neljapäev, 11. september 2014

Charles Stross "Vürstkaupmeeste" sari

Kui Charles Strossi "Vürstkaupmeeste" sari eesti keeles ilmuma hakkas, lugesin arvustusi ja leidsin, et see võiks olla just midagi sellist, mis mulle peale läheb. Alternatiivmaailmad, tarmukas naispeategelane, praeguse ja endisaegse maailma segunemine ja sellega kaasnevad konfliktid. Need on nii teose tugevused kui ka nõrkused. Alternatiivmaailmaga on kõik korras - eksisteerib paralleelmaailm, mis ajaliselt ja geograafiliselt on täpselt samasugune, kui meie oma, kuid mille areng on kusagil ajaloo punktis teisiti liikunud. Kui praegune maailm on praegune USA, siis teises maailmas on sellelsamal pinnal keskaegne Gruinmarkti kuningriik ja osa maast metsikute indiaanlaste võimu all. Teises raamatus selgub, et on olemas ka kolmas maailm ja teoreetiliselt võib neid olla lõpmatu hulk, ehk heidab autor sellele edasistes osades ka valgust.

Teises maailmas on inimesed, kes suudavad teatud medaljoni abiga kahe maailma vahel liikuda. Peategelane Mirjam, kes on 32 aastat elanud rahulikku elu ja tipptasemel majandusajakirjanikuna elatist teenib, avastab ühel hetkel, et ka tema kuulub nende inimeste hulka, kes ennast Klanniks nimetavad. Sellest saab alguse peadpööritav ja kaasaegselt kiire põnevik. Ta kaotab oma töökoha, kistakse teise poole võimuvõitlustesse, tahetakse ei-tea-kellele mehele panna ja et sellest kõigest veel vähe ei oleks, siis ka maha lüüa.

Siit tuleneb ka teose miinus minu jaoks - peategelase isik. Ta on majandusajakirjanik, üsna terane, kuid siiski üles kasvanud kaasaegses Ameerikas, ja me teame, mida see tähendab. Aga sattudes uude olukorda, ei löö ta vedelaks, vaid asub tarmukalt asju oma äranägemise järgi ajama. Muuhulgas suudab vältida elukutselisi palgamõrtsukaid, neid nagu muuseas selja tagant maha lastes, teha kahjutuks pomme, uurida välja oma pere räpaseid saladusi ja alustada edukat äri kolmandas maailmas. Minu jaoks on seda kõike ühe naise kohta liiga palju, ehk sellise peategelasega ei ole võimalik samastuda ja seega ka talle eriti kaasa tunda. Kui Miriam kolmandas osas ebakohase käitumise pärast koduaresti pannakse (hukkamise asemel), siis tegelikult jättis see üsna külmaks. Teose inimestevahelised konfliktid jäävad kuidagi pinnapealseks, igal tegelasel on oma rohkem või vähem hämarad motiivid, mis tema käitumist suunavad. Ma ei teagi, mis see on, mis mind häirib - need ei ole psühholoogiliselt usutavalt kirja pandud?

Seega jääb järele praeguse ja endisaegse maailma segunemine ja sellega kaasnev konflikt, mis paneb edasi lugema. Paralleelmaailmade toimimine, millest üks elab keskajas ja teine kusagil tööstusrevolutsiooni eelses. Kummaski ei ole naistel erilist sõnaõigust ega võimu. Viis, kuidas Klann oma võimet maailmade vahel liikuda ära kasutab - veab kaupa ühest maailmast teise, et selle abil rikastuda. Klanni keerulised peresuhted (vereliini tuleb iga hinna eest elus hoida!), vastavalt maailmale siis keskaegne või tööstusrevolutsiooniaegne olustik.

Eesti keelde on sarja kuuest raamatust tõlgitud esialgu kolm: Pereäri, Peidus perekond ja Tulundusühistu klann. Esialgu plaanis autor sarja kolmeosalisena, kuid kirjastus polnud nõus ja nii pidi Stross jagama oma kirjutatu kuueks osaks. Tulemuseks on see, et ükski raamat pole iseseisev teos, kus mingidki otsad lõpuks kokku sõlmitakse. Huvitav oleks edasi lugeda küll, aga ka mitte nii huvitav, et ma ingliskeelsed versioonid ostaks. Ahjaa, autori määratluse järgi ei ole see fantasy, vaid science fiction.

Remargina veel, et vürstkaupmehed kõlab ikka nii võõralt. Mul oli pealkirjas ka esialgu vürtskaupmehed, enne kui nägin ja ära parandasin. Vürtsidega kauplejad on ikka palju tuttavamad tegelased.

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:

esmaspäev, 1. september 2014

Armin Kõomägi "Minu Mustamäe"

Ei istunud Armin Kõomägi "Minu Mustamäe" mulle üldsegi. Ehk ei oleks pidanud seda lugema keskaja ajaloo ja alternatiivajaloolise fantasy vahele. Kogu see kaasaegse mehe paine ei tõmmanud kaasa. Kõomägi novellid on väga selgelt ja äratuntavalt mehe kirjutatud, ei teki hetkeksi kahtlust. Väga maskuliinsed, peategelased on enamasti väikese kiiksuga mehed, vandesõnu autor ei karda. Ma ei ole üldiselt eriti tundlik kirjanduses ropendamise suhtes, aga mulle siiski ei meeldi, kui autor mind kui lugejat p...sse saadab.

Teose esimene novell - Minu Mustamäe - tundus kõige tugevam. Siin räägib Kõomägi iseendast, teeb jalutuskäigu oma lapsepõlve Mustamäele, näeb terava pilguga nii toonastes kui ka praegustes oludes groteski. Aga lõpuks vajub ka see lugu ära ülesloetlemisse, millises majas ta sai, millises ei saanud ja millises sai peaaegu. Teos koosneb kahest osast - Mustamäe lugudest ja "Muudest lugudest". Samas on neis kõigis suur ühisosa. Kõik lood toimuvad linnas, mitmes on fantastilist elementi, abielurikkumist, lihtsate inimeste lihtsaid tegusid. Autor ise ütleb: "Triviaalsus pikitud fantastikaga ja ikkagi selline mitte eriti hästi varjatud soov olla vaimukas." Nõustun.

Teised kirjutavad:
Kirjaniku koduleht
Katkend raamatust
Indrek Hargla, Looming
Lugemissoovituse blog
Jan Kaus, Postimees
Istu mu pingile, kiika mu aknasse


laupäev, 23. august 2014

Ian Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale"

Kes ei tahaks reisida keskaegsele Inglismaale? See oleks hirmus põnev, näha oma silmaga kõike seda, millest ainult raamatutest ja piltidelt aimu saab. Tegelikult ka? Oled sa ikka kindel? Nojah, esimene asi, mis sind linna jõudes tervitab, on hais. Üle Exeteri kõrgub võimas katedraal, selle väravaid ääristavad kaks uhket torni ja ümbritseb võimas linnamüür. Aga linnavärava lähedal läheb porine tee üle oja. Selle kallastel on näha prügihunnikuid, katkisi anumaid, loomaluid, sisikondi, inimese väljaheiteid, roiskuvat liha. Ega seda oja asjata Sitaojaks kutsuta. 

Niimoodi algab käsiraamat 14. sajandisse rändajale. Ian Mortimeri "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale" on mõeldud selleks, et te ei peaks ise sinna reisima. Sest praegusaja inimesele ei ole keskaeg eriti mokkamööda koht. 

Peamine põhjus, miks tasuks vältida elu keskaegsel inglismaal, ei ole mitte vägivald, lame huumor, kehvad teed, klassisüsteemis peituv ebaõiglus, suhtumine religiooni ja hereesiasse ega ka äärmine seksism. Selleks on hoopis haigused. (lk 225). 

Keskaeg oli suurte kontrastide ajastu, aga paljud üldlevinud arvamused lööb Mortimer uppi. Näiteks arvamuse, et keskaeg oli hirmus räpane ja keegi ei pesnud ennast kunagi. Selge see, et keegi ei käinud iga päev duši all, isegi mitte kuningas, aga nii oma keha kui kodu puhtuse eest hoolitseti siiski nii hästi kui see aeg võimaldas.

Mortimer käib läbi peamised karakteristikud nagu maastik, rahvas, keskaegne karakter, seadus, hügieen. Ta annab nõu, mida selga panna, süüa ja juua, kuidas ühes paigast teise reisida ja kus peatuda. Ma ootasin antuke rohkem kaasaegse reisijuhi moodi raamatut, aga põhiosas on tegemist siiski ajastule iseloomulike asjade kirjeldustega. Samas tavalisest ajalooraamatust eristabki "Ajaränduri teejuhti" just vaatepunkt. 

Autor kirjutab keskaegse Inglismaa elavaks kogukonnaks. Kui ajalookirjutus käsitleb oma ajastut kui surnut ja maha maetut, siis see, mida tema kohta väita saab, piirdub rangelt teemadega, mis tulenevad meile teada olevatest andmetest. Aga kui seda käsitleda elava paigana, on ainsaks piiriks autori kogemused ja see, kuidas ta tajub lugejate vajadusi, huvisid ja uudishimu. (lk 344). 

Mortimer ei pillu igal leheküljel vaimukusi nagu Bill Bryson (kes oma "Ringkäigus kodumajas" muuhulgas ka Inglismaa keskajast kirjutab ja mis lugedes vahel meelde tuli), aga ta oskab hästi välja tuua ajastu kontrastid ja selles ka huumorit näha.

Kui teil on piisavalt süüa ning õnnestub vältida kõikvõimalikke surmaga lõppevaid nakkushaigusi, sünnituste käigus ellu jääda, tinamürgistus ja ühiskonnas lokkav vägivald üle elada, võib te eluiga üsna pikaks kujuneda. Ainus, mille pärast teil muretseda tuleb, on arstid. (lk 249)

Kui 14. sajandil on midagi, mida ilmtingimata nägema peab, siis on see piigivõitlus. Kus mujal näeksite te ühiskonna kõige priviligeeritumaid liikmeid riskimas haavatasaamise ja surmaga selleks, et teistel meelt lahutada? Kus mujal terves ajaloos võiksite näha rikkaid ja vägevaid mehi maksmas privileegi eest murda oma kael ja läbi torgata teise oma? (lk 303)

Rahumeelsed piigivõitlused, mille käigus võideldakse kaetud teravikega piikidega, lõpevad surmaga õige harva. Mõnikord murrab rüütel kaela hobuse seljast kukkudes, mõnikord katkeb kiivririhm või leiab piik prao turvise plaatide vahel. Enamik vigastusi piirdub korraliku marrastusega, hammaste kaotamisega ja murtud luudega. Seega on need lõbusad sündmused. Neid käib vaatamas palju rahvast. (lk 305)

Tõlkinud Victoria Traat, Inger Traat.

Muide, Mortimer on kirjutanud ka "Ajaränduri teejuhi Elizabethi-aegsele Inglismaale". 

Teised kirjutavad:
Vaata näidislehekülgi
Seriously? (koos ühe raamatus toodud õõvastava pildiga, kus põletatakse templirüütleid, aga mis on raamatus sellepärast, et pildilt on hästi näha, millised olid tol ajal aluspüksid.)

teisipäev, 19. august 2014

Albert Trapeež "Armastades"

Armastades 1

kui sa öösel tuled mu juurde
kui sa öösel tuled mu juurde
uksekell heliseb
ksülofon
mis mängib hümni
kui astud treppidest üles
kui astud treppidest üles
juuksed lehvimas
tuuletuses
minu kehas ja hinges

suu suul
kohtume
kallistame
suu suul
meis vohab elu
olemine enne olemist
olematus pärast lahkumist

öösel tuled mu juurde
öösel tuled mu juurde
ööst saab igavik

Armastades 2

Vabaduse väljak on ümmargune
Vabaduse väljak on ümmargune
kui mõtlen sinule
kui ma üldse midagi muud ei mõtle
kui tunnen
kui haistan
kui katsun
seda keha
täis vabadust
ja iha

kui mõtlen sinule
muud midagi ei mõtle
suudeldes huuli
mis pilvedena hõljuvad üle taeva
ja Kaarli puiestee
lõpmatusse häbemesse
meelitab mind
üks põõsastes
siutsuv lind

igatsen sind

esmaspäev, 18. august 2014

Ruth Reichl "Küüslauk ja safiirid"

Ruth Reichli "Küüslauk ja safiirid", alapealkirjaga Toidukriitiku salaelu on segu heast jutuvestmisoskusest, heast toidust ja heast huumorist.

Ruth Reichl töötas 1993-1999 ajalehe New York Times restoranikriitikuna. Selleks, et saada külastatud söögikohtadest taskaalustatud ja õige mulje, oli hädavajalik, et teda restoranides ära ei tuntaks. Sest niipea, kui see juhtus, sai ta maailma parima personaalse teeninduse osaliseks, talle toodi spetsiaalselt tema jaoks valmistatud toidud, kõik muidugi selle nimel, et saada ajalehte kiitev arvustus. Sest restoraniomanikud teavad väga hästi, kuidas positiivne või negatiivne arvustus väga otse nende sissetulekutele mõjub. Reichli pilt rippus iga New Yorgi restorani teadetetahvlil. Hea näide toidukriitiku tähtsusest on siin: ühe Chicago restorani köögi seinal rippus selline silt: Kuidas tunda ära toidukriitikut.

Niisiis leidis Reichl omale parukapoe ja koos tuttava näitlemisõpetaja abiga alustas muutumismängu. Ta kehastus erinevateks naisteks, muuhulgas oma emaks, mis oli üsnagi hirmutav kogemus. Aga teiste naiste kehastamine hakkas lõpuks mõju avaldama - võõraste riiete, paruka ja meigi all hakkas kaduma tema ise ja esile tõusid võõrad mõtted ja tunded.
Carol ei käinud peale. "Niisiis loobud maskeeringutest ja lähed oma näoga?"
Raputasin pead. "See poleks õige. Tead küll, kuidas siis on, kui ma maskeeritud ei ole: lihalõigud on suuremad, toit saabub kiiremini ja istekohad on mugavamad. Ükski restoran ei saa hetke ajel toitu muuta, kuid kui kohale ilmub New York Timesi kriitik, siis head äraolemist pakkuda on ikka võimalik. Köök valib välja suurimad vaarikad.
Maitre d' annab talle vaikse laua söögisaali keskel ja ainult temale pühenduva kelneri. Sommeljee kannab hoolt, et iga vein, mida ta tellib, oleks hea ja et ta klaas poleks kunagi tühi. Magustoidukokk teeb lisajõupingutuse." Viipasin meie suurele kabiinile. "Sa tead, et ma ei saa sellel iga kord juhtuda lasta, kui välja sööma lähen." (lk 323)
Reichl oskab hästi jutustada. Tema kirjeldused restoranidest, toitudest, oma muutumismängust, emast on kõik huvitavalt kirja pandud. Pärast restoraniskäigu vabas vormis kirjeldamist toob ta ära ka selle arvustuse, mille ajalehele kirjutas. Lisaks on raamatus ka retseptid. Retseptid on lihtsad ja järeletehtavad ja tunduvad väga maitsvad.

Tõlkijad Lii ja Talvi Tõnismann on olnud oma töös väga püüdlikud, üleliia püüdlikud. Ühest küljest on tõlge lihtne ja ladusalt loetav, aga siis komistad sõnade otsa, mis panevad heal juhul kulme kergitama ja halvemal juhul detektiivitööd tegema. Pärast kaukaasia rassi ja gruusia aktsenti (New Yorgis!?) panid rugalad lihtsalt naerma. Aga tõsist uurimistööd pani tegema hoopis lappeliha. No misasi on lappeliha? Isegi kõikvõimas google leidis vaid mõne tulemuse.

Et teil ei oleks vaja vaeva näha, siis siin on minu lingvistilise uurimistöö tulemused:

Kõigepealt tsitaat - eestikeelses raamatus lk 76, peatükis "Umamit otsimas", kohas kus Ruth on koos Raymond Sokoloviga, kes oli Timesi toidukülje toimetaja seitsmekümnendate alguses, Kang Suh' nimelises Korea restoranis menüüd uurimas:
Uurisin veel minuti menüüd ja küsisin: "Kas sa arvad, et me võiksime leida mõne eufemismi, mis muudaks grillitud lappeliha Ameerika publikule ahvatlevaks?"

Eesti murrete sõnaraamatus on termin täiesti olemas ja selgub, et tegemist on sea küljetükiga. Huvitav on, et seda ei saagi mõne kindla piirkonnaga seostada, vaid sõna on kasutatud nii lõunapool kui ka rannikul. Mõnel pool kasutatakse ka varianti lapeliha.

lappeliha
  • (sea) külje- või vaheliha lappe liha on vaheliha, [mis] on sisikoǹna, `kopsu ja südame vahel Jõelähtme (rannikumurre);
  • lappe liha [on] küĺle liha /Tori;
  • lappeliha one pekine liha - - one kubeme liha /Kodavere (idamurre);
  • kinsu liha ja teene on lappe liha; lappe liha ei taha `soolduda /Pilistvere;
  • siä lappeliha lõegati kõik tükkides /Kolga-Jaani;
  • nüid om lappeliha, mõni `ütleb lape, aga vanast üteldi vaheliha /Nõo;
  • lappeliha [on] tsia küĺleluie pääl /Kambja;
  • lappõliha iks kõgõ parõmb liha /Põlva;
  • t́sialiha om kõrdlikanõ, kõrd `valgõt, kõrd verevät tu̬u̬ lappõliha siseh /Setu
Ma olin pool aastat teadmatuses, miks sea küljeliha ameeriklastele ometi peale ei lähe. Aga nüüd läheb veel põnevamaks, sest sain ingliskeelse versiooni ja originaalis kõlab sama lause niimoodi:
"I studied the menu for another minute and then asked, "Do you think we could come up with any euphemism that would make grilled tripe enticing to an American audience?"

Tripe! Tripe on looma võrkmagu või ka laiemalt öeldes rupskid. Igatahes tundub, et eestikeelse lappeliha näol on tegemist sea küljest pärit tükiga, millel loomamaoga midagi ühist ei ole.

Tänan tähelepanu eest, selleks korraks on lingvistilise uurimistööga ühel pool.

Teised kirjutavad:

kolmapäev, 13. august 2014

David Suchet ja Geoffrey Wansell "Poirot ja mina"

Agatha Christie ja Hercule Poirot fännid loevad seda raamatut niikuinii. David Suchet mängis BBC filmides Poirot'd 25 aastat ja on saanud enamiku vaatajate jaoks Poirot võrdkujuks. Siiski on raamat pigem suunatud Briti lugejale või siis sellisele lugejale, kes on hästi kursis Briti näitlejate ja filmidega. Sest Suchet loetleb mõnuga üles terve hulga näitlejaid, kellega ta koos nendes filmides mängis. Lisaks ka need näitlejad ja lavastajad, kellega ta Poirot filmide vahepeal teatris koos mängis. Ehk vahepeal on raamat natuke kuiv ja isegi igavavõitu.

Huvitav on see osa, kus ta kirjeldab, kuidas ta jõudis Poirot'le iseloomuliku hääle, kõnnaku ja stiili juurde. Suchet on peaaegu sama suur pedant kui Poirot ise oli ja ei tee lavastajale mingeid järeleandmisi selles, kuidas tema Poirot'd ette kujutab. Tema moto oli - võimalikult autoritruu. Olemata kuigivõrd kursis näitlemise või filminäitlemisega, oli minu jaoks huvitav, kui palju tööd ja vaeva näitleja näeb sellega, et tema kehastatav tegelane ekraanil võimalikult loomulik ja elutruu välja paistaks. Või kui tähtis on see, et ka vaatajad rahule jääksid. Suchet luges põhjalikult läbi kõik Christie Poirot' teosed, tegi omale pika nimekirja talle iseloomulikest joontest ja harjutas-harjutas-harjutas.

Muuhulgas saab teada üht-teist ka proua Christie enda kohta, aga kes on tema mälestusteraamatut lugenud, sellele ei midagi uut.
Tulin ühel hommikul oma kodunt Pinneris metrooga Londonisse, lugesin omaette ja mõtisklesin oma mõtteid kuni rong linna jõudis, kui korraga - ootamatult - keegi vagunis täiest kõrist hüüatas: "See on Poirot!"
Tõstsin pilgu ja nägin, et hüüdjaks oli olnud kombekohaselt riides nunn, kes nüüd mööda vagunit minu poole jooksis. Ta tuli ja istus otse minu vastu, pressides end kahe pahaaimamatu reisija vahele, krabas mul käest ja raputas kõvasti, öeldes, kui hea meel tal on minuga kohtumise üle. Ma naeratasin nii kenasti, nagu oskasin, ja noogutasin viisakalt.
Aga sellega asi ei lõppenud. Nunn seletas mulle, et lõpetas just "vaikimisperioodi" ja rõõmustab, et saab väljendada heameelt minu nägemisest. Edasi rääkis ta kogu vagunile, nii kõvasti kui hääl lasi, et talle ja teistele kloostriõdedele meeldib pühapäevaõhtuti pärast pimeduse saabumist Poirot'd vaadata, isegi kui kloostri reeglid seda päriselt ei lubanud.
"See on üks meie keelatud saladusi," luksus ta naerda. "See on päris tore."
Selleks ajaks olin ma näost punane nagu peet ega tahtnud midagi rohkem, kui et vagunipõrandas avaneks luuk ja pillaks mu rööbastele, ükskõik mis, aga peaasi, et sealt pääseksin - tundsin ennast nagu oleksin staar mingis pornofilmis, mida iga pühapäeva õhtul kloostris näidatakse. (lk 214)
Tõlkinud Ragne Kepler

Lühike klipp, kus Suchet näitab, mismoodi ta Poirot hääleni jõudis:


Teised kirjutavad:

reede, 27. juuni 2014

Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.

