teisipäev, 26. juuli 2011

Robin Hobb "Farseer'ite" triloogia

Robin Hobbi "Salamõrtsuka" triloogia alustamist lükkasin pikalt edasi. Esiteks oli seda soojalt soovitatud ja kõvasti kiidetud. Teades oma sisseelamisvõimet, kartsin, et upun järjekordselt ühe autori maailma ja ei saa sealt enne välja kui kõik teosed loetud. Ja Hobb on kirjutanud kümneid raamatuid! Teisalt kartsin aga pettuda, nagu juhtus Martini "Jää ja tule lauluga". Martiniga on Hobbil palju ühist. Kuuluvad mõlemad sarjad liiki "mõõga ja mantli lood keskaegse fantaasiamaailma kuningakodades". Ehk siis paleeintriigid, kuningad ja kuningannad, sohipojad, salamõrtsukad, sõjad ja vaenlased.

"Salamõrtsuka" maailmas puuduvad lohed, päkapikud jm taolised, kuid on olemas müütilised Elderlingid. Samuti on olemas vaist ja taid, millest esimene annab võime suhelda mõtte jõul loomadega ja teine inimestega, lihtsustatult öeldes. Veel on seal punalaevnikest vaenlased, kes kuningriigi maid ja inimesi julmalt rüüstavad. Kõige enam on aga paleeintriige. Peategelane on troonipärija sohipoeg, kes elab küll palees, kuid pole õieti ei kuningapere liige ega seisa ka väljaspool seda. Veel on seal noorem vend, kes ise trooni ihkab, vana ja haige kuningas, kaunid naised ja suur armastus. Kõik elemendid on nagu olemas ja kokku on Hobb kirjutanud üsna kaasakiskuva loo. Aga jällegi, ei ole mul seda millegagi võrrelda. Martin jättis mu külmaks ja rohkem ma sellist mõõga ja mantli fantaasiamaailma lugenud ei olegi. Tolkien siia maailma ju ei kuulu. Aa, Eragoni küll lugesin, kuid see, khmm, pole võrreldav.

Farseer'ite triloogia peategelane FitzChivalry Farseer on troonipärija Chivalry sohipoeg, kelle tõttu tema isa troonist loobub. Ta tuuakse kuueaastasena lossi ja sealt edasi on ta osaline palee elus ja intriigides. Kuningas koolitab temast omale salamõrtsuka. Samal ajal ründavad Kuue Hertsogkonna piire Punalaevnikud, kes ei soovi vallutada ega vange võtta, vaid ainult hävitada. Sellest hullem on vaid sepistamine, kus ohvritelt võetakse võime tunneteks, nii et need mööda maad ringi rändavad, tapavad ja hävitavad, sest ainus, mida nad tunnevad, on nälg. Lõpuks muutub kogu olukord riigis nii tõsiseks, et troonipärija Verity suundub lootusetuna näivale retkele müütilisi Elderlinge otsima. Sest pärimus räägib, et viimati, kui võõrad nende riiki ohustasid, küsis ja sai kuningas Wisdom neilt abi. Olukorra kasutab kohe ära kuninga noorim poeg Regal, kes hukutab vana kuninga ja ise võimu haarab.

Esimeses osas "Salamõrtsuka õpilane" kirjeldab Hobb peategelase lapsepõlve ja suurekasvamist, teises osas "Kuninglik salamõrtsukas" oht süveneb ja jätkuvad paleeintriigid, mis tipnevad õukonna kogu senise elu kokkuvarisemisega. Kolmas osa "Assassin's Quest" (Salamõrtsuka otsinguretk?) tõmbab otsad kokku, kuid oi kui kaua selleks läheb. Kolmas osa on üks suur rännak ja kuigi Hobb kirjutab suurepäraselt, miska igav ei ole, muutub see ometi lõpuks väheke tüütuks. Peategelane muudkui rändab ja rändab ja vahepeal kiputakse mitmel erineval moel tema elu kallale, tema kaasteelised muutuvad, aga sisu on ikka sama - liikumine eesmärgi poole. Põnevus püsib ja peategelane on mitu korda surma veere peal, aga ometi tead, et vastavalt žanri reeglitele ei saa peategelane surra ja seega peab ta igast katsumusest välja tulema. Pealegi on tegemist minajutustusega. Kolmas osa oleks võinud kõvasti lühem olla, sest lõpp, kus viletsusest välja tullakse, otsad sõlmitakse ja kurjus võidetakse, hõlmab raamatust vaid tühised mõnikümmend lehekülge.

Ja kui ma veel viimase osa keskpaigas olin kindel, et saan lõpetades raamatu kenasti kõrvale panna ja eluga edasi minna, siis viimast lehte pöörates selgus, et tahan ikkagi edasi lugeda. Hobb on suurepärane jutustaja ja on loonud peategelase FitzChivalry näol suurepärase karakteri. Meil ei ole tegemist võitmatu kangelasega, kes ei tunne hirmu ega valu. Tunneb ja kuidas veel. Ta ei ole ise üldse rahul osaga, mis saatus talle määranud on ja ei tunne end kuigivõrd kangelasena. Tal kõhkleb ja kahtleb, kardab ja teeb valesid otsuseid. Aga kuna ta on peategelane, siis jääb ta muidugi alati ellu. Ka kõigil teistel olulistel tegelastel on hästi väljajoonistatud karakterid. Arvan, et oma osa mängib see, et Robin Hobb on naine, kes kirjutab meestegelase isikus. Mispärast see teos teiste sarnaste hulgast nii erinevana esile kerkibki.

Tõlkinud Kaaren Kaer

Teised kirjutavad:
Fantaasiajuttude muljed
Raamatumaailm
Ulmekirjanduse Baas
loterii
Kiiksu lugemisarhiiv
Siiliste raamaturiiul
Mariann

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar