kolmapäev, 28. oktoober 2015

Kirjandusministeerium

Kirjandusministeerium rääkis 27. oktoobri saates raamatublogidest, muuhulgas on juttu ka Bukahooliku blogist.


Allolev pilt blogikülastuste statistika kohta näitab, et televisioon on endiselt jõud.


reede, 23. oktoober 2015

Kobie Krüger "Pere keset loodust"

Kobie Krüger on kirjutatud kaks raamatut Lõuna-Aafrika savannielust, ühise nimega "Pere keset loodust". Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud Kobie Krüger abiellus mehega, kelle unistuseks oli saada reindžeriks - kellekski, kes vastutab rahvuspargi loomade heaolu eest. Nad kolisid Krügeri rahvuspargi eriti kõrvalisse piirkonda, kus polnud telefoni, rääkimata poest või inimnaabritest, kuid see-eest küllaga kõiksugu loomi.

Esimene raamat - "Mahlangeni" räägibki nende elust keset kõnnumaad, kus nad oma kolme tütrega elasid. Selleks, et lapsed kooli viia või poodi sõita, tuli ületada paadiga jõgi, kus elasid jõehobud, kes mitte alati neile hea pilguga ei vaadanud. Esimesel ööl uues kodus avastasid nad magamistoast püütoni, elevandi-, pühvli- ja antiloobikarjad oli igapäevane vaatamisväärsus.
Kui me kaitsealale saabusime, oli Karin (pere noorim tütar) alles kaheaastane. Viieaastasena tundis ta peaaegu kõiki pargi suuremaid asukaid, sealhulgas paljusid linnuliike. Olime uhked oma targa lapse üle. Ent sealsamas unustasime, millist ebaharilikku  koolitust ta tegelikult saab.
Kord sõitsime Johannesburgi minu vanematele külla ja möödusime teeäärsel põllul söövast lehmast. Karin nõudis häälekalt, et Kobus auto kinni peaks, silmitses looma põhjalikult ja küsis lõpuks: "Kes see on? Mingi eesel või?"
Hiljem nägime bensiinijaamas tavalist musta kodukassi, kes läheduses asuva puu otsas kükitas. Karin oli võlutud.
"Vau!" hüüatas ta. "Vaadake seda kummalist looma!"
Tundsin end süüdlasena ja ostsin talle kohe mõne pildiraamatu koduloomadest, et tüdruk kooli minnes veidi avarama silmaringiga oleks. (lk 64) 
Krüger kirjutab väga mõnusa huumoriga, iga veidi aja tagant sai kõva häälega naerda (mida minu puhul nii tihti ei juhtugi) ja muidugi juhtub keset metsikut loodust elades kogu aeg midagi. Savannis tuleb osata käituda, tuleb ringi vaadata ja ohte õigel ajal märgata, kuid ka ettevaatlikuna võib ootamatusi juhtuda. Näiteks saad mitu korda külastatud künkal ootamatult kokku poegi kaitsva emalõviga. Või sõidad pimedas kogemata autoga elevandile otsa. Elevant on nimelt nii suur, et teda ei ole pimedas lihtsalt näha, enne kui sa tal juba kõhu all oled.

Teine raamat, "Kõnnumaa võlu ja ilu", jätkab Kobie pere seiklustega Aafrikas. Pärast 11 aastat Mahlangenis on nad sunnitud ära kolima, mis nii kaua eraldatuses elanud Kobiele on suur katsumus - tuleb inimestega suhelda! Aga ei pääse ta ka nüüd elusloodusest. Kui leitakse üksijäänud lõvipoeg, võtavad nad selle oma perre. Tegelikult räägibki suurem osa raamatust lõvi Leost. Kuigi Kobiel oli aastatepikkune kasuemakogemus (mangust, meemäger, kääbustibu, orav, kolm tüügassiga, kaks rohtlajänest, sooräts ja servalipoeg), ei olnud miski teda ette valmistanud nii tugevateks tunneteks ja selliseks kiindumuseks, mis kaasnesid lõvi üleskasvatamisega.

Leo elas peres poolteist aastat, aga kuna rahvuspargi reeglid ei luba lõvi kodus pidada, pidid nad temale lõpuks uue kodu leidma. Kodustatud lõvi tagasi loodusesse viimine ei tule niisama kõne alla. Ta ei saa seal lihtsalt hakkama. Leo oli üles kasvanud koos austraalia karjakoera Wolfiega ja pidas ka ennast koeraks. Selle peale, et metslooma peale võiks jahti pidada, või hoidku taevas - loom maha murda, ta küll ei tulnud. Loomi tuli hoopis karjatada.

Kui perekond oli uude koju kolinud, ei tundunud lõvi end uues kohas esialgu kindlalt.
Kui kohalikud pargivahid saabusid Kobusega kohtuma, leidsid nad eest täismõõdus lõvi, kes üritas end keskmise suurusega koera taha ära peita, ning loomulikult arvasid nad, et lõvil on arengupeetus. Ent ainus põhjus, miks Leo sel päeval nii arglik oli, peitus asjaolus, et ta ei teadnud, kus asuvad tema turvalise reviiri piirid. (lk 159)
Lõvile uue kodu leidmine ei käinudki nii lihtsalt - riik lihtsalt ei lubanud kodustatud lõvi rahvusparki lahti lasta. Ei lugenud ka see, et nad olid leidnud mehe, kes tegeles just selliste lõvide rehabilitatsiooniprogrammiga. Lõpuks läks kõik ikkagi hästi ja Leole leiti ühes Lõvi-ja Gepardipargis uus elukoht. Lahkumist kirjeldab Kobie mitmes peatükis ja väga emotsionaalselt. Lapsest lahkumine on ju raske, aga sama raske oli oma perekonnast lahkuda ka lõvil.

Tõlkinud Indrek Rohtmets

Tänan Varraku kirjastust "Mahlangeni" eest.

pühapäev, 18. oktoober 2015

Carnarvoni krahvinna "Lady Almina ja tegelik Downton Abbey"

"Lady Almina ja tegeliku Downton Abbey" on kirjutanud kaheksas Carnarvoni krahvinna Fiona. Neile, kes vaatavad seriaali “Downton Abbey”, tuleb raamatu kaanel olev loss tuttav ette, sest just nimelt sellest lossist, milles seriaal on filmitud, raamat jutustabki. Seriaaliga teosel rohkem midagi pistmist ei olegi, autor kirjutab hoopis lossi viiendast valitsejannast, leedi Alminast, tema abikaasast, viiendast Carnarvoni krahvist Lord Porchesterist, ajast, milles nad elasid ja esimesest maailmasõjast.

Almina oli pankur Alfred de Rotschildi ebaseaduslik tütar, kuid isa andis talle nii suure kaasavara, et see tegi ta sobivaks abikaasaks riigi kõrgaadli hulka kuuluvale Carnarvoni krahvile. Sest aadlikel teadagi oli küll tiitel ja suured maavaldused, kuid üsna vähe tegelikku raha. 

Highclere' loss oli vägev häärber. Ainuüksi lossis töötas vähemalt kaheksateist teenijat, lisaks kõik need, kes tegutsesid maavalduses - tallides, aedades, köögiviljakasvandustes, põldudel jne. Leedi Alminat kujutab autor üsnagi positiivselt, kuigi paaris kohas möönab, et ta kulutas hiigelsummasid pidustustele ja et ta võis olla ka närviline ja tujukas. Suur osa raamatust on pühendatud esimesele maailmasõjale, kuna sellest ei pääsenud ka aadlikud, kelle poegadel tuli sõtta minna. Leedi Almina aga avas oma lossis haigla haavata saanud sõjameestele ja töötas ennast säästmata kogu sõja kestel põetajana. Minu jaoks oli see osa päris huvitav, sest kuidagi on esimene maailmasõda teise varju jäänud ja viimasest tean ma hoopis rohkem. 

Viies Carnarvoni krahv on ajalukku läinud koos Howard Carteriga Tutanhamoni haua avastamise eest. Krahvi õnnestumised ja ebaõnnestumised Egiptuse väljakaevamistel hõlmavad raamatust päris suure osa. Peale autode ja kõikvõimaliku uudse tehnoloogia oli väljakaevamised tema suur kirg.

Üsna õhukesse raamatusse on mahtunud päris palju ja keda huvitab Inglise 19. sajandi lõpu kõrgaadli elu ja esimene maailmasõda, leiab siit üpris huvitava lugemise. 

Tõlkinud Tiina Randviir

kolmapäev, 19. august 2015

Indrek Hirv "Kassitoome"

Indrek Hirve "Kassitoome" on ilus raamat - hall, nukker ja ilus. Autor soovitab, et raamatu paremaks mõistmiseks tuleks teha jalutuskäik marsruudil Inglisild–Kassitoome–Tähtvere tänav–Valgeveski käär. Need on minu lapsepõlvepaigad ja tõesti - midagi tuli tuttav ette. Nagu Hirvelegi:

Tere
mu lapsepõlve järv
mu elupäevade janu
peegeldub su siledal näol
eatu vesi tõotab igavest puhkust

pääsukesed
õhulises erutuses
lõikavad sinise taeva
valusateks kildudeks -
teravateks mälestusteks
unustuse pilvede all

kaldapõndaku rohelus
avab nooreea lõhnad -
kaotatud ja leitud unistused

lõhnad mis ärkavad
igal kevadel uuesti -
täitumatud unistused
mis juhivad meid
lõpuks tagasi
lapsepõlve

Aga siin ei ole ainult loodus ja vesi, siin on ka armastus ja igatsus ja üksiolemine. Ja toredaid lühikesi lauseid ja hetki.

