Alan Bennetti "Tema Majesteet lugeja" on meeldivalt õhuke ja sama meeldivalt mõnus raamat. Kuhjaga täis peent inglise huumorit. Kõva häälega naerma ei aja, aga muige toob suule kogu aeg. Tõeliselt mõnus koht on kuninganna korraldatud kohtumisõhtu kirjanikega, mille tagajärjel ta otsustas, et "autoritega on tõenäoliselt kõige parem kohtuda siiski nende teoste lehekülgedel ning nad on samavõrd lugeja kujutlusvõime looming kui nende raamatute tegelaskujud. Pealegi näis, et nad ei pidanud nende raamatute lugemist eriliseks teeneks. Pigem olid nemad raamatu kirjutamisega lugejale teene osutanud." (lk 43)
Täna veebist juhuslikult silma jäänud kuninganna Elizabeth II foto tekitas nüüd tahtmise tema kohta natuke rohkem uurida. Kardan, et Briti lugejale annab see raamat siiski rohkem, sest mina ei suhestunud eriti hästi kogu selle etiketi ja tuhandeaastase kuningavõimuga. Tõepoolest, Briti monarh on ülejäänud inimestest midagi täiesti eraldiseisvat ja väga kauget. Või pigem on kuninganna ise kogu ülejäänud maailmast eemal.
Lugemine on anonüümne, jagatud ja ühine. Ja tema, kes oli elanud kogu elu teistest eraldatuna, leidis nüüd, et ta ihkas seda. Nendel lehekülgedel ja nende kaane vahel võis ta jääda tundmatuks. (lk 27)
Mis tunne on elada, kui sul ei ole mitte mingisugust isiklikku elu ega vähimatki privaatsust? Kuninganna hakkab selle üle mõtlema ja teisi inimesi tähele panema alles siis, kui on raamatutest lugenud, kuidas need elavad.
Oh, ja milline lõpp!
Tõlkinud Mart Paberit
Teised kirjutavad:
EPL
Never Judge a Book by its Movie
Õhtulehe raamatublogi
Danzumees
Anonüümsed jutud
Lugemissoovituse blog
Lugemiselamused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar