esmaspäev, 29. august 2016

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg"

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg" on kriminaalromaan, mille tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis umbes tuhat aasta tagasi. Ehk lugeja peab ise valima, kas ta loeb ulmet või krimkat. Ajaloolise romaanina seda siiski lugeda ei tasuks. Siin on neli iseseisvat lugu, mille peategelaseks ja uurijaks Kuningavalla kuninga Uljase taretark Koiola Aotõiv.

Lugesin raamatu hoo ja huviga läbi. Pinget on parasjagu, loodud maailm tundub tõepärane ja loogiline. Mõrvad - ja neid on palju - on võikad ja uurimine sujub nagu ikka krimkades üle kivide ja kändude. Mulle vägagi meeldib alternatiivajalugu, näiteks Hargla "French ja Koulu" oli tore lugemine. Aga see siin oli hoopis teisest puust. Tegelased on üsna skemaatilised, me ei saa Aotõivu kohta suurt midagi teada, isegi mitte tema vanust. Kusagil ta küll ohkab, et on juba vana mees, aga muidu käitub nagu mees oma parimais aastais muiste. Teiste tegelaste kohta saab veel vähem teada. Niisiis, ei mingit psühholoogiat ja tegelaste peene mõttemaailma avamist.

Iseäranis jätab selles teoses soovida naiste kujutamine. Naised on enamasti orjad, keda on vaja vaid laste sünnitamiseks ja meestele lõbutsemiseks ja isegi kui tegemist on kõrgestisündinud ülikutütre ja valitseja abikaasaga, tuleb lõpuks ikka välja, et esmatähtis on see, mis sängis toimub. Üleüldse on kõvasti juttu kargamisest ja käradest (väljendid "kuidas kube kärab?" ja kärajad saavad kohe palju laiema tähenduse). Kolmas liik naisi on tooneeided, kes on ravitsejad ja abiellu ei astu, kuid keda enne lõplikult ametisse ei pühitseta, kui neist pole kaksteist malevlast üle käinud. Eks autoril on vaba voli luua sellist alternatiivmaailma, nagu talle meeldib. Ja lugejal on vaba voli selle üle viriseda.

Vahepeal tahtis aju Frenchi ja Kouluga paralleele tõmmata, sest ka seal oli juttu alternatiivajaloolisest Eestist, küll tükk aega hilisemast, ja eestlaste uskumustest. Aga mingit seost nende kahe vahel pole mõtet otsida. Täiesti erinevad teosed. Kuigi väheke ikkagi viskas veidi Frenchi ja Koulu vaimu sisse. Kuningavalla kuninga noore liignaise Sõstari on munk Folkmar ristiusku pööranud ja see asub kohe hoolega uut usku levitama. Peab ise missat ja armulauda annab hapendatud leiva ja õllega. Kiriku eeskotta aga ehitatakse saun. Niimoodi saavad inimesed ju puhta ihuga jumala palge ette minna. Munga hale hädaldamine, et see on hereesia, ei anna mingit tulemust. Kuna teatud asjaoludel ei ole kuningas naisega ametlikku abiellu astunud, on nende kokkuelamise näol tegemist suure patuga. Niisiis pihib Sõstar igal hommikul üksikasjalikult mungale, mida nad täpselt kuningaga öösel tegid, et patt andeks saada, nii nagu peab.

Aga sellist kerget õhku on teoses siiski vähe. Raamat on pigem sünge ja raske. Intriigid on vägevad ja julmad ja motiivid keerulised.  Kui keskaega ja apteekri lahendada selline raskepärasus ja keerukus sobis, siis viikingiajast oleksin soovinud midagi kergemat. Hargla armastabki luua üsna keerukaid mõrvamüsteeriume. Tunnistan, et pigin mõrvade seletused kaks kord üle lugema ja nende kallal pisut juurdlema, et täpselt motiividest ja asjakäikudest aru saada. (Vaatan, et ma pole ainuke, kellel see üle pea käib, ka Maire Liivamets on oma arvustuses veidi eksitavaid väiteid esitanud).

Ühes kohas hakkas tunduma, et autor on olnud laisk ja kasutanud ühes oma Apteeker Melchiori loos olnud liini. Lugesin ja mõtlesin, et ei või olla. Ei olnudki õnneks. Hargla viskab lugejale ninanipsu.