Kui ma hommikul
rääkima hakkan
kaob uni kuhugi

kui ma päev otsa 
ilusasti vakka olen
tuleb uni tagasi

*

Mu luuletus kestab seni
kuni kestab su armastus

nagu puri
ilma tuuleta

nagu uni
ilma valguseta
tähtede tagant

jääb mu luuletus tühjaks
ilma sinu armastuseta

*

Su põgus pilk
vastab kõigile mu piidlemistele
üksainus su sõna
lõpetab mu vaikimised

su naeratus
ravib mu haavad
su minevikuviibe
kisub nad kõik uuesti lahti

*

Ära oota
et keegi midagi niisama annaks
ära oota
et keegi midagi tagasi tooks

võta oma kivid ja kõnni

kui tee ära lõpeb
astu edasi

üks tee tuleb veel

neljapäev, 13. august 2015

Jan Guillou "Ristisõdade triloogia"


Jan Guillou "Ristisõdade triloogia" tegevus toimub aastatel 1150-1210, mil toimusid ristiretked nii Pühale Maale kui ka Läänemere siinpoolsele kaldale, tegutsesid templirüütlid ja Põhjalas käis kibe võitlus võimu nimel.

Triloogia peategelane on Arn Magnusson, Götamaa üliku poeg, kes antakse viieaastasena kloostrisse kasvatada. Seal saab ta õpetust nii raamatu- kui ka sõjakunstis, mistõttu erinevalt teistest oma aja rüütlitest räägib ta mitut keelt, suudab vestelda Aristotelesest ja arutada piibli üle ning kuna teda õpetas endine templirüütel, siis oskab ta mõõka ja vibu käsitseda ülejäänud kohalikest oluliselt paremini. 

Esimene raamat, “Tee Jeruusalemma”, kirjeldabki Götamaa elu-olu, Arni kloostriaastaid ja kujunemist ning tema suurt armastust Cecilia Algotsdotteri vastu. Aga armastajad satuvad kohalike võimumängude ohvriks ja süüdistatuna raskes patus saadetakse Arn kahekümneks aastaks Pühale Maale templirüütliks ja Cecilia suletakse sama kauaks kloostrisse õela ja vaenuliku abtiss Rikissa käe alla. 

Teine raamat, “Templirüütel”, jälgib vaheldumisi nii Arni tegevusi Pühal Maal templirüütlina kui ka Cecilia kannatusi kloostris. Pean tunnistama, et minu jaoks olid Cecilia osad oodatumad kui pikad lahingute ja strateegiate kirjeldused, aga kindlasti on paljude jaoks just vastupidi. Vastupidi igasugustele tõenäosustele jäävad mõlemad ellu ja taaskohtuvad kolmandas osas, “Riik tee lõpus”, mille tegevus toimub taas Rootsimaa pinnal ja kus mõlemad peategelased uuesti kohalikesse intriigidesse ja võimuvõitlusesse kistakse.

Kuigi peategelane on väljamõeldud, siis teda ümbritsev ajalooline taust ja paljud isikud on ajaloolised. Ma ei hakanud Rootsi ajalugu üle kontrollima, aga usun, et need kuningad ja kuningannad, kes teoses figureerivad, on ajaloolised isikud. Püha maa kuningate ja väepealikute nimed tulid igatahes varasematest loetud raamatutest tuttavad ette. Muuhulgas kirjeldab Guillau suurt kangelast Richard Lõvisüdat kui alatut sõnamurdjat ja selle suurimat rüütlit Sir Wilfred Ivanhoed uhkeldava ja viletsa sõjamehena. 

Arn Magnusson on igatahes üsnagi üliinimese joontega - ta on parim sõjamees ja vibulaskja, peajagu üle kõigist teistest Göta rüütlitest, peale selle veel aus ja jumalakartlik, tugev strateeg sõjaväljal ja kindel ja kirglik oma armastuses ühe ainsa naise vastu. Ühtegi negatiivset joont tal igatahes ei ole, nagu ka tema armastatud naisel Cecilial. 

Kuningad ja teised ülikud on rohkem inimesed nii positiivsete kui ka negatiivsete joontega, kuigi mõne tegelase jaoks ei jätku ühtegi positiivset omadust. 

Ristisõdijate triloogia kolm raamatut olid mul riiulis juba ammu, aga millegipärast ma kartsin, et äkki on igav. Näiteks Karl Ristikivi “Kroonikate triloogia” oli ju mõnevõrra igav. Kuna ristisõdade aeg on tihedalt läbi põimunud kristluse ja religiooniga, siis on sellistes raamatutes enamasti pikki filosoofilisi teemaarendusi jumala ja ristiusu teemadel. Ütleme ausalt, need ei ole just eriti põnevad. Ka siin oli pikki arutlusi jumala ja patu üle, samas olid need kirja pandud üsnagi arusaadavalt ja selgelt, nii et ka ristiusust kaugemal seisvad lugejad suudavad kaasa mõelda. 

Teos haaras kaasa, peategelased läksid korda ja panid endale kaasa elama. Seiklusi ja nappe pääsemisi oli siin muidugi ka ja palju ning tervikuna oli tegemist laiahaardelise ajaloolise seiklusromaaniga, kust ei puudu vaprad teod, üllad sõjamehed, reeturlikud vaenlased ja kõikevõitev armastus. Kulutasin aasta kõige kuumemad päevad lugemisele, sest kui ma parasjagu ei lugenud, siis keerlesid mõtted raamatu ümber ja raske oli seda käest panna.


Tõlkinud Vladimir Beekman

reede, 7. august 2015

Olavi Ruitlane "Vee peal"

Olavi Ruitlase “Vee peal” räägib ühe poisi lapsepõlvest Võru linnas Tamula järve ääres 80-ndate aastate alguses. 

Sellest raamatust on ilmumisest alates nii palju igal pool kirjutatud. Ma ei mäletagi, millal viimati mõnest ilukirjandusteosest nii palju juttu oleks olnud. Ruitlase “Naine” muidugi välja arvatud, aga sellest raamatust kirjutati hoopis teistel põhjustel ja hoopis teistmoodi.

“Vee peal” ongi teistsugune raamat. Ennekõike on ta soe ja positiivne. Kuigi lapsepõlve juurde käib ju nii palju pettumusi ja ebaõiglust, mis lapsele täiskasvanute poolt osaks saab, on seal samas ka palju rõõmu. Ruitlase raamatus igatahes on. Kaheteistaastase poisi väikesed ja suured rõõmud. On tore, et autor ei kirjelda negatiivseid asju üleliia palju. Neid muidugi on, sest ei saa kuidagi positiivseks lugeda kogu seda aguliseltskonda, kes teda ümbritsevad. Samas kirjeldab ta neid elu heidikuid neutraalselt, lapse silmade läbi, kes veel ei anna hinnanguid nagu täiskasvanud. Endine vang Valter, kes peksab oma naist Merikest, nii et tollel vererada järel, Kalju, kes purjus peaga oma jalad ära külmetab, nii et need ära lõigatakse, Selma, kes punkrit peab, Sigrid, kellel mehed ööd ja päevad uksest sisse-välja voorivad. Värvikas seltskond, kuid vähemalt sama värvikas on see seltskond, kes Tamula järves elab. Latikad, haugid, linaskid ja särjed, igaühel oma iseloom ja välimus.  

Esimene armastus ja mõned poisikesetembud, nagu pärnapuu otsast lahtiriietuvate tüdrukute vahtimine, aga kõige tähtsam on vee peal. Vee pealt saab kala. Poisi kõige suurem rõõm on järve pealt kala püüda, isegi sünnipäevakingiks valib ta võrri asemel paadi. Milliseid kalu Tamula järves on, kust ja kuidas neid kõige parem püüda, sellest rõõmust, kui sinul näkkab paremini kui teistel ja pettumusest, kui läheb vastupidi, kuidas püüda kala talvel jää peal ja suvel paadisillalt, kuidas saada jää pealt kaldale, kui sinu ja kalda vahel on sada viiskümmend meetrit lahtist vett. Neid rõõme on nii palju ja Ruitlane on need osanud kirja panna nii, et lugeda võivad nii suured kui ka väikesed. Lisaväärtus on mahlakas võro kiil. Neid lauseid tuleks kõva häälega lugeda, siis saab alles õige maitse suhu.

Teised kirjutavad:

pühapäev, 2. august 2015

Stefan Klein “Da Vinci pärand ehk kuidas Leonardo maailma uuesti avastas”

Leonardo da Vinci (1452-1519) oli renessansiajastu multitalent - teadlane, arhitekt, maalikunstnik, leiutaja, käsitööline, maailma uurija. Temast jäi järele 10 000 lehekülge märkmeid, millest meie ajani on säilinud umbes pool. Stefan Klein jälgib Leonardo elu sünnist surmani, kuid eesmärk on tema tohutu elutöö kirjeldamine ja mitte biograafia. Klein soovib seda erakordset inimest tundma õppida justkui seestpoolt - näha maailma läbi tema silmade. Sest nagu Klein kirjutab: “Kes tahab tema olemusele lähemale jõuda, leiab kasutuskõlblikke vihjeid mitte niivõrd naljalugudest ja legendidest, mida teised on tema kohta levitanud, vaid tema enda kirjutistest” (lk 205).

Klein kirjutab kirega, kui nii võib selle tegelikult üsnagi õhukese teose kohta öelda. Igatahes on tunda, et ta ise on Leonardost suures vaimustuses. Mingeid erilisi sensatsioonilisi teadmisi siin ei ole, Klein mainib nagu muuseas, et Leonardo ei abiellunud kunagi ja et ta oli “täielik meestearmastaja". Suurt rohkem isiklikke teadmisi sellest raamatust ei leia. 

Eraldi peatükk on pühendatud maailma kõige kuulsamale maalile - Mona Lisale. Klein proovib leida põhjust, miks just see maal siiamaani inimesi niimoodi lummab. Piisab kahest sõnast - ta elab. Põhjus on ennekõike erilises viisis, kuidas Leonardo seda maalis - ta oli põhjalikult uurinud inimese lihaste liikumist (mille jaoks ta ka laipu lahkas), ta valdas meisterlikult maalimise tehnikat ja tegi seda hoopis teistmoodi kui kunstnikud enne teda.  

