John Cleese "Igatahes ..."

John Cleese on teadagi tuntud Briti komöödianäitleja, kõige tuntum ehk Monthy Pythonist ja filmist "Kala nimega Wanda". "Igatahes ..." on elulooraamat tema lapsepõlvest kuni suurema eduni. Kuigi ta riivamisi kirjutab ka Monthy Pythonist, siis lõpeb teos enam-vähem seal, kus sellega peale hakati. Samas saab palju teada tema koolipõlvest ja ülikooliajast. Cleese on pärit madalamast keskklassist (kesk-kesk-alam-keskklass, nagu ta ise kirjutab), kuid tema vanemad panid ta Cliftoni kooli, selleks muu kõrvalt kokku hoides. Eduka õpilasena jätkas ta Cambridge's, kuid selle asemel, et korralikku karjääri teha, huvitas teda rohkem näitekirjutamine ja näitlemine. Edasine on juba ajalugu.

Nagu öeldud, Monthy Pythoni telgitagustest siit suurt teada ei saa, kuid II Maailmasõja hakul sündinud Cleese pajatab lõbusal ja iroonilisel moel elust oma nooruspõlve Inglismaal. Eks ta teab ise kõige paremini:

Ma tean, et see teos peaks olema autobiograafia, aga tegelikult on tõsi see, et enamik teist ei huvitu mitte kõige vähemalgi määral minust kui inimesest ega tunne kaasa kõikide nende kannatuste juures, mis teevad mind nii eriliseks. Ei, te vaid lehitsete mu südantlõhestavat elulugu, lootes pisut nalja saada, kas pole?

Samuti võiks teost olla kasulik lugeda algajatel komöödianäitlejatel. Ega ta mingeid õpetusi ega retsepte ei jaga, aga mõningast sissevaadet komöödia kirjutamisse ja ettekandmisesse küll. Üks raske töö on see naljategemine. Naljade kirjutamine aga võib olla raskemgi veel:

Pole kuigi palju ameteid, kus on võimalik kaheksa tunni jooksul mitte kui millegagi välja tulla, ja sellest tekkiv ebakindlus on väga hirmutav. Kunagi ei kuulda raamatupidaja blokist või müürsepa blokist, aga kui üritad teha midagi loovat, pole vähimatki garantiid, et midagi ka sünnib.

Hirmsasti tahaks norida tõlke kallal. Ma üldiselt ei ole selles suhtes üleliia tundlik, peaasi, et mõte arusaadav on, aga seekord ma tõesti tundsin, et minu intelligentsust on riivatud. Paar näidet:

Lugu on minu arvates naljakam just selle pärast, et ta mõistis oma tegu, kui see oleks olnud siis, kui ta poleks seda mõistnud või sellest hoolinud.

*

"Ärge nendega vaevuge."

*

Kujutlesin sketši, kus noor ühe jalaga statiiv jõuab sõjast koju ja teda tervitab ema, päevik ja pliiats käes, ja on valmis märkima üles järgmise külaskäigu kuupäeva ja kestust ning sellest järgmise oma ka.

Aga kõige rohkem häiris mind "riigikool". Clifton on public school, kus on päris kõrge õppemaks ja see ei ole riigikool! Vastupidi, public school on eesti keeles erakool. Siis oli seal veel humanitaarkool, kus käisid vaesemad ja õppemaksu ei olnud, aga mis see originaalis oli, seda ma kiirelt välja ei selgitanudki. On ju imelik lugeda sellist lauset: Jonathan ja Peter rääkisid publikule, et nemad tulevad headest perekondadest ja on käinud riigikoolides, samal ajal kui Alan ja Dudley olid töölisklassist. Tee google lahti ja wiki annab kiirelt teada, et: The historic term public school should not be misunderstood to mean they are public sector schools; they are in fact private sector.

Aga et mitte nii negatiivsel toonil lõpetada, siis näide poiste huumorimeelest:

Rõõm vimkadest – ja aeglaselt kasvav maine stsenaristidena – said ühel päeval kokku, kui meile helistas Hollywoodi režissöör Sidney Salkow, kes oli parasjagu Londonis ja tahtis meiega kohtuda. Kohtumispäeval tegime ta kohta eeltööd ja avastasime, et tema nimel on hulk filme, mis paistsid teisejärgulistena. Seega otsustasime, et see ruum, kus kohtumine pidiaset leidma, peaks olema kaunistatud viisil, mis tähistaks sündmuse olulisust. Mul on alati olnud suur pehmete mänguasjade kogu (ostan neid ettekäändel, et need on lastele), nii et nüüd läksime mu kogu kallale, asetasime loomad toas igale poole, osati ka peitu, igaüks pilguga tooli poole, kus härra Salkow pidi istuma: lambi taga orav, kardinapuul leopard, tooli all pesukaru, televiisori taga jaanalind, aknalaual tüügassiga, kaks mäkra sahtlist välja vahtimas, lambi ümber mürkmadu, pisike leemur piilumas salvrätikarbist, kaelkirjak kardinate kohal, krokodill teiselpool akent (teibiga ääre külge kinnitatud), vaatamas härra Salkow tooli poole meetri kauguselt, kaks sebrat piilumas prügikorvist, ahvid lambivarjudes, kõik varjatud nii hästi kui oskasime, et meie Hollywoodi režissöör märkaks vaid üht korraga. Lootsime, et aeglane, järkjärguline taipamine, et tal on faunast pealtvaatajaskond, vapustaks teda rohkem kui üks suur, üheaegne zooloogiline avastus.

Tõlkinud Mai Tõnisoo

Teised kirjutavad:
kultuur.err
Sõber raamat
Mart Juur
Martinson ja sõbrad
Ekspress
Loterii