Zotov "Mõrvad põrgus"

Zotovi "Mõrvad põrgus" on irooniline ja satiiriline kriminull, mille tegevus toimub põrgus. Kui keegi veel kahtles, siis nüüd on selge - elu pärast elu on olemas, põrgu on olemas ja taevas ka. Aga no mis elu see on! Põrgulik. Zotovi põrgu meenutab kangesti Venemaad. Kõigepealt räägitakse seal vene keelt, aga seda ainult sellepärast, et vene keel on määratud põrgu ühiskeeleks, kuna seda on eriti raske ära õppida. Põrgu ehk linn on ülerahvastatud, seal on tohutud liiklusummikud ja mitte keegi ei saa vältida just tema jaoks välja mõeldud karistust. Stalin töötab kivimurrus, Kleopatra pesumajas, Marilyn Monroel on nullrinnad ja ta peab igal õhtul taluma, kuidas teda esinemise ajal välja vilistatakse ja tomatitega loobitakse. Kogu seda kremplit juhib Šeff  - teadagi kes. Aga kuradikesi ei ole - nende asemel teevad kogu karistuste väljamõtlemise ja jälgimise töö ära inimesed, need väljavalitud, kes on saanud tööle Asutusse.

Inimesed, kes terve oma elu tööd rabasid teha ja lootsid, et saavad sellest kunagi ometi puhata, avastavad pärast surma, et tõeline töö nüüd alles algab. Ja pääseda ei ole mitte kuhugi. Tuhandeid aastaid.

"Jah! Ma lõin ta just selliseks! Sulle ei meeldi? Ma sülitan sellele. Mina pean seda ideaalseks. Kas sa sotsioloogilise küsitluse tulemusi tead? Seitsekümmend viis protsenti inimesi arvab, et elu Maal on juba Põrgu, ja loodab muutustele teises ilmas. Selle tõttu, minu armas, toimuvadki sellised asjad nagu enesetapud - inimesekesed on veendunud, et SEAL sellist elu pole. Aga selgub, et on... Ja nad peavad elama sedasama vastumeelseks muutunud elu, mille eest püüdsid põgeneda, veel sada, kakssada, kolmsada tuhat aastat. Kogema valu, iiveldust, nälga, kuumust, magamatust, habemeajamisvajadust. Kõik halvim, mis neid eluajal ärritas, saab nüüdseks igaveseks. Juba viiesaja aasta pärast hakkavad nad ulguma, patte kahetsema, juukseid kitkuma, kui neid on, ja needma seda, mida nad Maa peal korda saatsid. Neile ju näis, et teises ilmas saavad nad kehatute vaimudena jumalikus ilmaruumis hõljuda, aga selgub, et nad on lihtlabaselt kolinud kõdurajoonis asuvasse üüriosmikusse!... Kui sa näeksid, kuidas nad hilinenud patukahetsuses põrandal püherdavad, neelates iseenda tatti!... Ceasescu ja Maljuta Skuratov nutsid mul nagu kolmeaastased lapsed!"

Lugu ilmestavad pisikesed seigad põrgu elu-olust. Telekanalites on kohustuslik näidata reklaami vähemalt pool eetriajast, ülejäänu täidavad seebiooperid, üks lamedam kui teine. Taksot sõidavad eranditult pimedad, söögiks pakutakse ainult inglise toitu, kõigile on kohustuslik õhtune karistusprogramm "Et surm ei tunduks meelakkumisena", kus läbi kõlarite möirgab saksa heavy-metal. Saame teada, milline karistus määrati Juudasele, kes raamatu tegevuses olulist osa mängib.

Põrgus ei ole aga kord üldsegi nii majas kui peaks olema. Hiinlasi on liiga palju ja lokkab salakaubaäri. Mõned elanikud on end hoolimata kõigest päris hästi sisse seadnud. Marie-Antoinette on Šefi sekretär ja Jessenin pole ka eriti rahulolematu - peaasi, et kogu aeg viina saab. Aga siis hakkavad toimuma mõrvad. Jah, selgub, et ka põrgus saab inimest tappa. Või vähemasti teda mingi tundmatu aine abil olematusse viia. Šeff määrab endise politseiniku Kalašnikovi juurdlust vedama. Krimiliin jälgib klassikalist mudelit, kus uurijad muudkui uurivad ja jõuavad tükk tüki haaval tõele lähemale, samas kui mõrtsukas, vahendaja ja tellija kõik oma asja ajavad ja uurijatega kassi-hiire mängu mängivad.

Raamat on väga vene-keskne, peategelased on venelased ja suurem osa kõrvaltegelasi kah. Läbi käib suur hulk nimesid, mis mulle mitte midagi ei ütle. Või selliseid, mis mulle veel ütlevad, aga ühele keskmisele eurooplasele või nooremale eestlasele ilmselt juba mitte. Sedasama eelnimetatud Maljuta Skuratovi pidin ka guugeldama. See-eest on raamatu trumbiks uudne tegevuspaiga valik, must huumor ja detailid ning põnevus püsib kuni lõpuni.

Teised kirjutavad:
loterii
EPL
Õhtulehe raamatublogi
katkend raamatust
Baas