teisipäev, 21. jaanuar 2014

Pudinaid 5

Koondpostitus eesti autoritest

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja"
Melchiori sarja neljas raamat, seekord üsna karm. Põhiline tegevus toimub, nagu pealkirja järgi arvata võibki, Brigitta kloostris, kus tegutseb kägistaja. Isand Melchioril tuleb mõrvari leidmiseks sukelduda üsna kaugesse ajalukku, lisaks sellele tegeleda ka omaenese perekonnaga, kus asjalood kurvapoole pöörduvad. Panin tähele, et seda teost kiidetakse Hargla Melchiori-sarja raamatutest kõige paremaks. Ei oska nõustuda või vastu vaielda, mulle on nad kõik meeldinud.

Indrek Hargla "Süvahavva. Esimene suvi"
Mulle meeldis! Ma saan muidugi aru, et see pole üldsegi mingi adekvaatne arvamus. Aga ... mulle meeldis! Seriaali ma näinud ei ole, seega lugesin täiesti puhtalt lehelt. Olen muidugi Harglalt lugenud nii Frenchi ja Koulu lugusid kui ka apteeker Melchiori omi, seega ehk mitte nii puhtalt lehelt. Selline Eesti oma etnoõudus - peeglitagused maailmad, salaühingud, ammu unustatud armulood, surnute vaimud - ja selle keskel täiesti tavaline eesti pere, kes kõigega kuidagi toime peab tulema. Üsnagi loogiline oma ülesehituselt ja põnev ka. Ei saanud kuidagi käesti panna. Ootame kannatamatult järge.

Hille Karm "Taevas ja maa"
Hille Karm kirjutab oma elust 50-60ndate Eestis kirikuõpetaja tütrena. Südamlik tagasivaade oma vanematele ja nende loodule. Selles ajas ei olnud kirikuõpetajana lihtne elada. Kirik ei sobi sellesse riiki. Ja kuna meie pere on isa kaudu kirikuga seotud, ei sobi ka meie sellesse riiki (lk 109). Kuid lapsepõlv on kõigest hoolimata ikkagi ilus aeg, eriti 50 aastat hiljem tagasi vaadates.

Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm"
Milline ood kaduvale maailmale, mis ongi vist juba praeguseks suuresti kadunud (teos ilmus 2012). Noore mehe vahel gerontofiilseks tõmbuvad kirjeldused vanadest naistest, siis kui nad noored olid ja siis kui nad vanad on ja natuke ka siis, kui nad vahepeal mehel olid. Aga samal ajal ka autori lapsepõlve kirjeldus selles Peipsi-äärses külas ja ümbritsevates metsades. Ja kaduva maailma kirjeldus - kõik need pööningud ja aiad ja kokkukukkuvad vanad majad, kus leidub nii palju põnevad ja unustatutki. Kõiksugu tööriistad ja muud riistad, mille nimed ei ütle praegu midagi ja mille otstarvet enam ei tea, pitsist ja siidist pesu vanades kopituse järgi lõhnavatest kummutisahtlites.

Tõnu Õnnepalu "Mandala"
Üks hõre ja mõtlik raamat. Kassid toovad väheke särtsu ja elu sisse. Mina vähemasti ei ole varem lugenud ühegi kassi mõttemõlgutusi. Päris värskendav on iseennast vahepeal kassi silmade läbi vaadata. Aga tegelikult ei ole kassid siin raamatus ainukesed, rohkem avab teos ühe maja ja ühe koha siseelu.

Justin Petrone "Misjonäripoos"
Mõnusad lood. Ilma pingutamata kirja pandud, lihtsalt kirjutamise lustist. Paljud "Misjonäripoosi" lugudest on varem naisteajakirjades ilmunud ja mõni pole ka ehk enam liiga ajakohane. Teemad on seinast seina, mõni jutt on igavavõitu, samas ongi niimoodi tekste igale maitsele ja ebahuvitavad teemad võib ju ometi vahele jätta. Paari jutu puhul sai ka südamest naerda, näiteks selles, kus Petrone kirjeldab eesti keele õppimise valu ja vaeva.

Krister Kivi "Üksteist"
Kohe ei tahagi selle raamatu kohta midagi öelda. Ei oska ka hästi. Tundus rohkem selline teismelise armuvalus noormehe soigumine olevat. Millal tuleb armastus? Ikka vist ei tule. Aga äkki siiski? Ootan veel siin arvuti taga natuke, ehk ta ikkagi kirjutab mulle veel. Nii üksi on olla. Kui ta ainult minust natukenegi hooliks.

Olavi Ruitlane ja Herkki Erich Merila „Eesti edulood“
Suure meediakära saatel ja Hooandja toel ilmunud luulekogu Ruitlase tekstide ja Merila fotodega. Teosel on isegi isiklik koduleht ja puha. Aga huvitaval kombel ei ole sellest raamatust keegi teine peale Kaur Kenderi midagi arvanud. Ma muidugi ei otsinud üleliia põhjalikult. Kellele Ruitlase luule meeldib, see kindlasti loeb. Või vaatab Merila pilte. Kogus oli terve hulk setokeelseid tekste, mis võõramaalasele raskusi valmistasid. Kindel, et sisu oli sama lahe kui eestikeelsetel, aga no lihtsalt ei saanud midagi aru.

Peeter Laurits "Sild sinna ja tagasi"
See on eelkõige kunstialbum, mis sisaldab tähtsamat osa Peeter Lauritsa Kütioru perioodi loomingust alates 1997. aastast. Raamatu esimeses osas on kaks Eero Epneri teksti. Esimene neist räägib Kütiorust, paigast, kus Laurits pikalt elas ja kunsti tegi. Teine aga on vestlus Peeter Lauritsaga, mis on korraga nii huvitav kui ka hariv. Kahes keeles, sobib ka kinkimiseks kunstihuvilisele välismaa sõbrale. Raamatu teine pool sisaldab Lauritsa pildikollektsioone Taeva atlas, Uputus, Psühhosoikum, Mullatoidu restoran ja Labürint.

Jüri Kuuskemaa "Hea töö headele inimestele"
Ilus teos keskaegse Tallinna käsitöömeistritest. Mis olid tsunftid ja kuidas neid majandati, millised olid reeglid ja seadused. Kaua pidi töötama sellina ja millise meistritöö tegema meistriks saamise jaoks. Kokku ülevaated 14 käsitöölise ametist, nende seas näiteks kiviraidur, tinavalaja, raamatuköitja, rätsep, lihunik ja mündrik. Huvitav ja toredad pildid pealekauba.

Mari Saat "Lasnamäe lunastaja"
Kuidas tulevad toime need eesti keelt mittekõnelevad eestimaalased, kes elavad kusagil Lasnamäel ja valivad Savisaart? Mis võib juhtuda, kui keskealine venelannast üksikema kaotab töö, aga korteri eest on vaja maksta ja tütre breketid maksavad tuhandeid? Mari Saat pani ühe võimaliku loo kirja.

Armin Kõomägi "Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof"
Ei ole midagi öelda, Kõomäe novellid on täitsa korralik tükk lugemist. Võib lugeda ka edaspidi.
Ma olen leidnud ääretult põnevaid isiksusi, kellega koos tunnen end hästi. Näiteks Arved. Arved istub alati minu vasakul käel. Ta mõõdab ja kaalub igal hommikul üle oma naise, kaks puberteediealist last ja iseenda. Tal on koostatud kaheksateistkümne aasta pikkune perekonna statistiliste andmete kogum, mille abil arvutab ta välja pereliikmete kehamõõtmete dünaamilised projektsioonid tulevikuks. Kolme aastaste alamperioodide kaupa. Arvestades samas ka maailmaturu trende, elukallidusindekseid ja keskpanga konjunktuuri prognoose on ta koostanud perekonna eelarve matemaatilise mudeli, mille abil on ta võimeline välja arvutama, kui palju kulub raha riiete ja toidu peale aastal 2014 näiteks. Tõenäosusega 98,5 protsenti. Me kõik peame Arvedist väga lugu. (Anonüümsed logistikud)

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Pudinaid 4

Koondpostitus, ikka parem kui üldse mitte midagi.

Mika Waltari "Sinuhe, egiptlane"
Mika Waltari „Sinuhe“ on süüdi. Sest keegi peab ju ometi süüdi olema, kindlasti mitte ma ise. Selles, et ma pool aastat ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Alustasin Sinuhet juba tunamullu, vahepeal ta lihtsalt seisis üle poole aasta, enne kui taas julgesin kätte võtta. Siis läks juba ruttu. Sest tegemist on ometigi huvitava raamatuga, täis ajalugu, müüte ja filosoofiat, seiklusi ja armastust. 740 leheküljel antud võimalus viibida kaugel nii ajas kui ruumis ja saada osa vaaraode-aegse Egiptuse ja selle lähiümbruse elust, viibida nii kõige kõrgemate võimukandjate kui ka alamast alama majas. Kannatada ja armastada koos arst Sinuhega. Mida veel ühelt raamatult oodata?

Mario Vargas Llosa "Kutsikad"
Ostsin selle raamatu suvel, et vabaõhufestivalil ootamise aega sisustada, hea õhuke, aga häbematult kalli hinnaga - 2 eurot, mis minu arvates on sellise minuvanuse õhukese raamatu kohta palju. Seda enam, et olen kindel, et raamatumüüja sai selle kellegi pööningult tasuta. Olen Llosat varem veidi lugenud ("Kapten ja külastajannad" olid suurepärane ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule" ka täitsa ok). "Kutsikad" aga ei jätnud mingit mälestust. Raamatus on novell "Pühapäev" ja pikem jutustus "Kutsikad", mis räägivad noorte elust 60-ndate Peruus. Mulle tundub, et "Kutsikad" on Llosa loomingus väljapaistval kohal ja räägib olulistest teemadest, aga 2013 aasta Eestis ei tõmmanud eriti kaasa.

Richard Bach "Maria hüpnotiseerimine"
Lendamisest ja hüpnoosist. Keda need teemad huvitavad, siis lugegu. Selline mehelik raamat, st meheliku vaatepunkti läbi antud, aga üsnagi poeetiliselt kirja pandud. Pigem autori filosoofilne käsitlus armastusest, vabadusest ja religioonist kui klassikaline romaan.

Jean-Philippe Toussaint "Armastajad"
Mees ja naine sõidavad Jaapanisse, kuigi mõlemad teavad, et nende suhe on lõppemas. Teose lõpuks saabki nende suhe otsa, aga see ei ole mingi üllatus, sest on juba algusest peale selge, et nii läheb. "Armastajad" on pigem seisundi- ja kirjelduste raamat, esmatähtis ei ole see, mida tehakse, pigem kuidas tehakse - tunne, meeleolu ja hetke tabamine. Niisiis seikluste otsijale ei soovita, aga ehk sellele, kes parasjagu samasuguses meeleolus ja tundemaailmas ringi liigub.

Tove Jansson "Reis kerge pagasiga"
Kui Tove Janssoni "Suveraamat" oli suurepärane teos, siis need novellid jätsid suhteliselt külmaks. Ilusasti kirja pandud, aga ei läinud eriti korda. Lehitsesin nüüd raamatut veel ja leidsin, et igatepidi toredad jutud on tegelikult. Tundub, et seda ei tohi lihtsalt kohe pärast "Suveraamatut" lugeda.

Robert van Gulik "Punane paviljon"
Kui tahad lugeda klassikalist krimijuttu, on van Gulik väga hea valik. "Punases paviljonis" lahendab kohtunik Di nagu alati kolme juhtumit, lõpp on natuke õõvastav ja ootamatu, aga moraal on lõpuks ikka selles, et armastus on kõigest ja kõigist üle. Selle nimel tapetakse ja valetatakse ja armastuse tõttu võib isegi pool elu valenime all metsaonnis elada.

James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani"
Huvitaval kombel teadmine, mismoodi üks neetult hea dramaatiline romaan on kokku pandud, milliseid reegleid järgitud ja mida silmas peetud, ei kahandagi sellesama romaani lugemise elamust. Seega võivad Frey teost lugeda ka need, kes ei kavatse ise romaani kirjutada. Sest tegemist on dramaatilise romaani loomise käsiraamatuga. Raamat on küll kirjutatud selles "thumbs up" ameerikalikus stiilis, kus on kõvasti killuviskamist, aga see tähendab ka seda, et igav ei hakka.

Claude Duneton "Punaste metsade taga"
Claude Duneton on prantslane, kelle isa oli veendunud, et Nõukogude Liit on tõeline heaoluühiskond ja et kõik, mida sellest negatiivselt kirjutati, oli kommunismivastaste propaganda. Ma olen alati imestanud, kui kuulen, kuidas haritud ja tõsimeelsed eurooplased siiani kommunismi ülistavad. Praeguseks peaks ju olema teada, mida NLis tehti? Aga Dunetoni raamatust saab hästi aru, miks see nii on. Ja kurb hakkab. See raamat peaks olema kohustuslik igale kommunismi- või sotsialismiihaldajale, kes siiamaani pole aru saanud, mida Nõukogude Liit ja selle režiim tegelikult tähendasid. Duneton viibis 1990te algul Peterburis ja elas Tamara juures, kes räägib talle oma lapsepõlvest, mis ei olegi nii erinev Dunetoni enda vaesest ja väljapääsmatuna tundunud kodust Prantsusmaa provintsis. Aga siiani oli usutud, et NLis said kõik, mida neil vaja oli.

pühapäev, 19. jaanuar 2014

Piret Bristol „Maailm, mis on hea“
Daniel Vaarik "Praktikaaruanne"

Piret Bristoli „Maailm, mis on hea“ räägib tudengite elust pöördelistel 1989-1990 aastatel Tartus. Minajutustaja (kes ei ole Piret Bristol, aga võib-olla et on ka) põgeneb pärast keskkooli lõpetamist kodunt ema juurest ja peab kuidagimoodi ülikoolilinnas ise hakkama saama. Ta satub Narva maantee ühiselamusse füüsikute seltskonda ja jääb sinna pidama. Kuhugi mujale minna ei olnudki. Suurem osa tegevusest sealsamas ühiselamus toimubki. Enamikul tegelastel on hüüdnimed, aga mõnel mitte ja mõnel on lausa mõlemad, nii hüüd- kui ka pärisnimi. Tundub, et tegelastel on olemas konkreetsed prototüübid, mina tundsin igatahes ühe ära (keda küll mainiti vaid ühe lausega). (Seesama tegelane kiitis seda raamatut kunagi väga. Eks see oli ka üks põhjus, miks ma raamatu üldse ette võtsin.) Peategelane on enamik aega lihtsalt Filoloog, nii juhtub kui oled ainus filoloog füüsikute kambas.

Üks väga kummaline raamat. Oleks nagu kirja pandud ühe hingetõmbega ja stiil näeb välja nagu koolilapse aruanne pioneerilaagrist oma vanematele.
Läksin 644, mõistes, et rahulikust unest ei tule nagunii midagi välja; ülejäänud mees meie toas õppis. Jooga magas häirimatult, makk mängis ja mina hakkasin tööle. Sain referaadi kella kolmeks öösel peaaegu valmis, siis laekus purjus Vladimir, kes tänu sellele oli ka üsna jutukas. Kui makk üle kuumenes, lülitas Vladimir selle välja ja me läksime magama. Vladimirile kuulus ülemine parempoolne nari, kaks alumist voodit olid vabad. Heitsin ühte neist.
Terve raamat samas kirjeldavas laadis. Tegin seda, tema tegi toda ja siis tehti midagi kolmandat. Aga tartlastele on siin kõvasti äratundmisrõõmu. Saab võrrelda oma mälestusi samast ajast autori omadega. Näiteks järgmised lõigud:
Kivi poes olid tõesti õllekastid virnas. Kitsuke poeruum mahutas umbes viis inimest, aga sattusime Slavorzkyga poodi nii õnnelikult, et olime ainsad ostjad. Ta võttis  neli "Gladiaatori" õlut (1.20), kuus "Žiguli Eripruuli" (90 kopikat pudel) ja 300 grammi "Teekonna" kommi.
*
Keda Raekoja platsil polnud, oli Karli kindlustusagendist vend. Ostsin paki "Djubekki" ning ajalehe "Reede" Klausi nädalaveeruga, mida ma ei jõudnudki läbi lugeda; tegime Kaarsilla juures paar "Pinguini" jäätist, käisime kunstinäitusel, jalutasime Kastani tänavale ja vaatasime "Eglesse" toodud kaupu, helistasime Karlile koju ja kuulsime, et vend on Tartus. Tegime veel ühed jäätised ja ostsime "Ekspressi". Kell kaks saimegi venna kätte Raekoja platsilt, kus asus ta kindlustusfirma kontor. 
Kokkuvõtteks - ma ikkagi lugesin ta läbi. Mõlemad osad. Ju siis ikka oli midagi sellist, mis lugema pani.

