teisipäev, 26. juuli 2011

Robin Hobb "Farseer'ite" triloogia

Robin Hobbi "Salamõrtsuka" triloogia alustamist lükkasin pikalt edasi. Esiteks oli seda soojalt soovitatud ja kõvasti kiidetud. Teades oma sisseelamisvõimet, kartsin, et upun järjekordselt ühe autori maailma ja ei saa sealt enne välja kui kõik teosed loetud. Ja Hobb on kirjutanud kümneid raamatuid! Teisalt kartsin aga pettuda, nagu juhtus Martini "Jää ja tule lauluga". Martiniga on Hobbil palju ühist. Kuuluvad mõlemad sarjad liiki "mõõga ja mantli lood keskaegse fantaasiamaailma kuningakodades". Ehk siis paleeintriigid, kuningad ja kuningannad, sohipojad, salamõrtsukad, sõjad ja vaenlased.

"Salamõrtsuka" maailmas puuduvad lohed, päkapikud jm taolised, kuid on olemas müütilised Elderlingid. Samuti on olemas vaist ja taid, millest esimene annab võime suhelda mõtte jõul loomadega ja teine inimestega, lihtsustatult öeldes. Veel on seal punalaevnikest vaenlased, kes kuningriigi maid ja inimesi julmalt rüüstavad. Kõige enam on aga paleeintriige. Peategelane on troonipärija sohipoeg, kes elab küll palees, kuid pole õieti ei kuningapere liige ega seisa ka väljaspool seda. Veel on seal noorem vend, kes ise trooni ihkab, vana ja haige kuningas, kaunid naised ja suur armastus. Kõik elemendid on nagu olemas ja kokku on Hobb kirjutanud üsna kaasakiskuva loo. Aga jällegi, ei ole mul seda millegagi võrrelda. Martin jättis mu külmaks ja rohkem ma sellist mõõga ja mantli fantaasiamaailma lugenud ei olegi. Tolkien siia maailma ju ei kuulu. Aa, Eragoni küll lugesin, kuid see, khmm, pole võrreldav.

Farseer'ite triloogia peategelane FitzChivalry Farseer on troonipärija Chivalry sohipoeg, kelle tõttu tema isa troonist loobub. Ta tuuakse kuueaastasena lossi ja sealt edasi on ta osaline palee elus ja intriigides. Kuningas koolitab temast omale salamõrtsuka. Samal ajal ründavad Kuue Hertsogkonna piire Punalaevnikud, kes ei soovi vallutada ega vange võtta, vaid ainult hävitada. Sellest hullem on vaid sepistamine, kus ohvritelt võetakse võime tunneteks, nii et need mööda maad ringi rändavad, tapavad ja hävitavad, sest ainus, mida nad tunnevad, on nälg. Lõpuks muutub kogu olukord riigis nii tõsiseks, et troonipärija Verity suundub lootusetuna näivale retkele müütilisi Elderlinge otsima. Sest pärimus räägib, et viimati, kui võõrad nende riiki ohustasid, küsis ja sai kuningas Wisdom neilt abi. Olukorra kasutab kohe ära kuninga noorim poeg Regal, kes hukutab vana kuninga ja ise võimu haarab.

Esimeses osas "Salamõrtsuka õpilane" kirjeldab Hobb peategelase lapsepõlve ja suurekasvamist, teises osas "Kuninglik salamõrtsukas" oht süveneb ja jätkuvad paleeintriigid, mis tipnevad õukonna kogu senise elu kokkuvarisemisega. Kolmas osa "Assassin's Quest" (Salamõrtsuka otsinguretk?) tõmbab otsad kokku, kuid oi kui kaua selleks läheb. Kolmas osa on üks suur rännak ja kuigi Hobb kirjutab suurepäraselt, miska igav ei ole, muutub see ometi lõpuks väheke tüütuks. Peategelane muudkui rändab ja rändab ja vahepeal kiputakse mitmel erineval moel tema elu kallale, tema kaasteelised muutuvad, aga sisu on ikka sama - liikumine eesmärgi poole. Põnevus püsib ja peategelane on mitu korda surma veere peal, aga ometi tead, et vastavalt žanri reeglitele ei saa peategelane surra ja seega peab ta igast katsumusest välja tulema. Pealegi on tegemist minajutustusega. Kolmas osa oleks võinud kõvasti lühem olla, sest lõpp, kus viletsusest välja tullakse, otsad sõlmitakse ja kurjus võidetakse, hõlmab raamatust vaid tühised mõnikümmend lehekülge.

