esmaspäev, 18. mai 2015

Hasso Krull "Kui kivid olid veel pehmed"

Hasso Krulli "Kui kivid olid veel pehmed" on poeem. Nii vist nimetatakse värssjutustusi. Peale selle on ta loomislugu ja siis põrguskäimise lugu. Üks päris poeemlik jutustus. Eepos lausa.

Loomisloos müttavad ringi Vanaisa ja mina. Mina on vist Vanapagan. Trikster igatahes.

Kui kivid olid veel pehmed, siis oli maa peal tihe udu. 
Maa oli uduga kaetud, udu oli maa
peal, udu oli maa all, udu oli
maa.
Udu oli udune maa.

Maa toodi noka vahel üles, meri lauldakse maaks, sääsed pinisesid, sääsed olid kohe alguses, ja saun, inimesed sündisid saunas, kõik inimesed, ja maailm oli maailmatusuur saun. Vanaisa tahab teha ilusat siledat maad, aga "mina" ei lase, Vanapaganal on omad soovid ja maa saab selline muhe. Sai lõpuks vaikselt omasse mõõtu.

Teises osas varastavad paganad mõisa aida võtmed ära ja siis peab üks noor tütarlaps neile läbi metsa põrgusse järele minema.
Aga
Kes metsa läheb
võib mõnikord avastada
et ta on ära eksinud
aga kes metsa tuleb
ei eksi kunagi

Põrgus mängitakse mõistatusmängu:
papad-mammad paaristikku
   tagakambris kaelastikku
      reied on neil ristamisi
         karvad on neil vastamisi
            kaigas karvade vahella*

Miks paganad ikka varastavad mõisa aida võtmeid? Eks ikka sellepärast, et keegi neid vahel vaatama tuleks.

Kolmas osa on mesostihhon. Mis see on, uurige ise välja.

See on maailm, kus kivid olid veel pehmed, puud rändasid maa peal ringi, tüvi õlal ja juustes juur ja kandsid laiali sõnu.

Siis jutustasid sina minule.
Sa jutustasid, ja mina jäin kuulama,
jäin kuulama, kuulasin, kuulatasin,
jäin kuulatama ja kuulsin, oi kuulsin,
kuulatasin, kuulasin, kuulsin, jäingi kuulma.
Jäin kuulma kivi häält,
kuulatamatagi kuulma, kuulmatagi kuulatama.
Aga sina jutustasid.
Sina jutustasid.
Sina õpetasid mind kuulama.

(lk 50)

Mõned profaanlikud mõtteavaldused. Mitte ei saanud selle koha pealt enam lugemist jätkata, enne kui need said kirja pandud.

Kuidas inimene tuleb selle peale, et midagi sellist kirjutada? Kuidas talle tuleb pähe just selliseid sõnu ritta seada? Mida need talle sel hetkel tähendavad? Kas ta kirjutab neid suurest loomisrõõmust, ise suurt kaasa mõtlematagi, sõnad lihtsalt tulevad. Või näeb ta vaeva, et just niimoodi sõnu ritta seada ja mitte teisiti? Tuleb ikka ja jälle lause juurde tagasi, et seda kohendada ja midagi lisada või ära võtta? Mõtleb hoolega, enne kui järgmise sõna paberile paneb?

Ma olen mõnigi kord mõelnud, eriti siis, kui loen Sirbist või Loomingust arvustust, et küll need arvustajad on nii targad! Kuidas nad oskavad? Leida teosest igasugu varjatud tähendusi, seletada lahti, mida autor ikka tegelikult öelda tahtis. Võrrelda autori teost teistega ja tuua kõige selle toetuseks näiteid Lacanilt ja Derridalt. Ma ausalt ei tea, kes on Laqan ja Derrida ja mida nad öelnud on. Sellistel puhkudel tunnen end kui ussike õunaaugus, kes kogemata liiga kaugele on närinud ja piidleb oma augukesest eredat valgust ja laia võõrast maailma.

Ärge saage valesti aru, mulle see koht väga sobis. Ma sain sellest aru, see ütles mulle midagi. Ometi ei oska ma seda mitte kuidagi analüüsida, kõige vähem veel surnud filosoofe appi võttes.

* vastus: villa kraasitakse

Teised kirjutavad:
Katkendid teosest
Katkend
Kaktus
Aare Pilv, Looming
Kätlin Kaldmaa, Postimees
Tuuleiil lehitseb
Liivametsa lugemised

pühapäev, 3. mai 2015

2014. aasta kokkuvõte

Mais on tõesti natuke imelik eelmisest aastast rääkida. Seega teen hästi lühidalt.