Siia otsa lugesin Daniel Vaariku „Praktikaaruannet“, mille põhitegevus toimub samal ajal ja samas kohas. Või siis peaaegu. Vaariku kirjutatu liigub pisut laiemalt kui ainult Tartus ja ülikoolis. Tema keskendub ajakirjandusele, mismoodi seda tol ajal õpiti ja õpetati ja kuidas me oleme jõudnud sinna kus me praegu oleme. Stiil on täiesti teistsugune, harjumuspärasem. Ka siin on minajutustaja, seekord Vaarik isiklikult. Selle teose peamine võlu oli huumor. Vaarik naerab nii omaenda toonase mina kui ka paljude teiste üle.

Üsna naljakas aeg oli see üheksakümnendate algus. Kaks vaatepunkti samast ajast, ühest küljest täiesti erinevad, teisalt aga sarnased. Vaarik kirjeldab ehk põhjalikumalt tolle aja kummalisusi, mis toona täiesti normaalsed tundusid.
1993. aastal avati Magasini tänaval vangla aia taga "Topless autopesula". Kolleegid Hommikulehest laenasid sportliku Mercedese ning sõitsid joonelt Magasini tänavale, kus nool näitas vangla kõrval asuvasse plekist angaari.Angaar oli kütteta, ning kui välja ilmus alasti vene tüdruk, oli ta külmast täiesti sinine nagu kana."Ütlesime talle, et ära enam pese," ütles kolleeg.Äpardustest hoolimata oli pornograafiline ajakiri lugemislaual veel üks märk, et olid uue aja inimene, majade rõdud täitusid satelliittelevisiooni taldrikutega ning linnadesse tekkisid väikesed higised kinod, kus näidati piraat-VHS-ilt grupiseksi. Striptiisibaar Lasso avamisele oli kutsutud kogu Eesti ajakirjanduseliit ning absoluutselt kõik läksid ka kohale.
Teised kirjutavad:

laupäev, 18. jaanuar 2014

Bill Bryson "Ringkäik kodumajas"

Pisiajaloohuvilised - lugege. Bill Brysoni "Ringkäik kodumajas" on väikeste asjade ajalugu. Ei räägita kuningatest, suurtest sõdadest ja vallutustest, räägitakse köögist ja söögist ja teenijatest, elektri avastamisest ja selle massidesse viimise uperpallidest, rinnahoidja leiutamisest, puuvillast, haigustest ja kanalisatsioonist, toidu säilitamisest, majade projekteerimisest ja ehitamisest eri ajajärkudel - kõigest sellest, mis seostub inimeste eraelu ja kodudega. Rõhk on eelkõige viimasel paarisajal aastal ja anglo-ameerika kultuuriruumil, väikeste põigetega mujale.

Bryson on tuntud ladusa ja humoorika jutustajana. Selge, et 421 leheküljele ei mahu kogu eraelu ajalugu ja palju põnevat jäi kindlasti välja, mille kohta oleks tahtnud lugeda, mida Bryson oma mõnusal muhedal moel arvab.
Tollane maailm oli kahtlemata kummaline. Teenijarahvas oli klass inimesi, kelle olemasolu oli pühendatud vaid sellele, et teine rahvaklass leiaks kõike soovitut käeulatuses, ja parajasti sel hetkel, kui neil tuleb pähe seda soovida. Selline tähelepanu rikkus neid kujutletamatult. Marlborough' kümnes hertsog külastas 1920ndail oma tütart, kes elas teenijate kaasavõtmiseks liiga väikses majas. Hommikul väljus ta vannitoast abitus hämmingus, sest tema hambaharjale ei ilmunud pastat. Tuli välja, et tavaliselt paneb toapoiss alati tema hambaharjale pastat  ja hertsogil polnud aimugi, et hambaharjadele ei ilmu pasta iseenesest. (lk 92) 
Igaüks astub ühel või teisel ajal trepile. On rehkendatud, et trepil komistatakse 222 trepi kasutamise juhul, väiksem vigastus tabab igal 63 000 juhul, raske õnnetus ühel juhul 734 000st, haiglaravi vajatakse kord 3 616 667 juhust. 84 protsenti neist, kes on hukkunud trepilt kukkudes, on kuuekümne viiesed või vanemad. (lk 280)
Proua Loudon oli abikaasast veelgi edukam oma ainsa raamatuga "Practical Instructions in Gardening for Ladies" ("Praktiline aiandusõpetus daamidele"). Raamat ilmus 1841. aastal, rabavalt õigeaegselt. See raamat julgustas kõrgklassi naisi esmakordselt käsi mullaseks tegema, koguni kergelt higistama. Teos oli uudne lausa erootilisuseni. Raamat kinnitas uljalt, et naised saavad aiandusega hakkama ka meeste järelvalveta, kui nad täidavad mõningaid lihtsaid ettevaatusabinõusid:  töötavad järjepanu, kuid mitte liiga energiliselt; kasutavad üksnes kergeid tööriistu; ei seisa niiskel mullal, mis võib saata ebaterveid aurusid seeliku alla. Raamat näis eeldavat, et lugeja pole kunagi viibinud välisõhus ega ole puutunud aiatööriistu. Toome näiteks proua Loudoni selgituse labida kohta: 
Kaevamisoperatsioon, nagu aednik seda sooritab, seisneb labida raudosa (mis toimib nagu kiil) surumises jalaga risti maapinnaga. Siis kasutatakse pikka vart nagu kangi, et tõsta lahti aetud mulda ja seda ümber pöörata. (lk 245)
Tõlkinud Henn Käämbre

Teised kirjutavad:
Nädala autor
Kiiksu lugemisarhiiv
loterii
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus
Postimees
Lugemiselamused
Sirp
Eesti Ekspress
Õhtulehe raamatublogi

reede, 17. jaanuar 2014

Bill Bryson "Ei siin ega seal"

Bill Bryson on ladusa jutuga kirjanik, raamatus "Ei siin ega seal" reisib ta ringi Euroopas, mis ameeriklasele mitte alati oma naeratavat palet ei näita. Raamat on kirjutatud paarkümmend aastat tagasi, mistõttu nii mõnigi asi on praeguseks vananenud. Vanade Euroopa riikide koha pealt ehk mitte nii palju, aga peatükk Sofiast väga selgelt praegu enam ajakohane ei ole. Tuletage meelde aastat 1990 - mitmetunnised toidupoe järjekorrad, tühjad letid, valuutabaarid, rahapuudus, hall linnapilt. Sama oli ka Bulgaarias ja see jättis Brysonile üsna lohutu mulje. Eriti kuna tal oli võrdlusvõimalus aastaga 1973, mil kõik oli veel kaunis. Nii et päris reisijuhina Brysoni teost enam võtta ei saa, kuid huvitava ja lõbusa lugemisena siiski. See on muidugi vähe öeldud - lausa naermaajava lugemisena.