Ja kui ma veel viimase osa keskpaigas olin kindel, et saan lõpetades raamatu kenasti kõrvale panna ja eluga edasi minna, siis viimast lehte pöörates selgus, et tahan ikkagi edasi lugeda. Hobb on suurepärane jutustaja ja on loonud peategelase FitzChivalry näol suurepärase karakteri. Meil ei ole tegemist võitmatu kangelasega, kes ei tunne hirmu ega valu. Tunneb ja kuidas veel. Ta ei ole ise üldse rahul osaga, mis saatus talle määranud on ja ei tunne end kuigivõrd kangelasena. Tal kõhkleb ja kahtleb, kardab ja teeb valesid otsuseid. Aga kuna ta on peategelane, siis jääb ta muidugi alati ellu. Ka kõigil teistel olulistel tegelastel on hästi väljajoonistatud karakterid. Arvan, et oma osa mängib see, et Robin Hobb on naine, kes kirjutab meestegelase isikus. Mispärast see teos teiste sarnaste hulgast nii erinevana esile kerkibki.

Tõlkinud Kaaren Kaer

Teised kirjutavad:
Fantaasiajuttude muljed
Raamatumaailm
Ulmekirjanduse Baas
loterii
Kiiksu lugemisarhiiv
Siiliste raamaturiiul
Mariann

laupäev, 23. juuli 2011

Kirill Jeskov "Viimane sõrmusekandja"


Ajalugu kirjutavad võitjad. Ja valivad selleks oma vahendid, mis ei ole just alati tegeliku asjade käiguga kooskõlas. Aga mida on rääkida kaotajatel? Selgub, et "Sõrmuste isanda" kõige kurjuse kehastuse Sauroni Mordor on tegelikult valgustatud riik haldjate ja võlurite võimu all oleva tagurliku Keskmaa kõrval. Kuna võitjatele oli tarvis igas mõttes oma vastased allutada, tegid nad seda ajalugu moonutades. Lõunarahvast orokueenidest, kellel oli pilukil silmad, said metsikud koletised orkid, heatathtlikest ja osavatest meistrimeestest trollidest aga eriti juhmid olevused. Sauron oli vaid ilma erilise võimuta kuningas, sest Mordorit juhtis tegelikult valitud parlament, Sauron langes Pelennori väljade lahingus teiste seas, aga kuna ta oli reamehe riietuses, siis teda ära ei tuntudki.

Raamatu tegevus toimub vahetult pärast Sõrmuste sõja lõppu, kus eri huvigrupid oma asju ajavad. Sekka antakse ülevaade ka lõunapoolsete maade - Khandi ja Umbari - ajaloost. Hoopis haldjad ja Gondori sõjamehed on need koletised, kes Mordori rahulikke elanikke rüüstavad ja tapavad ning pealegi tahavad haldjad Keskmaad oma võimu all hoida. Selle pärast nad Mordori vastu sõtta läksidki, sest need olid oma ülikoolide ja teadusliku tegevusega jõudnud juba nii kaugele, et oleksid varsti suutnud iseseisvalt haldjate ülemvõimu ohustada.

Suur osa teose algusest kulub Pelennori väljade lahingu taktika ja käigu kirjeldamisele ja siis läheb edasi eri osapoolte salateenistuste spioonimängudega. Need on aga nii peened ja nii paljude osapooltega, et vägisi kipub vahepeal järg kaduma. Päris põnevaks läheb alles raamatu lõpupoole, kus konflikt haldjate ja mordorlaste vahel kulmineerub ning kõigi osapoolte sepitsused kokku jooksevad ja lõpplahenduseni jõuavad.