Jõudsin Jeanette Wintersonini kogemata. Ma olin küll tema neli raamatut omale riiulisse ostnud ja vahel ka nende lugemise peale mõelnud, aga ta tuli minu juurde just nüüd ja just praegu.

Kirg
Tuletornipidamine
Kivist jumalad
Apelsinid pole ainsad viljad

Kõik need neli teost on täiesti erineva süžeega ja ometi nii sarnased. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis (ma armastan kordusi!). Tema teoste juures meeldibki mulle eelkõige nende stiil ja rütm. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Lõpuks ei olegi nii tähtis, millest ta kirjutab, sest lugeda on igal juhul nauding.

Omaelulooline "Apelsinid pole ainsad viljad" on Wintersoni debüütromaan, mis ta tuntuks tegi. Ja kuigi on kurdetud, et pole nagu õiget narratiivi ja sisu, siis minu jaoks oli seda piisavalt. See teos rääkis eelkõige vajadusest olla mõistetud, kuhugi kuuluda ja võimalusest või võimatusest olla teistsugune.

"Kivist jumalad" on hoiatusulme, mida ma lugesin naudinguga. Kuid kui pärast teose käestpanemist järele mõtlema hakkasin, siis leidsin, et sisu ei istunud mulle tegelikult eriti. Winterson kirjeldab maailma, kus inimesed ei oska elada jätkusuutlikult, niimoodi, et meie planeet kannatada ei saaks. Ja vahet pole, et aega mõõdetakse miljonites aastates, inimesed on kõigil ajastutel, planeetidel või paikades ühesugused. Lootust ei ole ja ei tule. Ausalt öeldes jättis suhteliselt külmaks. Aga jällegi - viis, kuidas ta maailma kirjeldab, sõnu ritta laob, on niivõrd kaunis, et lihtsalt loed ja naudid. Võrreldes "Kire" ja "Tuletornipidamisega" jääb see teos minu jaoks tagaplaanile.

Lood. Winterson on lugudejutustaja. Eriti on lugusid täis "Tuletornipidamine", mis räägib üheaegselt nii 19. sajandil elanud Babel Darki kahestunud elust kui ka tüdrukust, kes kasvas üles tuletornis Pew juures ja õppis seal nii tuletornipidamist kui ka lugude jutustamist.

Aga kõigepalt oli "Kirg". Lugu, mis seob enda sisse maailma, kus valitsevad tunded ja mitte niisama tunded, vaid sellised, mis tõstavad kõrgustesse ja varastavad südameid, kus armastus võib muutuda vihkamiseks, mis on määratu ja meeletu. Kus armastus on kirg ja vihkamine kinnismõte. Napoleoni armee sõdur Henri, kelle armastusest Napoleoni vastu sai vihkamine, Veneetsia paadimehe tütar Villanelle, kelle elu juhtis kirg ja süda. Iga lause on omaette maailm ja maailm mahub ühte lausesse. Lihtsalt loed ja kaod sõnade voogudesse.

Winterson räägib lugusid. Ja ma usun teda.

Saabudes Veneetsiasse meritsi, nagu seda peakski tegema, näib, nagu tõuseks eespool üles väljamõeldud linn ja väreleks õhus. 
Selles nõiutud linnas tunduvad kõik asjad võimalikud olevat. Aeg peatub. Südamed löövad. Tõelise maailma seadused on ajutiselt katkestatud. Jumal istub sarikatel ja pilkab kuradit ja kurat müksab Jumalat sabaga. Nõnda on see alati olnud. Räägitakse, et paadimeestel on ujulestadega jalad ja kerjus ütleb, et ta nägi noort meest vee peal kõndimas. 
Kui sa peaksid mind jätma, muutub mu süda veeks ja voolab minema.
Suure kella maurid viibutavad haamrid tagasi ja löövad kordamööda. Varsti tunglevad väljakul kehad, nende soe hingeõhk tõuseb üles ning moodustab pea kohal väikesi pilvi. Minu hingeõhk tuhiseb otse minu ette nagu tuld purskaval draakonil. Esiisad hõikavad üle vete ja Püha Markuse orel alustab. Jäätumise ja sulamise vahel. Armastuse ja meeleheite vahel. Hirmu ja seksi vahel on kirg. Mu aerud lebavad vee peal. On uusaastahommik, 1805.  
(Kirg, lk 87)
*
PEW, MIKS MINU EMA ISAGA EI ABIELLUNUD? 
Tal polnud selleks aega. Isa tuli ja läks. 
Miks Babel Dark Mollyga ei abiellunud? 
Dark kahtles Mollys. Ära kunagi kahtle selles, keda armastad. 
Aga võib-olla ei räägi nad sulle tõtt. 
See ei loe. Sina räägi neile tõtt. 
Mida sa sellega mõtled? 
Sa ei saa olla teise inimese ausus, lapseke, aga sa saad olla iseenda ausus. 
Mida ma siis ütlema pean? 
Millal? 
Kui ma kedagi armastan? 
Seda peadki ütlema.   
(Tuletornipidamine, lk 70)

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa

kolmapäev, 18. juuni 2014

Üks lugu. Raamatukogust ja Veneetsiast. Ilma lõputa.

JUTUSTA MULLE ÜKS LUGU, PEW.
Missugune lugu, lapsuke?
Õnneliku lõpuga lugu.
Ei ole sellist asja terve ilma peal.
Õnnelikku lõppu?
Lõppu.

Kõik lood elus on omavahel seotud. Ja ühelgi neist pole algust ega lõppu, isegi keskpaiga leidmine on kahtlane. Mul on neli Jeanette Wintersoni teost, seisavad juba aastaid riiulis. Veetsin neli päeva Veneetsias. Kõigepealt avastasin LibraryThingi. Ei, kõigepealt loobusin Facebookist. Ei, enne seda ostsin omale uue arvuti. Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg.

Ühesõnaga, loobusin Facebookist. Sellest kohutavast aja- ja ajuröövlist. Kuna mulle tundus, et ma mitte midagi muud enam ei teegi, siis tuli ette võtta radikaalseid samme. Aga mida teha kogu selle vaba ajaga, mille oled harjunud õhtuti arvuti taga veetma? Siin tuli appi uus arvuti ja LibraryThing. Kuna uus arvuti ei toeta minu raamatukoguprogrammi, pidin oma virtuaalse raamatukogu hoidmiseks midagi uut välja mõtlema. Leidsin LibraryThingi.

LibraryThing on online raamatukogu, mille koostavad selle kasutajad. Sa saad luua omale profiili (kas avaliku või peidetud) ja lisada andmebaasi kõik oma raamatud. Kui tahad, saad suhelda teiste kasutajatega foorumite kaudu või otse. Sa saad hinnata oma raamatuid, rühmitada nad kollektsioonidesse ja sildistada. Sa saad neile ligi igast netiühendusega arvutist. Sa saad otsida nii oma raamatukogu kui ka kogu baasi hulgast. Kuni 200 raamatut saab lisada tasuta, aga eluaegse kasutamisõiguse saab osta 25 USD eest.

Raamatute lisamine on lihtne - otsida saab üle maailma umbes seitsmesaja raamatukogu andmebaasist, sealhulgas meie ESTER, Tartu Ülikooli raamatukogu ja ELNET, muidugi ka Amazon, Library of Congress jne. Lisada saab raamatuid ükshaaval, importida korraga või kasutada näiteks oma telefoni ribakoodi lugejat. Hetkel on probleem selles, et ESTERi kataloogi link ei tööta hästi ja seega leiab otsing ainult need raamatud, mida on varem juba otsitud. Iga sinu lisatud raamat ühendab sind teiste LT kasutajatega "teose" kaudu. Ehk siis Agatha Christie "Murder in the Orient Express", selle eestikeelne tõlge "Mõrv Idaekspressis" ja prantsuskeelne "Le Crime de l'Orient-Express" on üks teos, aga erinevad väljaanded. Selline süsteem võimaldab esiteks hoida erinevate kirjete hulka kontrolli alla, aga kasutaja jaoks on väärtus eelkõige teabe hulgas. Teose lehelt leiad oma raamatu kohta teiste kasutajate hinnagud, soovitused ja arvustused, lisaks saab igaüks lisada teose juurde sellist teavet nagu sari, esmatrüki aeg ja koht, tegevuspaigad, olulised tegelased ja sündmused, auhinnad, avalause ja lõpulause ja veel muudki.

Mis sellel kõigel ikkagi Facebookiga tegemist on? Eelkõige seda, et õhtud olid taas sisustatud - kuna minu andmebaasi ja LibraryThingi andmed on erinevad, pidin käsitsi ükshaaval üle käima kõik oma 1400 raamatut. Lisama need andmed, mida ei eksporditud, puuduolevad kaanepildid ja paljud raamatud käsitsi LibraryThingi "teose" süsteemiga ühendama. Ehk viimase kahe kuu õhtud olid taas arvutiga sisustatud. Nüüd on minu baas valmis - kõik mu raamatud mulle vajaliku teabega baasis, jagatud kollektsioonidesse, lisasin ka e-raamatud ja eraldi kollektsiooni need teosed, mida olen lugenud, aga ei oma. Taas on käes küsimus - mida õhtul teha? Vastus on muidugi lihtsamast lihtsam - lugeda raamatuid. Nii olengi nädalaga läbi lugenud neli raamatut. Wintersoni oma. Rohkem mul neid kodus ei ole.

Kuna LT näol tegemist on tohutu andmekogumiga, siis võimaldab see anda soovitusi. Paljude raamatute kohta saab pärida "Kas see mulle meeldiks?", samuti jagab LT automaatseid soovitusi sinu raamatukogus olevate raamatute põhjal, ka saavad seda teha teised kasutajad. Veel kogub ta statistikat. Näiteks sain teada, et minu raamatute arvestuslik kaal on 411,2 kg, ruumi võtavad nad 14,8 vannitäit, kõige lühemas raamatus on 6 lk ja kui kõik raamatud üksteise otsa laduda, siis on virn peaaegu sama kõrge kui Taj Mahal.

Aga Veneetsia? LibraryThingis saab erinevate parameetrite järgi otsida. Mis toobki mind algusesse tagasi, Jeanette Wintersoni juurde. Otsisin oma kogust raamatuid, mille tegevus toimuks Veneetsias. Kõigepealt leidsin muidugi "Surma Veneetsias", aga see tundus hetkel liiga raskepärane. Lugesin Alfred de Musset' "Tiziani poega", Gerald Durrelli "Public School'i haridust", aga nimekirjas oli ka Jeanette Wintersoni "Kirg". Ja taas algusesse. Kui ma ei oleks omale uut arvutit ostnud, poleks ma Jeanette Wintersonini jõudnud. Mitte praegu. Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg. Aga see on juba teine lugu.

neljapäev, 5. juuni 2014

teisipäev, 3. juuni 2014

Ben Okri "Jumalaid hämmastades"


Ben Okri (1959) on Nigeeria prosaist ja luuletaja. Ta on üks tunnustatumaid tänapäeva Aafrika kirjanikke, kelle loomingut seostatakse postmodernismi ja postkolonialismiga. Niimoodi on kirjas HeadRead kirjandusfestivali tutvustuses. Okri osales selle aasta festivalil ja rääkis Kloostri aidas juttu Mathuraga, kes on tema kaks viimast eestindust tõlkinud. Pean tunnistama, mina polnud temast varem midagi kuulnud. Aga pärast tema kuulmist, õigemini kuulamist teadsin, et siin on midagi, millega kindlasti tutvuma pean.

Okri on üles kasvanud suulise pärimuse maailmas. Ta mäletab, kuidas tema isa ja onu lugusid rääkisid. Jutuvestja aga ei ole niisama sõnade edasiandja. Jutuvestja on lugu ise. Kui ta räägib näiteks krokodillist, siis ta nagu muutubki ise sellesarnaseks ja kui läbi tema suu räägib kotkas, siis ta kasvab ja muutub kotkasarnaseks ja tema selja taga võib näha tiivanukke. Jutustaja ei istu ju staatiliselt paigal, ta žestikuleerib, teeb hääli, liigutab keha. Kogu tema miimika ja keha on loo teenistuses. Aga kui sa lugu paberile kirjutad, siis sa ei saa sinna kirjutada, et kui üks virutab teisele rusikaga kõhtu, siis kostis “põmm”. Kirjalik tekst töötab hoopis teistmoodi. Suuline ja kirjalik loojutustamine on kaks täiesti erinevat kommunikatsiooniviisi. Ja see on Okrile probleeme tekitanud, et ta ei saa paberil anda edasi lugu niimoodi, nagu see tema peas on. Kusjuures tema tuttavatel inglise või ameerika kirjanikel seda muret ei ole. Neil ei ole sellist kogemust või taaka, kuidas võtta.

Okri rääkis, et tema arvates ei ole lugudel algust ega lõppu, ega ka keskkohta. Sest kuhu sa selle alguse paned? Inimese sünd? Aga enne seda sündi oli sündinud üks teine inimene, kes selle siin sünnitas ja nii edasi. Või siis “poiss kohtab tüdrukut” lood - kus need lõpevad? Enamasti lõpetatakse need abiellumisega “and they lived happily ever after”. Kuid on see siis ikkagi lõpp? Ja kus see keskkoht veel olema peaks? Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg, maailm on pidevas liikumises ja muutumises.

Tundsin, kuidas minu ees oleks nagu uks avanenud. Miks ei ole keegi varem midagi sellist rääkinud? Olen alati tundnud, kui ahistavad on reeglid ja vormipiirangud. Et lool peab olema sissejuhatus ja arendus ja selge lõpp. Ei pea! Lugudel ei ole sissejuhatust ja lõppu, lood elavad pidevalt edasi, ja nad on kogu aeg olemas olnud.


Okri loomingus on ka maagiline element, millega ta nõustub, kuid - tema arvates saavad inimesest nõidusest aru liiga kitsalt. Seda peetakse millekski, mis on fantastiline - kübarast nõiutakse välja hiir, hiir muudetakse kassiks, kass koeraks ja koerast saab jälle kübar. See ei ole nõidus. Nõidus on see, kui sa kõnnid tänaval ja kohtad seal kedagi, kes äkitselt täidab sinu südame valguse ja õnnetundega. Mitte midagi ei ole muutnud - õhk sinu ümber on ikka seesama, linnud ja puud ja põõsad, aga ometi on sinu sees midagi täielikult muutnud - sa oled õnnelik, sa tunned, kuidas su südant täidab armastus. Ja seda teeb lihtsalt üks inimene. Maagia on meie sees ja meie ümber kogu aeg. Me peame selle vaid ära tundma. Sama kehtib ka armastuse kohta. See on kogu aeg ja igal pool olemas. Ega muidu ei oleks armastus kõige enam kasutatud teema kirjanduses, kunstis ja muusikas. Midagi peab seal olema, et me seda nii oluliseks peame.

Inimesed keskenduvad tihti vaid sellele, mis on nähtav - iseloom, välimus, väline kuju. Aga kui palju tähtsam on kõik see, mida me silmaga ei näe. Sest seda on ju palju rohkem. Kõik, mis on väljaspool meid, meie ja teiste inimeste või esemete vahel, on nähtamatu. Mis ei tähenda, et seal on tühjus. Seal on teine maailm, nähtamatu maailm. Mis on võrratult olulisem, kui see, mida me silmaga näha saame. Selle teemaga tegelebki ta eesti keelde tõlgitud raamatus “Jumalaid hämmastades”.

Raamatute tõlkimine on Okri arvates suurepärane võimalus laiendada keele piire. Raamat on ju osake autorist ja tema keelest ja konkreetse raamatu kirjutamine on võimalik ainult selles keeles ja sellisel viisil, nagu ta kirja on pandud. Kui seda nüüd tõlkida teise keelde, siis tähendab, et teos, mis oli olemas vaid ühes konkreetses olemuses, on nüüd olemas ka teises keeleruumis, kus seda ei oleks olnud võimalik kirja panna. Näiteks inglise keeles ei oleks võimalik kirjutada Puškini luulet. Aga seda on võimalik inglise keelde tõlkida. Niisiis avardab tõlkimine keeleruumi, sest võimaldab saada osa teistsugusest mõttemaailmast ja jutustamise viisist.

Küll aga ei suutnud Okri aru saada, kuidas on võimalik, et tema luulerida, milles inglise keeles on seitse sõna, saab eestikeelses tõlkes hakkama vaid kolmega. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli see: “In the beginning there was a river”, mis eesti keeles on kõigest: “Alguses oli jõgi”. Ja kuidas saab olla nii, et tema romaan, millel on originaalis 500 lehekülge, on eesti keeles üle 700 lehekülje pikk. Paradoks!



"Jumalaid hämmastades" on unenägu. Tõepoolest, ei mingit maagiat, vaid puhas unenägu. Sisu on lühidalt selles, et üks poiss, kes arvab, et ta on nähtamatu, läheb otsima nähtavust. Ja mis ta siis leiab.

Eelnev lause küll ei ütle mitte kõige vähematki Ben Okri teose kohta. Ta tegeleb selles raamatus enda jaoks oluliste teemadega - mis on näivus ja mis tegelikkus, milline on inimese osa selles maailmas. Kuidas näha maailma selle tegelikus olemuses, sest nagu öeldud, kõik nähtav on tegelikult tühine. Maailm on selline, nagu me teda näeme, ehk sõltuvalt nägemise viisist võib meid ümbritsev tegelikkus muutuda. Püüd täiuse poole peaks olema iga inimese ja tervikuna inimkonna ülim eesmärk. Just sellist maailma ta teoses kirjeldabki. Maailma, mis püüdleb täiuslikkuse poole, kus tuleb leida ilma otsimata ja armastada illusioonideta. Kus materiaalne maailm muudab oma olemust niipea, kui seda teadlikult vaadata ja kus tegelik väärtus ja suurus seisneb selles, mis on kaunis, ehe, milles on elu. Ja kus vahel harva, aga vahel siiski, ületavad elanike loomingulised saavutused, eneseületused, nende puhtaim kunst ja laulud nõnda palju piire ja küündivad nõnda paljudesse ilmadesse, et hämmastavad isegi jumalaid.

Õhus heljuvad müüdid panid teda tundma, nagu oleks ta oma kehast lahkunud ja sisenenud maailma unenägude templisse, hoonesse, mida hoidsid koos vaid meloodiad, mida võis kuulda, ent mille allikat polnud võimalik tuvastada. Ühtäkki aimas ta, et see linn koosneski lauludest ning et kivid olid need, mis laulsid. Ühtäkki aimas ta, et kõigele siin - marmorfassaadidele ja hiilgavatele raidkujudele, vitraažakendega katedraalidele ja kommertspankadele, ärikeskustele ja nähtaval olnud riigikodadele, kõige selle kollakale seaduspärale ning tänavate violetsele täiuslikkusele - oli aluse pannud, koha valinud ja lõpliku vormi andnud muusika, ainuüksi muusika, ning vaim. (lk 37)
Midagi saab kaduda, kaotsi minna ainult siis, kui oled lakanud sellele mõtlemast, lakanud elamast sellega mingil tähenduslikul viisil. Kõik asjad ja inimesed peavad võrsuma su seest, kasvama sinuga, ja neid tuleb alati elus hoida. Kui unustad neid elus hoida, siis kaotad nad. Paljud inimesed on elust eemaldunud just seepärast, et nad on lakanud seda nägemast. Paljud on langenud põhjatutesse sügavikesse, sest otsisid tugevat jalgealust - seda, millele alati kindel olla. Õnnelikud on need, kes püsivad paigal ja kelle juurde asjad tulevad ise. Vastustega on niisamuti. Nad lähevad nende juurde, kes neid ootavad. Nii et kui sa tahad midagi leida, siis leia see enne, kui seda otsima hakkad. (lk 98)

Üsnagi nõudlik lugemine, peab keskenduma ja kaasa mõtlema. Samale lainele saama. Võtma aega ja ruumi. Okri ütles festivalil, et ta peab ennast eelkõige poeediks ja poeesia see on. Lugege katkendit Nädala autorist. Kui see teile istub, siis sobib teile ka ülejäänud raamat. Minu jaoks isiklikult on selle raamatu väärtuseks sinna autori kirjutatud pühendus, mis soojendab südant. See ongi meie igapäevane maagia.

Tõlkinud Mathura

Teised kirjutavad:
Nädala autor
Lembit Liivak, Sirp
Loterii
Sehkendaja
ERR Uus raamat
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Müürileht

pühapäev, 2. veebruar 2014

2013. aasta kokkuvõte

Kui ma ligi kuus aastat tagasi selle blogiga alustasin, siis tundus see hea võimalus jagada teistega mõtteid, mis raamatuid lugedes tekkisid. Peamine põhjus oli siiski selles, et tahtsin oma lugemismälu pikendada. Tagantjärele hea vaadata ja meenutada, mida lugenud olen ja mida sellest arvanud. Ja veel on blogimine hea võimalus tegeliku elu elamise asemel asendustegevusega tegeleda. Aga tundub, et Bukahoolikul* on vahepeal elu tekkinud ja nii ongi kirjutamine tagaplaanile jäänud. Ka lugemine ei ole enam esmane tegevus (kuidas küll sellest pidevast arvuti taga prokrastineerimisest lahti saada!). Tegelikult kaalusin üldse lõpetamist, aga siis tuli meelde, et ma ikkagi iseenda jaoks tahan neid mõtteid üles kirjutada. Ja muidugi tean, et mul on lugejad. Selle üle imestan endiselt. Aitäh, et olemas olete. Sellegipoolest ei luba, et edaspidi siia kuigi tihedalt postitusi tuleb.