Leonardo pärandi hulka kuuluvad lisaks maalidele ka tema leiutised. Ta uuris terve elu lendamise võimalikkust, joonistas hulganisti lennumasinate plaane, leiutas esimese arvuti (see töötas veega, mitte elektriga), konstrueeris mehhaanilisi seadeldisi, muuhulgas iseliikuva lõvi, mis õukonnas hästi peale läks. Veel uuris ta inimese sisemust, teda ei rahuldanud ainult pealispind, ta tahtis teada, kuidas inimekeha ja loodus tervikuna toimib. 

Leonardol oli sedavõrd palju huvisid, et ta suutis oma võimalusi lahendada mõni konkreetne probleem harva täiel määral ammendada - kuna tal puudus aeg. Seal, kus uurimus oleks tänu veel ühele lisakatsele täpsuse võitnud, ahvatles juba järgmine, alles täiesti tundmatu maa. Ja kuna ta töötas endale, mitte teistele, oli oma arusaamade avaldamine viimane asi, millele ta mõtles. (lk 173)

Raamatu lõpus on ajaskaala, kus Leonardo elu on kõrvutatud samal ajal toimunud tähtsündmustega maailmas, kirjanduse loetelu, nime- ja aineregister. Nuriseks illustratsioonide üle. On hulk must-valgeid jooniseid, enamasti Leonardo enda märkmed ja joonistused. Autor kirjeldab põhjalikult mõnda Leonardo teost või märkmelehte ja isegi viide on tekstis olemas. Väga tahaks pilti vaadata. Mida aga pole, on pildid ise. Illustratsioonide loetelus on värvitahvlid nimetatud, aga kirjastus on need miskipärast teosest välja jätnud. Siin on kirjas, et värvitahvlid läksid kaotsi kogemata ja et kirjastus plaanib need eraldi trükkida ja raamatute vahele lisada.

Kes tahab Leonardo kohta veel midagi lugeda, siis soovitan soojalt Jonathan ja Shelagh Routhi “Leonardo köögimärkmeid ehk Romanovi koodeksit”. Selles raamatukeses on toodud Leonardo da Vinci märkmed toiduvalmistamise ja lauakommete kohta ja see on igatahes üks väga lõbus lugemine. Retseptid ja õpetused, nii lauakommete parandamise kui köharohu valmistamise kohta. Ja muidugi tema leiutatud geniaalsed köögimasinad. 

Tõlkinud Krista Räni

Teised kirjutavad:

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

neljapäev, 23. juuli 2015

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"

Carl Mothanderi kirja pandud "Kulinaarsed vested" on sajanditagune toidublogi. Mothander oli Rootsi seikleja, kes abiellus Saksa parunessiga ja seejärel elas mõnusat elu Kohilas Tohisoo mõisas ja linnamajas Tallinnas. Ta kirjutas 1920ndatel toiduvesteid Rootsi ajalehtedele.

Enamasti on need sellised, et mees on mõnusasti oma kodus ja plaanib just Kalli Kaasaga idüllilisele paadiretkele minna, kui keegi ootamatult külla tuleb. Aga külalisele on ju tingimata vaja kehakinnitust pakkuda. Siis läheb Carolus aeda ja sahvrisse ja keldrisse ja võtab sealt üht ja teist ja kolmandatki, segab selle kõik kunstipäraselt kokku ja õige pea ongi imemaitsev lõunasöök külalisele valmis. Ning suud vesistama panevalt kirja pandud.

Lugege ise rootsipärase suupistelaua kirjeldust:
Esiteks muidugi suupistelaud, kerge ja meeldiv. Napsiküsimuse lahendan ma viinaga, millele on lisatud paar tilka köömneõli ja tsipa suhkrut. Koduõlu friseerin natukese suhkru ja tera hiniiniga - aga ainult terakesega, maitse ja kuumuse nimel. Keldris on kõige paremat marineeritud heeringat, see pannakse ilusti väljaraiutud jäätükile ja ümbritsetakse õrnalt tilliga. Värsked kartulid on kasvulavas juba valmis. See on kõige tähtsam. Rediseid ja värsket kurki - samuti jää peal jahutatud - süüakse poole sentimeetri paksuste lõikudena ainult vähese soolaga. Selle juurde minu ema suurepärane leiutis: viis hakitud karbikilu, üks kõvaks keedetud ja peeneks hakitud muna, hakitud petersell, kõik segatud ja kiiresti heas võis üle praetud. Serveeritakse kuumalt röstleival. Ja siis veel vana kodune köömnejuust. (lk 34)
Muuhulgas pannakse mehele mõned nõbud ja kostitatakse peremehe poissmeestest sõpru. Üks veste eristub veidi - see kirjeldab Tallinna salongielu ja ühte Toompea salongide hirmuvalitsejat - krahvinna von Smasquensi - kelle korraldatud bridžiõhtutel kõik käisid, kuigi keegi ei tahtnud. Ja kus pakuti soolapulki, mida keegi kunagi ei söönud. Kuni Carolus läks ja aastatepikkust tabu rikkus - olles sellega haavanud nende seltskonnaelu kõige pühamaid traditsioone. 

Väga muhedad vested ja kui raamat läbi sai, oli väga kahju, oleks tahtnud neid veel ja veel lugeda. Nii mõnegi toidu tegemise kirjeldus tekitas huvi seda järele teha. Aga nii mõnigi ei tekitanud. Sest praegusel ajal ei arvata enam eriti palju liiga paljude toiduainete omavahel kokkusegamisest. Näiteks järgmine magustoit:
Magustoit: kaussi pannakse kõigepealt üsna magusat aprikoosikompotti. Selle peale paks kiht mandlibiskviiti. Selle peale koorest, meest ja võist keedetud karamellikastmest kate. Selle peale põldmarjamoos ja lõpuks jõhvikamahlaga toonitud roosa pilv vahukoort. Kui keegi protesteerib, siis visatakse ta lihtsalt välja. (lk 71)

Tõlkinud Anu Saluäär-Kall

Teised kirjutavad:
Kultuur.err (katkend)

reede, 17. juuli 2015

Jelena Skulskaja "Marmorluik"

Jelena Skulskaja on mind juba mõnda aega intrigeerinud. Tema arvamusartiklid ajakirjanduses ja kirjutised Vene kirjandusest Keskusis. Kuldsete saabaste, läikivate retuuside ja tohutu juuksepahmakaga daam, kes tundub siin Eestis nii teistsugune.

Käisin "Marmorluige" esitlusel ja minu arvamus süvenes - tõepoolest väga huvitav ja suurte teadmiste ja kogemustega inimene. Aga mul ei olnud plaaniski tema raamatut lugeda. Esitlusel loeti ette pikki lõike, nii eesti kui ka vene keeles ja need olid head ja huvitavad kuulata. Ometi arvasin, et see ei ole raamat, mida ma lugeda tahaksin. Ja seda mitte tema võimaliku kirjandusliku väärtuse või väärtusetuse tõttu, vaid sisu tõttu.

Aga päev pärast esitlust vaatas raamat mulle raamatukogus uue kirjanduse riiulilt nii ootavalt vastu, et mul ei jäänud muud üle, kui see kaasa võtta.

Proovin nüüd edasi anda, miks ma seda raamatut lugeda ei oleks tahtnud ja miks see raamat on suurepärane.

Sest õiendame selle asja kohe ära - see on suurepäraselt kirjutatud raamat. Autor ei ole eestlane - see on kohe selge - keelekasutus, väljendid, üldine kogu teost läbiv mõtteviis - see on teistmoodi. Samas, kuna suurem osa tegevusest toimub siinsamas, Eestis, ei ole ta ka kauge ja võõras. Ühest küljest lopsakas keelekasutus, teisest küljest ütleb autor nii vähesega nii palju. Paari lausega suudab ta kokku võtta aastatepikkuse ängi ja teeb seda niimoodi, et seda on luust ja lihast tunda.

Lapsepõlv, mida Skulskaja kirjeldab, on õudne. Tundub, nagu ta oleks üles kasvanud täiesti düsfunktsionaalses peres, kus kogu elu käis ema hirmuvalitsuse all. Just seda ma kartsingi. Ma kuidagi juba teadsin, et Skulskaja armu ei anna. Seda on raske ja valus lugeda, hakkab kahju nii sellest väikesest tüdrukust kui ka iseendast ja oma lapsest ja oma emast ja üldse ...

Samas ta püüab oma vanemaid ka mõista:
Kas oli asi selles, et ei isal ega emal ei olnud normaalset peret, nad ei teadnud, kuidas õigesti lapsi kasvatada, kuidas nendega suhelda. Ning kategoorilisel ja otsustaval emal oli lihtne allutada isa oma tahtele, veenda teda ma õigsuses, stalinlike mahalaskmisseaduste õigsuses... Võib-olla... (lk 31)

Vahepeal ei olegi täpselt aru saada, mis on päris ja mis väljamõeldis. Ja ehk ei olegi see tähtis. Vahel ma mõtlesin, et kas need inimesed, kellest ta kirjutab, on praeguseks surnud. Sest kuidas saab kellestki selliseid asju kirjutada, kes neid veel ise lugeda võib... Samas - "Marmorluik" on romaan, täpsemalt lapsepõlveromaan ja sel juhul on see kõik ju hoopis fiktsioon.

Mälestused lapsepõlvest ja kooliajast vahelduvad sürrealistlike jutustustega. Mina ei ole eriti suur sürrealistlike jutukeste fänn ja mida edasi, seda piinarikkam oli neid lugeda. Seda enam, et enamasti sisaldavad need jutukesed surma. Ikka lõigatakse kellelgil midagi otsast ära või lüüakse nagu muuseas maha või juhtub midagi muud jubedat. Samas on huvitav näha, kuidas tegelikus elus juhtunu vormub millekski uueks ja teistsuguseks, kuidas elust saab ilukirjandus. Kuidas ilukirjanduses on võimalik oma tegelike painajatega hakkama saada, neid suurendades ja laiendades nii palju, et tegelikkusest saab kunst.