Lugesin hulga raamatuid ja nagu ikka, on tunne, et oleks võinud aga paremini kasutada ja rohkem lugeda.

Toon välja need, mida nüüd tagantjärele vaadates ka teistele lugeda soovitaksin. Nagu alati, on tegemist segapudru valikuga, lasteraamatustest sõjamälestusteni, sekka huumorit ja poeesiat.

Tegelikult päris mõttetuid, igavaid või halbu raamatuid mullu ette ei tulnudki. Kui ehk Mihhail Artsõbaševi bulvariromaan "Naine, nagu ta seal seisis" välja arvata. See ilmselt ei olnud igav ega halb, aga mulle tegi autori mõttemaailm viha. Jätsin ta algul isegi pooleli, siis lugesin ikkagi lõpuks läbi, lootuses, et hiljem läheb paremaks, aga ei läinud.

Esmatutvus Jeanette Wintersoniga lennutas selle autori kohe minu lugemiselamuste tippu. Sest viis, kuidas ta maailma kirjeldab, sõnu ritta laob, on niivõrd kaunis, et lihtsalt loed ja naudid. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis (ma armastan kordusi!). Tema teoste juures meeldibki mulle eelkõige nende stiil ja rütm. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Lõpuks ei olegi nii tähtis, millest ta kirjutab, sest lugeda on igal juhul nauding. Ma lugesin eesti keeles, aga sõber, kes tegi seda inglise keeles, rääkis täpselt sedasama. Siit jõuamegi Kätlin Kaldmaa juurde, kes on need Wintersoni teosed eesti keelde tõlkinud.

Kätlin Kaldmaa novellikogu "Väike terav nuga" on ilus ja väike ja täis vägagi erinevaid jutte. Tunnistan, mõnest ei saanud eriti aru (Lastekaitsepäev), aga mõnda teist jälle lugesin ja nautisin täiega. Ka Kaldmaa kirjutab niimoodi, et vähesega on palju öeldud. Ja väga poeetiliselt. Need on sellised naiselikud lood, milles on valu ja ja kurbust ja siis jälle lootust ja mõnusat vaikset huumorit. Ühte novelli saab lugeda siin.

Söök ja restoranid
Keda huvitab restoranielu köögipool, soovitan lugeda Ruth Reichli "Küüslauk ja safiirid" ja Lauren Shockey "Neli kööki". Esimese on kirjutanud New York Timesi restoranikriitik ja teise ameeriklannast kokaõpilane, kes töötas praktika eesmärgil neljas Michelini tärniga restoranis Prantsusmaal, Vietnamis, Iisraelis ja USAs.

Indrek Hargla 
Kes teab Harglat vaid telesarjade ja apteeker Melchiori lugude autorina, see võiks ette võtta ka tema Frenchi ja Koulu sarja. Lugesin seda triloogiat mullu juba teist korda ja ikka oli hea. Viimasest - "Frenchi ja Koulu reisidest" kirjutasin siin. Ja kes on veel julgem, võiks ette võtta ka tema varem kirjutatud lühijutud, näiteks kogumiku "Roos ja lumekristall". Sealt leiab nii ulmet kui fantasyt, ajaloolise jutustuse ja "Lumekuninganna" muinasjutu tõlgenduse. Kõige enam meeldis mulle lühiromaan "Tagasi tulevikku IV", mis on inspireeritud filmitriloogiast “Back to the Future I-III”.

Neil Gaimanist 
ei saa ma ka üle ega ümber. Eelmisel aastal kuulasin uuesti üle "The Graveyard Booki", "Coraline'i" ja "The Ocean at the End of the Lane'i". Seekord Youtube'ist, kus ta ise neid loeb. Ma tean küll, et seal on piraatversioon, aga kuna ma olen raamatu eest ju maksnud, siis ehk ei ole nii suur patt. Üleüldse on youtube'is tohutul hulgal audioraamatuid, mida on hea näiteks mütsi- ja sallikudumise ajal kuulata. Kudumise ajal ju lugeda ei saa, aga kuna kõrvad ja aju on niimoodi täitsa tegevuseta, tundub mulle raiskamisena kudumise ajal midagi muud mitte teha. Kahjuks ma koon mütse nii harva, muidu kuulaks rohkem audioraamatuid.