2013 on eriline aasta, sest esimest korda tutvusin e-lugemise maailmaga. E-lugesin küll alla poole kõigist loetud raamatutest (27), aga päris kindel on, et ilma lugerita oleks kogu aastatulemus palju nadim olnud. 2013 oli aga ka tavapärane aasta, et igasugu erinevaid asju sai loetud, nagu alati. Ja jällegi on hirmus raske midagi eraldi välja tõsta, ilma et vähemasti pooli ei nimetaks. Proovin kuidagi autorite järgi liigitada. Kindlasti ei ole see nimekiri tähtsuse järjekorras.

Esimene on Mika Waltari „Sinuhe“, mida alustasin juba tunamullu ja suvel lõpuks läbi sain. Selle pärast ta esimene ongi, et ma ei mäleta, et mul ühegi raamatuga selline armastuse-vihkamise suhe oleks tekkinud. Põnev raamat, haarab kaasa, aga näe, lugeda ei saa.

Kätlin Kaldmaa, kellelt on viimasel ajal ilmunud tervelt neli raamatut! Kõik eri žanrites ja kõik lugemist väärt: luulekogu „Armastuse tähestik“, lasteraamat „Lugu Keegi Eikellegitütre isast“, ellujäämisõpetus „Õnn on otsuse küsimus“ ja romaan „Islandil ei ole liblikaid“.

Kodumaistest autoritest ei saa nimetamata jätta Indrek Harglat ja Andrus Kivirähki. Mõlemat autorit ma tegelikult alles avastan ja mida rohkem süvenen, seda rohkem nad meeldima hakkavad. Hargla Apteeker Melchiori sarja neljas osa „Pirita kägistaja“ sobib hästi nii ajaloo kui ka krimkade armastajatele ja „Süvahavva. Esimene suvi“ on väga lahe meie oma etnoõudus. (Vaatasin just seriaali esimese hooaja viimast osa ja avastasin, et Hargla on raamatus tegevuskäiku muutnud. Ehk kui keegi arvab, et seriaal nähtud ja mis ma ikka raamatut loen, siis need kaks ei ole päris üks ja sama.)

Kivirähu „Maailma otsas“ ehk „Jutustus heade inimeste elust“ ongi täpselt see, mida alapealkiri lubab. Tore teos, kus argised inimesed ajavad oma argiseid asju, aga lugeda on mõnus. Ülejäänud kaks, „Pagari piparkook“ ja „Lood“ sisaldavad tema uskumatu fantaasialennuga lühijutte. Pealegi, keegi peale Andrus Kivirähu ei pane oma teostele pealkirju nagu „Lood“ või „Jutud“. „Pagari piparkook“ oli nii ammu kirjutatud, et siis tuli veel pealkirja peale mõelda.

Neil Gaimanilt kaks uuditeost – lühiromaan „The Ocean at the End of the Lane“, mis on fännidele igal juhul kohustuslik, kuigi teised peavad ise otsustama ja interaktiivne jutukogu „A Calendar of Tales“. Viimast soovitan mitte lugeda, vaid kuulata – Gaiman oskab etlemist suurepäraselt.

Veel avastasin Bill Brysoni, kelle populaarteaduslikud raamatud on väga muhe lugemine. „Ringkäik kodumajas“ jutustab eraelu ajaloost ja „Ei siin ega seal“ on reisikiri läbi Euroopa.

Kui te loete ainult ühe raamatu, siis lugege Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Krimka, põnevik, ajalugu ja huumor. Parim masenduse ravi. Kaalun iga veidikese aja tagant selle ülelugemist.

Olga Tokarczuk "Algus ja teised ajad". Midagi hoopis teistsugust Poola kirjanikult. Ühe küla lugu, põimitud mütoloogia, katoliikluse ja ajalooga.

Valdur Mikita "Lingvistiline mets". Mikita on teistmoodi mõtete mõtleja, millest mõned sobituvad täpselt sellesse tühja kohta, mis täitmist vajas ja teised jäävad ümbruskonda hõljuma (mutel ja metsikud, kui nimetada, mis esimesena pähe kargas), lootusega kellegi teise pähe teed leida.

Lewis Carroll "Snargijaht" on klassika, pealegi suurepärases kujunduses ja ilus raamat, mida riiulil eksponeerida. Tunnistan, et silitasin käega raamatu selga ja lehitsesin, et tunda sõrmede all selle tekstuuri ja lihtsalt väljanägemist imetleda.

Tove Jansson "Suveraamat". Ei mäleta, et oleksin kohanud teist sellist jutukogumikku, kus iga jutu puhul tundub, et see oli nüüd tõesti suurepärane, parim, mida autor kirjutas. Viimase kui ühe jutu puhul! Positiivne ja elujaatav.

Ning last but not leastJ.R.R. Tolkieni „Kääbik“, loetud juba ei tea mitmekümnes kord ja ikka tore.

Nüüd tunnen, et olen liiga teinud paljudele teistele mullu loetud suurepärastele raamatutele, mida siin eraldi ei nimetanud, näiteks Stephen Kingi "On Writing", Tiina Laanemi "Õnnelik jää", Hille Karmi "Taevas ja maa"Piret Mäeniidu „Aleksei Turovski ja teised loomad“, Indrek Koffi „Eestluse elujõust“.

_____________________________
*MS Word soovitab lahkelt asendada see tundmatu sõna ühega neist kahest: Burkahoolik või Nukahoolik.

laupäev, 1. veebruar 2014

Kätlin Kaldmaa "Islandil ei ole liblikaid"

Viimase pooleteise aasta jooksul ilmus Kätlin Kaldmaal neli raamatut, igaüks eri žanris. Lisaks sellele ta tõlkis ja toimetas. Ma ei saa aru, kuidas üks inimene nii palju jõuab!

"Islandil ei ole liblikaid" moodustab koos "Armastuse tähestiku" ja "Looga Keegi Eikellegitütre isast" tegelikult ühe terviku. Teised kaks ilmusid varem, aga nad on ka romaanis sees. Autor on öelnud, et ta läks romaani kirjutama, aga need kaks tahtsid ka tulla.

Teose vastuvõtt on olnud väga polaarne. Tundub, et on need, kellele teos hirmsasti meeldib ja need, kes seda üldse ei talu. Vahepealseid arvamusi nagu polegi. Minu emale näiteks ei meeldinud üldse, ütles, et üks imelik raamat ja üldse polnud huvitav. Mina kuulun fännide leeri.

Me oleme harjunud lineaarselt kulgevate raamatutega, kus asjad toimuvad üksteise järel. Aga tegelik elu ei ole ju lineaarne, siin juhtub kõik läbisegi, ühel ja samal ajal. Aga kuidas seda edasi anda, kui vahendiks on vaid tekst paberil, mida hakatakse lugema algusest, kuni tagakaas vastu tuleb?

Näiteks võib seda teha nii, et üks jutt jookseb lehe ülemist serva pidi ja teine selle all. Pean tunnistama, et mind lugejana vahepeal vihastas, et pidin kogu aeg katkestama ja tagasi pöörduma, aga tegelikult on see suurepärane vormivõte andmaks edasi kahte paralleelselt kulgevat lugu, mis ühel hetkel väga poeetiliselt kokku saavad. Kui on juttu päikesest, on tekst kera- või poolkerakujuline, mõnel lehel on vaid paar rida. Ja siis on seal luuletused.

Selline ilutsemine ajab ju närvi, eks ole. Tahaks paksu tekstimassiivi ja et väärtuslik paber oleks ikka täielikult ära kasutatud! Ma ei maksa ju valge lehe eest, ma maksan tähemärkide eest! Või ma ei tea, mida need teose vormi kritiseerijad mõtlevad. Nüüd tuleb meelde, et kui seda raamatut esimest korda lehitsesin, panin tagasi, sest mulle tundus, et see on miski luuleline jura, millel pole saba ega sarvi. Selline arvamus tekkis ainuüksi vormi ja kujunduse tõttu. Teost lugenuna pean tunnistama, et luuleline on ta küll, aga igatahes mitte jura. Teosel on olemas täiesti loogiline sisu ja selge narratiiv. Hoolimata vormimängust on tegemist ikkagi romaaniga, mille tegevus toimub ühes kindlas paigas ja hõlmab sadakond aastat. Islandil. Põhja-Jäämere ääres. Kunagi tulid sinna üks naine ja üks mees, et omale eraldatusse kodu luua. Aga siis järgnesid teised ja ühest majast sai küla ja palju hiljem juba linn. Mehed käisid merel ja ajasid omi asju ja naised muudkui ootasid. Üksi. Aga enamasti koos lastega.
Kirikust meestele ei piisanud. Õpetaja ei sattunud terve talve jooksul kordagi fjordi, küll aga saatis koguduse lammastele iga kuu ühe õpetliku sisuga kirja, mis siis kunagi kevadel kõik postipoisiga ühekorraga kohale jõudsid. Et raamatud olid tüdrukutel kõik juba talve jooksul mitu korda läbi loetud, võeti kirjad Gudruni majja lugemisharjutuseks, kuni lambad need suvel kivi pealt nahka pistsid. Tüdrukud uurisid huviga suvi otsa, kas need lambad väljendasid pärast kirjaeinet jumalakartlikumat loomust kui teised karja utekesed. Ühe lamba puhul võis täheldada teatavaid muutusi iseloomus - teda vedas otsekui mingi nähtamatu niit kiriku juurde ja ehkki tüdrukud teda esialgu lõputu arv kordi teiste juurde tagasi ajasid, oli uteke mõne aja pärast jälle kiriku trepi ees nagu viis ööri. Talle paistis kirikurohi kõigist teistest enam maitsevat ja sai nii temast selle kiriku truu lambuke. (lk 73)
Teised kirjutavad:
loterii
Lugemissoovituse blog
Mari Klein, Õpetajate leht
Asjatud mõtted
Margit Tintso, Looming
Aarne Ruben, Postimees
Mari Peegel, EPL
Krista Ojasaar, Sirp
Autor räägib

teisipäev, 21. jaanuar 2014

Pudinaid 5

Koondpostitus eesti autoritest

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja"
Melchiori sarja neljas raamat, seekord üsna karm. Põhiline tegevus toimub, nagu pealkirja järgi arvata võibki, Brigitta kloostris, kus tegutseb kägistaja. Isand Melchioril tuleb mõrvari leidmiseks sukelduda üsna kaugesse ajalukku, lisaks sellele tegeleda ka omaenese perekonnaga, kus asjalood kurvapoole pöörduvad. Panin tähele, et seda teost kiidetakse Hargla Melchiori-sarja raamatutest kõige paremaks. Ei oska nõustuda või vastu vaielda, mulle on nad kõik meeldinud.

