laupäev, 23. august 2014

Ian Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale"

Kes ei tahaks reisida keskaegsele Inglismaale? See oleks hirmus põnev, näha oma silmaga kõike seda, millest ainult raamatutest ja piltidelt aimu saab. Tegelikult ka? Oled sa ikka kindel? Nojah, esimene asi, mis sind linna jõudes tervitab, on hais. Üle Exeteri kõrgub võimas katedraal, selle väravaid ääristavad kaks uhket torni ja ümbritseb võimas linnamüür. Aga linnavärava lähedal läheb porine tee üle oja. Selle kallastel on näha prügihunnikuid, katkisi anumaid, loomaluid, sisikondi, inimese väljaheiteid, roiskuvat liha. Ega seda oja asjata Sitaojaks kutsuta. 

Niimoodi algab käsiraamat 14. sajandisse rändajale. Ian Mortimeri "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale" on mõeldud selleks, et te ei peaks ise sinna reisima. Sest praegusaja inimesele ei ole keskaeg eriti mokkamööda koht. 

Peamine põhjus, miks tasuks vältida elu keskaegsel inglismaal, ei ole mitte vägivald, lame huumor, kehvad teed, klassisüsteemis peituv ebaõiglus, suhtumine religiooni ja hereesiasse ega ka äärmine seksism. Selleks on hoopis haigused. (lk 225). 

Keskaeg oli suurte kontrastide ajastu, aga paljud üldlevinud arvamused lööb Mortimer uppi. Näiteks arvamuse, et keskaeg oli hirmus räpane ja keegi ei pesnud ennast kunagi. Selge see, et keegi ei käinud iga päev duši all, isegi mitte kuningas, aga nii oma keha kui kodu puhtuse eest hoolitseti siiski nii hästi kui see aeg võimaldas.

Mortimer käib läbi peamised karakteristikud nagu maastik, rahvas, keskaegne karakter, seadus, hügieen. Ta annab nõu, mida selga panna, süüa ja juua, kuidas ühes paigast teise reisida ja kus peatuda. Ma ootasin antuke rohkem kaasaegse reisijuhi moodi raamatut, aga põhiosas on tegemist siiski ajastule iseloomulike asjade kirjeldustega. Samas tavalisest ajalooraamatust eristabki "Ajaränduri teejuhti" just vaatepunkt. 

Autor kirjutab keskaegse Inglismaa elavaks kogukonnaks. Kui ajalookirjutus käsitleb oma ajastut kui surnut ja maha maetut, siis see, mida tema kohta väita saab, piirdub rangelt teemadega, mis tulenevad meile teada olevatest andmetest. Aga kui seda käsitleda elava paigana, on ainsaks piiriks autori kogemused ja see, kuidas ta tajub lugejate vajadusi, huvisid ja uudishimu. (lk 344). 

Mortimer ei pillu igal leheküljel vaimukusi nagu Bill Bryson (kes oma "Ringkäigus kodumajas" muuhulgas ka Inglismaa keskajast kirjutab ja mis lugedes vahel meelde tuli), aga ta oskab hästi välja tuua ajastu kontrastid ja selles ka huumorit näha.

Kui teil on piisavalt süüa ning õnnestub vältida kõikvõimalikke surmaga lõppevaid nakkushaigusi, sünnituste käigus ellu jääda, tinamürgistus ja ühiskonnas lokkav vägivald üle elada, võib te eluiga üsna pikaks kujuneda. Ainus, mille pärast teil muretseda tuleb, on arstid. (lk 249)

Kui 14. sajandil on midagi, mida ilmtingimata nägema peab, siis on see piigivõitlus. Kus mujal näeksite te ühiskonna kõige priviligeeritumaid liikmeid riskimas haavatasaamise ja surmaga selleks, et teistel meelt lahutada? Kus mujal terves ajaloos võiksite näha rikkaid ja vägevaid mehi maksmas privileegi eest murda oma kael ja läbi torgata teise oma? (lk 303)

Rahumeelsed piigivõitlused, mille käigus võideldakse kaetud teravikega piikidega, lõpevad surmaga õige harva. Mõnikord murrab rüütel kaela hobuse seljast kukkudes, mõnikord katkeb kiivririhm või leiab piik prao turvise plaatide vahel. Enamik vigastusi piirdub korraliku marrastusega, hammaste kaotamisega ja murtud luudega. Seega on need lõbusad sündmused. Neid käib vaatamas palju rahvast. (lk 305)

Tõlkinud Victoria Traat, Inger Traat.

Muide, Mortimer on kirjutanud ka "Ajaränduri teejuhi Elizabethi-aegsele Inglismaale". 

Teised kirjutavad:
Vaata näidislehekülgi
Seriously? (koos ühe raamatus toodud õõvastava pildiga, kus põletatakse templirüütleid, aga mis on raamatus sellepärast, et pildilt on hästi näha, millised olid tol ajal aluspüksid.)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar