teisipäev, 15. november 2016

Andy Weir "The Martian"

Andy Weiri "The Martian" on kaasaegne robinsonilugu üksikule planeedile mahajäetud laevasõitjast. Robinsoniks on õnnekombel erakordselt nutikas insener, kes MacGyverile iga kell silmad ette annab. Ja duct tape aitab ka Marsil hädast välja.

Tehnilised üksikasjad ei olnud alati minu jaoks arusaadavad, kuid tuli lihtsalt teadmiseks võtta, et on miskisugune agregaat, millega tehakse hapnikku ja teine, millega tehakse vesinikku ja neid omavahel kombineerides saab õhku.

Erilist poeetikat ja sõnaseadmisoskust "Marslasest" ei leia, Mark Watney on üsna üksluise sõnavaraga, aga see ei häiri, sest selle teose puhul on esmatähtis tegevus. Seda siin jagub, sest Marsil ellujäämiseks on vaja kogu aeg midagi teha. Mingil hetkel tunduvad asjad laabuvat, marslane saab telgi elamiskõlblikuks, tagab omale pideva õhu ja vee olemasolu. Ainuke probleem on toit, sest seda peab jaguma kuni järgmise missiooni saabumiseni, mis aga toimub alles nelja aasta pärast. Mark on nutikas ja otsustab Marsil kartuleid kasvatama hakata. Miks ka mitte! Aga Marsil on omad plaanid, mille hulka ei kuulu sellel planeedil niivõrd eluks sobimatu olendi, nagu inimene, poputamine. Ikka ja jälle lööb Marss Marki nutikatesse plaanidesse auke. Ikka ja jälle üritab punane planeet teda tappa. Põnev ja kaasakiskuv ja kõik need muud sõnad.

Vaatasin vahepeal ka filmi ära. Marsi visualiseeringud olid suurepärased, aga kogu tegevus nii kokku surutud. Filmist ei olnud üldse tunda, kui palju peategelane pidi mõttetööd tegema, et kogu see tehniline kaadervärk tööle panna. Filmis ta lihtsalt läks ja pani paar masinat kokku ja voila! - oligi hapniku tegemise masin olemas. Ei käinud see nii lihtsalt. Nii et lugege ikka raamatut.

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus
Kultuur.err
Lugemiselamused
loterii
Jaan Martinson
Padjaklubi
Päevik
Ulmekirjanduse baas

kolmapäev, 9. november 2016

Ruth Reichl "Tender at the Bone" ja "Comfort Me With Apples"

Eesti keeles on ilmunud Ruth Reichli autobiograafiliste teoste viimane osa - "Küüslauk ja safiirid". Kokku on ta kirjutanud kolm mälestusteraamatut. Esimeses raamatus - "Tender at the Bone" - räägib Reichl oma lapsepõlvest ja kujunemisest 50ndate New Yorgis. Teises - "Comfort Me With Apples" - aga kirjeldab ülikooliaega, abiellumist, elu kommuunis, kõik seda, mis tegi temast toiduspetsi. Ikka läbi toidu. Toit on tema elus olnud väga olulisel kohal alates varasest lapsepõlvest ja on määranud ka tema ülejäänud elukäigu. Reichl on töötanud restoranides kokana ja ajakirjanikuna. "Küüslaugus ja safiirides" kirjutab ta oma elust New York Timesi restoranikriitikuna.


Läbivaks jooneks tema raamatutes on erakordselt tundlikud toiduelamuste kirjeldused. Isegi kui kõik muu kõrvale jätta, siis piisab juba sellest oskusest, et Reichli raamatuid naudinguga lugeda. Aga oli väga huvitav lugeda tema kirjeldusi lapsepõlve New Yorgist ja eriti inimestest. Ka neid oskab Reichl suurepäraselt portreteerida. Huvitavaid inimesi oli tema elus küllaga, alates maniakaal-depressiivsest emast ja lõpetades kõigi nende kuulsate kokkade ja muude toidutegelastega, kelle nimed, tõsi küll, mulle suurt midagi ei öelnud. Illustreerimiseks lõik raamatust "Comfort me with apples":
"Now taste this." He put the softest little ball of sweet, buttery cheese in my mouth. I swallowed and it was like sunshine and green fields. 
The foie gras was molten velvet in my mouth, and when I took a sip of wine the flavour became even more intense, richer and rounder than it already was.
The scrambled eggs with truffles were even better than the foie gras. Minutes earlier I would not have thought it possible. Each forkful was like biting off a piece of the sun. It was like musk and light, all at once, and suddenly I burst out: "This is what I always imagined sex would taste like".

reede, 4. november 2016

Audioraamatutest ja Ilmar Trulli "Väiksest viisakast kärbsest"

Mõni aeg tagasi helistati mulle Elisast ja pakuti Elisa Raamatut. See on võimalus kindla kuutasu eest (8,99) lugeda nii palju e-raamatuid kui soovid. Mõned piirangud siiski on. Esiteks on tegemist rakendusega, mille saab alla laadida kas telefoni või tahvelarvutisse. Seega on võimalik raamatuid lugeda ainult nende vahendite abil. Teiseks on raamatute valik rakenduses piiratud. Seal on küll juba 1700 teost ja valik täieneb. Esialgsel vaatluses paistab, et on kaks suuremat rühma - sel ja eelmisel aastal välja antud teosed ja päris vanad raamatud, mis on Digira poolt digiteeritud ja suures osas tasuta kasutatavad. Näiteks ei ole seal Loomingu Raamatukogu, Tänapäeva, Pegasuse teoseid, küll aga Petrone Prindi, Fantaasia, Avita, Menu, Pilgrimi ja paljude teiste omad. Kõige enam aga jääb silma Varraku raamatuid.

Tookord ütlesin pakkujale, et ma ei ole huvitatud - lugemata raamatuid kõik riiulid kodus täis, aga kui nad kunagi audioraamatuid pakkuma hakkavad, siis kaalun. Olen ammu audios kuulamise võimalusest puudust tundnud. Teatavasti ei ole raamatu lugemise ajal võimalik midagi muud teha (teejoomine ehk välja jätta) ja samas ei ole näiteks söögivalmistamise, koristamise või puudeladumise ajal võimalik raamatut lugeda. Küll aga saaks seda aega kasutada raamatu kuulamiseks. Minu ideaalis näeb see välja nii, et ma saan paber- või e-raamatut poolelijäänud kohast edasi kuulata. Tean, et Amazonil on selline võimalus olemas, aga seal toimib see ainult Audible'i raamatutega ja lisaraha eest.

Ise mõtlesin, et siia see aeg küll niipea ei tule. Ootamatult aga on see nüüd siiski käes ja Elisa Raamatus on võimalik raamatuid ka kuulata. Võtsin kohe proovida. Aga kuna seal on ühed raamatud ja minu raamaturiiulis teised, siis praktikas tähendab see seda, et mul on nüüd kaks raamatut korraga pooleli - üks, mida silmadega loen ja teine, mida kuulan. Sest lihtsalt istuda ja raamatut kuulata ma küll ei või. Jah, lihtsalt istuda ja silmadega lugeda on ok, aga lihtsalt istuda ja kõrvadega kuulata ja samal ajal mitte midagi muud teha pole üldse mitte ok.

Audio jaoks kasutatakse Eesti Keele Instituudi väljatöötatud kõnesüntesaatorit. Ehk tegemist ei ole siis klassikalise audioraamatuga, mille on näitleja sisse lugenud, vaid masinaga, mis loeb igasugust teksti. Valida saab mees- või naishääle (Meelis või Pille) vahel ja on võimalik lugemise kiirust muuta. Tuleb vaid esimesest võõristusest üle saada ja häälega ära harjuda. Hääl on vägagi inimlik, ei jäta üleliia masina muljet, aga mõned nüansid siiski on. Eelkõige on probleem väldetega. Need on mõnikord nii- ja mõnikord naapidi. Aga olgem ausad, eesti keele vältevaheldusest ongi lihtsalt pealevaadates võimatu aru saada.