Indrek Hargla "Süvahavva. Esimene suvi"
Mulle meeldis! Ma saan muidugi aru, et see pole üldsegi mingi adekvaatne arvamus. Aga ... mulle meeldis! Seriaali ma näinud ei ole, seega lugesin täiesti puhtalt lehelt. Olen muidugi Harglalt lugenud nii Frenchi ja Koulu lugusid kui ka apteeker Melchiori omi, seega ehk mitte nii puhtalt lehelt. Selline Eesti oma etnoõudus - peeglitagused maailmad, salaühingud, ammu unustatud armulood, surnute vaimud - ja selle keskel täiesti tavaline eesti pere, kes kõigega kuidagi toime peab tulema. Üsnagi loogiline oma ülesehituselt ja põnev ka. Ei saanud kuidagi käesti panna. Ootame kannatamatult järge.

Hille Karm "Taevas ja maa"
Hille Karm kirjutab oma elust 50-60ndate Eestis kirikuõpetaja tütrena. Südamlik tagasivaade oma vanematele ja nende loodule. Selles ajas ei olnud kirikuõpetajana lihtne elada. Kirik ei sobi sellesse riiki. Ja kuna meie pere on isa kaudu kirikuga seotud, ei sobi ka meie sellesse riiki (lk 109). Kuid lapsepõlv on kõigest hoolimata ikkagi ilus aeg, eriti 50 aastat hiljem tagasi vaadates.

Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm"
Milline ood kaduvale maailmale, mis ongi vist juba praeguseks suuresti kadunud (teos ilmus 2012). Noore mehe vahel gerontofiilseks tõmbuvad kirjeldused vanadest naistest, siis kui nad noored olid ja siis kui nad vanad on ja natuke ka siis, kui nad vahepeal mehel olid. Aga samal ajal ka autori lapsepõlve kirjeldus selles Peipsi-äärses külas ja ümbritsevates metsades. Ja kaduva maailma kirjeldus - kõik need pööningud ja aiad ja kokkukukkuvad vanad majad, kus leidub nii palju põnevad ja unustatutki. Kõiksugu tööriistad ja muud riistad, mille nimed ei ütle praegu midagi ja mille otstarvet enam ei tea, pitsist ja siidist pesu vanades kopituse järgi lõhnavatest kummutisahtlites.

Tõnu Õnnepalu "Mandala"
Üks hõre ja mõtlik raamat. Kassid toovad väheke särtsu ja elu sisse. Mina vähemasti ei ole varem lugenud ühegi kassi mõttemõlgutusi. Päris värskendav on iseennast vahepeal kassi silmade läbi vaadata. Aga tegelikult ei ole kassid siin raamatus ainukesed, rohkem avab teos ühe maja ja ühe koha siseelu.

Justin Petrone "Misjonäripoos"
Mõnusad lood. Ilma pingutamata kirja pandud, lihtsalt kirjutamise lustist. Paljud "Misjonäripoosi" lugudest on varem naisteajakirjades ilmunud ja mõni pole ka ehk enam liiga ajakohane. Teemad on seinast seina, mõni jutt on igavavõitu, samas ongi niimoodi tekste igale maitsele ja ebahuvitavad teemad võib ju ometi vahele jätta. Paari jutu puhul sai ka südamest naerda, näiteks selles, kus Petrone kirjeldab eesti keele õppimise valu ja vaeva.

Krister Kivi "Üksteist"
Kohe ei tahagi selle raamatu kohta midagi öelda. Ei oska ka hästi. Tundus rohkem selline teismelise armuvalus noormehe soigumine olevat. Millal tuleb armastus? Ikka vist ei tule. Aga äkki siiski? Ootan veel siin arvuti taga natuke, ehk ta ikkagi kirjutab mulle veel. Nii üksi on olla. Kui ta ainult minust natukenegi hooliks.

Olavi Ruitlane ja Herkki Erich Merila „Eesti edulood“
Suure meediakära saatel ja Hooandja toel ilmunud luulekogu Ruitlase tekstide ja Merila fotodega. Teosel on isegi isiklik koduleht ja puha. Aga huvitaval kombel ei ole sellest raamatust keegi teine peale Kaur Kenderi midagi arvanud. Ma muidugi ei otsinud üleliia põhjalikult. Kellele Ruitlase luule meeldib, see kindlasti loeb. Või vaatab Merila pilte. Kogus oli terve hulk setokeelseid tekste, mis võõramaalasele raskusi valmistasid. Kindel, et sisu oli sama lahe kui eestikeelsetel, aga no lihtsalt ei saanud midagi aru.

Peeter Laurits "Sild sinna ja tagasi"
See on eelkõige kunstialbum, mis sisaldab tähtsamat osa Peeter Lauritsa Kütioru perioodi loomingust alates 1997. aastast. Raamatu esimeses osas on kaks Eero Epneri teksti. Esimene neist räägib Kütiorust, paigast, kus Laurits pikalt elas ja kunsti tegi. Teine aga on vestlus Peeter Lauritsaga, mis on korraga nii huvitav kui ka hariv. Kahes keeles, sobib ka kinkimiseks kunstihuvilisele välismaa sõbrale. Raamatu teine pool sisaldab Lauritsa pildikollektsioone Taeva atlas, Uputus, Psühhosoikum, Mullatoidu restoran ja Labürint.

Jüri Kuuskemaa "Hea töö headele inimestele"
Ilus teos keskaegse Tallinna käsitöömeistritest. Mis olid tsunftid ja kuidas neid majandati, millised olid reeglid ja seadused. Kaua pidi töötama sellina ja millise meistritöö tegema meistriks saamise jaoks. Kokku ülevaated 14 käsitöölise ametist, nende seas näiteks kiviraidur, tinavalaja, raamatuköitja, rätsep, lihunik ja mündrik. Huvitav ja toredad pildid pealekauba.

Mari Saat "Lasnamäe lunastaja"
Kuidas tulevad toime need eesti keelt mittekõnelevad eestimaalased, kes elavad kusagil Lasnamäel ja valivad Savisaart? Mis võib juhtuda, kui keskealine venelannast üksikema kaotab töö, aga korteri eest on vaja maksta ja tütre breketid maksavad tuhandeid? Mari Saat pani ühe võimaliku loo kirja.

Armin Kõomägi "Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof"
Ei ole midagi öelda, Kõomäe novellid on täitsa korralik tükk lugemist. Võib lugeda ka edaspidi.
Ma olen leidnud ääretult põnevaid isiksusi, kellega koos tunnen end hästi. Näiteks Arved. Arved istub alati minu vasakul käel. Ta mõõdab ja kaalub igal hommikul üle oma naise, kaks puberteediealist last ja iseenda. Tal on koostatud kaheksateistkümne aasta pikkune perekonna statistiliste andmete kogum, mille abil arvutab ta välja pereliikmete kehamõõtmete dünaamilised projektsioonid tulevikuks. Kolme aastaste alamperioodide kaupa. Arvestades samas ka maailmaturu trende, elukallidusindekseid ja keskpanga konjunktuuri prognoose on ta koostanud perekonna eelarve matemaatilise mudeli, mille abil on ta võimeline välja arvutama, kui palju kulub raha riiete ja toidu peale aastal 2014 näiteks. Tõenäosusega 98,5 protsenti. Me kõik peame Arvedist väga lugu. (Anonüümsed logistikud)

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Pudinaid 4

Koondpostitus, ikka parem kui üldse mitte midagi.

Mika Waltari "Sinuhe, egiptlane"
Mika Waltari „Sinuhe“ on süüdi. Sest keegi peab ju ometi süüdi olema, kindlasti mitte ma ise. Selles, et ma pool aastat ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Alustasin Sinuhet juba tunamullu, vahepeal ta lihtsalt seisis üle poole aasta, enne kui taas julgesin kätte võtta. Siis läks juba ruttu. Sest tegemist on ometigi huvitava raamatuga, täis ajalugu, müüte ja filosoofiat, seiklusi ja armastust. 740 leheküljel antud võimalus viibida kaugel nii ajas kui ruumis ja saada osa vaaraode-aegse Egiptuse ja selle lähiümbruse elust, viibida nii kõige kõrgemate võimukandjate kui ka alamast alama majas. Kannatada ja armastada koos arst Sinuhega. Mida veel ühelt raamatult oodata?

Mario Vargas Llosa "Kutsikad"
Ostsin selle raamatu suvel, et vabaõhufestivalil ootamise aega sisustada, hea õhuke, aga häbematult kalli hinnaga - 2 eurot, mis minu arvates on sellise minuvanuse õhukese raamatu kohta palju. Seda enam, et olen kindel, et raamatumüüja sai selle kellegi pööningult tasuta. Olen Llosat varem veidi lugenud ("Kapten ja külastajannad" olid suurepärane ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule" ka täitsa ok). "Kutsikad" aga ei jätnud mingit mälestust. Raamatus on novell "Pühapäev" ja pikem jutustus "Kutsikad", mis räägivad noorte elust 60-ndate Peruus. Mulle tundub, et "Kutsikad" on Llosa loomingus väljapaistval kohal ja räägib olulistest teemadest, aga 2013 aasta Eestis ei tõmmanud eriti kaasa.

Richard Bach "Maria hüpnotiseerimine"
Lendamisest ja hüpnoosist. Keda need teemad huvitavad, siis lugegu. Selline mehelik raamat, st meheliku vaatepunkti läbi antud, aga üsnagi poeetiliselt kirja pandud. Pigem autori filosoofilne käsitlus armastusest, vabadusest ja religioonist kui klassikaline romaan.

Jean-Philippe Toussaint "Armastajad"
Mees ja naine sõidavad Jaapanisse, kuigi mõlemad teavad, et nende suhe on lõppemas. Teose lõpuks saabki nende suhe otsa, aga see ei ole mingi üllatus, sest on juba algusest peale selge, et nii läheb. "Armastajad" on pigem seisundi- ja kirjelduste raamat, esmatähtis ei ole see, mida tehakse, pigem kuidas tehakse - tunne, meeleolu ja hetke tabamine. Niisiis seikluste otsijale ei soovita, aga ehk sellele, kes parasjagu samasuguses meeleolus ja tundemaailmas ringi liigub.

Tove Jansson "Reis kerge pagasiga"
Kui Tove Janssoni "Suveraamat" oli suurepärane teos, siis need novellid jätsid suhteliselt külmaks. Ilusasti kirja pandud, aga ei läinud eriti korda. Lehitsesin nüüd raamatut veel ja leidsin, et igatepidi toredad jutud on tegelikult. Tundub, et seda ei tohi lihtsalt kohe pärast "Suveraamatut" lugeda.

