pühapäev, 19. märts 2017

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal" on avaraamat uuele sarjale, kus nimekad kirjanikud tõlgendavad Shakespeare'i teoseid tänapäevases võtmes. Winterson valis "Talvemuinasjutu".

Raamatu alguses on toodud Shakespeare'i originaalteose lühiülevaade. Siinkohal eriti-lühike-ülevaade:

Polixenes, Böömimaa kuningas on külas oma sõbral Sitsiilia kuningal Leontesel. Leontes usub, et Polixenel ja tema lapseootel naisel Hermionel on suhe ja et sündiv laps ei ole tema oma. Ta laseb lapse kaugesse paika viia ja saatuse hooleks jätta. Perdita leiab vaene karjus ja kasvatab ta üles.

Kuusteist aastat hiljem on prints Florizel, Polixenese poeg Perditasse armunud, kuid Polixenes keelab neil suhelda. Aga selgub tõde Perdita sünnipära kohta ja kõik sõidavad Sitsiiliasse, kus toimub üleüldine leppimine.

Väga segane värk, ma pidin selle kaks korda üle lugema, et mingit sotti saada. Pole ime, et "Talvemuinasjutt" praegusel ajal eriti populaarne ei ole. Kuid Wintersoni jaoks on just see Shakespeare'i näidend olnud kõige olulisem. See on näidend leidlapsest. Ja seda on ka Winterson. Ta kirjutab nii: "See on näidend andestusest ja maailmast võimalike tulevikega – ja sellest, kuidas andestus ja tulevik on mõlemat pidi teineteisega seotud. Aeg on tagasipööratav." (lk 248)

"Sel pikal ajal" järgib originaali süžeed ja ka nimed on originaalist, kuningas Leontesest on saanud Leo Kaiser, Polixene on Xeno ja Perdita on Perdita. Sellegipoolest on see väga kaasaegne lugu. Esimese osa tegevus toimub kuusteist aastat tagasi ja viimase osa oma siin ja praegu, arvutimängude ja mobiiltelefonide ajal.

Siin on tegemist armukolmnurgaga, kuhu kuuluvad naine ja kaks meest, kellest üks on gay. Kõik kolm armastavad üksteist. Mulle meeldib, kuidas Winterson käsitleb homoseksualismi – see on sama tavaline asi nagu näiteks autoga sõitmine, mitte kelleski ei teki ühtegi küsimust. Leo armukadedus ja viha tundub irratsionaalne – ükski fakt ei pane teda oma arvamust muutma. (Oh mis iroonia praegusel tõejärgsel ajal, kuigi ma ei usu, et Winterson kirjutades just seda silmas pidas). Kui originaalis oli Delfi oraakel, kes talle ütles, et ta on valel teel ja tema naine ja sõber on süüta, siis uusversioonis oli selleks DNA-test, mida Leo ei uskunud. Minu jaoks ei tundu see kõik loogiline, aga ilma Leo hulluseta ei oleks ju lugu. Pealegi oskab Winterson selle siiski usutavaks kirjutada.

Sulle võib mitte meeldida, mida Winterson kirjutab, aga sa naudid kõige täiega seda, kuidas ta kirjutab. Seda teost lugedes tuli mulle jälle meelde, kui väga ma tema kirjutatut armastan. Vahel loen lõike uuesti üle – puhtalt nautimiseks.

Imeline oli Perdita ja Zeli armumise kirjeldus. Napi dialoogi ping-pong tüdruku ja poisi vahel, nende mõtted, ka vaid paari sõnaga toodud, aga lugedes sa lausa füüsiliselt tunned nende tunnete arenemist.
Ta pani sõrme poisi huultele. Siis kallutas end ettepoole ja suudles Zeli. Zel ei olnud esimene poiss, keda ta oli suudelnud, aga tundus, nagu oleks. Poisil oli krevettide ja laimi maitse. Zel puudutas õrnalt tüdruku juukseid, justkui too oleks maganud ja tema poleks tahtnud tüdrukut äratada. Ta ei tahtnud, et see unenägu lõppeks.  
Mõnikord ei loe see midagi, et enne praegust aega üldse mingi aeg oli. Mõnikord ei loe see midagi, et on öö või päev, või nüüd või siis. Mõnikord piisab sellest, kui sina oled. Mitte et aeg jääks seisma või see poleks alanud. See ongi aeg. Sina oled siin. Selles kinnipüütud hetkes, mis avaneb eluaega. (lk 158)
Olin kartnud, et ei suuda raamatusse sisse elada, sest elan parasjagu Robin Hobbi maailmas ja ei kavatse sealt veel niipea lahkuda. Aga kartus osutus asjatuks – Winterson haaras esimesest leheküljest ja ei lasknud kuni lõpuni lahti.

Tõlkinud Mihkel Mõisnik

Teised kirjutavad:
Sõber raamat
Rabarberibulvar

Tänan Varrakut raamatu eest

kolmapäev, 15. märts 2017

2016. aasta kokkuvõte


Traditsioonile vastavalt kirjutab Bukahoolik oma mulluse aasta lugemistest kolm kuud pärast aasta lõppu (siis kui hästi läheb). Seekord pole mingi erand. Teate, ega see raamatutest kirjutamine pole midagi nii lihtne, see võtab aega, peab keskenduma ja tuleb mõelda – oma peaga! – ja siis need segased mõtted kuidagi kirja saada. Ma tegelikult hirmasti tahan kirjutada, aga see valge ekraan ... kohe kuidagi ei aita ree peale saada.