Vaatan, et ma olen üks vähestest, kes sellest raamatust kriitiliselt arvab. Ei saa salata, oli põnev, oli hoogu ja kõvasti intriige. Lugesin teose ühe jutiga läbi. Omailm oli hästi loodud - korralikult väljatöötatud religioon, kohtumõistmise üksikasjad ja võimuinstantsid. Keelekasutus oli tore, hulganisti võõraid ja vanaaegselt kõlavaid sõnu, mille sisu oli küll kenasti arusaadav. Samuti toetab "Raudrästiku aeg" eestlaste eneseteadvust. Hargla järgi olime kunagi siinmail arvestatavad tegijad naabrite hulgas, väljakujunenud riigi ja religiooniga ning pealegi Rjurikutega sama sugu. Aga ma pole kindel, et sellest piisab, et ma teose järje (kui see kunagi ilmub) ette võtan.

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson
Liivametsa lugemised
Reaktor
Kirjanduslik päevaraamat
Ulmekirjanduse baas
Digital Nerdland
Lugemiselamused
Triinu raamatud
Goodreads
Raamaturiiulike
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus

teisipäev, 16. august 2016

Pudinaid 7

Veel mõned pudinad.

Hardo Pajula "Majanduslik inimene ja poliitiline loom"
Pajula seob siin raamatus ajaloo ja majanduse. Kõike, mis praegusel ajal maailma majanduses toimub, on võimalik taandada kunagi ammu-ammu toimunud sündmustele. Nii alustabki ta Soloni reformidest 6. sajandil eKr, mis olid võrreldavad nüüdisaegse IMF-i struktuurse kohanemise programmiga. Ühest küljest huvitav teos, eriti ajaloohuvilisele, teisalt ei olnud seda üleliia lihtne lugeda, eriti, kui ei ole ajalooga nii väga sina peal. Ja huumorimeelt on Pajulal ka: "Siin tasub meeles pidada, et senisest kahest suurest valuutasõjast on pooled lõppenud päris sõjaga."

Hille Karm "Midagi head"
Lühijuttude kogumik. Jälle! Tuleb välja, et mullu oli tegemist lühijutu-aastaga. Tõepoolest - lugesin kokku 15 jutukogumikku. Tean, et paljud peavad vaid pikki romaane lugemistväärivaks. Aga niimoodi jätavad nad ennast paljustki ilma. Ka mõne paarileheküljelise jutukesega on võimalik väga paljut öelda. Hille Karmi jutud räägivad kaasaja naistest ja tõepoolest oli hea lugemine. Eriti, kuna teost täiendab Piia Lehti graafika. Kõik Karmi jutud lõpevad ikka positiivse tundega, kui mitte muud, siis tuleb lõpuks päike välja. Kaasaegne Eesti naine, nimega Krõõt, kes teatab jutu lõpuks Andresele: "Mina enam ei kaeva". Jah, aeg on edasi läinud. 

Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel"
Õnnepalu eraldus üksikule saarele ja kirjutas seal päevikut. Päris üksi ta seal saare peal muidugi ei olnud, aga sisemine eraldatus on olulisem kui see, mis toimub ümberringi. Siin on nö klassikalised Õnnepalu teemad - üksindus ja igatsus, ebakindlus, surm ja hall ilm.
Üldse on romaanides midagi imelist, kuigi, ma olen nõus, nad on tühised või minu pärast koguni kõlvatud. Aga nad teevad meiega midagi, mida ei tee ükski traktaat ega õpetus. Nad teevad mingi koha lahti. Ühe hetke jooksul me ei mõtle mitte üldse oma elu ja iseenese peale. Ja selle hetke jooksul toimub vabanemine.
Mart Helme "Kaks mõõka. Hiina jutud"
Kellegi raamatute lugemiseks või kunsti nautimiseks ei pea ju olema tema maailmavaatega ühel nõul. Hiina jutud on sündinud Hiina armastusest ja siin on mõned Hiina muinasjuttude ümberkirjutused kui ka algupärased Hiina-ainelised lood. 

Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"
Ulmejutt sellest, mis võib juhtuda, kui üks hullude ideedega maailmavallutaja tüüri juurde saab. Aga selleks, et ta sinna saaks, peab ka ümbritsev keskkond seda võimaldama. Inimesed on kaugele jõudnud - näiteks geneetiliselt muundatud loomad, keda kasutatakse teaduses ja toiduvalmistamiseks. Siit ei ole kaugel ka geneetiliselt muundatud inimesed. Katastroof ei jää tulemata. Atwoodi küsimused on lihtsad: "Mis juhtub, kui me jätkame seda teed, mille me juba oleme? Kui libe see on? Millised on meie päästeinglid? Kellel on tahet meid peatada?"