Robert van Gulik "Punane paviljon"
Kui tahad lugeda klassikalist krimijuttu, on van Gulik väga hea valik. "Punases paviljonis" lahendab kohtunik Di nagu alati kolme juhtumit, lõpp on natuke õõvastav ja ootamatu, aga moraal on lõpuks ikka selles, et armastus on kõigest ja kõigist üle. Selle nimel tapetakse ja valetatakse ja armastuse tõttu võib isegi pool elu valenime all metsaonnis elada.

James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani"
Huvitaval kombel teadmine, mismoodi üks neetult hea dramaatiline romaan on kokku pandud, milliseid reegleid järgitud ja mida silmas peetud, ei kahandagi sellesama romaani lugemise elamust. Seega võivad Frey teost lugeda ka need, kes ei kavatse ise romaani kirjutada. Sest tegemist on dramaatilise romaani loomise käsiraamatuga. Raamat on küll kirjutatud selles "thumbs up" ameerikalikus stiilis, kus on kõvasti killuviskamist, aga see tähendab ka seda, et igav ei hakka.

Claude Duneton "Punaste metsade taga"
Claude Duneton on prantslane, kelle isa oli veendunud, et Nõukogude Liit on tõeline heaoluühiskond ja et kõik, mida sellest negatiivselt kirjutati, oli kommunismivastaste propaganda. Ma olen alati imestanud, kui kuulen, kuidas haritud ja tõsimeelsed eurooplased siiani kommunismi ülistavad. Praeguseks peaks ju olema teada, mida NLis tehti? Aga Dunetoni raamatust saab hästi aru, miks see nii on. Ja kurb hakkab. See raamat peaks olema kohustuslik igale kommunismi- või sotsialismiihaldajale, kes siiamaani pole aru saanud, mida Nõukogude Liit ja selle režiim tegelikult tähendasid. Duneton viibis 1990te algul Peterburis ja elas Tamara juures, kes räägib talle oma lapsepõlvest, mis ei olegi nii erinev Dunetoni enda vaesest ja väljapääsmatuna tundunud kodust Prantsusmaa provintsis. Aga siiani oli usutud, et NLis said kõik, mida neil vaja oli.

pühapäev, 19. jaanuar 2014

Piret Bristol „Maailm, mis on hea“
Daniel Vaarik "Praktikaaruanne"

Piret Bristoli „Maailm, mis on hea“ räägib tudengite elust pöördelistel 1989-1990 aastatel Tartus. Minajutustaja (kes ei ole Piret Bristol, aga võib-olla et on ka) põgeneb pärast keskkooli lõpetamist kodunt ema juurest ja peab kuidagimoodi ülikoolilinnas ise hakkama saama. Ta satub Narva maantee ühiselamusse füüsikute seltskonda ja jääb sinna pidama. Kuhugi mujale minna ei olnudki. Suurem osa tegevusest sealsamas ühiselamus toimubki. Enamikul tegelastel on hüüdnimed, aga mõnel mitte ja mõnel on lausa mõlemad, nii hüüd- kui ka pärisnimi. Tundub, et tegelastel on olemas konkreetsed prototüübid, mina tundsin igatahes ühe ära (keda küll mainiti vaid ühe lausega). (Seesama tegelane kiitis seda raamatut kunagi väga. Eks see oli ka üks põhjus, miks ma raamatu üldse ette võtsin.) Peategelane on enamik aega lihtsalt Filoloog, nii juhtub kui oled ainus filoloog füüsikute kambas.

Üks väga kummaline raamat. Oleks nagu kirja pandud ühe hingetõmbega ja stiil näeb välja nagu koolilapse aruanne pioneerilaagrist oma vanematele.
Läksin 644, mõistes, et rahulikust unest ei tule nagunii midagi välja; ülejäänud mees meie toas õppis. Jooga magas häirimatult, makk mängis ja mina hakkasin tööle. Sain referaadi kella kolmeks öösel peaaegu valmis, siis laekus purjus Vladimir, kes tänu sellele oli ka üsna jutukas. Kui makk üle kuumenes, lülitas Vladimir selle välja ja me läksime magama. Vladimirile kuulus ülemine parempoolne nari, kaks alumist voodit olid vabad. Heitsin ühte neist.
Terve raamat samas kirjeldavas laadis. Tegin seda, tema tegi toda ja siis tehti midagi kolmandat. Aga tartlastele on siin kõvasti äratundmisrõõmu. Saab võrrelda oma mälestusi samast ajast autori omadega. Näiteks järgmised lõigud:
Kivi poes olid tõesti õllekastid virnas. Kitsuke poeruum mahutas umbes viis inimest, aga sattusime Slavorzkyga poodi nii õnnelikult, et olime ainsad ostjad. Ta võttis  neli "Gladiaatori" õlut (1.20), kuus "Žiguli Eripruuli" (90 kopikat pudel) ja 300 grammi "Teekonna" kommi.
*
Keda Raekoja platsil polnud, oli Karli kindlustusagendist vend. Ostsin paki "Djubekki" ning ajalehe "Reede" Klausi nädalaveeruga, mida ma ei jõudnudki läbi lugeda; tegime Kaarsilla juures paar "Pinguini" jäätist, käisime kunstinäitusel, jalutasime Kastani tänavale ja vaatasime "Eglesse" toodud kaupu, helistasime Karlile koju ja kuulsime, et vend on Tartus. Tegime veel ühed jäätised ja ostsime "Ekspressi". Kell kaks saimegi venna kätte Raekoja platsilt, kus asus ta kindlustusfirma kontor. 
Kokkuvõtteks - ma ikkagi lugesin ta läbi. Mõlemad osad. Ju siis ikka oli midagi sellist, mis lugema pani.

Siia otsa lugesin Daniel Vaariku „Praktikaaruannet“, mille põhitegevus toimub samal ajal ja samas kohas. Või siis peaaegu. Vaariku kirjutatu liigub pisut laiemalt kui ainult Tartus ja ülikoolis. Tema keskendub ajakirjandusele, mismoodi seda tol ajal õpiti ja õpetati ja kuidas me oleme jõudnud sinna kus me praegu oleme. Stiil on täiesti teistsugune, harjumuspärasem. Ka siin on minajutustaja, seekord Vaarik isiklikult. Selle teose peamine võlu oli huumor. Vaarik naerab nii omaenda toonase mina kui ka paljude teiste üle.

Üsna naljakas aeg oli see üheksakümnendate algus. Kaks vaatepunkti samast ajast, ühest küljest täiesti erinevad, teisalt aga sarnased. Vaarik kirjeldab ehk põhjalikumalt tolle aja kummalisusi, mis toona täiesti normaalsed tundusid.
1993. aastal avati Magasini tänaval vangla aia taga "Topless autopesula". Kolleegid Hommikulehest laenasid sportliku Mercedese ning sõitsid joonelt Magasini tänavale, kus nool näitas vangla kõrval asuvasse plekist angaari.Angaar oli kütteta, ning kui välja ilmus alasti vene tüdruk, oli ta külmast täiesti sinine nagu kana."Ütlesime talle, et ära enam pese," ütles kolleeg.Äpardustest hoolimata oli pornograafiline ajakiri lugemislaual veel üks märk, et olid uue aja inimene, majade rõdud täitusid satelliittelevisiooni taldrikutega ning linnadesse tekkisid väikesed higised kinod, kus näidati piraat-VHS-ilt grupiseksi. Striptiisibaar Lasso avamisele oli kutsutud kogu Eesti ajakirjanduseliit ning absoluutselt kõik läksid ka kohale.
Teised kirjutavad:

laupäev, 18. jaanuar 2014

Bill Bryson "Ringkäik kodumajas"

Pisiajaloohuvilised - lugege. Bill Brysoni "Ringkäik kodumajas" on väikeste asjade ajalugu. Ei räägita kuningatest, suurtest sõdadest ja vallutustest, räägitakse köögist ja söögist ja teenijatest, elektri avastamisest ja selle massidesse viimise uperpallidest, rinnahoidja leiutamisest, puuvillast, haigustest ja kanalisatsioonist, toidu säilitamisest, majade projekteerimisest ja ehitamisest eri ajajärkudel - kõigest sellest, mis seostub inimeste eraelu ja kodudega. Rõhk on eelkõige viimasel paarisajal aastal ja anglo-ameerika kultuuriruumil, väikeste põigetega mujale.

Bryson on tuntud ladusa ja humoorika jutustajana. Selge, et 421 leheküljele ei mahu kogu eraelu ajalugu ja palju põnevat jäi kindlasti välja, mille kohta oleks tahtnud lugeda, mida Bryson oma mõnusal muhedal moel arvab.
Tollane maailm oli kahtlemata kummaline. Teenijarahvas oli klass inimesi, kelle olemasolu oli pühendatud vaid sellele, et teine rahvaklass leiaks kõike soovitut käeulatuses, ja parajasti sel hetkel, kui neil tuleb pähe seda soovida. Selline tähelepanu rikkus neid kujutletamatult. Marlborough' kümnes hertsog külastas 1920ndail oma tütart, kes elas teenijate kaasavõtmiseks liiga väikses majas. Hommikul väljus ta vannitoast abitus hämmingus, sest tema hambaharjale ei ilmunud pastat. Tuli välja, et tavaliselt paneb toapoiss alati tema hambaharjale pastat  ja hertsogil polnud aimugi, et hambaharjadele ei ilmu pasta iseenesest. (lk 92) 
Igaüks astub ühel või teisel ajal trepile. On rehkendatud, et trepil komistatakse 222 trepi kasutamise juhul, väiksem vigastus tabab igal 63 000 juhul, raske õnnetus ühel juhul 734 000st, haiglaravi vajatakse kord 3 616 667 juhust. 84 protsenti neist, kes on hukkunud trepilt kukkudes, on kuuekümne viiesed või vanemad. (lk 280)
Proua Loudon oli abikaasast veelgi edukam oma ainsa raamatuga "Practical Instructions in Gardening for Ladies" ("Praktiline aiandusõpetus daamidele"). Raamat ilmus 1841. aastal, rabavalt õigeaegselt. See raamat julgustas kõrgklassi naisi esmakordselt käsi mullaseks tegema, koguni kergelt higistama. Teos oli uudne lausa erootilisuseni. Raamat kinnitas uljalt, et naised saavad aiandusega hakkama ka meeste järelvalveta, kui nad täidavad mõningaid lihtsaid ettevaatusabinõusid:  töötavad järjepanu, kuid mitte liiga energiliselt; kasutavad üksnes kergeid tööriistu; ei seisa niiskel mullal, mis võib saata ebaterveid aurusid seeliku alla. Raamat näis eeldavat, et lugeja pole kunagi viibinud välisõhus ega ole puutunud aiatööriistu. Toome näiteks proua Loudoni selgituse labida kohta: 
Kaevamisoperatsioon, nagu aednik seda sooritab, seisneb labida raudosa (mis toimib nagu kiil) surumises jalaga risti maapinnaga. Siis kasutatakse pikka vart nagu kangi, et tõsta lahti aetud mulda ja seda ümber pöörata. (lk 245)
Tõlkinud Henn Käämbre