Lisaks lugesin Gaimanilt ühte toredat lastejuttu "Fortunately, the Milk" Skottie Youngi suurepäraste illustratsioonidega ja ühte toredat muinasjuttu "The Sleeper and the Spindle" Chris Riddelli suurepäraste illustratsioonidega. Viimane on leitav ka kogumikus "Trigger Warning" (aga ilma illustratsioonideta!), mis ilmus sel aastal ja millest ma loodetavasti kunagi kirjutan ka.

Ajalugu
Lugesin mullu ka mitu ajalooalast teost ja mälestusi, üks parem kui teine. Keskaja kohta kirjutatud raamatutest kirjutasin pikemalt siin.

Irena Wiley "Kahekümne aastaga ümber maailma" - USA diplomaadi abikaasa Irena Wiley kirjeldab selles raamatus, mismoodi on elada diplomaatilise korpuse liikmena paljudes eri riikides pöördeliste ajaloosündmuste ajal. Alustuseks elas ta Teise Maailmasõja eelsel ajal Moskvas ja seejärel Riias, sest tema mees oli USA suursaatkonna nõunik Venemaal ja seejärel suursaadik Eestis ja Lätis. Ta kirjeldab tolleaegset elu, seda milliste raskustega puutusid diplomaatide naised kokku mitte nii arenenud maades elamisega (leida kokka, kes oskaks süüa teha, leida turult toite, mida üldse kõlbab söögiks teha, leida selline elamispind, kus kõlbab elada ja samal ajal ka teisi diplomaate ja kõrgeid ninasid vastu võtta). Ehk päris palju on raamatus selliseid olmeprobleeme, mis minu jaoks olid väga huvitavad. Mõne meesterahva jaoks ehk mitte nii palju. Samas on tema kirjeldused neist riikidest, kus nad elasid (Stalini-aegne Venemaa, Viin natsiokupatsiooni ajal, Salazari-aegne Portugal, Columbia, Panama, Iraan) elavad ja põnevad. Irena Wiley oli Poola päritolu kunstnik, seega oli tal silma iga maa inimestele, eripäradele ja loodusele. Väga põnev ja hariv jutustus.

Elin Toona "Ella" - Ella oli Elin Toona vanaema ja luuletaja Ernst Enno abikaasa. Autor tahtis kirjutada oma vanaemast ja emast, aga ei pääsenud ka iseennast teosesse sisse kirjutamast. Sisuliselt on tegemist autori elulooga, mis algab idüllilisest Haapsalust ja kulgeb läbi Saksamaa põgenikelaagri troostitusse Inglismaale. Aga üle kõige on ikkagi vanaema - kes oli optimistlik lohutaja ja alati toeks, kus autor siis ka oma rännakutel ei olnud.

Tamara Miljutina "Inimesed minu elus" - teine raamat, mis jutustab elust Nõukogude okupatsiooni hammastesse jäänud inimestest. Tamara Miljutina tahtis kirjutada inimestest, keda ta oma eluteel kohtas, kuid ka tema ei saanud muidugi jätta iseennast ja oma elu sisse kirjutamata. Miljutina sündis Tartus ja Eesti oli tema kodumaa. Ta kirjeldab elu Eesti Vabariigis, selles esimeses. Vene intelligentsi esindajana puistab ta raamatusse hulganisti tsitaate raamatutest ja kirjadest, nimetab väga paljusid nimesid, mis kahjuks mulle midagi ei ütle. Teise Maailmasõja ajal ta arreteeriti süüdistatuna nõukogude võimu vastases tegevuses (jah, ta oli mingi kristiliku ühingu liige) ja seejärel veetis ta viis aastat vangilaagris, siis veel aastaid asumisel, kuni lõpuks sai võimaluse Eestisse tagasi tulla. Hoolimata kõigist neist kannatustest, oskab ta kirjutada positiivselt ja alati ka kõige hullemas midagi head näha. Ta kirjutab, et need viis aastat Siberi vangilaagris olid kõige õnnelikumad tema elus! Sest inimesed tema ümber olid suurepärased. Väga huvitavalt ja elavalt kirjutatud lugu.