Stanley Wells "Kas on tõsi, et Shakespeare ...?"
Hulk legende ja fakte Shakespeare kohta. Autor püüab siin raamatus ühtesid teistest eraldada, mis alati ei õnnestugi. No kes see ikka praegu enam teab, mis seal 16. sajandil täpselt juhtus. Saab natuke targemaks.

Neil Gaiman "How the Marquis Got His Goat Back"
Neverwhere'i lisalugu, mis eraldiseisvana ilmselt suurt midagi ei paku. Neverwhere'i lõpus teatavasti jäi Markii oma erakordsest kuuest ilma ja pealkirja järgi võib juba arvata, millest see teos räägib. London Below's ei ole midagi ega kedagi enesestmõistetavat ja elu säilitamiseks tuleb olla korraga nii osav kui ka nutikas. Teose lühidus tähendab, et mõne koha peal liigub tegevus nii kiiresti edasi, et enne kui lugeja arugi saab, on ta juba ülejärgmises pildis. Ma pidin vahepeal tagasi minema ja üle lugema, et mõista, ah siin see pööre juhtuski. London Below'ga tutvust teinutele soovitan igatahes soojalt.

Theodor Storm "Kimliratsur"
See on Saksa 19. sajandi romantismi näide, pisike ja lühike, kuid siiski põnevusega loetav. Oh, raamatu sisekaanetutvustus ütleb, et jutustus on "realismisugemetega". Võib-olla tunduvad nüüd, 300 aastat hiljem, raamatu sünge ja müstiline õhkkond, tegevusaeg ja tegelased romantilised. Raamat on kirjutatud 19. sajandi lõpus, aga tegevus toimub 17. sajandil. Põhja-Saksamaal peetakse põlist võitlust merega. Peategelane on talupoeg, kes on tugev matemaatikas ja kes soovib saada tammivardjaks. Aga tammivardjad on siinkandis ajast-aega olnud rikkamate meeste pärusmaa. Tasapisi rühib ta oma sihi poole ja saab, mida on soovinud, hoolimata ümbritsevast hoolimatusest ja piiratusest. Aga looduse stiihiale vastu ei saa.

reede, 12. august 2016

Jerome K. Jerome "Idle Thoughts of an Idle Fellow"

Jerome K. Jerome "Idle Thoughts of an Idle Fellow" on eesti  keelde tõlgitud kui "Laisa mehe laisad mõtted", mis minu arvates ei anna mõtet päris täpselt edasi. Idle tähendab pigem jõudeaega. Laiskus on minu jaoks eelkõige see, kui peaks midagi tegema, aga ei viitsi. Jõudeaeg aga on hoopis aeg, kus ei pea midagi tegema, ja siis saad tegeleda omale meelepäraste asjadega. Näiteks kirjutada raamat mõtetest, mis sel ajal tekivad.

Jerome'i kõige kuulsam teos on kahtlemata "Kolm meest paadis", mida tasub aeg-ajalt üle lugeda. Milline mõnus huumor ja eneseiroonia. "Idle Thoughts of an Idle Fellow" on kirjutatud samasuguse mõnusa tundega, kuigi seiklusi on siin vähem, heietused on vast kõige täpsem määratlus. Samas ei ole Jerome'i kõik jutud ühtemoodi lahedad lugeda. Mõni aeg tagasi loetud "Clocks" rääkis vist kelladest ja "Tea Table Talk" oli tüütu targutus seltskondliku vestluse teemal, millega praegusel ajal ei ole enam mitte midagi peale hakata.

Ise ütleb autor eessõnas nii: "Tänapäeval nõuavad lugejad raamatult seda, et see parandaks, õpetaks ja õilistaks. See raamat ei õilistaks isegi lehma. Ma ei suuda seda kohusetundlikult soovitada ühekski kasulikuks eesmärgiks. Ma võin vaid soovitada – kui te olete tüdinenud "saja parima raamatu" lugemisest, siis võiksite te pooleks tunniks kätte võtta selle.".