Teised kirjutavad:
Nädala autor
Kiiksu lugemisarhiiv
loterii
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus
Postimees
Lugemiselamused
Sirp
Eesti Ekspress
Õhtulehe raamatublogi

reede, 17. jaanuar 2014

Bill Bryson "Ei siin ega seal"

Bill Bryson on ladusa jutuga kirjanik, raamatus "Ei siin ega seal" reisib ta ringi Euroopas, mis ameeriklasele mitte alati oma naeratavat palet ei näita. Raamat on kirjutatud paarkümmend aastat tagasi, mistõttu nii mõnigi asi on praeguseks vananenud. Vanade Euroopa riikide koha pealt ehk mitte nii palju, aga peatükk Sofiast väga selgelt praegu enam ajakohane ei ole. Tuletage meelde aastat 1990 - mitmetunnised toidupoe järjekorrad, tühjad letid, valuutabaarid, rahapuudus, hall linnapilt. Sama oli ka Bulgaarias ja see jättis Brysonile üsna lohutu mulje. Eriti kuna tal oli võrdlusvõimalus aastaga 1973, mil kõik oli veel kaunis. Nii et päris reisijuhina Brysoni teost enam võtta ei saa, kuid huvitava ja lõbusa lugemisena siiski. See on muidugi vähe öeldud - lausa naermaajava lugemisena.

Brysonile tunduvad paljud asjad, millega meie siin harjunud oleme, kummalised. Aga kõige jaburam tundus talle Rootsi seadus, et autodel peavad põlema lähituled ka päevasel ajal. See oli tema arvates seadus, mis on nii mõttetu, et sibab sürreaalsuse piiril, ja edestas näiteks Norra seadust, mis keelab pagaril laupäeval ja pühapäeval saia küpsetada.
Õhtul läksin restorani otsima. See oli Saksamaal sageli probleem. Esiteks oli tõenäoline, et selles on kolm nahkpükstes meest, kes mängivad polkat, seega tuleb ettevaatlikult läbi vaateakende vaadata ja hoolikalt omanikku küsitleda veendumaks, et Willi ja Bavaaria Poisid ei hüppa ühtäkki kell pool üheksa väikesele lavale, sest pole midagi hullemat sellest, kui valmistuda oma õhtusööki sisse kühveldama ja leida end keset punapõskseid sakslasi, kes vehivad õllekappadega ning laulavad täiest kõrist "Horst Wessel Liedi". Sõja lõpus oleks tulnud relvarahulepingusse kirja panna ka see, et sakslased peavad koos relvadega akordionid maha panema. (lk 76)
Tõlkinud Virgo Siil

Teised kirjutavad:
Gomaailm
Kiiksu lugemisarhiiv
loterii

neljapäev, 16. jaanuar 2014

Lewis Carroll "Snargijaht"

Kummalisevõitu seltskond võtab ette laevasõidu kaugele maale, et kätte saada Snark. Ja jumala eest mitte kohtuda Kõmakaga. Lewis Carrolli absurdiballaad ehk nonsensspoeem ehk sürreaaleepos "Snargijaht" on väärt süvenemist. Teisalt võiks seda lugeda ka lihtsalt kui lahedat absurdipoeemi, nautida autori mõtteuperpalle, sõnade rittaseadmise oskust ja toredaid tegelasi koos nende eripäraste nimedega nii originaalis kui ka tõlkes.

Et raamat on kakskeelne - kõrvuti eesti- ja ingliskeelne tekst - suurendas lugemiselamust veelgi. See sai nii-öelda kahekordne, huvitav oli vaadata, kuidas tõlkija Mati Soomre selle või teise sõna on lahendanud ja samas ka näha, milline oli Carrolli oma tekst. Raamatul on põhjalikud kommentaarid ja tore järelsõna, mis haakub üsna hästi poeemi stiiliga. Kuigi Carroll on ise öelnud, et ta ei tea, kes või mis on Snark, siis on sellega ometigi tegelenud terve plejaad uurijaid ja vaieldakse siiamaani.

See teos on klassika - kvaliteetses köites ja imekauni kujundusega ning hetkel täiesti olematu hinnaga saadaval. Kiirustage poodi, enne kui päris otsa saab!
Nad otsisid, abinõuks kahvlid ja hool,
sõrmkübarad, lootus, paar nõksu:
läks ähvardustööks raudteeosakust pool,
nii seepi kui muiet sai lõksu.
Siis Köösneril sugenes eraprogramm,
mis teistele tekitaks norgu:
eesmärgiks sai inimsoo esmane samm
maailmatu süngesse orgu.
Ka Koprale silma jäi seesama kant,
ta sinna läks tulisi jalu.
Ei näidanud välja too intrigant,
et teine teeks talle peavalu.
Neil mõlemal mõte jäi pidama Snarki
ja suurvõiduks küps oli vaim,
ent näo tegi kumbki, kui jalutaks parki,
kust kindlasti ära on kaim.
lk 95
Tõlkinud Mati Soomre

Teised kirjutavad:
Tiiu Laks, EPL
Peeter Helme, Eesti Ekspress

teisipäev, 14. jaanuar 2014

Stephen King "On Writing"

Stephen Kingi "On Writing" on tema fännidele ilmselt kohustuslik. Ühelt poolt elulugu, kus ta avab oma tausta ja seda, kuidas temast sai selline kirjanik, nagu ta on. Samuti kirjutab King autoavariist, mis tema elu muutis. Aga teisalt on see ka õpik ja abimees kõigile neile, kes tahavad ise kirjutada. Üsnagi praktiliste näidetega.

Minu probleem oli muidugi see, et pole ühtegi Kingi raamatut lugenud, isegi ühtegi filmi pole läinud. "Carrie't" muidugi tean, olen isegi kakskümmend aastat tagasi filmi avastseeni näinud (millegipärast ei tulnud telekal see hetk häält ja sellepärast ongi see tummstseen mulle meelde jäänud, üsna kriipi oli). "Carrie'st" kirjutab King päris pikalt. Ta kirjeldab põhjalikult kahte tüdrukut oma kooliajast, kes aitasid tal peategelast kujundada ning kirjutamise ja esmateose avaldamise protsessist ka. Aga isegi see, et ma Kingi lugenud pole, ei takistanud seda raamatut huviga lugemast. Neile, kes ise ka kirjutada tahavad, on igatahes hariv lugemine.

Kuna Kindle'i raamatust on tõeline mõnu lõike ära märkida ja neid siis kopeerida ja kleepida, olgu siin natuke pikemalt Kingi "timeless advice'i".
I was ashamed. I have spent a good many years since – too many, I think – being ashamed about what I write. I think I was forty before I realized that almost every writer of fiction and poetry who has ever published a line has been accused by someone of wasting his or her God-given talent. If you write (or paint or dance or sculpt or sing, I suppose), someone will try to make you feel lousy about it, that’s all. I’m not editorializing, just trying to give you the facts as I see them.
*
But in my heart I stayed ashamed. I kept hearing Miss Hisler asking why I wanted to waste my talent, why I wanted to waste my time, why I wanted to write junk.
*
The most important is that the writer’s original perception of a character or characters may be as erroneous as the reader’s. Running a close second was the realization that stopping a piece of work just because it’s hard, either emotionally or imaginatively, is a bad idea. Sometimes you have to go on when you don’t feel like it, and sometimes you’re doing good work when it feels like all you’re managing is to shovel shit from a sitting position.
*
I also employed the world-famous Hemingway Defense. Although never clearly articulated (it would not be manly to do so), the Hemingway Defense goes something like this: as a writer, I am a very sensitive fellow, but I am also a man, and real men don’t give in to their sensitivities. Only sissy-men do that. Therefore I drink. How else can I face the existential horror of it all and continue to work? Besides, come on, I can handle it. A real man always can.
*
Life isn’t a support-system for art. It’s the other way around.
*
Remember that the basic rule of vocabulary is use the first word that comes to your mind, if it is appropriate and colorful. If you hesitate and cogitate, you will come up with another word – of course you will, there’s always another word – but it probably won’t be as good as your first one, or as close to what you really mean.
*
The object of fiction isn’t grammatical correctness but to make the reader welcome and then tell a story . . . to make him/her forget, whenever possible, that he/she is reading a story at all. The single-sentence paragraph more closely resembles talk than writing, and that’s good. Writing is seduction. Good talk is part of seduction. If not so, why do so many couples who start the evening at dinner wind up in bed?
*
If you want to be a writer, you must do two things above all others: read a lot and write a lot. There’s no way around these two things that I’m aware of, no shortcut.
*
John Creasey, a British mystery novelist, wrote five hundred (yes, you read it correctly) novels under ten different names. I’ve written thirty-five or so – some of Trollopian length – and am considered prolific, but I look positively blocked next to Creasey.
*
Book-buyers aren’t attracted, by and large, by the literary merits of a novel; book-buyers want a good story to take with them on the airplane, something that will first fascinate them, then pull them in and keep them turning the pages.
*
The same things are true of theme. Writing and literature classes can be annoyingly preoccupied by (and pretentious about) theme, approaching it as the most sacred of sacred cows, but (don’t be shocked) it’s really no big deal. If you write a novel, spend weeks and then months catching it word by word, you owe it both to the book and to yourself to lean back (or take a long walk) when you’ve finished and ask yourself why you bothered – why you spent all that time, why it seemed so important. In other words, what’s it all about, Alfie?
*
I should close this little sermonette with a word of warning – starting with the questions and thematic concerns is a recipe for bad fiction. Good fiction always begins with story and progresses to theme; it almost never begins with theme and progresses to story. The only possible exceptions to this rule that I can think of are allegories like George Orwell’s Animal Farm (and I have a sneaking suspicion that with Animal Farm the story idea may indeed have come first; if I see Orwell in the afterlife, I mean to ask him). But once your basic story is on paper, you need to think about what it means and enrich your following drafts with your conclusions. To do less is to rob your work (and eventually your readers) of the vision that makes each tale you write uniquely your own.
*
Writing fiction, especially a long work of fiction, can be a difficult, lonely job; it’s like crossing the Atlantic Ocean in a bathtub.
*
It is, after all, the dab of grit that seeps into an oyster’s shell that makes the pearl, not pearl-making seminars with other oysters.
*
The scariest moment is always just before you start. After that, things can only get better.
Teised kirjutavad: