igal lehel mitu. Need andsid küll vajalikku lisateavet universumi asukate ja tavade kohta, kuid lõpuks oli neid liiga palju. Vaatan, et eesti ulmesõbrad seda raamatut arvustanud ei ole ja tegelikult ei olegi midagi katki, kui te seda raamatut ei loe.

Teised kirjutavad:
Eoin Colferi koduleht
Independent
Guardian
Simon's Book Blog