Raamatuesitlusel kirjandusfestivalil "HeadRead" 2015

Tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid

neljapäev, 9. juuli 2015

Raamatublogidest

Parem hilja kui mitte kunagi. Et kui kellelgi on see artikkel kahe silma vahele jäänud.

Mihkel Samarüütel kirjutab Sirbis raamatublogindusest Eestis: Raamatublogisid tuleb ja läheb.

Lisan ka paar väikest kommentaari:

Pea täielikult jääb puutumata draama- ja teaduskirjandus, napilt postitatakse luulest. Harva on juttu kokaraamatutest, koomiksitest ja n-ö avangardsest nüüdiskirjandusest või modernistlikust klassikast.

Ilmsesti kajastab blogimaailm seda, mida blogijad loevad. Teaduskirjandusega on muidugi nii, et sellest kirjutamiseks on vaja pisut rohkem kui mõni lõik muljeid. Sest kellele ja milleks sa seda kirjutad? Ei ole mingit mõtet teadusliku raamatu kohta kirjutada skaalal meeldis – ei meeldinud, mis ilukirjanduse puhul võib täitsa kenasti töötada. Minu arusaamise järgi peaks siin sisu analüüsima ja võib-olla ka autoriga dispuuti laskuma. Ehk see on kõvasti suurem ja vaevalisem töö. Ja kui loetud raamatu teema ei ole lugeja eriala ja ta loeb seda lihtsalt uudishimust, siis on eriti raske kirjutada sellest nii, et kirjutajast ei jääks muljet kui totaalsest ignorandist. Sest on suur oht kritiseerida (või kiita) midagi, millest sul tegelikult puuduvad piisavad teadmised. Siin blogis on mõned sellised raamatud :)

Minu jaoks käib siia alla ka luule. Mul puuduvad igasugused teoreetilised või praktilised teadmised luule hindamiseks (muidugi peale skaala meeldib-ei meeldi, millest ka luule puhul ei ole suurt abi).

Kokaraamatutest olen mõnikord kirjutanud, aga ka siin on alati probleem – et mida sa seal hindad ja millele tähelepanu juhid.

Oleks huvitav teada, milline tulemus oli Petrone Prindi paari aasta tagusel kampaanial, kui blogijatele jagati tasuta raamatuid. Vastutasuks pidid nad neist kirjutama.

Petrone Print on seda kampaaniat teinud juba viimased viis aastat. Kirjastus ei ole küll peale 2010. aastat tulemustest kokkuvõtet teinud (siis osales 41 kirjutajat), aga nende selleteemalisel blogipostitusel oli eelmisel aastal 14 kommentaari, 2013. a 15, ja 2012. a 25 kommentaari. Tundub, et asi on hakanud maha käima. Küll on Petrone Print üks väheseid kirjastusi, kes juba mitu aastat tagasi blogijatele arvustuse eest raamatuid pakkus. Teised kirjastused on blogijad alles päris viimasel ajal avastanud. Eks ma saan ainult iseenda eest rääkida, aga lisaks Petrone Prindile on mulle aegade jooksul raamatut arvustamiseks pakkunud 5 kirjastajat (sh üks omakirjastaja ja üks raamatupood), millest ma küll siiani ühtegi vastu ei ole võtnud.

Aga nagu Samarüütel ütleb, on blogid praeguseks ajaks juba väheke vanamoodsad ja ei tea, kauaks sellist avaldamise viisi üldse jätkubki.

Tekib küsimus, millisel moel teosed raamatublogijate sõrmede vahele satuvad – kas need võetakse riiulist või laenutatakse raamatukogust, ostetakse poest, netist või failina? 

Mina teen nii seda, teist kui kolmandat. Kõik nimetatud raamatusoetamise viisid on kasutuses. Olen blogis e-raamatud ka eraldi ära märkinud. Igal blogijal on asjad, mis just tema jaoks tähtsad on ja mille ta postitusse ära märgib. Minu jaoks on näiteks oluline märkida tõlkija nimi, samas loterii ja ka mõned teised lisavad väljaandmise aasta, millest on tegelikult kirjutiste lugemisel palju abi.

Ma olen nüüd hoolega vältinud sõna „arvustus“, kuigi see tuleks nagu kõige lihtsamalt. Et mida me siin blogides siis kirjutame? Arvustusi või ülevaateid või midagi muud? Päris alguses otsisin nõu, kuidas raamatust kõige parem avalikult kirjutada oleks ja panin leitu kirja siia. Samas väidan endiselt, et ma ei kirjuta arvustusi, vaid tähendan üles mõtteid ja muljeid, mida raamat minus tekitas. Aga ei pääse, mõnikord tuleb ikka midagi arvustuselaadset välja :)

Kõige kiirema ülevaate raamatublogide hetkeseisu kohta saab Bukahooliku lehe blogivoost.

Bukahoolik tänab ja nõustub. Olen püüdnud seda blogivoogu ajakohasena hoida. Julgustan ka uurima nimekirja „Blogid, kus raamatutest juttu“, seal on väga asjalikke ja huvitavaid raamatutest kirjutajaid.

pühapäev, 21. juuni 2015

Indrek Hargla "Süvahavva. Teine suvi"

Olen nüüd tükk aega mõelnud, kuidas ma peaks seda postitust siin alustama. Et kas ütleks kohe esimesena otse ja ausalt või alles lõpupoole. Ma olen ju enamasti viisakas inimene ja ei taha kellelegi halvasti öelda.

No ütleme siis kohe alguses ära, et see raamat oli pettumus. Indrek Hargla esimene "Süvahavva" võlus oma uudsusega, seal kogu aeg toimus midagi ja järjepannu pidid kedagi kahtlustama või käis mõni ootamatu pööre. "Teine suvi" aga algab kui mingi külaolustikuromaan. Nüüd ma ei ole tegelikult päris täpne - raamatu esimene peatükk kirjeldab sündmusi anno domini 1440. Ja see on üsna paljutõotav. Tutvustatakse Süvahavva neitsit ja Süvahavva nõidumise raamatut ja vennaskonda, kes tahab need kaks omavahel kokku viia ja teisi tegelasi, kes seda igal juhul takistama peavad. Põnev.

No ja siis edasi tuleb külaolustikuromaan. Eelmisel suvel toimunud sündmused on unustatud ja neid selgitatakse kui suurt arusaamatust. Marta on haiglas, Felix üritab temaga igatepidi suhelda, kuigi ei ole selles eriti edukas, Kristi Aafrikas tööl ja Arnika asutab ennast Tallinna ülikooli. Ainult Arno on väheke imelik. Olin jõudnud poole peale (see on siis u 200 lk), kui taipasin, et siiani ei ole veel mitte ühtegi seiklust toimunud. Küll aga puistatakse iga veidi aja tagant vihjeid, ilmuvad kahtlased tegelased, mis nagu peaksid kuhugi viima, peaaegu nagu hakkaks juhtuma, kuid siis ei midagi. Tõeliselt läheb madinaks alles raamatu päris viimase viiendiku peal. Ja siis täiega, nagu tahaks autor eelnevad 340 lehekülge tasa teha.

Nonii, kõik see öeldud, lisan, et lõpp mulle meeldis. See jättis mõnusalt otsad lahtiseks ja siit annaks veel mitu-mitu romaani kirjutada, laiahaardeliselt tulevikku või siis midagi Frenchi ja Koulu stiilis kelmiromaani moodi asja. Koulu ju on ka kuulus Süvahavvalt pärit rahvalaulik, maag ja arbuja. Nii et seos on juba ette olemas. On hea, et Hargla ei võta "Süvahavvat" surmtõsiselt, kuigi Ludwigi ja Eva tegemised seda vahepeal olid. Kaks fanaatikut kindlalt oma eesmärgi poole liikumas, ära kasutades kõiki ja kõike, et ainult selleni jõuda. Siinkohal kasutan juhust ja annan teada, et fännid ootavad "Frenchile ja Koulule" pikisilmi järge.

Romaani peamiseks tegevuse edasiviijaks ongi Ludwig ja Eva, kes otsivad üht ammu-ammu kadunud raamatut, mis neid Valguse Isanda juurde peaks viima. Selleks on veel vaja Süvahavva neitsit, kelleks on muidugi Arnika. Kihti-kihi haaval jõuavad nad teadmisele lähemale ja see ongi selle raamatu sisu ja võlu. Saladuse lahendamine, müsteeriumi avamine, lugeja viiakse koos tegelastega otsingule, talle antakse võimalus kaasa mõelda ja lahendust pakkuda.

Ehk "Teine suvi" ei ole mingi action ega seiklusromaan. Ma lähenesin sellele täiesti valede ootustega. Autor ütleb intervjuus Jüri Kallasele: "Võib-olla kirjanik on ka olnud distsiplineeritud ja ei ole kirjutanud siia raamatukaanele sõna “ulme”, vaid “etnopõnevik”. Aga mina suhtun sellesse ikka nagu science fictionisse. Sedamoodi, kuidas tegelased seal mõistatustest aru saavad, pakuvad nad neile teaduslikumaid ja ratsionaalsemaid seletusi." See on põnevik just mõistatuse lahendamise tähenduses ja lõpus on natuke pauku ja mürtsu ka. Nagu boonusena või nii. Võib lugeda küll.

Teised kirjutavad:
Digital Nerdland
Ulmekirjanduse Baas
Intervjuu autoriga
Jaan Martinson, EPL
Kirjanduslik päevaraamat
Reaktor
Reaktor (katkend)
Sauga Raamatukogu

neljapäev, 18. juuni 2015

Viivi Luik "Varjuteater"

Kõigepealt oli järjejutt, mis tekitas liiga palju huvi, seejärel tuli raamat. Viivi Luige "Varjuteater" on just selline mitte-reisiraamat ja mitte-mälestusteraamat, mida võiks lugeda enne Rooma-reisi. Või ka mitte. Tegelikult on see pigem nagu teekond. Mälestused algavad juba lapsepõlves ja kogu eelnev elu oleks nagu teekond, kus iga samm viib lähemale Roomale, Igavesele linnale. Luik ise ütleb, et "Muidugi on „Varjuteater” romaan".

Alustasin lugemist ja olin kohe lummatud. Algus ei käi kokku mitte ühegi reisiraamatu kohta käiva tõega. See algab nimelt 1949. aastal küüditamise ajal. Aga Luige jaoks algas just siis, kolmeaastaselt, tema teekond Rooma. Igatsetud linna jõudis ta alles 1998. aastal. Ta nagu lükiks üksteise järele neid asju, mis talle raamatu kirjutamise ajal meelde tulid, lähemast minevikust ja kaugemast. Esikohal on aeg Roomas, aga samal ajal ka aeg Berliinis, kus ta veidi varem elas. Nii käibki raamat ühest kohast ja ajast teise ja sellel kõigel on oma mõte ja sisu. Nimelt leiab autor nende erinevate seikate ja inimeste vahel seoseid. Ilmselt sellepärast oligi seda kõike vaja kokku ühte õhukesevõitu raamatusse panna.

Sain aru, et raamat on kirjutatud kümme aastat pärast Rooma-aega. Seega said siia raamatusse vaid need mälestused ja mõtted, mis selle aja tagant veel tähendust omasid, meeles püsisid, mida autor pidas oluliseks edasi anda.
Olin saabunud koju.
Seal võõral lennuväljal seisis inimene, kes oli minu kodu.
(lk 35)
Järjejuttu kuulates paelus mind väga Luige kirjeldus, kuidas ta Rooma peavaksalist ühele külalisele odavat rongipiletit ostis. Odava rongipileti ostmine Rooma peavaksalist on nimelt lootusetu ülesanne, esiteks on seal hiiglaslikud unised piletisabad, teiseks on odavad piletid alati välja müüdud. Kõige tähtsam on välja valida õige kassa ja õige piletimüüja ja talle õigel viisil läheneda. Itaalias saab piletiostmisest etendus, milles kogu saal huviga kaasa lööb. Midagi sellist rahvad siinpool Alpe vaevalt et naudiksid.
(Tundub, et err-i järjejutu lingid hetkel ei tööta, muidu ma soovitaks seda osa kindlasti kuulata).

Sellisest naljakatest ja kummalistest seikadest kirjutab Luik veel. Sellest, millistena tema nägi neid itaallasi, kellega ta kokku puutus. Ta kirjeldab inimesi teravalt ja olukorrad, kus nad esinevad, on omalaadsed. Vaese riigi suursaadiku perele sobiva korteri otsimine on aga lausa tragikoomiline.
Sellel ühel hetkel seal puu all mõistsin ma midagi, mis pidi minuni jõudma alles aastate pärast. 
Mõistsin, et kui sul on kodu ja kui see kodu on teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada. Sest kui juba JJ tunneb, et on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, siis on see tõsi. Siis jääb üle ainult kinnitada, et jah, tõesti, iga hetk on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, ja ei tea, kas homset päeva üldse tuleb ja kas enam saabki midagi ütelda. (lk 199)
Teised kirjutavad:
Varraku raamatublogi
Intervjuu ja katkend, EPL
Musirull
Postimees, Rein Veidemann
Piparmünditee
Loterii
Kirjad kodumaale
Sirp, Doris Kareva
Keel ja Kirjandus
Hernehirmutis
Looming, Maarja Kangro
Lugemissoovituse blog
Manni lugemisblogi

teisipäev, 2. juuni 2015

Margaret Atwood "Pinnaletõus"


Margaret Atwoodi "Pinnaletõus" tundus mulle algul nagu mingi noorte vihaste meeste teos, mida ma keskkooli ajal lugema pidin, näiteks John Osborne'i "Vaata raevus tagasi". Seda küll vaid ühe aspekti tõttu - tegelaste omavahelised suhted. Mehed ja naised ütlevad üksteisele inetusi, halvustavad, mängivad mänge, manipuleerivad.

Tundsin toona neid raamatuid lugedes teatud võõristust - ühest küljest oli see maailm, millest seal kirjutati, väga erinev minu nooruspõlve-aegsest Eestist (50-ndate Suurbritannia) ja see nagu põhjendab seda, miks raamatus kirjeldatu nii võõras on. Samas aga - inimesed on siiski igal ajal ja igal pool sarnased (mina usun). Minu maailmas inimesed üksteisega niimoodi ei käitunud. Ei käitu ka nüüd, kakskümmend aastat hiljem.

Ma näen nüüd, et see, mis ma just kirja panin, ei päde eriti. Muidugi ütlevad mehed ja naised üksteisele inetusi, halvustavad, mängivad mänge, manipuleerivad. Nagu varem, nii ka praegu. Ilmselt on see mingi kirjutamise viis, stiil, teatud märksõnad või midagi sellist, mis nii teistmoodi tundub. Oeh, ma ei oska seda üldse kirja panna. Ühesõnaga, mulle ei meeldinud need inimsuhted, mis mulle lehekülgedelt vastu vaatasid. Atwood on sündinud 1939 ja "Pinnaletõus" on kirjutatud 1972. aastal. 72. aasta Kanada on ju üks hoopis teine paik. Aga siis, kui ma juba arvasin, et see on üks järjekordne teos sellest, kuidas mehed domineerivad ja naised neid teenivad ja kannatavad ja alla annavad, läks teos minu jaoks käima, üsna lõpus.

Mõned lugejad on just selle osa kohta öelnud, et nad ei saanud aru, mis oli päris ja mis mitte. Ja et see nagu pööras kõik ümber. Täpselt nii oligi, lõpp pööras kõik ümber ja psühholoogilisest romaanist sai korraga fantastiline. Või ka mitte, oleneb vaatepunktist. Igatahes oli lõpplahendus võimas.

Noor naine sõidab paari sõbraga oma vanematekoju kaugele kõnnumaale, sest saab teate, et ta isa on kadunud. Vaikselt rullub lahti minevik ja toob aja möödudes üles üha enam seda, mis on olnud maetud ja arvatud, et kadunud. Peategelane eraldab end järjest enam oma kaaslastest ja tegeleb oma isiklike painajatega, mis seal lapsepõlvekodus pinnale tõusevad, kuni lõpuks ... Aga seda ma siin ära ei räägi.

Tõlkinud Karin Suursalu
Margaret Atwood kirjandusfestivalil HeadRead 2015 (jah, muidugi on mul autogramm ka :))

esmaspäev, 18. mai 2015

Hasso Krull "Kui kivid olid veel pehmed"

Hasso Krulli "Kui kivid olid veel pehmed" on poeem. Nii vist nimetatakse värssjutustusi. Peale selle on ta loomislugu ja siis põrguskäimise lugu. Üks päris poeemlik jutustus. Eepos lausa.

Loomisloos müttavad ringi Vanaisa ja mina. Mina on vist Vanapagan. Trikster igatahes.

Kui kivid olid veel pehmed, siis oli maa peal tihe udu. 
Maa oli uduga kaetud, udu oli maa
peal, udu oli maa all, udu oli
maa.
Udu oli udune maa.

Maa toodi noka vahel üles, meri lauldakse maaks, sääsed pinisesid, sääsed olid kohe alguses, ja saun, inimesed sündisid saunas, kõik inimesed, ja maailm oli maailmatusuur saun. Vanaisa tahab teha ilusat siledat maad, aga "mina" ei lase, Vanapaganal on omad soovid ja maa saab selline muhe. Sai lõpuks vaikselt omasse mõõtu.

Teises osas varastavad paganad mõisa aida võtmed ära ja siis peab üks noor tütarlaps neile läbi metsa põrgusse järele minema.
Aga
Kes metsa läheb
võib mõnikord avastada
et ta on ära eksinud
aga kes metsa tuleb
ei eksi kunagi

Põrgus mängitakse mõistatusmängu:
papad-mammad paaristikku
   tagakambris kaelastikku
      reied on neil ristamisi
         karvad on neil vastamisi
            kaigas karvade vahella*

Miks paganad ikka varastavad mõisa aida võtmeid? Eks ikka sellepärast, et keegi neid vahel vaatama tuleks.

Kolmas osa on mesostihhon. Mis see on, uurige ise välja.

See on maailm, kus kivid olid veel pehmed, puud rändasid maa peal ringi, tüvi õlal ja juustes juur ja kandsid laiali sõnu.

Siis jutustasid sina minule.
Sa jutustasid, ja mina jäin kuulama,
jäin kuulama, kuulasin, kuulatasin,
jäin kuulatama ja kuulsin, oi kuulsin,
kuulatasin, kuulasin, kuulsin, jäingi kuulma.
Jäin kuulma kivi häält,
kuulatamatagi kuulma, kuulmatagi kuulatama.
Aga sina jutustasid.
Sina jutustasid.
Sina õpetasid mind kuulama.

(lk 50)

Mõned profaanlikud mõtteavaldused. Mitte ei saanud selle koha pealt enam lugemist jätkata, enne kui need said kirja pandud.

Kuidas inimene tuleb selle peale, et midagi sellist kirjutada? Kuidas talle tuleb pähe just selliseid sõnu ritta seada? Mida need talle sel hetkel tähendavad? Kas ta kirjutab neid suurest loomisrõõmust, ise suurt kaasa mõtlematagi, sõnad lihtsalt tulevad. Või näeb ta vaeva, et just niimoodi sõnu ritta seada ja mitte teisiti? Tuleb ikka ja jälle lause juurde tagasi, et seda kohendada ja midagi lisada või ära võtta? Mõtleb hoolega, enne kui järgmise sõna paberile paneb?

Ma olen mõnigi kord mõelnud, eriti siis, kui loen Sirbist või Loomingust arvustust, et küll need arvustajad on nii targad! Kuidas nad oskavad? Leida teosest igasugu varjatud tähendusi, seletada lahti, mida autor ikka tegelikult öelda tahtis. Võrrelda autori teost teistega ja tuua kõige selle toetuseks näiteid Lacanilt ja Derridalt. Ma ausalt ei tea, kes on Laqan ja Derrida ja mida nad öelnud on. Sellistel puhkudel tunnen end kui ussike õunaaugus, kes kogemata liiga kaugele on närinud ja piidleb oma augukesest eredat valgust ja laia võõrast maailma.