Millegipärast on vene autorite kirjutatud alternatiivfantaasiad eksimatult venepärased. Zotovi põrgu oli venelaste põrgu ja Jeskovi Keskmaa on venelaste Keskmaa. Kui Tolkienil oli meie omast selgelt eraldiseisev maailm, siis Jeskovi Keskmaa näeb üsna meie maailma eelkäija moodi välja. Kääbikuid mainitakse vaid ühe korra möödaminnes ja päkapikud on pigem mingid müütilised koopaolendid kui reaalsed tegelased. Umbari salateenistuse liikmed kannavad nimesid nagu Jacuzzi ja Makarioni. Nuusutatakse koknarit. Jeskov pillab teksti vahele üldtuntud väljendeid, näiteks lk 308: Tead, kuidas Umbaris öeldakse: "Ainsam lõi inimesed tugevateks ja nõrkadeks, aga arbaleti väljamõtleja tegi nad võrdseteks". No hea küll, aga kui mägilased söövad hatšapurit ja küpsetavad šašlõkki, siis see oli minu arvates juba liig.

Autor on öelnud, et soovis täita lüngad, mille Tolkien oli jätnud, kui tegelikult tekitab ta ise lünki ja küsimusi juurde. Mulle meeldis Jeskovi idee kirjutada Tolkieni eepilisele ja paatoslikule maailmale vastukaaluks "kuidas asjad tegelikult olid". Esialgne hirm, et see on tehtud nii hästi, et võiks murendada minu Tolkieni illusioone, ei realiseerunud. "Viimane sõrmusekandja" on Tolkieni maailmaga tegelikult üsna lõdvalt seotud, hoolimata samas keskkonnas ja osaliselt samade tegelastega toimuvast sisust. Lugejale, kes Tolkieni maailmast midagi ei tea, ilmselt igav ja mõttetu raamat. Tolkieni fännidele ei anna see raamat kah tegelikult midagi juurde, aga ei võta ka ära. Võib lugeda, aga ei pea.

Tõlkinud Tatjana Peetersoo

Teised kirjutavad:

Nuxxbooks
Digital Nerdland
Ulmekirjanduse Baas
Avaldatud mõtted
loterii
Raamatu alguspeatükk

kolmapäev, 20. juuli 2011

Repliik

Bukahoolik käis Harry Potteri viimast filmi vaatamas. Aus film on, ei mingit tilulilu, vaid korralikud eriefektid vaheldumisi eepiliste mõõtudega kallistamis-stseenidega. Ja nüüd kaalub, kas hakata raamatuid uuesti lugema. Sest olgem ausad, kes see enam mäletab, mida sealt viiendast osast alates tehti. Robin Hobbi järjetriloogia oli kah parasjagu raamatukogust välja laenutatud. Ilmselgelt on just käest pandud Mati Undi "Öös on asju" mõjunud degenereerivalt, et mitte öelda muserdavalt.

neljapäev, 14. juuli 2011

Andreas Staikos "Kulinaarsed armusuhted"


Kaks kreeka meest avastavad ühel heal päeval, et neil on ühine armuke. Asja muudab keerulisemaks see, et nad elavad kõrvalkorterites. Kuna kumbki pole valmis naisest loobuma, läheb lahti tõeline kulinaarne duell. Sest naine on gurmaan ja nii püüab kumbki mees teist üle trumbata üha uhkema ja erilisema lõunasöögiga oma kallimale. Kumbki teise ees edumaad ei saavuta ja nii praevad mõlemad kuni lõpplahenduseni omaenda oliiviõlis.

Kerge ja õhuline suvelugemine, kõik retseptid on lisatud, nii võib raamatu ka kokaraamatute riiulisse asetada, kui te pole eriti huvitatud armunud meeste hingevalude ja naise keha ülistuste lugemisest.
Vastased, kellest nüüd olid saanud liitlased, olid leppinud kokku, et see, kelle kord on Nanad võõrustada - see tähendab, Damoklis - helistab talle, et peab kohtumise kahe päeva võrra edasi lükkama, tuues ettekäändeks ootamatu eemaloleku Ateenast.

Selle asemel pidas Damoklis aga otstarbekaks ohverdada terve pärastlõuna, et saaks pakkuda oma armastatule maailma parimaid praekartuleid. Ta ei kavatsenud teha midagi rabavat. Ta tahtis valmistada ühe maitsvamatest, kuid samal ajal ühe tavalisematest Kreeka roogadest: küpsetatud lambakintsu kartulitega. Tähtis polnud seega "mis", vaid "kuidas". Ta oli otsustanud jahmatada Nanad kartulitega, muutes laialt levinud ja lihtsa maaubina välist kuju, mitte selle maitset. Ta pakub Nanale kartuleid, mis pole pilguga äratuntavad, ülimalt esinduslikke kartuleid, mis on lõigatud ümmargusteks, vaevalt kahe sentimeetrise läbimõõduga kuulikesteks. Kartuleid, mis libisevad tema purpursete huulte vahele ja sulavad keelel, ilma et neid peaks vaevaliselt peeneks närima. Kartuleid, mida võib klaasist rüübata, mõtles ta enesega rahul olles.
(lk 89)
Ning milline rõõm on hoolimata kergemeelsest sisust leida kaante vahelt mahlakas ja elegantne eesti keel. Tõlkinud Kalle Kasemaa.

teisipäev, 12. juuli 2011

Kaari Utrio "Vasklind"

Kaari Utrio "Vasklind" ilmus Sinisuka sarjas "Lemberomaan" ja selle sarja kujundus on tugev kandidaat Eesti kõigi aegade jubedaima kujunduse konkursil. Aga ei tohi end lasta sellest segada, Kaari Utrio kirjutab suurepäraseid ajaloolisi romaane, mis on küll tugevasti kaldu naiste poole. See tähendab, et ta ei kirjelda suuri sündmusi, mis muutsid maailma, vaid jutustab ajaloost läbi naiste vaatepunkti. Kaari Utrio on hariduselt ajaloolane ja väga produktiivne kirjanik, kes on kirjutanud üle kolmekümne ajaloolise romaani ja lisaks veel terve hulga ajaloolisi aimeteoseid. Tema raamatute peategelasteks on naised, kelle kaudu Utrio kujutab inimeste elu-olu ja tegevusi erinevatel ajajärkudel. Tegevus toimub enamasti Soomes või selle ümbruses. "Vasklinnu" tegevustik on aga eriti laiahaardeline, see küll algab ja lõpeb Soomes, kuid vahepeal käiakse läbi pea kogu 11. sajandi teadaolev maailm: Rootsi, Venemaa, Bütsants, Ungari, Prantsusmaa ja Inglismaa.

Terhen sünnib Soomes, kuid tema ema abiellub varsti uuesti ja nii rändab ta Rootsi. Jäänud varsti emast ilma, satub ta lõpuks Rootsi kuninga õukonda. Kuningatütar Thorgerd otsustatakse Novgorodi Vene vürsti õukonda õele külla saata ja kuningatütre mänguseltsilisena läheb kaasa ka Terhen. Sest juba tol ajal olid Euroopa kuningakojad omavahel suguluses ja Kiievi vürsti Jaroslavi abikaasa oli Rootsi kuninga Olav Sülekuninga tütar Ingegerd. Neid saatvatel laevameestel on aga omad plaanid - tüdrukud orjaks müüa ja ise lastiga jalga lasta. Natuke kohtlase ülikupoja Eiriku abiga Terhen siiski pääseb ja jõuab Novgorodi kuningatütre Thorgerdi nime all. Thorgerd ise sai laeval surma. Nüüd algab uus elu, kus teda Rootsi kuninga tütreks ja vürstinna Ingegerdi õeks peetakse. Kui Terhen neiuks kasvab, antakse ta mehele Bütsantsi ülikule ja nii jõuab ta tolleaegse maailma keskpunkti (bütsantslaste endi arvates muidugi) Konstantinoopolisse. Ämm kardab, et kaugelt põhjamaalt tuleb nahkades metslane. Selle asemel ilmub aga üks kauneimaid neiusid, keda nähtud. Terhenil on pikad helevalged juuksed ja hele nahk, mida hoolega päikese eest kaitstakse. Aga lisaks on ta pärinud oma Soome loitsijatest esivanematelt võime verd peatada ja udu tekitada.

Lemberomaan on "Vasklinnu" kohta natuke eksitav kategoriseerimine, sest suurema osa raamatust hõlmavad siiski ajaloolised seigad, segamini nii päriselt toimunud kui väljamõeldud. Armastus on muidugi olemas, aga kulub terve raamat, enne kui see lõpuks peategelase teadvusesse jõuab. Teose põhiliseks tugevuseks on ajastu kujutamine, mis vähemasti näib vägagi tõepärane. Ja kuna tegevus toimub üle kogu tolleaegse maailma, siis on eriti huvitav võrdlus eri riikide vahel. Võrreldes agraarse ja barbaarse Euroopaga oli Bütsants 11. sajandil kõrgesti arenenud riik. Samal ajal peab nii Vene vürstiriik kui frankide riik või iga suurem või pisem riigike ennast kõigist teistest paremaks ja arenenumaks, eriti muidugi mingitest kaugel idas elavatest kreeklastest. Aga põhjamaalasi ehk varjaage jätkus küll igale poole. Konstantinoopoli keisril oli varjaagidest kaitsevägi, rääkimata siis Venemaast või teistest lähematest riikidest. Nii kohtub Terhen, kellest Bütsantsis oli saanud Teodora, uuesti Eirikuga, kellest oli vahepeal saanud kuulus väejuht. Eirikuga kohtub Terhen igal pool ja üha uuesti - keskaegne maailm polnud kuigi suur.

Lihtrahva elust siit raamatust midagi teada ei saa, kuna kogu tegevus toimub kuningakodades või ülikute majades. Üldine mulje jäi, et lihtrahvas elas pideva hirmu all - naisi rööviti orjadeks ja mehed löödi lihtsalt maha, kui neid just sõjaväkke ei võetud. Eriti hull oli olukord frangi riigis, kus väljaspool kindlusemüüre tohtis liikuda vaid suure relvastatud kaaskonna saatel. Kui Terhen lõpuks Inglismaale sattus, oli ta sügavalt imestunud, et naised käivad linna peal ringi täitsa üksi, ilma katmata näo ja relvastatud saatjata. Kui Konstantinoopolis ei lubanud naistel üksi kõndida seisus, siis frangi riigis oli see lihtsalt eluohtlik. Kui nüüd järgi mõelda, siis oli kogu see maailm üsna must-valge. Sõjamehed läksid alati üksiku naise nägemisel pöördesse ja naised olid allaheitlikud ja kuulekad (aga mis neil muud üle jäi).

Naistel polnud selles maailmas mitte mingit iseotsustamise või -valimise õigust. Naine pandi noorelt mehele ja mees valiti selle järgi, kuidas see suguvõsale või riigile (valitsejate puhul) kasu võiks tuua. Naise üle otsustas tema isa või vanem õde või vend või nende puudumisel kohalik ülik. Kogu raamatu jooksul sai vaid üks naine omale ise mehe valida ja selle tagajärjed olid talle traagilised. Madalamate seisuste puhul polnud aga niigi palju valikut, sest naine oli sel ajal ka kaup - naisi rööviti ja müüdi orjaks nii röövretkedelt võõrastelt maadelt kui ka omaenda riigist. Põhjamaades 11. sajandil prostituute ei olnud, sest igal mehel oli alati valida mõni naine oma orjade või teenijate seast, ja kui neist küll sai, võis röövretkelt uued ja nooremad tuua.

"Vasklind" on eepiliste mõõtmetega. Suure osa teosest hõlmavad valitsejate omavahelised suhted ja kõik need poliitilised mängud - kes on sõber, kes vaenlane; selle jaoks antakse tütreid teistele valitsejatele mehele või poegi võõrasse õukonda kasvatada. Bütsantsi õukonna intriigid jäidki mulle lõpuks natuke segaseks. Utrio kasutab tegelikke sündmusi ja isikuid, ja lõpuks oli Bütsantsil korraga kaks keisrinnat ja üks keiser.

Tegelikult ei ava Utrio kuigi sügavalt peategelaste hingeelu. Ei mingeid psühholoogilisi analüüse tegelaste käitumise kohta või kahtlusi ja kõhklusi. Tegelased käituvad just nii nagu neid ümbritsev keskkond ette näeb. Soome tüdrukust Terhenist sai Rootsi kuningatütar ja Bütsantsi keisrinna õukondlane ja nii unustas ta isegi, kes ta kunagi oli. Küll ei unustanud seda Eirik, kes oli ainus side päris-Terheni ja Teodora vahel.

Veel tükk aega pärast raamatu lõpetamist keerles see mul peas ja tekitas uusi mõtteid. See peaks raamatu tugevust näitama küll, kui ta veel hiljem mõtteid mõjutab, mitte kohe meelest ei lenda. Ja nii ta ongi - hästi komponeeritud segu suurtest ajaloosündmustest, valitsejate sugulussuhetest, intriigidest ja poliitikast, naiste elust eri maades ja õukondades, kombed ja tavad, uue ristiusu ja vanade uskumuste omavaheline jõukatsumine ja muidugi kõiki takistusi ületav suur armastus.

Tõlkinud Andres Lepp

Teised kirjutavad:
Livia Viitol, EPL
Raamat ja Kuu

esmaspäev, 4. juuli 2011

Javier Marias "Kirjapandud elud"

Kahekümne kuue autori elulood samade kaante vahel. Ja raamat on vaid 162 lk paks. Javier Marias on tutvunud omale muljetavaldanud kirjanike ja luuletajate elulugudega ja neist kokku kirjutanud lühendatud variandid kogumikus "Kirjapandud elud".

Autorite sünniaegu pole märgitud, mis algul häiris, aga hiljem tekitas hasardi, kas suudan kirjelduste järgi ajastu ära arvata. Küll on üksikasjaliselt kirjas iga autori surma kuupäev ja asjaolud. Veel tekkis huvi, kas jõuan ka sellise autorini, kelle raamatuid või vähemalt elulugu olen lugenud. No Kiplingi lastejutte olen lugenud ja Dineseni ja Doyle'i ja muidugi Wilde'i. Aga see ei häirinud, sest päris tundmatuid nimesid polnudki, kui välja arvata Madame du Deffand, kes polnud küll ise kirjanik, kuid kirjavahetuses kõigi oma aja olulisemate autoritega. Veel on alati ära märgitud, millised teised kirjanikud autorile meeldisid ja ei meeldinud (Don Quihote La Manchast ei meeldinud näiteks kellelegi, v.a. William Faulknerile) ja kes kellega läbi käis.

Marias ei ole peljanud pikantseid ja päris tülgastavaid seiku välja tuua, kuid üldiselt suhtub ta oma autoritesse mõnusa huumoriga. Samas kommenteerib ta, et järeltulevate põlvede eeliseks on nautida kirjanike loomingut ilma tüütu kohustuseta neid ennast taluda (lk 88). See märkus käis ennekõike Arthur Rimbaud' kohta, kes oli hirmuäratav pühaduseteotajast mühkam, kes pealegi ei vahetanud kunagi riideid ning haises seetõttu väljakannatamatult ja muidugi jõi vahetpidamata (lk 88).

Keegi kuskil soovitas seda raamatut koolilektüürina, et õpilasi kirjanikest rohkem huvituma panna. Ma ei kujuta ette, et mõni kooliõpilane vabatahtlikult kirjanike elulugusid loeks, aga kui kohustuslikult, siis ehk jah, pigem sellist kogumikku, kui kuiva ja igavat faktipuru. Teisalt, ise lugesin keskkooli ajal igasugu kummalisi asju, või vähemasti üritasin lugeda. Aga kohustuslik kirjandus oli ALATI igav. Hoopis teine tera oli siis, kui raamatu vabatahtlikult kätte võtsin. Kui Shakespeare'i õppisime, oli valida, kas lugeda Hamletit või Othellot. Mina siis mõõtsin ära, et Othello on lühem ja lugesin seda. Tegelikult oli päris huvitav teos, aga no... kohustuslik! Kuid kuna enamik klassikaaslasi oli Hamletit lugenud ja selle üle pikalt arutati, tekkis ka minul huvi. Nii et Hamletit lugesin vabatahtlikult ja see oli hoopis teine tera kui Othello! Ja sinna otsa lugesin veel paar Shakespeare näidendit. Tammsaarega läks umbes samamoodi, kus lõpuks kõik tema pikemad teosed vabatahtlikult läbi said loetud.

Mariase põhjal mõned küsimused, mida õpilastelt küsida võiks:
  • Mida vihkas Nabokov? Nimeta vähemalt kaksteist objekti.
  • Mis oli Isak Dineseni põhitoit?
  • Miks James Joyce valget veini ei joonud?
  • Milline oli Oscar Wilde'i käepigistus?
  • Miks põlgas Henry James Flaubert'i? Mida sina sellest arvad?
  • Mitu aastat pidasid Tolstoi ja Turgenev duelli?
  • Milline oli Rimbaud ja Verlaine suhe? Jutusta oma sõnadega.
  • Kes kuulsatest kirjanikest ütles: "Täna hommikul võtsin ära ühe koma, ja õhtupoolikul panen selle jälle tagasi."
Tõlkinud Maria Kall

Teised kirjutavad:
loterii
tavainimene
lugemik
Never Judge a Book...
Mudlum