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) "Mittepühad pühakud ja teised jutustused" - See teos räägib suurelt jaolt Petseri kloostri elanikest, munkadest ja pühadest isadest. Aga mitte ainult, tegelikult annab ta ülevaate Venemaa kloostrite elust 20. ja 21. sajandil, kirjeldab kõige rohkem aga elu Nõukogude ajal, mis oli ühele tõsiusklikule väga raske aeg. Asjale saab tagasi vaadata ka huumoriga ja nii kirjeldab autor ka seiklusi julgeolekuga ja nõukogude võimukandjate tobedusi.
Väga huvitav sissevaade hoopis teistsugusesse maailma. Ka mungad on inimesed ja ta kirjeldab neist paljusid sooja huumoriga. Kiuslik isa Nafanail, karmi käega asemik isa Gavriil ja päikeseline isa Joann, kelle juurde tuldi abi ja nõu küsima üle terve Venemaa. Imed, mis toimusid päriselt.

Sergei Volkonski "Kodumaa. Mälestused" - Ma ei ole ammu lugenud tõeliselt intelligentse ja kõige paremas tähenduses aristokraatliku inimese mõtteid. Väga hästi kirjutatud ja huvitav sissevaade Tsaari-Venemaa viimastesse aastatesse ja ka ajast enne ja pärast seda. Vürst Volkonski kuulus riigi kõrgemasse seltskonda, mis tõi kaasa ka kohustusi, mida ta parema meelega poleks täitnud, nagu näiteks keiserlike teatrite juhtimine. Aga seetõttu saab ta ka rääkida tsaarist ja teda ümbritsevatest inimestest. Kuigi parema meelega oleks ta elanud oma mõisas. Hoolimata sellest, et vahepeal tundub raamat natuke nagu igavgi, siis lõpuks oli ikka suurepärane raamat. Istus mul pärast läbisaamist veel tükk aega vaikselt peas. Olid ajad, mil inimestel olid põhimõtted, väärtused ja seisukohad. Mina ei ole sellist inimest kohanud, ei elus ega raamatus, nagu oli Volkonski.

Tuula Karjalainen "Tove Jansson. Tee tööd ja armasta
 "- Tove Jansson on muidugi maailmakuulus Muumimamma, aga ka palju enamat. Autor soovis teda näidata kunstnikuna omas ajas ja seda, kui palju ümbritsev keskkond võib ühte naist mõjutada. Raamat balansseerib kenasti eraelulise, laiema ajaloolise vaaternurga ja Janssoni loometöö vahel. Sest Jansson pidas end eelkõige kunstnikuks ja Muumimaailm muutus tema jaoks lõpuks ahistavaks koormaks, milel tõttu tal ei jäänud aega ja võimalust tegeleda sellega, mis talle tegelikult südamelähedane oli - maalimisega. Tekitas tugeva tahtmise Muumitroll uuesti üle lugeda.

Ian Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale" ja "The Time Traveller's Guide to Elizabethan England". Kuna keskaegse Inglismaa teejuht oli huvitav, lugesin sellele otsa ka teejuhi Elizabethi-aegsele Inglismaale. Kui võiks arvata, et kahesaja aasta jooksul on maailm kõvasti edasi arenenud, siis ühest küljest see muidugi nii ongi, aga oli ka palju aspekte, mis (vähemasti minu arusamise järgi) hoopis hullemaks olid läinud. Üks oli kindel - see aeg oli hirmus vägivaldne. Kui ma oleksin tahtnud pigem lugeda, mida söödi ja seljas kanti, kuidas suheldi ja reisiti, siis pidin suure osa raamatust hoopis lugema, kuidas hukati ja tapeti. Õhh. Soovitan sellegipoolest mõlemat raamatut!

Udo Uibo "Sõnalood" on sõnade ajalugu. Kena väike kogumik huvitavatest sõnadest ja nende päritolust. Mida on ühist sõnadel soolatüügas, penikoorem, abielu, kadalipp, petersell, salvrätt ja ööviiul? Miks meil nimetatakse kaerahelbeid herkuloks, kuidas sõna pätt on oma algsest tähendusest kaugenenud, millist pikka teed mööda on meieni jõudnud sõna soni? Näiteks lausest "Üllas kuninganna veendus alluvate voorustes" poleks Kristian Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna, sest tema ajal polnud neid lihtsalt olemas. Keel areneb ja vahel tundub, et täitsa isevoolu teed, Uibo selgitab paljude sõnade arengu väga huvitaval moel lahti.

Bohumil Hrabal "Ma teenindasin Inglise kuningat"
 - Tšehhi kirjaniku natuke selline groteskse sisuga raamat ühe väikese inimese soovist saada suureks, saada vastu võetud, saada osaks sellest maailmast, mis on rikas ja ilus ja õnnelik. Tegevus toimub enne ja pärast teist maailmasõda, kus minategelane liigub koos ajaloovooluga ühest seiklusest ja sündmusest teise. Teost ei ole lihtne lugeda, sest stiil on selline nagu ühe hingetõmbega kirja pandud, hirmpikad laused, kuhu vahele lükitakse kõrvalisi mõtteid. Ühtlane mõttevoog, kuhu võib ära kaduda. Aga tervik mõjub.