Brysonile tunduvad paljud asjad, millega meie siin harjunud oleme, kummalised. Aga kõige jaburam tundus talle Rootsi seadus, et autodel peavad põlema lähituled ka päevasel ajal. See oli tema arvates seadus, mis on nii mõttetu, et sibab sürreaalsuse piiril, ja edestas näiteks Norra seadust, mis keelab pagaril laupäeval ja pühapäeval saia küpsetada.
Õhtul läksin restorani otsima. See oli Saksamaal sageli probleem. Esiteks oli tõenäoline, et selles on kolm nahkpükstes meest, kes mängivad polkat, seega tuleb ettevaatlikult läbi vaateakende vaadata ja hoolikalt omanikku küsitleda veendumaks, et Willi ja Bavaaria Poisid ei hüppa ühtäkki kell pool üheksa väikesele lavale, sest pole midagi hullemat sellest, kui valmistuda oma õhtusööki sisse kühveldama ja leida end keset punapõskseid sakslasi, kes vehivad õllekappadega ning laulavad täiest kõrist "Horst Wessel Liedi". Sõja lõpus oleks tulnud relvarahulepingusse kirja panna ka see, et sakslased peavad koos relvadega akordionid maha panema. (lk 76)
Tõlkinud Virgo Siil

Teised kirjutavad:
Gomaailm
Kiiksu lugemisarhiiv
loterii

neljapäev, 16. jaanuar 2014

Lewis Carroll "Snargijaht"

Kummalisevõitu seltskond võtab ette laevasõidu kaugele maale, et kätte saada Snark. Ja jumala eest mitte kohtuda Kõmakaga. Lewis Carrolli absurdiballaad ehk nonsensspoeem ehk sürreaaleepos "Snargijaht" on väärt süvenemist. Teisalt võiks seda lugeda ka lihtsalt kui lahedat absurdipoeemi, nautida autori mõtteuperpalle, sõnade rittaseadmise oskust ja toredaid tegelasi koos nende eripäraste nimedega nii originaalis kui ka tõlkes.

Et raamat on kakskeelne - kõrvuti eesti- ja ingliskeelne tekst - suurendas lugemiselamust veelgi. See sai nii-öelda kahekordne, huvitav oli vaadata, kuidas tõlkija Mati Soomre selle või teise sõna on lahendanud ja samas ka näha, milline oli Carrolli oma tekst. Raamatul on põhjalikud kommentaarid ja tore järelsõna, mis haakub üsna hästi poeemi stiiliga. Kuigi Carroll on ise öelnud, et ta ei tea, kes või mis on Snark, siis on sellega ometigi tegelenud terve plejaad uurijaid ja vaieldakse siiamaani.

See teos on klassika - kvaliteetses köites ja imekauni kujundusega ning hetkel täiesti olematu hinnaga saadaval. Kiirustage poodi, enne kui päris otsa saab!
Nad otsisid, abinõuks kahvlid ja hool,
sõrmkübarad, lootus, paar nõksu:
läks ähvardustööks raudteeosakust pool,
nii seepi kui muiet sai lõksu.
Siis Köösneril sugenes eraprogramm,
mis teistele tekitaks norgu:
eesmärgiks sai inimsoo esmane samm
maailmatu süngesse orgu.
Ka Koprale silma jäi seesama kant,
ta sinna läks tulisi jalu.
Ei näidanud välja too intrigant,
et teine teeks talle peavalu.
Neil mõlemal mõte jäi pidama Snarki
ja suurvõiduks küps oli vaim,
ent näo tegi kumbki, kui jalutaks parki,
kust kindlasti ära on kaim.
lk 95
Tõlkinud Mati Soomre

Teised kirjutavad:
Tiiu Laks, EPL
Peeter Helme, Eesti Ekspress

teisipäev, 14. jaanuar 2014

Stephen King "On Writing"

Stephen Kingi "On Writing" on tema fännidele ilmselt kohustuslik. Ühelt poolt elulugu, kus ta avab oma tausta ja seda, kuidas temast sai selline kirjanik, nagu ta on. Samuti kirjutab King autoavariist, mis tema elu muutis. Aga teisalt on see ka õpik ja abimees kõigile neile, kes tahavad ise kirjutada. Üsnagi praktiliste näidetega.

Minu probleem oli muidugi see, et pole ühtegi Kingi raamatut lugenud, isegi ühtegi filmi pole läinud. "Carrie't" muidugi tean, olen isegi kakskümmend aastat tagasi filmi avastseeni näinud (millegipärast ei tulnud telekal see hetk häält ja sellepärast ongi see tummstseen mulle meelde jäänud, üsna kriipi oli). "Carrie'st" kirjutab King päris pikalt. Ta kirjeldab põhjalikult kahte tüdrukut oma kooliajast, kes aitasid tal peategelast kujundada ning kirjutamise ja esmateose avaldamise protsessist ka. Aga isegi see, et ma Kingi lugenud pole, ei takistanud seda raamatut huviga lugemast. Neile, kes ise ka kirjutada tahavad, on igatahes hariv lugemine.

Kuna Kindle'i raamatust on tõeline mõnu lõike ära märkida ja neid siis kopeerida ja kleepida, olgu siin natuke pikemalt Kingi "timeless advice'i".
I was ashamed. I have spent a good many years since – too many, I think – being ashamed about what I write. I think I was forty before I realized that almost every writer of fiction and poetry who has ever published a line has been accused by someone of wasting his or her God-given talent. If you write (or paint or dance or sculpt or sing, I suppose), someone will try to make you feel lousy about it, that’s all. I’m not editorializing, just trying to give you the facts as I see them.
*
But in my heart I stayed ashamed. I kept hearing Miss Hisler asking why I wanted to waste my talent, why I wanted to waste my time, why I wanted to write junk.
*
The most important is that the writer’s original perception of a character or characters may be as erroneous as the reader’s. Running a close second was the realization that stopping a piece of work just because it’s hard, either emotionally or imaginatively, is a bad idea. Sometimes you have to go on when you don’t feel like it, and sometimes you’re doing good work when it feels like all you’re managing is to shovel shit from a sitting position.
*
I also employed the world-famous Hemingway Defense. Although never clearly articulated (it would not be manly to do so), the Hemingway Defense goes something like this: as a writer, I am a very sensitive fellow, but I am also a man, and real men don’t give in to their sensitivities. Only sissy-men do that. Therefore I drink. How else can I face the existential horror of it all and continue to work? Besides, come on, I can handle it. A real man always can.
*
Life isn’t a support-system for art. It’s the other way around.
*
Remember that the basic rule of vocabulary is use the first word that comes to your mind, if it is appropriate and colorful. If you hesitate and cogitate, you will come up with another word – of course you will, there’s always another word – but it probably won’t be as good as your first one, or as close to what you really mean.
*
The object of fiction isn’t grammatical correctness but to make the reader welcome and then tell a story . . . to make him/her forget, whenever possible, that he/she is reading a story at all. The single-sentence paragraph more closely resembles talk than writing, and that’s good. Writing is seduction. Good talk is part of seduction. If not so, why do so many couples who start the evening at dinner wind up in bed?
*
If you want to be a writer, you must do two things above all others: read a lot and write a lot. There’s no way around these two things that I’m aware of, no shortcut.
*
John Creasey, a British mystery novelist, wrote five hundred (yes, you read it correctly) novels under ten different names. I’ve written thirty-five or so – some of Trollopian length – and am considered prolific, but I look positively blocked next to Creasey.
*
Book-buyers aren’t attracted, by and large, by the literary merits of a novel; book-buyers want a good story to take with them on the airplane, something that will first fascinate them, then pull them in and keep them turning the pages.
*
The same things are true of theme. Writing and literature classes can be annoyingly preoccupied by (and pretentious about) theme, approaching it as the most sacred of sacred cows, but (don’t be shocked) it’s really no big deal. If you write a novel, spend weeks and then months catching it word by word, you owe it both to the book and to yourself to lean back (or take a long walk) when you’ve finished and ask yourself why you bothered – why you spent all that time, why it seemed so important. In other words, what’s it all about, Alfie?
*
I should close this little sermonette with a word of warning – starting with the questions and thematic concerns is a recipe for bad fiction. Good fiction always begins with story and progresses to theme; it almost never begins with theme and progresses to story. The only possible exceptions to this rule that I can think of are allegories like George Orwell’s Animal Farm (and I have a sneaking suspicion that with Animal Farm the story idea may indeed have come first; if I see Orwell in the afterlife, I mean to ask him). But once your basic story is on paper, you need to think about what it means and enrich your following drafts with your conclusions. To do less is to rob your work (and eventually your readers) of the vision that makes each tale you write uniquely your own.
*
Writing fiction, especially a long work of fiction, can be a difficult, lonely job; it’s like crossing the Atlantic Ocean in a bathtub.
*
It is, after all, the dab of grit that seeps into an oyster’s shell that makes the pearl, not pearl-making seminars with other oysters.
*
The scariest moment is always just before you start. After that, things can only get better.
Teised kirjutavad:

esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Aimar Ventsel "Minu Jakuutia"