Jerome'il on mõtteid igasugustel teemadel - laisklemisest, armunud olemisest, masendusest, rahapuuduses olemisest, tühjast tööst ja vaimu närimisest, maailmas edasiliikumisest, ilmast, kassidest ja koertest, häbelikkusest, beebidest, söömisest ja joomisest, möbleeritud korteritest, riietumisest ja käitumisest, mälust. Mõtted armastusest olid tüütud - 19. sajandi viktoriaanlik mõtteviis naistest ja suhetest ajab praegusel ajal lihtsalt vihale. Ülejäänud peatükid aga olid enamasti vaimukad ja tervameelsed.
It is impossible to enjoy idling thoroughly unless one has plenty of work to do. There is no fun in doing nothing when you have nothing to do. Wasting time is merely an occupation then, and a most exhausting one. Idleness, like kisses, to be sweet must be stolen.
*
By the way, we never eat anybody's health, always drink it. Why should we not stand up now and then and eat a tart to somebody's success?
*
It is this glamour of the past, I suppose, that makes old folk talk so much nonsense about the days when they were young. The world appears to have been a very superior sort of place then, and things were more like what they ought to be. Boys were boys then, and girls were very different. Also winters were something like winters, and summers not at all the wretched-things we get put off with nowadays. As for the wonderful deeds people did in those times and the extraordinary events that happened, it takes three strong men to believe half of them.
Katkend (eesti keeles)

esmaspäev, 8. august 2016

Neil Gaiman "Odd and the Frost Giants"

Neil Gaimani "Odd and the Frost Giants" on lastelugu Skandinaavia mütoloogia ainetel. Odd on poiss, kes elas nii umbes tuhat aastat tagasi ühes Norra külas, tema jalg on murtud ja isa jäi ühel retkel kadunuks. Ühel päeval otsustab ta kõige viletsuse eest jalga lasta ja kohtab metsas rebast, karu ja kotkast. Edasi satub ta Asgardi, et päästa Norra jumalad külmahiiglaste käest.

Gaiman kirjutas selle World Book Day jaoks,  mis piiras ära teose mahu. World Book Day on üritus UKs, kus koolilapsi julgustatakse raamatuid lugema ja pakutakse spetsiaalselt selleks päevaks kirjutatud raamatuid. Maksimaalne maht on 15 000 sõna, mis on umbes veerand romaani tavapärasest mahust. Mis on põhjuseks, miks lõpplahendus on selline nagu ta on.

Kui autoril oleks olnud rohkem ruumi, oleks ta ehk kirjutanud lõpu tavapärasemaks - peategelane võidab hiiglased võitluse ja kavalusega. Aga praegune lahendus pole ju üldse halvem. Ehk just selline, kus kurja hiiglase saab võita teadmistega, lihtsalt temaga rääkides, veendes, mis on ju suurepärane õpetus. Lasteraamatud peaksid siiski seikluste kõrval ka lapsele midagi maailmast õpetama.

Igatahes, kes ei ole veel tüdinud Lokist, Odinist ja Thorist või alles avastavad Skandinaavia mütoloogiat, neile peaks see raamatuke meeldima küll.

Katkend
Arvustused Goodreadsis

kolmapäev, 3. august 2016

John Cleese "Igatahes ..."

John Cleese on teadagi tuntud Briti komöödianäitleja, kõige tuntum ehk Monthy Pythonist ja filmist "Kala nimega Wanda". "Igatahes ..." on elulooraamat tema lapsepõlvest kuni suurema eduni. Kuigi ta riivamisi kirjutab ka Monthy Pythonist, siis lõpeb teos enam-vähem seal, kus sellega peale hakati. Samas saab palju teada tema koolipõlvest ja ülikooliajast. Cleese on pärit madalamast keskklassist (kesk-kesk-alam-keskklass, nagu ta ise kirjutab), kuid tema vanemad panid ta Cliftoni kooli, selleks muu kõrvalt kokku hoides. Eduka õpilasena jätkas ta Cambridge's, kuid selle asemel, et korralikku karjääri teha, huvitas teda rohkem näitekirjutamine ja näitlemine. Edasine on juba ajalugu.