Ärge saage valesti aru, mulle see koht väga sobis. Ma sain sellest aru, see ütles mulle midagi. Ometi ei oska ma seda mitte kuidagi analüüsida, kõige vähem veel surnud filosoofe appi võttes.

* vastus: villa kraasitakse

Teised kirjutavad:
Katkendid teosest
Katkend
Kaktus
Aare Pilv, Looming
Kätlin Kaldmaa, Postimees
Tuuleiil lehitseb
Liivametsa lugemised

pühapäev, 3. mai 2015

2014. aasta kokkuvõte

Mais on tõesti natuke imelik eelmisest aastast rääkida. Seega teen hästi lühidalt.

Lugesin hulga raamatuid ja nagu ikka, on tunne, et oleks võinud aga paremini kasutada ja rohkem lugeda.

Toon välja need, mida nüüd tagantjärele vaadates ka teistele lugeda soovitaksin. Nagu alati, on tegemist segapudru valikuga, lasteraamatustest sõjamälestusteni, sekka huumorit ja poeesiat.

Tegelikult päris mõttetuid, igavaid või halbu raamatuid mullu ette ei tulnudki. Kui ehk Mihhail Artsõbaševi bulvariromaan "Naine, nagu ta seal seisis" välja arvata. See ilmselt ei olnud igav ega halb, aga mulle tegi autori mõttemaailm viha. Jätsin ta algul isegi pooleli, siis lugesin ikkagi lõpuks läbi, lootuses, et hiljem läheb paremaks, aga ei läinud.

Esmatutvus Jeanette Wintersoniga lennutas selle autori kohe minu lugemiselamuste tippu. Sest viis, kuidas ta maailma kirjeldab, sõnu ritta laob, on niivõrd kaunis, et lihtsalt loed ja naudid. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis (ma armastan kordusi!). Tema teoste juures meeldibki mulle eelkõige nende stiil ja rütm. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Lõpuks ei olegi nii tähtis, millest ta kirjutab, sest lugeda on igal juhul nauding. Ma lugesin eesti keeles, aga sõber, kes tegi seda inglise keeles, rääkis täpselt sedasama. Siit jõuamegi Kätlin Kaldmaa juurde, kes on need Wintersoni teosed eesti keelde tõlkinud.

Kätlin Kaldmaa novellikogu "Väike terav nuga" on ilus ja väike ja täis vägagi erinevaid jutte. Tunnistan, mõnest ei saanud eriti aru (Lastekaitsepäev), aga mõnda teist jälle lugesin ja nautisin täiega. Ka Kaldmaa kirjutab niimoodi, et vähesega on palju öeldud. Ja väga poeetiliselt. Need on sellised naiselikud lood, milles on valu ja ja kurbust ja siis jälle lootust ja mõnusat vaikset huumorit. Ühte novelli saab lugeda siin.

Söök ja restoranid
Keda huvitab restoranielu köögipool, soovitan lugeda Ruth Reichli "Küüslauk ja safiirid" ja Lauren Shockey "Neli kööki". Esimese on kirjutanud New York Timesi restoranikriitik ja teise ameeriklannast kokaõpilane, kes töötas praktika eesmärgil neljas Michelini tärniga restoranis Prantsusmaal, Vietnamis, Iisraelis ja USAs.

Indrek Hargla 
Kes teab Harglat vaid telesarjade ja apteeker Melchiori lugude autorina, see võiks ette võtta ka tema Frenchi ja Koulu sarja. Lugesin seda triloogiat mullu juba teist korda ja ikka oli hea. Viimasest - "Frenchi ja Koulu reisidest" kirjutasin siin. Ja kes on veel julgem, võiks ette võtta ka tema varem kirjutatud lühijutud, näiteks kogumiku "Roos ja lumekristall". Sealt leiab nii ulmet kui fantasyt, ajaloolise jutustuse ja "Lumekuninganna" muinasjutu tõlgenduse. Kõige enam meeldis mulle lühiromaan "Tagasi tulevikku IV", mis on inspireeritud filmitriloogiast “Back to the Future I-III”.

Neil Gaimanist 
ei saa ma ka üle ega ümber. Eelmisel aastal kuulasin uuesti üle "The Graveyard Booki", "Coraline'i" ja "The Ocean at the End of the Lane'i". Seekord Youtube'ist, kus ta ise neid loeb. Ma tean küll, et seal on piraatversioon, aga kuna ma olen raamatu eest ju maksnud, siis ehk ei ole nii suur patt. Üleüldse on youtube'is tohutul hulgal audioraamatuid, mida on hea näiteks mütsi- ja sallikudumise ajal kuulata. Kudumise ajal ju lugeda ei saa, aga kuna kõrvad ja aju on niimoodi täitsa tegevuseta, tundub mulle raiskamisena kudumise ajal midagi muud mitte teha. Kahjuks ma koon mütse nii harva, muidu kuulaks rohkem audioraamatuid.

Lisaks lugesin Gaimanilt ühte toredat lastejuttu "Fortunately, the Milk" Skottie Youngi suurepäraste illustratsioonidega ja ühte toredat muinasjuttu "The Sleeper and the Spindle" Chris Riddelli suurepäraste illustratsioonidega. Viimane on leitav ka kogumikus "Trigger Warning" (aga ilma illustratsioonideta!), mis ilmus sel aastal ja millest ma loodetavasti kunagi kirjutan ka.

Ajalugu
Lugesin mullu ka mitu ajalooalast teost ja mälestusi, üks parem kui teine. Keskaja kohta kirjutatud raamatutest kirjutasin pikemalt siin.

Irena Wiley "Kahekümne aastaga ümber maailma" - USA diplomaadi abikaasa Irena Wiley kirjeldab selles raamatus, mismoodi on elada diplomaatilise korpuse liikmena paljudes eri riikides pöördeliste ajaloosündmuste ajal. Alustuseks elas ta Teise Maailmasõja eelsel ajal Moskvas ja seejärel Riias, sest tema mees oli USA suursaatkonna nõunik Venemaal ja seejärel suursaadik Eestis ja Lätis. Ta kirjeldab tolleaegset elu, seda milliste raskustega puutusid diplomaatide naised kokku mitte nii arenenud maades elamisega (leida kokka, kes oskaks süüa teha, leida turult toite, mida üldse kõlbab söögiks teha, leida selline elamispind, kus kõlbab elada ja samal ajal ka teisi diplomaate ja kõrgeid ninasid vastu võtta). Ehk päris palju on raamatus selliseid olmeprobleeme, mis minu jaoks olid väga huvitavad. Mõne meesterahva jaoks ehk mitte nii palju. Samas on tema kirjeldused neist riikidest, kus nad elasid (Stalini-aegne Venemaa, Viin natsiokupatsiooni ajal, Salazari-aegne Portugal, Columbia, Panama, Iraan) elavad ja põnevad. Irena Wiley oli Poola päritolu kunstnik, seega oli tal silma iga maa inimestele, eripäradele ja loodusele. Väga põnev ja hariv jutustus.

Elin Toona "Ella" - Ella oli Elin Toona vanaema ja luuletaja Ernst Enno abikaasa. Autor tahtis kirjutada oma vanaemast ja emast, aga ei pääsenud ka iseennast teosesse sisse kirjutamast. Sisuliselt on tegemist autori elulooga, mis algab idüllilisest Haapsalust ja kulgeb läbi Saksamaa põgenikelaagri troostitusse Inglismaale. Aga üle kõige on ikkagi vanaema - kes oli optimistlik lohutaja ja alati toeks, kus autor siis ka oma rännakutel ei olnud.

Tamara Miljutina "Inimesed minu elus" - teine raamat, mis jutustab elust Nõukogude okupatsiooni hammastesse jäänud inimestest. Tamara Miljutina tahtis kirjutada inimestest, keda ta oma eluteel kohtas, kuid ka tema ei saanud muidugi jätta iseennast ja oma elu sisse kirjutamata. Miljutina sündis Tartus ja Eesti oli tema kodumaa. Ta kirjeldab elu Eesti Vabariigis, selles esimeses. Vene intelligentsi esindajana puistab ta raamatusse hulganisti tsitaate raamatutest ja kirjadest, nimetab väga paljusid nimesid, mis kahjuks mulle midagi ei ütle. Teise Maailmasõja ajal ta arreteeriti süüdistatuna nõukogude võimu vastases tegevuses (jah, ta oli mingi kristiliku ühingu liige) ja seejärel veetis ta viis aastat vangilaagris, siis veel aastaid asumisel, kuni lõpuks sai võimaluse Eestisse tagasi tulla. Hoolimata kõigist neist kannatustest, oskab ta kirjutada positiivselt ja alati ka kõige hullemas midagi head näha. Ta kirjutab, et need viis aastat Siberi vangilaagris olid kõige õnnelikumad tema elus! Sest inimesed tema ümber olid suurepärased. Väga huvitavalt ja elavalt kirjutatud lugu.

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) "Mittepühad pühakud ja teised jutustused" - See teos räägib suurelt jaolt Petseri kloostri elanikest, munkadest ja pühadest isadest. Aga mitte ainult, tegelikult annab ta ülevaate Venemaa kloostrite elust 20. ja 21. sajandil, kirjeldab kõige rohkem aga elu Nõukogude ajal, mis oli ühele tõsiusklikule väga raske aeg. Asjale saab tagasi vaadata ka huumoriga ja nii kirjeldab autor ka seiklusi julgeolekuga ja nõukogude võimukandjate tobedusi.
Väga huvitav sissevaade hoopis teistsugusesse maailma. Ka mungad on inimesed ja ta kirjeldab neist paljusid sooja huumoriga. Kiuslik isa Nafanail, karmi käega asemik isa Gavriil ja päikeseline isa Joann, kelle juurde tuldi abi ja nõu küsima üle terve Venemaa. Imed, mis toimusid päriselt.

Sergei Volkonski "Kodumaa. Mälestused" - Ma ei ole ammu lugenud tõeliselt intelligentse ja kõige paremas tähenduses aristokraatliku inimese mõtteid. Väga hästi kirjutatud ja huvitav sissevaade Tsaari-Venemaa viimastesse aastatesse ja ka ajast enne ja pärast seda. Vürst Volkonski kuulus riigi kõrgemasse seltskonda, mis tõi kaasa ka kohustusi, mida ta parema meelega poleks täitnud, nagu näiteks keiserlike teatrite juhtimine. Aga seetõttu saab ta ka rääkida tsaarist ja teda ümbritsevatest inimestest. Kuigi parema meelega oleks ta elanud oma mõisas. Hoolimata sellest, et vahepeal tundub raamat natuke nagu igavgi, siis lõpuks oli ikka suurepärane raamat. Istus mul pärast läbisaamist veel tükk aega vaikselt peas. Olid ajad, mil inimestel olid põhimõtted, väärtused ja seisukohad. Mina ei ole sellist inimest kohanud, ei elus ega raamatus, nagu oli Volkonski.

Tuula Karjalainen "Tove Jansson. Tee tööd ja armasta
 "- Tove Jansson on muidugi maailmakuulus Muumimamma, aga ka palju enamat. Autor soovis teda näidata kunstnikuna omas ajas ja seda, kui palju ümbritsev keskkond võib ühte naist mõjutada. Raamat balansseerib kenasti eraelulise, laiema ajaloolise vaaternurga ja Janssoni loometöö vahel. Sest Jansson pidas end eelkõige kunstnikuks ja Muumimaailm muutus tema jaoks lõpuks ahistavaks koormaks, milel tõttu tal ei jäänud aega ja võimalust tegeleda sellega, mis talle tegelikult südamelähedane oli - maalimisega. Tekitas tugeva tahtmise Muumitroll uuesti üle lugeda.

Ian Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale" ja "The Time Traveller's Guide to Elizabethan England". Kuna keskaegse Inglismaa teejuht oli huvitav, lugesin sellele otsa ka teejuhi Elizabethi-aegsele Inglismaale. Kui võiks arvata, et kahesaja aasta jooksul on maailm kõvasti edasi arenenud, siis ühest küljest see muidugi nii ongi, aga oli ka palju aspekte, mis (vähemasti minu arusamise järgi) hoopis hullemaks olid läinud. Üks oli kindel - see aeg oli hirmus vägivaldne. Kui ma oleksin tahtnud pigem lugeda, mida söödi ja seljas kanti, kuidas suheldi ja reisiti, siis pidin suure osa raamatust hoopis lugema, kuidas hukati ja tapeti. Õhh. Soovitan sellegipoolest mõlemat raamatut!

Udo Uibo "Sõnalood" on sõnade ajalugu. Kena väike kogumik huvitavatest sõnadest ja nende päritolust. Mida on ühist sõnadel soolatüügas, penikoorem, abielu, kadalipp, petersell, salvrätt ja ööviiul? Miks meil nimetatakse kaerahelbeid herkuloks, kuidas sõna pätt on oma algsest tähendusest kaugenenud, millist pikka teed mööda on meieni jõudnud sõna soni? Näiteks lausest "Üllas kuninganna veendus alluvate voorustes" poleks Kristian Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna, sest tema ajal polnud neid lihtsalt olemas. Keel areneb ja vahel tundub, et täitsa isevoolu teed, Uibo selgitab paljude sõnade arengu väga huvitaval moel lahti.

Bohumil Hrabal "Ma teenindasin Inglise kuningat"
 - Tšehhi kirjaniku natuke selline groteskse sisuga raamat ühe väikese inimese soovist saada suureks, saada vastu võetud, saada osaks sellest maailmast, mis on rikas ja ilus ja õnnelik. Tegevus toimub enne ja pärast teist maailmasõda, kus minategelane liigub koos ajaloovooluga ühest seiklusest ja sündmusest teise. Teost ei ole lihtne lugeda, sest stiil on selline nagu ühe hingetõmbega kirja pandud, hirmpikad laused, kuhu vahele lükitakse kõrvalisi mõtteid. Ühtlane mõttevoog, kuhu võib ära kaduda. Aga tervik mõjub.

Huumorit
Jonas Jonasson "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga". Kes on lugenud "Saja-aastast, kes hüppas aknast välja ja kadus", ei ole siin midagi uut. Lugu järgib üsna sama stiili ja rada. Kuna uudsus on kadunud, siis sama suurt muljet ei jätnud, samas naerda saab ja eriti Rootsi ühiskonna üle muiata (kes siseinfot teab). Kes "Saja-aastast" ei ole lugenud, see võtku emb-kumb neist raamatutest kindlasti ette.

Tuomas Kyro "Kerjus ja jänes". Teos on mõtteline järg Arto Paasilinna “Jänese aastale” (mida ma lugenud ei ole, aga peaks). Oma ülevõlli seikluste ja eriti lõpuosaga on ta sarnane Jonas Jonassoni teostega, kuid siin on rohkem tõsidust, nukrust ja probleeme ning autor ei keera neid olematuks, hoolimata huumorist ja satiirist. Organiseeritud kerjamise pime külg, musta tööjõu kasutamine, rahapuudus. Praeguse aja väikese inimese probleemid on tõsised, aga ometi on maailmas olemas häid ja sõbralikke inimesi ja armastust. Üks sõbranna ütles tunnustavalt - lõpuks ometi saan lugeda raamatut, mis räägib mulle kaasaegsest elust.

Willem Elsschot "Juust". Tore väike lugu ühest keskealisest ametnikust, kes saab ahvatleva pakkumise, loobub oma soojast ja kindlast postiametniku kohast ja hakkab tegelema äriga. Jah, äriks on juustumüümine. Autor balansseerib väga kenasti piiri peal, kust üleminek muudaks loo küüniliseks ja parastavaks. Aga ei, tema on kogu aeg oma kangelase poolt, isegi kui see oma uues tegevuses pigem läbi kukub.

No ja Donald Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte" sobib lugeda igas vanuses ja igal ajal, uuesti ja uuesti.

Päris pikk jutt tuli. Nii juhtub, kui nii harva kirjutada :)

Elin Toona "Ella"

Ella oli Elin Toona vanaema ja luuletaja Ernst Enno abikaasa. Autor tahtis kirjutada oma vanaemast ja emast, aga ei pääsenud ka iseennast teosesse sisse kirjutamast. Ta kirjeldab kahe eluvõõra naise argieluga toime tulemist Esimese Vabariigi ajal, kuid tõeliselt kordaminev jutt algab ikkagi siis, kui autori ema otsustab Nõukogude okupatsiooni eest põgeneda. Ta võtab kaasa tollal seitsme-aastase Elini ja oma ema Ella ja läbi vintsutuste jõuavad nad Saksamaale põgenikelaagrisse. Seal elavad nad neli aastat! Enne kui ema omale Inglismaal töö leiab ja neil ära sõita lubatakse.

Elu põgenikena Inglismaal aga pole suurt parem laagrist Saksamaal. Inglased, kes on astunud teiste riikide pinnale ainult kolonisaatoritena, ei ole võimelised mõistma, mida tähendab olla võõral maal põgenikuna, kõigest ilma jäänuna. Ema sai tööd haiglas, kui sinna lapsi ei lubatud. Nii pidi Elin esimesed päevad end haigla eluruumides peitma. Siis leidis ema talle voodi lähedases külas ühe abielupaari juures, kes päevasel ajal lapse välja ajasid ja ukse mitme tabaga kinni keerasid. Õhtuti aga istuti lihtsalt toas toolidel ja vaikiti. Kui suur õnn oli, kui nad said oma korteri, olgu viletsa ja hõreda.

Pikapeale läheb elu ikkagi paremaks ja kõik harjuvad, emagi leiab omale parema töö ja seltsielu. Elin Toona jutustus läheb hinge, seda on vahel valus lugeda, kuid lõpuks on kõigest siiski üle autori suur armastus oma vanaema vastu, kes oli optimistlik lohutaja ja alati toeks, kus autor siis ka oma rännakutel ei olnud.

Teised kirjutavad:
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sehkendamine
Janika Kronberg, Looming
Eesti Elu

reede, 17. aprill 2015

Keskaeg

Keskaeg on põnev. Millegipärast palju põnevam kui näiteks rauaaeg. Ilmselt on peapõhjuseks see, et ka teistele on keskaeg huvi pakkunud ja seda on lihtsalt palju uuritud ja huvitavaid käsitlusi ja romaane kirjutatud. Kuidagi on niimoodi juhtunud, et möödunud suvi möödus minu jaoks keskaja tähe all. Lugesin enam-vähem järjest raamatuid, mis ühel või teisel moel keskaega käsitlevad. Kõik need raamatud on üksteist kenasti täiendanud. Aga nüüd kõigist järgemööda.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika"
Melchiori-sarja viies lugu. Siin tegutseb apeeker Melchiori kõrval ka tema poeg, kes Lübeckis haridust omandab ja põnevatesse seiklustesse satub, muuhulgas ka sajandi armastuse leiab. Samal ajal peab tema isa Melchior Wakenstede toime tulema mõrvade, salapärase kroonika, näitemängu korraldamise ja innuka leskprouaga. Keskajale omaselt on tegemist aeglase ja rahulikult kulgeva looga, autor võtab selgitamiseks aega, lõpplahendus on jällegi selline, mida lugejal ei oleks võimalik olnud ära arvata. Muide, kas te panite tähele, et kaanel olev kangelane kangesti isand Hargla nägu on.

Inna Põltsam-Jürjo „Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”
Raamatu aluseks on 1996. aastal Tartu Ülikooli juures kaitstud magistritöö, mille teksti on täiendatud ja lisatud illustratsioonid. Sissevaade keskaegse Tallinna söögi-joogikommetesse, üldsegi mitte igav ja akadeemiline. Kuna söömisel-joomisel on ajaloos oluline osa, siis saab siit palju teada ka lihtsalt Tallinna mineviku ja üldisemalt keskaja kohta. Lõpus on ka valik tolleaegseid retsepte – imestamiseks ja järeletegemiseks.