Siis panin seljakoti kokku, toppisin külmunud kala sinna sisse ja sõitsin bussiga lennujaama. 
Selline eksootiline paik nagu Jakuutia, kuhu mina ilmselt kunagi ei satu. Või igatahes praegu ei ole plaanis. Oleks tahtnud rohkem lugeda põlisrahva elust, aga Aimar Ventsel liigub pigem linnas ja selle diskosaalides ja ööklubides. See on autori õigus kirjutada just sellest, mis talle omale huvitavam tundub. Teisalt ei ole ilmselt siiani eriti palju Jakutski noortest ja ööelust kirjutatud. Küll on aga kirjutatud põhjarahvaste elust. Seega ei saa autorile pahaks panna, et ta kõigi lugejate ootustele vastu ei tule. Seda enam, et see, mis kirjas, on huvitav ja hooga kirja pandud. Ei mingeid armunud noore enesotsingud võõral maal, hoopis noore mehe seiklused Siberi ööklubides, õppetunnid põhjapõdrakasvatajate juures tundras, aga ka pilguheit Jakuutia akadeemikute maailma (autor on lõppeks ju etnoloogiadoktor).

Kui külm on külm, kui elad linnas, kus talvel on -48 kraadi "soe" ilm ja kuidas sellega toime tulla. Millised on Jakuutias elava sajakonna eri rahvuse omavahelised suhted. Mis üldse on Siber?
Mis on Siber tavainimese jaoks peale külma, põhjapõtrade ja jääkarude? Ega te eriti mööda ei pane, kui pakute välja märksõnad "tööstusmaastik", "vangilaager", "viletsus", "nõukogude arhitektuur". Igatahes mitte midagi helget, ilusat ja puhkepäevast, mis tuleb inimesel mõttesse kohe, kui küsida assotsiatsioone näiteks Kuuba või Brasiiliaga. Pigem on Siber dekoratsioon järjekordsele "Doktor Živago" ekraniseeringule - karm ja inimtühi põlismets, milles uitavad ringi kaamete umbusklike liikumatute nägudega kohalikud, kelle käitumine on ebaadekvaatne ja ettearvamatu.See on natukene nii, et kus suitsu, seal tuld. Enamik Siberi linnu ning külasid ongi väga kaugel eestlase ettekujutusest romantilisest ning turvalisest kuurordist. Võib ka väita, er Siber on kohati hullem, kui meie arusaam Siberist kunagi üldse olla saab. 
Ja teisal lükkab Ventsel ümber meie tavaarusaama viinajoomisest Venemaal.
Kultuurne viinajoomine tähendab alati külma viina, ontlikku keskkonda ja sakuskat. Vaid asotsiaalid ja välismaalased joovad sooja viina ilma peale haukamata. Vastupidiselt levinud stereotüüpidele joovad normaalsed inimesed Venemaal viina tasakaalukalt ja alati kaetud laua taga, isegi kui laual on vaid paar hapukurki ning singilõiku. 
Petrone Prindi kogutud lingid

reede, 10. jaanuar 2014

Indrek Koff "Eestluse elujõust"

Selline see eestlane ongi:

*
enne ma usun ufosid aga seda jumalavärki ma küll ei usu
*
ma võtsin kaks tükki nii odavalt sai
*
mina ei saagi pükse osta perse ei mahu sisse ära
*
ole vaene aga ole aus
*
kuradi kahtlane tegelane advokaat või mis ta on
*
värsked kased toodi tuppa issand missugune lõhn missugune lõhn
*
tunned ma panin uue lõhnakuuse sisse just
*
ühe mõtte tahaks veel siia juurde lisada
*
oota mul saab aku tühjaks kohe
*
hakkame juba küpsetama mul on kõht jumala tühi
*

Teised kirjutavad:
Jerofejev
loterii
Kaarel Kressa, EPL
nõudmiseni
Istu mu pingile, kiika mu aknasse
niijanaa
MMX
Klassikaraadio Uus raamat
Intervjuu autoriga Sirbis

neljapäev, 9. jaanuar 2014

Neil Gaiman "A Calendar of Tales"

A Calendar of Tales on üks tõeliselt interaktiivne projekt, kus lugejate ja autori vahel käis pidev kommunikatsioon. See käis nii, et Neil Gaiman küsis Twitteris küsimuse iga kalendrikuu kohta ja valis siis fännide vastuste hulgast ühe, mille ta loo kirjutamiseks aluseks võttis. Kokku on kaksteist lugu - üks iga kuu kohta. Valmis tekstide põhjal joonistasid lugejad omakorda illustratsioonid. Seejärel luges Gaiman lood ise linti ja palus kuulajatel nende põhjal midagi kas filmida või animeerida. Hulga piltide ja videote hulgast valiti välja kõige sobilikumad. Kõik see kokku on interaktiivne veebiteos, kus segunevad paljude inimeste fantaasiad. Ma ei saa isegi öelda raamat, sest raamat on minu jaoks ikkagi pigem tekstikogumik, mitte selline klikitav/kuulatav/vaadatav veebileht.

Kalendrijutud on üsna erinevad, ühendavaks jooneks muidugi Gaimani vohav fantaasia. Esindatud on kõiksugused žanrid. Soovitan kuulata, jutud on lühikesed ja Gaiman loeb suurepäraselt. Väga selge diktsiooniga ja kõik rõhud on õigel kohal. Minu lemmik oli Oktoobri lugu. See oli lihtsalt nii soe ja ilus.

@neilhimself asked: “What mythical creature would you like to meet in October? (and why?)”
@elainelowe replied: “A djinn. Not to make a wish. But for the very best advice on how to be happy w/ what you already have.”

Blackberry algatusel tehtud projekti kohta näeb pikemalt siit.
Raamatut saab lugeda/kuulata/vaadata/alla laadida siit.

kolmapäev, 8. jaanuar 2014

Neil Gaiman "The Ocean at the End of the Lane"

Pikisilmi oodatud uus täiskasvanutele mõeldud romaan Neil Gaimanilt. "The Ocean at the End of the Lane" on küll pigem lühiromaan, alla 200 lehekülje, mis neile, kes armusid Gaimanisse "Ameerika jumalaid" lugedes, on selgelt liiga vähe. Lühidusest tuleneb ka see, et erinevalt "Ameerika jumalatest" või "Anansi Boys'ist" on tegu üsna sirgjoonelise, ühe selge tegevusliiniga teosega. Ei mingeid kümneid eri tegelasi oma eripäraste eludega või paljusid põnevaid tegevuspaiku.

Gaiman on rääkinud, et see on tema kõige isiklikum teos ja põhineb lapsepõlves läbielatul. Tegevus on antud läbi seitsmeaastase poisi silmade.

Lugedes valdas mind teatav pettumus - see tundus täieliku lasteraamatuna. Samas, lastele lugemiseks ei ole "The Ocean at the End of the Lane" kindlasti sobiv, mitte enne teismeiga. Aga see vist ongi hea kirjanduse tundemärk, et esmapilgul selged ja lihtsad asjad tegelikult seda ei ole. Gaiman oskab edasi anda, kuidas täiskasvanute maailm paistab ühele seitsmeaastasele lapsele. Ja see maailm on õõvastav. Täiskasvanud on suured ja tugevad, neil on alati õigus ja nende käes on alati jõud. Gaiman on meisterlik õhkkonnalooja, õudus ei torma lugejale toore jõuga peale, see tunne tekib tasapisi, siis muudkui suureneb, kuni oledki kirjaniku meelevallas.
I liked myths. They weren’t adult stories and they weren’t children’s stories. They were better than that. They just were.
*
We picked some pea pods, opened them and ate the peas inside. Peas baffled me. I could not understand why grown-ups would take things that tasted so good raw, and put them in tins, and make them revolting.
*
Adults should not weep, I knew. They did not have mothers who would comfort them.
*
I wished I could have seen who was talking. If you have something to fear, rather than something that could be anything, it is easier.
Ilmunud ka eesti keeles nime all "Ja tee lõpus on ookean."

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Katkend raamatust
Wikipedia
Veerand loetud lugudest
loterii
Rabarberibulvar
Raamaturiiulike
Tilda ja Tarakanid
Gaiman loeb raamatut: "Talks at Google"
(Tegelikult, ärge lugege seda Wikipedia artiklit. See laob ilma igasuguse stiilita ette raamatu narratiivi, jättes kõrvale kõik selle, mis teosest tegelikult teose teeb. Lugege ikka raamatut ennast, luban, et see läheb ruttu.)

teisipäev, 7. jaanuar 2014

Michael Pollan "Toidureeglid"

Ma olen natuke pettunud. Michael Pollan on ajakirjanik ja oma sõnade järgi uuris mitu aastat kõike seda, mida tervisliku toitumise kohta kirjutatud ja arvatud on. Selgus, et kogu virvarris arusaamisele jõuda ei olegi võimalik, sest niipalju kui on uurijaid, niipalju on eri arvamusi, mis omakorda tihtipeale vasturääkivad. Aga pärast pikalt teemasse süvenemist tekkis autoril ometi mingi tunne ja arusaam, mis on õige ja settisid välja reeglid, mis toimivad.

Kõik on väga lihtne:
Mida ma peaksin sööma? - Söö toitu.
Millist toitu ma peaksin sööma? - Enamjaolt taimi.
Kuidas ma peaksin sööma? - Mitte liiga palju.

Reegleid on kokku 64, millest esimene on: Söö toitu ja viimane: Mõnikord riku reegleid. Nende vahele mahub hulk mõistlikke nõuandeid. Näiteks:
  • Ära söö midagi, mida su vanavanaema toiduks ei tunnistaks.
  • Hoidu toiduainetest, mille koostisosi kolmanda klassi laps ei suuda välja öelda.
  • Söö ainult toitu, mis lõpuks roiskub.
  • Kui vähegi võimalik, ära mine supermarketisse.
  • Söö ainult inimeste küpsetatud toitu.
  • Kui toit jõudis sinuni läbi autoakna, siis see ei ole toit.
  • Söö loomi, kes on ise hästi söönud.
  • Ära unusta väikseid rasvarikkaid kalu.
  • Söö magusat, mida leidub looduses.
  • Õhtusöögi juurde käib klaas veini.
  • Maksa rohkem, söö vähem.
  • Kuula oma kõhtu.
  • Söö aeglaselt.
  • Ära tangi end samas kohas, kus tangid autot.
  • Ürita mitte süüa üksi. 
  • Tee ise süüa.
Raamat on kirja pandud lihtsalt ja arusaadavalt. Ei mingeid keerulisi termineid, samuti ei vaeva autor lugeja pead eri teooriatega. Miks ma siis pettunud olen? Liiga lihtne oli see kõik. Pollani järgi toitun ma praegu vägagi tervislikult. Arenguruumi muidugi on - valge jahu on võrdsustatud valge suhkruga, ehk vahet pole, kumba süüa, mõlemad pole midagi muud kui annus glükoosi. Samuti tuletab ta meelde, et jäätis on jäätis, isegi kui ta on valmistatud mahepiimast ja toorsuhkrust. Juba õige pisut oma harjumusi muutes võib tervises häid muutusi kaasa tuua.

See raamat on ehk omal kohal neile, kes toituvad peamiselt kiirtoidust ja karastusjookidest. Ainult et kas nemad selliseid raamatuid loevad?

Tõlkinud Andrus Maran

Teised kirjutavad:
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
Veel mõned reeglid

"Toidureeglite" otsa tasuks lugeda ka Brian Wansinki "Arutut söömist", kus autor hulga eksperimentide ja näidete varal selgitab, miks me sööme rohkem kui arvame ja nii, et me seda ise ei märkagi. Lõpus annab ta ka mõned praktilised soovitused selle kohta, kuidas süüa vähem.

"Arutu söömise" kohta võib rohkem lugeda siit: Avaldatud mõttedajakiri Naised ja Maitsed.ee.

Tõlkinud Kerli Hurt.

esmaspäev, 6. jaanuar 2014

J.R.R Tolkien "Kääbik"

Nagu ma ükskord siin kirjutasin, on J.R.R Tolkieni "Kääbik", mille sain kümneaastaselt sünnipäevaks ja mida sellest saadik olen nii korra aastas üle lugenud, üks minu lapsepõlve olulisemaid raamatuid. Vahepeal oligi jäänud kahetsustväärivalt pikk paus, selle aja sees lugesin küll mitu Tolkieni muud raamatut, nii vist jäigi Kääbik tagaplaanile.

Nüüd filmi teist osa vaadates tekkis aga vastupandamatu isu teos taas üle lugeda. Peter Jacksoni film oli ju iseenesest hea - vastas kõikidele praegusaegsetele filminormidele - kiire ja vihane, näpuotsaga nalja ja muidugi armastusliin, hulga hästi tehtud efektidega. Seda filmi tuleb vaadata kui Tolkieni maailma ainetel tehtud teost ja mitte kui raamatu ekraniseeringut. Mul läks see kinos vahepeal meelest ära ja järjekordse orkidega võitluse ajal oigasin mõttes. Kui oled filmi alguses ühe hea orkidega võitluse juba ära vaadanud, siis sama asja viiendat korda näha ei paku enam pinget. Aga selge on ka see, et fännina ei oleks ma saanud seda filmi kuidagi vahele ka jätta.

Minu "Kääbiku" raamat näeb välja oma vanuse ja kasutatavuse kohaselt - kaaned lahti, lehed rebenenud ja kõik kohad plekke täis. Mul on uuem eksemplar ka, aga loen ikka seda oma vana ja armast, kus on vanemate pühendus sees ja puha. Lapsena oli minu lemmikkoht suur Viie Väe lahing raamatu lõpus ja on seda siiani. Laused nagu:
Esimestena asusid võitlusse haldjad. Nad tunnevad mäekollide vastu kibedat vihkamist. Nende odad ja mõõgad läikisid hämaruses jäiste leekidena ja käsi, mis neid viibutasid, juhtis tappev raev. Niipea kui vaenuvägi tihedalt orus koos oli, külvasid nad selle üle nooltega, mis lennul välkusid nagu nõelav tuli. Noolterahe kannul sööstis tuhat odameest alla rünnakule. Nende sõjakisa pani kõrvad lukku. Kaljudele pritsis mäekollide musta verd.
või
Korda oli läinud ainult veidi pidurdada musta tõusulaine esimest rünnakut.
või
Veel kord said mäekollid orus lüüa; seal kuhjusid nende laibad mägedena, kuni kogu org nende surnukehadest jubedalt mustendas. Vargid pillutati laiali ja Thorin sööstis otse Bolgi ihukaitseväe kallale. Aga nende ridadest ta läbi murda ei suutnud.
olid mõjusad siis ja on seda ka praegu.

"Kääbiku" kirjutas Tolkien lasteraamatuks ja see oli esimene tema Keskmaa maailmast. Aga oli tore avastada, et juba seda kirjutades oli tal laiem maailm mõttes ja vihjeid haldjate päritolule, vanadele sõdadele ja suhetele on seal hulganisti.