Huumorit
Jonas Jonasson "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga". Kes on lugenud "Saja-aastast, kes hüppas aknast välja ja kadus", ei ole siin midagi uut. Lugu järgib üsna sama stiili ja rada. Kuna uudsus on kadunud, siis sama suurt muljet ei jätnud, samas naerda saab ja eriti Rootsi ühiskonna üle muiata (kes siseinfot teab). Kes "Saja-aastast" ei ole lugenud, see võtku emb-kumb neist raamatutest kindlasti ette.

Tuomas Kyro "Kerjus ja jänes". Teos on mõtteline järg Arto Paasilinna “Jänese aastale” (mida ma lugenud ei ole, aga peaks). Oma ülevõlli seikluste ja eriti lõpuosaga on ta sarnane Jonas Jonassoni teostega, kuid siin on rohkem tõsidust, nukrust ja probleeme ning autor ei keera neid olematuks, hoolimata huumorist ja satiirist. Organiseeritud kerjamise pime külg, musta tööjõu kasutamine, rahapuudus. Praeguse aja väikese inimese probleemid on tõsised, aga ometi on maailmas olemas häid ja sõbralikke inimesi ja armastust. Üks sõbranna ütles tunnustavalt - lõpuks ometi saan lugeda raamatut, mis räägib mulle kaasaegsest elust.

Willem Elsschot "Juust". Tore väike lugu ühest keskealisest ametnikust, kes saab ahvatleva pakkumise, loobub oma soojast ja kindlast postiametniku kohast ja hakkab tegelema äriga. Jah, äriks on juustumüümine. Autor balansseerib väga kenasti piiri peal, kust üleminek muudaks loo küüniliseks ja parastavaks. Aga ei, tema on kogu aeg oma kangelase poolt, isegi kui see oma uues tegevuses pigem läbi kukub.

No ja Donald Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte" sobib lugeda igas vanuses ja igal ajal, uuesti ja uuesti.

Päris pikk jutt tuli. Nii juhtub, kui nii harva kirjutada :)

Elin Toona "Ella"

Ella oli Elin Toona vanaema ja luuletaja Ernst Enno abikaasa. Autor tahtis kirjutada oma vanaemast ja emast, aga ei pääsenud ka iseennast teosesse sisse kirjutamast. Ta kirjeldab kahe eluvõõra naise argieluga toime tulemist Esimese Vabariigi ajal, kuid tõeliselt kordaminev jutt algab ikkagi siis, kui autori ema otsustab Nõukogude okupatsiooni eest põgeneda. Ta võtab kaasa tollal seitsme-aastase Elini ja oma ema Ella ja läbi vintsutuste jõuavad nad Saksamaale põgenikelaagrisse. Seal elavad nad neli aastat! Enne kui ema omale Inglismaal töö leiab ja neil ära sõita lubatakse.

Elu põgenikena Inglismaal aga pole suurt parem laagrist Saksamaal. Inglased, kes on astunud teiste riikide pinnale ainult kolonisaatoritena, ei ole võimelised mõistma, mida tähendab olla võõral maal põgenikuna, kõigest ilma jäänuna. Ema sai tööd haiglas, kui sinna lapsi ei lubatud. Nii pidi Elin esimesed päevad end haigla eluruumides peitma. Siis leidis ema talle voodi lähedases külas ühe abielupaari juures, kes päevasel ajal lapse välja ajasid ja ukse mitme tabaga kinni keerasid. Õhtuti aga istuti lihtsalt toas toolidel ja vaikiti. Kui suur õnn oli, kui nad said oma korteri, olgu viletsa ja hõreda.

Pikapeale läheb elu ikkagi paremaks ja kõik harjuvad, emagi leiab omale parema töö ja seltsielu. Elin Toona jutustus läheb hinge, seda on vahel valus lugeda, kuid lõpuks on kõigest siiski üle autori suur armastus oma vanaema vastu, kes oli optimistlik lohutaja ja alati toeks, kus autor siis ka oma rännakutel ei olnud.

Teised kirjutavad:
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sehkendamine
Janika Kronberg, Looming
Eesti Elu