Nimed kõlavad ka natuke naljakalt, samuti ei saa süntesaator aru võõrkeelest. Võõrkeelsed sõnad ja nimed loetakse ette eesti hääldusreeglite järgi. Näiteks Johannal on rõhk alguses, ehk kõlab nagu ´Johana.

Huvi pärast panin Meelise lugema Ilmar Trulli luulet.

Proovige nüüd ise kõva häälega lugeda, nii et putkas on kõigis lausetes teises ja tutkas esimeses vältes:

Ühes kioskis ehk siis putkas
elas kord üks tubli tutkas.

Käisin kaesin - putkas tutkas.
Nähes mind see tutkas putkast

plehku pistis. Tutkas putkas
ja ei ole enam putkas.

Nii et enam sellest putkast
otsida ei tasu tutkast.

Juhtum jahutas mu indu.
Enam ma ei vaatle lindu.


Läksin rappa meeles kurvas
kaema, kuidas kasvab turvas.


No päris lõbus ju.

Ilmar Trulli luulet tuleb ikka ise lugeda, soovitavalt kõva häälega. Lisaks on Ilmar Trulli raamatus "Väike viisakas kärbes" ka väga toredad pildid.

Varesed lendavad lõunasse

Kured läinud, kurjad ilmad.
Haned läinud, halvad ilmad.

Luiged läinud, lumi taga.
Tegelikult selgub aga

sellest laulust tähtis tõik,
et külmavaresed nad kõik.

*


Madrus kuival

Nukker madrus müttab adrus
ta jäi jälle laevast maha.

Nendes paigus maismaahaigus
murdis meremehe maha.

Kaldal olla ta ei malda
kuival olla ta ei taha.

Tahaks rannast anda kanda,
madrus maal ei teeni raha.

Madrus maal on nagu hüljes,
kellel pole rattaid küljes.


Paar linki ka, kes tahab kõnesünteesi kohta lisa lugeda:
Postimees
Geenius

neljapäev, 3. november 2016

Udo Uibo "Viinakuu. Alkohol eesti luules"

Tänuväärne kogumik alkoholist eesti luules. Kenasti ajalises järjekorras. Päris alguses, mis algab 18. sajandiga ja kestab kuni 20. sajandi alguseni, on tegemist enamasti viinakuradi eest hoiatavate ja karskust propageerivate värssidega, aga mida aeg edasi, seda mitmekesisemaks luuletused muutuvad. Kogus on esindatud sadakond luuletajat, muuhulgas on alkoholist luuletanud ka Jaan Kross ja Ellen Niit ja uuemal ajal juba väga paljud.

Panen siia kogu ühe esimestest ja kõige viimase luuletuse.

MA PEAN JOOMA
Lauluke

Põllumaa on joomas,
maada joovad metsad;
oja annab juua
sinimere suule;
päev on joomas merda,
kuu on joomas päeva.
Mind mu sõber sõimab,
et ma tahan juua

Kristian Jaak Peterson

              *

vahel tundub et mu ümber
on ainult joodikud ja hullud
kui käin mööda kodutänavaid
mõtlen:
kuhu ja mis edasi?
väikelinnad ongi Eestimaa
pole patriotism see, vaid fakt
iga 9. on ehitaja
iga teine elab väikelinnas
noored joovad
stressist ennast purju
mõni niisama mõttetusest
jääbki jooma

mina pole see ütleja
kas vale see või õige
siitsamast tulen ju isegi
purjuspäi hull joodik

Triin Tasuja

Teised kirjutavad:
Ekspress
Keel ja Kirjandus
Musta Kassi Mõlgutused