Tõlkinud Lia Rajandi

Teised kirjutavad:
EPL
Keskmaa Ordu
Ulmekirjanduse baas
Kääbikupildid
Mr Costello
loterii
Raamatublogi
katrjuusha
Müriaad kultuuri(vaegust)
Lugeda on mõnus
Raamatuid
Raamatulaegas
Tolkien loeb Kääbikut

pühapäev, 5. jaanuar 2014

Andrus Kivirähk "Pagari piparkook"

Need lood kirjutas Andrus Kivirähk juba ligi 15 aastat tagasi. Enamik lugusid algab täiesti argistena - naine sõidab paariks päevaks ära ja mees jääb üksi koju või otsib ärimees metsa vahel suvilat, kus klassi kokkutulek peaks toimuma või rühib armunud poiss uusaastaööl jala oma unelmate tüdrukule külla. Aga niipea kui sulle hakkab tunduma, et niimoodi mõistlikult läheb kuni lõpuni välja, tuleb pööre. Ja siis järgmine pööre. Loed ja loed seda esmapilgul täiesti realistlikuna tunduvat juttu, kuni avastad, et jälle on sind tillist tõmmatud. Tegevusse sekkub jumal või kratt või selgub, et metsas elav mees käib öösiti taevas virmaliseks või osutub kohvikulauanaaber hoopis jäneseks. Igatahes, eriti sobiv aeg nende jutukeste lugemiseks on just jõuluajal, mulle tundub. Või siis jaaniööl. Siis, kui toimub asju ja kõik eriline paistab täiesti normaalne.
Mis edasi, küsid sa, uudishimulik lugeja? Millised võimalused meie ees avanevad? Sõidame saarele, leiame sealt Heldurile naise, uue elumõtte, võib-olla koguni ideaalse ühiskonna, kus filosoofid valitsevad ning valgetes toogades töölised töötavad? Armastust? Armastust polegi ju siin loos veel pakutud! Sügavad tunded, kangelasteod, pikad dialoogid, mille käigus leitakse lahendus nii mõnelegi inimkonda piinavale probleemile, mõistetakse hukka inimsoo ahnus ja omakasupüüdlikkus - seda ootad sa, lollike! Tahad, et Heldur tutvuks poeediga või targa vanamehega, kes on elu näinud ja tunneb selle varjukülgi, kuid jääb siiski surmani optimistiks. Ootad, et lugu muutuks viimaks ometi tõsiselt võetavaks ning sa võiksid mõista, milles on point. Oled valinud vale autori. Vaid sihitut, pöörast ja juhmi vägivalda tahan ma sulle nüüd pakkuda, loo lõpetuseks, ei enamat. Ma tapan Helduri, ja sa ei saa iial teada, mis mõte sellel kõigel oli. (Meri, mu meri)
Teised kirjutavad:
loterii
Arno Oja, Sirp

laupäev, 4. jaanuar 2014

Piret Mäeniit "Aleksei Turovski ja teised loomad"

Ütleme nii, et ma loen Aleksei Turovski kirjutatud raamatuid ilma pikemalt mõtlemata. Nii nagu olen lugenud kõiki Gerald Durrelli raamatuid. "Aleksei Turovski ja teised loomad" on natuke eriline, sest selle on kirjutanud Piret Mäeniit ja see peaks olema elulooraamat. Alguses natuke ongi. Saame ülevaate Turovski perekonnast, tema vanemaid ja teda ennast mõjutanud isikutest, maailmast, milles nad elasid. Tore oli leida, et ka minu perekonnal on ühe raamatus nimetatud isiku kaudu Turovski perekonnaga seos.

Üpris põhjalikult on juttu Turovski õpingutest ja sellest, kuidas ta on jõudnud just sinna, kuhu ta on jõudnud. Ohtrate nimedega vürtsitatult. Aga niipea, kui loomad sisse tulevad, läheb kohe käest ära. Siis on juttu rohkem nendest kui Turovskist endast. Viimane pikk peatükk aga räägib hoopis Madagaskarist.

Kokkuvõttes on tegu hästi tasakaalustatud raamatuga. Kujundusega on vaeva nähtud ja see on raamatut lehitsedes väga ilus, aga kipub vahel lugemist segama - must kaldkirjas tekst tumehallil taustal ei ole just üleliia loetav kooslus. Samas fotod ja Turovski enda joonistused on väga kenasti tekstiga kokku sobitatud.

Teised kirjutavad:
Arno Oja, Sirp
Jaan Martinson, Postimehe raamatublogi
Lugemik

reede, 3. jaanuar 2014

Olga Tokarczuk „Algus ja teised ajad“

Kõigepealt lugesin katkendit ja teadsin, et see on raamat, mida pean kindlasti lugema. Ühest küljest on tegu kogumikuga omavahel seotud novellidest, mis moodustavad terviku, kuid mida võib soovi korral ka iseseisvalt lugeda. Teisest küljest võiks Poola kirjaniku Olga Tokarczuki romaani „Algus ja teised ajad“ nimetada perekonnalooks või siis ühe küla looks või ka ühe ajastu looks. Kõik need kihid on siin olemas ja palju rohkemgi veel. Mulle istus teose mütoloogiline reaalsus, kus legendid ja rahvapärimus osutuvad elu orgaaniliseks koostisosaks ja keegi selle üle ei imesta.

Vastuseks Hendrik Lindepuule küsimusele, kas ta on leppinud, et kriitikud nimetavad teda mütoloogiliseks realistiks, vastas Tokarczuk nii:
Jah, mul ei ole midagi selle vastu, sest ma arvan, et müüdid on inimestele ja rahvastele äärmiselt tähtsad. Küll aga ei meeldi mulle, kui mind nimetatakse maagiliseks realistiks. Ma arvan, et minu loodud kirjandus on kindlasti realistlik, aga küsimus on muidugi, mis see realism siis on. Ma olen nõus postmodernistliku kirjandusteoreetiku Stanley Fishi ütlusega, et tõde on see, millel on reaalsed tagajärjed. Kui keegi näeb unenägu, mis muudab kuidagi tema elu, siis on see unenägu tõde ja tõeline. Kui keegi näeb vaime ja see muudab tema elu, siis on need vaimud tõelised. Ning sealjuures ei ole üldse oluline ja mind isegi ei huvita, kas vaimud on olemas või mitte.

Seega ei maksa realismi austajatel peljata, et tegu on mingisuguse esoteerilise jutu või maagilise maailmaga. Andrus Kivirähk kirjutab, et Tokarczuk laotab loo meie ette mitte halli eepilise müürina, vaid värvilise vitraažaknana. Kuigi põhiliselt räägitakse kahe perekonna lugu, on raamatus hulk tegelasi, kelle "aegade" kaudu seda maailma avatakse. Ja need on väga põnevad tegelased - tüdruk, kes ilmub külla ei tea kust, elab üksi metsas ja andub igale mehele, mõisahärra Popielski, kes peab lootusetut võitlust loodusjõuga, Paha Inimene, kes ei tea enam isegi, miks ta paha on, Näkk Vesipapp, kes oli Vesipapi-nimelise talumehe hing, kes uppus tiigis kunagi augustis. Veel saavad sõna Jumal, Misia kohviveski, maja, puuviljaaed ja seeneniidistik. Igaüks neist lisab killukese Alguse maailma. Sest Algus on selle küla nimi, kus tegevus toimub ja kust selle elanikud maailma vaatavad.
Jumal armus inimesse, aga ilma vastuarmastuseta.
Jumala armastus, nagu iga teinegi, oli koormav. Inimene sai küpsemaks ja otsustas vabaneda Jumalast kui tüütust armukesest. "Luba mul ära minna," ütles inimene. "Las ma õpin maailma tundma omal kombel, anna mulle reisiks varustust kaasa."
"Sa ei saa ilma minuta hakkama," ütles Jumal inimesele. "Ära mine."
"Ära tüüta," ütles inimene, ja Jumal ulatas talle kahjutundega õunapuu oksa.
Jumal jäi üksi ja igatses. Ta nägi unes, et just tema ajas inimese paradiisist välja, nii väga tegi talle haiget mõte, et teda on maha jäetud.
"Tule minu juurde tagasi. Maailm on kohutav ja võib sind tappa. Vaata neid maavärinaid, vulkaanipurskeid, tulekahjusid ja uputusi," müristas ta vihmapilvedest.
"Jäta mind rahule, ma saan hakkama," ütles inimene ja läks oma teed.
Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Teised kirjutavad:
Kätlin Kaldmaa, Postimees
Andrus Kivirähk, EPL

kolmapäev, 1. jaanuar 2014

Tove Jansson "Suveraamat"

Tove Janssoni "Suveraamat" on selline raamat, mida tahaks muudkui lugeda ja lugeda. Sa loed läbi ühe peatüki ja sulle tundub, et see oli raamatu kõige parem peatükk, sest see lihtsalt on suurepärane. Aga siis sa loed järgmise peatüki ja see on veel parem ja ülejärgmine on vähemalt sama hea. Ja niimoodi kuni lõpuni välja.
Tegevus toimub ühel Läänemere saarel, kus elavad vanaema ja lapselaps, muidugi on isa ka, aga tema ei ole eriti oluline. Vanaemal ja Sophial oma saladused ja tegemised ja jutud.
Millal sa ära sured? küsis laps. 
Ja vanaema vastas: Varsti. Aga see ei puutu vähimalgi määral sinusse.
Miks? Küsis lapselaps.
Vanaema ei vastanud, ta läks mäest üles ja suundus järsaku poole.
Sinna ei tohi minna! karjus Sophia.
Memm vastas põlglikult: Ma tean. Meie sinuga ei tohi järsaku juurde minna, aga praegu me igatahes läheme, sest su isa magab ega tea sellest midagi. (lk 22)
Ma ei oskagi rohkem midagi välja tuua, sest üks väike lõik ei anna edasi selle raamatu fluidumit ja siis peaks jällegi liiga pikalt tsiteerima. Lugege seda positiivset ja elujaatavat raamatut. Kohati tuletab meelde "Muumipapat ja merd" (mis mulle lapsena eriti ei meeldinud) oma mõtlikkuse ja rahulikkusega. Lisaks on oluliseks osaliseks veel saar ise, selle loodus ja mere suursugusus, aga ka inimesed oma veidrustega. "Suveraamat" ei ole lastele kirjutatud, aga ega neil selle lugemine keelatud ei ole ja usun, et paljudele võiks see meeldida küll. Täiskasvanutele igal juhul.

Tõlkinud Maarja Aaloe-Laur

Teised kirjutavad:
Postimees
EPL
bookwormevamaria
Siinpool silmapiiri
Eluülikoolis Ameerikamaal
Sehkendaja
Jana märkmed
Raamat ja Kuu (tsitaate)

Loetud raamatute nimekiri: 2014

  1. Ruth Reichl, Küüslauk ja safiirid
  2. David Deida, Sellised need mehed ongi
  3. Hando Runnel, Ütles mu naine
  4. James Herriott, Loomaarst pöörises
  5. Amélie Nothomb, Sinihabe
  6. John Gray, Marss ja Veenus kohtuvad
  7. Alfred Bester, Tiiger! Tiiger!
  8. Kaja Kann, Eratee
  9. Maurice Leblanc, Härrasvaras Arsène Lupin (e)
  10. Andrus Kivirähk, Vanamehed setsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel (e)
  11. John Gray, Armunud Marss ja Veenus
  12. Juss Piho, Äraseletatud pildid
  13. Prosper Mérimée, Colomba (e)
  14. Prosper Mérimée, Carmen (e)
  15. Berk Vaher, Tõnis Mägi, Müümata naer
  16. Andrus Kivirähk, Liblikas
  17. Bohumil Hrabal, Ma teenindasin Inglise kuningat (e)
  18. Mihhail Artsõbašev, Naine, nagu ta seal seisis (e)
  19. Irena Wiley, Kahekümne aastaga ümber maailma
  20. Indrek Hargla, Roos ja lumekristall (e)
  21. Elin Toona, Ella
  22. Ülo Russak, Nad kuuluvad maailmale
  23. Tamara Miljutina, Inimesed minu elus
  24. Eduard Bornhöhe, Kuulsuse narrid (e)
  25. Oskar Luts, Ladina köök. Kuningakübar
  26. Donald Bisset, Kõnelused tiigriga ja teisi jutte
  27. Aleksandrs Čaks, Igavene Riia
  28. Arhimandriit Tihhon (Ševkunov), Mittepühad pühakud ja teised jutustused
  29. M. C. Beaton, Ränduri surm
  30. M. C. Beaton, Apla naise surm
  31. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja pottilöödud aednik
  32. Photini Stephanidi, Armunud jumalad
  33. Tuomas Kyro, Kerjus ja jänes
  34. Jim Davis, Garfield ja sõbrad
  35. Neil Gaiman, Fortunately, the Milk (e)
  36. Alfred de Musset, Tiziani poeg. Iludusmärk
  37. Märta Tikkanen, Sajandi armastuslugu
  38. Georges-Olivier Châteaureynaud, Õnne põik (e)
  39. Jens Peter Jacobsen, Lask udus
  40. Ben Okri, Jumalaid hämmastades
  41. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika
  42. Jeanette Winterson, Kirg
  43. Jeanette Winterson, Tuletornipidamine
  44. Jeanette Winterson, Kivist jumalad
  45. Jeanette Winterson, Apelsinid pole ainsad viljad
  46. Robert van Gulik, Remmelgamuster
  47. Charles de Lint, Südame metsad
  48. Inna Põltsam-Jürjo, Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaja Tallinnas
  49. Enn Vetemaa, Ah soo... Või nii !!! (e)
  50. Johann Huizinga, Keskaja sügis
  51. M. C. Beaton, Snoobi surm
  52. Eduard Vilde, Kuul pähe
  53. Pablo Neruda, Kivid ja linnud
  54. Bill Bryson, Kõiksuse lühiajalugu
  55. Graham Robb, Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes
  56. Karl Ristikivi, Põlev lipp
  57. Karl Ristikivi, Viimne linn
  58. Karl Ristikivi, Surma ratsanikud
  59. Vaapo Vaher, Jalgpall hingede öös
  60. Ede Schank Tamkivi, Minu California (e)
  61. Tiina Tiitus, Õnnelik suhe (e)
  62. M. C. Beaton, Sarmika mehe surm
  63. M. C. Beaton, Näägutaja surm
  64. M. C. Beaton, Riiukuke surm
  65. David Suchet, Poirot ja mina
  66. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja surmaläte
  67. Neil Gaiman, The Gaveyard Book
  68. Ian Mortimer, Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale
  69. Albert Trapeež, Armastades (e)
  70. Annika Kilgi (koost.), Ümbrik
  71. Robert van Gulik, Ahv ja tiiger
  72. Armin Kõomägi, Minu Mustamäe
  73. Charles Stross, Pereäri
  74. Charles Stross, Peidus perekond
  75. Charles Stross, Tulundusühistu klann
  76. Ian Mortimer, The Time Traveller's Guide to Elizabethan England (e)
  77. Kurt Vonnegut, Harmagedon tagasivaates
  78. Sergei Volkonski, Kodumaa. Mälestused
  79. Maire Under, Sonetid (e)
  80. Udo Uibo, Sõnalood
  81. Kätlin Hommik-Mrabte, Minu Maroko (e)
  82. Indrek Hargla, French ja Koulu (e)
  83. Lauren Shockey, Neli kööki
  84. Amar Annus (tlk), Gilgameši eepos (e)
  85. Emmi Itäranta, Vesi mäletab (e)
  86. Sophie Hannah, Agatha Christie Monogrammimõrvad
  87. Olev Remsu, Minu Neenetsimaa
  88. Neil Gaiman, The Graveyard Book (audio)
  89. Neil Gaiman, Coraline (audio)
  90. Neil Gaiman, The Ocean at the End of the Lane (audio)
  91. Jonas Jonasson, Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga (e) 
  92. Agatha Christie, Jõulupuding (audio) 
  93. Jaak Juske, Lood unustatud Tartust
  94. Kätlin Kaldmaa, Väike terav nuga
  95. Tuula Karjalainen, Tove Jansson. Tee tööd ja armasta
  96. Neil Gaiman, The Sleeper and the Spindle
  97. Willem Elsschot, Juust