Nagu öeldud, Monthy Pythoni telgitagustest siit suurt teada ei saa, kuid II Maailmasõja hakul sündinud Cleese pajatab lõbusal ja iroonilisel moel elust oma nooruspõlve Inglismaal. Eks ta teab ise kõige paremini:
Ma tean, et see teos peaks olema autobiograafia, aga tegelikult on tõsi see, et enamik teist ei huvitu mitte kõige vähemalgi määral minust kui inimesest ega tunne kaasa kõikide nende kannatuste juures, mis teevad mind nii eriliseks. Ei, te vaid lehitsete mu südantlõhestavat elulugu, lootes pisut nalja saada, kas pole?
Samuti võiks teost olla kasulik lugeda algajatel komöödianäitlejatel. Ega ta mingeid õpetusi ega retsepte ei jaga, aga mõningast sissevaadet komöödia kirjutamisse ja ettekandmisesse küll. Üks raske töö on see naljategemine. Naljade kirjutamine aga võib olla raskemgi veel:
Pole kuigi palju ameteid, kus on võimalik kaheksa tunni jooksul mitte kui millegagi välja tulla, ja sellest tekkiv ebakindlus on väga hirmutav. Kunagi ei kuulda raamatupidaja blokist või müürsepa blokist, aga kui üritad teha midagi loovat, pole vähimatki garantiid, et midagi ka sünnib.
Hirmsasti tahaks norida tõlke kallal. Ma üldiselt ei ole selles suhtes üleliia tundlik, peaasi, et mõte arusaadav on, aga seekord ma tõesti tundsin, et minu intelligentsust on riivatud. Paar näidet:
Lugu on minu arvates naljakam just selle pärast, et ta mõistis oma tegu, kui see oleks olnud siis, kui ta poleks seda mõistnud või sellest hoolinud.
*
"Ärge nendega vaevuge."
*
Kujutlesin sketši, kus noor ühe jalaga statiiv jõuab sõjast koju ja teda tervitab ema, päevik ja pliiats käes, ja on valmis märkima üles järgmise külaskäigu kuupäeva ja kestust ning sellest järgmise oma ka.
Aga kõige rohkem häiris mind "riigikool". Clifton on public school, kus on päris kõrge õppemaks ja see ei ole riigikool! Vastupidi, public school on eesti keeles erakool. Siis oli seal veel humanitaarkool, kus käisid vaesemad ja õppemaksu ei olnud, aga mis see originaalis oli, seda ma kiirelt välja ei selgitanudki. On ju imelik lugeda sellist lauset: Jonathan ja Peter rääkisid publikule, et nemad tulevad headest perekondadest ja on käinud riigikoolides, samal ajal kui Alan ja Dudley olid töölisklassist. Tee google lahti ja wiki annab kiirelt teada, et: The historic term public school should not be misunderstood to mean they are public sector schools; they are in fact private sector.

Aga et mitte nii negatiivsel toonil lõpetada, siis näide poiste huumorimeelest:
Rõõm vimkadest – ja aeglaselt kasvav maine stsenaristidena – said ühel päeval kokku, kui meile helistas Hollywoodi režissöör Sidney Salkow, kes oli parasjagu Londonis ja tahtis meiega kohtuda. Kohtumispäeval tegime ta kohta eeltööd ja avastasime, et tema nimel on hulk filme, mis paistsid teisejärgulistena. Seega otsustasime, et see ruum, kus kohtumine pidiaset leidma, peaks olema kaunistatud viisil, mis tähistaks sündmuse olulisust. Mul on alati olnud suur pehmete mänguasjade kogu (ostan neid ettekäändel, et need on lastele), nii et nüüd läksime mu kogu kallale, asetasime loomad toas igale poole, osati ka peitu, igaüks pilguga tooli poole, kus härra Salkow pidi istuma: lambi taga orav, kardinapuul leopard, tooli all pesukaru, televiisori taga jaanalind, aknalaual tüügassiga, kaks mäkra sahtlist välja vahtimas, lambi ümber mürkmadu, pisike leemur piilumas salvrätikarbist, kaelkirjak kardinate kohal, krokodill teiselpool akent (teibiga ääre külge kinnitatud), vaatamas härra Salkow tooli poole meetri kauguselt, kaks sebrat piilumas prügikorvist, ahvid lambivarjudes, kõik varjatud nii hästi kui oskasime, et meie Hollywoodi režissöör märkaks vaid üht korraga. Lootsime, et aeglane, järkjärguline taipamine, et tal on faunast pealtvaatajaskond, vapustaks teda rohkem kui üks suur, üheaegne zooloogiline avastus.
Tõlkinud Mai Tõnisoo

Teised kirjutavad:
kultuur.err
Sõber raamat
Mart Juur
Martinson ja sõbrad
Ekspress
Loterii