Johann Huizinga "Keskaja sügis"
Johann Huizinga 1919. aastal ilmunud teos on üks 20. sajandi kultuuriajaloo säravamaid saavutusi, teaduslikult põhjalik, ent ilukirjandusena loetav uurimus hiliskeskaja vaimu- ja tundeilmast. Keskendudes 14.–15. sajandi Prantsusmaa ja Madalmaade kultuuriloole, et paremini mõista kuulsate kunstnikest vendade Van Eyckide loomingut, esitab Hollandi ajaloolane Johan Huizinga (1872–1945) haarava sissevaate hiliskeskaja ilu- ja kangelasunelmatesse, armastuse ja pühaduse vormidesse, surma- ja teispoolsuse kujutelmadesse, rüütlite ja kunstnike maailma.

Selline on kirjastuse raamatutvustus ja sellele on raske midagi juurde lisada. Ilukirjandusena loetav on ta siiski pigem sellele, kellel on sobivad alusteadmised, mis aitavad teksti paremini mõista. Mina nägin teosega ikka kõvasti vaeva. Vahepeal läks nagu paremini, aga siis jällegi ei saanud midagi aru. Ehk see tuttav tunne, et kõik sõnad on tuttavad, aga kokku ei anna mingit tähendust. Teisalt muidugi on "Keskaja sügis" tõepoolest huvitav ja valgustav sissevaade keskaja inimese maailma. Huizinga toob muuhulgas ära keskaja kõige kuulsama "Roosiromaani". Ma olin sellest küll kuulnud, aga tegelikust sisust ei teadnud midagi. Praegusaja inimesele on "Roosiromaan" üsnagi mõistetamatu teos. Kui Ian Mortimer oma "Ajaränduri teejuhis keskaegsele Inglismaale" kirjutas rohkem keskaegse maailma toimimisest üldiselt, siis Huizinga kirjutab justnimelt keskaegse inimese mõttemaailmast, niipalju kui seda olemasolevate materjalide põhjal rekonstrueerida annab. Ilmumise ajal oli teos väga uuenduslik, sellisel viisil ei olnud keegi ajaloole varem vaadanud.

Tõlkinud Mati Sirkel

Bill Bryson "Kõiksuse lühiajalugu"
"Kõiksuse lühiajalugu" ei räägi muidugi ainult keskajast, Bryson tahab anda ülevaate kõigest, mis meie ümber on. Inglise keeles ongi teose pealkiri Short History of Nearly Everything. Universumist, planeedist Maa, inimesest ... Bryson kirjutab sellest kõigest läbi teadlaste, ehk nende inimeste, kes oma mõtte- ja teadustööga jõudsid nende asjade lahtiseletamiseni.

Keskaeg ei olnud teaduse arengus just kuigi viljakas aeg. Sest keskaja inimese mõttemaailm oli hoopis teistsugune, siis mõeldi pigem nii, et midagi ei tohi muutuda, siis on maailm korrastatud ja õige. Seetõttu on mõistetav, et selline suhtumine ei aidanud kuigipalju kaasa teaduse arengule. Samas päris ilma suurte teadlaste ja avastusteta ei saanud läbi ka keskaeg. Näiteks sellised nimed nagu Roger Bacon, Kopernikus, Galileio Galilei ja muidugi Leonardo da Vinci.

Tõlkinud Henn Käämbre

Ka oma "Ringkäigus kodumajas" puudutab Bryson keskaega. Nii et need kaks populaarajalooteost annavad samuti kena täiendust keskajast huvitatule.

Karl Ristikivi "Põlev lipp", "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud" 
Karl Ristikivi kolm teost "Põlev lipp", "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud" üldnimetusega "Kroonikate triloogia" lisavad kõigele eelnevale ka ilukirjandusliku käsitluse. Ma ei oska ausalt öeldes nende kohta enam midagi asjalikku arvata, kui lugemisest juba nii palju aega möödas on. "Põlev lipp" oli ehk kõige staatilisem ja sisaldas liiga palju arutlusi ja liiga vähe seiklusi, samas "Surma ratsanikud" oli täitsa põnevik. "Viimne linn" jäi siis kuhugi vahepeale. Panen siiski kirja teoste lühiülevaate Wikipedia järgi.

"Põleva lipu" sündmused leiavad aset Lõuna-Saksamaal ja Itaalias aastatel 1266–1268. Lugu jälgib Švaabi hertsogi ja Staufenite koja viimase võsu, Konradini luhta läinud katset ühendada Saksamaa ja Itaalia ühise kuninga võimu alla. Konradin on sündmuste alates 16 aastane ja Ristikivi kujutab teda ausa ja õilsana, ta on pühendunud oma ülesandele võita tagasi Sitsiilia kuningriik, mis tema vanaisa Friedrich II sohipoja Manfredi käest on langenud Anjou Charles'i kätte.

"Viimne linn" manab lugeja silma ette apokalüptilise nägemuse Püha Maa viimase ristisõdijate linna Akko langemise moslemite kätte aastal 1291. Kroonika jutustaja on Ateena hertsogi valdustes sündinud hospitaliit Roger Blondel de Tressalin, kes räägib oma elu lugu. Põgenemine viib Rogeri Küprosele ja Akkosse, kus ta liitub Templiorduga. Pärast aastatepikkust ausat teenistust heidetakse ta ordust reeturliku valesüüdistuse peale välja, misjärel ta võetakse Hospidaliordusse. Romaani kolm viimast peatükki kirjeldavad dramaatiliselt Akko langust ning viimaseid lahinguid selle eel.

"Surma ratsanikud" viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Kataloonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas kaos ja inimisiksuse laostumine. Romaan kirjeldab Roger de Flori juhitud ajaloolise palgasõdurite kompanii Kataloonia Suure Kompanii seiklusi 14. sajandi alguses Vahemere piirkonnas.

Loetud raamatute nimekiri: 2015

  1. Carl Mothander, Kulinaarsed vested
  2. Piret Mäeniit, Loomaaia jäljerajad
  3. Daniil Harms, Siil ja siisike
  4. Liis Klaar, Mulgivanaema meekook
  5. Indrek Hargla, French ja Koulu Tarbatus (e)
  6. Indrek Hargla, Frenchi ja Koulu reisid (e)
  7. Neil Gaiman, Trigger Warning (e)
  8. Bruno Schultz, Kaneelipoed
  9. Dino Buzzati, Koer, kes oli näinud Jumalat
  10. Jaan Kaplinski, Jutte
  11. Poul Anderson, Kõrge ristiretk
  12. Kristiina Ehin, Kaitseala
  13. Poul Anderson, Murtud mõõk
  14. Poul Anderson, Kolm südant ja kolm lõvi
  15. Poul Anderson, Jumalate sõda
  16. Kristiina Ehin, Simunapäev
  17. Kristiina Ehin, Emapuhkus
  18. Kristiina Ehin, Viimane monogaamlane. Luuletused. Jutud
  19. Tove Jansson, Muumitroll
  20. Jaan Tootsen (koostaja), Eesti mõttemaastikud. Ööülikooli loengud
  21. Luule Viilma, Ellujäämise õpetus I
  22. Hasso Krull, Kui kivid olid veel pehmed
  23. Viivi Luik, Varjuteater
  24. Indrek Hirv, Kassitoome
  25. Margaret Atwood, Pinnaletõus
  26. Indrek Hargla, Süvahavva. Teine suvi
  27. Hardo Pajula, Majanduslik inimene ja poliitiline loom (e)
  28. Margaret Atwood, Pime palgamõrvar
  29. Jelena Skulskaja, Marmorluik
  30. Theodor Kallifatides, Uus maa minu akna taga (e)
  31. Hille Karm, Midagi head
  32. Tõnu Õnnepalu, Lõpetuse ingel (e)
  33. Mart Helme, Kaks mõõka. Hiina jutud
  34. Margaret Atwood, Orüks ja Ruik
  35. O. Henry, 100 valitud novelli. Esimene raamat
  36. Klaus Bednarz, Päikesest ida pool
  37. Saki, Küdooniapuu
  38. Carnarvoni krahvinna, Lady Almina ja tegelik Downton Abbey (e)
  39. Wilkie Collins, Woman in White (e)
  40. Heiti Talvik, Kohtupäev (e)
  41. Stephan Bartels, Till Raether, Mida mehed tunnevad?
  42. Stefan Klein, Da Vinci pärand
  43. Olavi Ruitlane, Vee peal
  44. Jan Guillou, Tee Jeruusalemma
  45. Jan Guillou, Templirüütel
  46. Jan Guillou, Riik tee lõpus
  47. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja mõrtsukalik abielu
  48. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja kohutav turist
  49. Stanley Wells, Kas on tõsi, et Shakespeare ...?
  50. Stefan Klein, Kas kõik on juhus?
  51. O. Henry, 100 valitud novelli. Teine raamat
  52. Neil Gaiman, Maddy Gaiman, Love, Fishie (e)
  53. Neil Gaiman, Interworld (audio)
  54. Ruth Reichl, Tender at the Bone (e)
  55. Ruth Reichl, Comfort Me With Apples (e)
  56. Neil Gaiman, Manuscript Found In A Milk Bottle (e)
  57. Neil Gaiman, Day of the Dead: A Babylon 5 Scriptbook (e)
  58. Neil Gaiman, A Little Gold Book of Ghastly Stuff (e)
  59. Mihhail Bulgakov, Saatanlik lugu. Saatuslikud munad. Koera süda
  60. Kobie Krüger, Pere keset loodust. Mahlangeni
  61. Kobie Krüger, Pere keset loodust. Kõnnumaa võlu ja ilu
  62. Lewis Pugh, 21 Yaks and a Speedo
  63. Neil Gaiman, Ghastly Beyond Belief (e)
  64. Käbi Laretei, Evald Okas, Okas ja Käbi