Aasta 2016 – 82 loetud raamatut ja LOOT väljakutse, mis sai – patuga pooleks – ära tehtud. Tegin omale aasta alguses isikliku väljakutse – LOOT ehk Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ja võtsin eesmärgiks lugeda läbi 40 juba riiulis olevat teost. Patuga pooleks sellepärast, et sain küll aasta viimastel päevadel 40 täis, aga 9 teost olid Neil Gaimani Humble Bundle valikust, kus mõned olid koomiksid ja enamik üsna lühikesed. Kahest kategooriast – Maalehe sari ja Eesti Mälu sari aga ei lugenud ühtegi. See-eest leidsin mitu teost, mida muidu ilmselt poleks ette võtnud, näiteks Gogoli jutustused ja Villem Grünthal-Ridala "Valitud värsid", mis juba neli aastat tagasi pooleli jäi. Samuti Enn Vetemaa "Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister" ja "Eesti näkiliste välimääraja"ning James Krüssi lasteraamatud.

Sel aastal võtan LOOTi uuesti ette, sest lugemata teoste nimekiri ei vähenenenud, vaid hoopis suurenes. Olen viimase kahe kuu jooksul soetanud omale 60 uut raamatut! Suurem osa on küll e-raamatud (44) ja neist omakorda 29 tasuta teost Amazonist (peamiselt ulme ja klassika), aga just ostsin ka 7 paberraamatut ja Raamatuvahetusest olen ka mõned soetanud. Raamatuvahetuse puhul on tore, et seal tuleb raamatuid vastu ka anda, kuigi ega neid teoseid mul nii palju polegi, millest lahkuda raatsiks. Aga selle aasta LOOTist täpsemalt allpool.

Ilmselt ka tänu keskendumisele olemasolevatele teostele ei lugenud mullu just eriti palju uudiskirjandust. Kui alustuseks nimetada 2016. aastal ilmunud raamatud, siis tooksin esile järgmised:

Peter Ackroyd "London. Lühibiograafia" - tegelikult täitsa pikk ja põhjalik, aga Londoni-sugust linna on ikkagi päris keeruline 524 leheküljele ära mahutada.

Kai Aareleid "Linnade põletamine" - Tartu ja 50ndad, suureks kasvamise ja lahku elatud elude lugu.

John G. Neihard "Black Elk jutustab" - ajalugu, indiaani kultuur ja religioon, poeetiline jutustus, vaimne juhatus – nagu teile meeldib!

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla" - lasteraamat, mis sobib suurepäraselt ka lapsepõlve järele nostalgitsevale täiskasvanule.

Giulia Enders "Võluv soolestik" - Pärast raamatu läbilugemist ma ei imestanud enam, miks see nii pikalt edetabelite esiotsas püsis. Raamat on huvitavalt kirjutatud, arusaadav ka võhikule, samas ei ole asju tehtud ka liiga lihtsaks. Tõepoolest sai palju targemaks.

Ja nüüd teistest ka:

Vincent Schiavelli "Palju ilusaid asju" - Soe ja humoorikas sissevaade Sitsiilia ellu ja toidukultuuri.

Dervla Murphy "Täie hooga" - hoogne ja autentne kirjeldus ühe naise jalgrattamatkast Iirimaalt Indiasse 1960-ndatel.

Neil Gaiman "How the Marquis Got His Goat Back" - nüüd on "Neverwhere" ka eesti keeles ilmunud ("Eikusagi" nime all) ja sisaldab ka samas maailmas toimuvat lühijuttu. Mul oli väga hea meel uuesti sellesse maailma sukelduda. Ja muidugi lugesin ka eestikeelse versiooni üle.

Valdur Mikita "Lindvistika" - Mikitat tuleb ikka lugeda. Juba selle jaoks, et oma maailmataju avardada. Kui esimene teos rääkis peamiselt keelest, teine kultuurist, siis "Lindvistika" räägib eestlaseks olemisest.

Andy Weir "The Martian" - Marsi vallutamise ja ellujäämise lugu, mis ei ole suur mitte kirjandusliku peenuse, vaid seikluste ja põnevuse poolest.

Ray Bradbury "Fahrenheit 451" - hoiatusromaan ja armastuskiri raamatuarmastajatele.

Sofka Zinovjeff "Punane printsess" - Ütleks, et mullune parim elamus. Põnev ja kaasahaarav, eriti kui teid huvitab ajalugu ja elulood. Sofka pani kirja oma vanaema eluloo, aga tema vanaema oli Vene printsess, kes kõigi elukeeriste käigus lõpuks kommunistiks hakkas.

Benjamin Prado "Lumes on tühjus" - Väike ja elegantne jutt, mis juba algab intrigeerivalt. Edasi hargneb lahti põnevus- või krimilugu, mida võib aga võtta hoopis kui müsteeriumi või väikest uurimust inimhingede sügavamatest soppidest.

Margaret Craven "Öökull huikas mind"- Klišeelikult võiks öelda, et see on raamat elu põhiväärtustest, kaduvusest ja samas püsivusest. Ühteaegu lihtne ja keeruline, just nagu elu ise.

Angela Carter "Verine kamber" - Muinasjutud ja feminism ... mmm

Olga Tokarczuk "Päeva maja, öö maja" - Saab teada, kuidas on olla seen või kuidas on olla, kui maailmalõpp on ära olnud.

Fuchsia Dunlop "Haiuim ja Sichuani pipar" - Magushapu söömismeenutus Hiinast, koos retseptidega. Põhiline on siiski Hiina inimeste, elu-olu ja kultuuri kujutamine läbi toiduprisma. Mis on põnev, ebatavaline ja ajuti ka ehmatav. Aga kui üks inglanna sai Hiinas kõige söömisega hakkama, siis ehk saab igaüks.

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist" - Soome perekonnalugu, mis hargneb läbi aastakümnete ja mida hoiab koos maja, mis asub nelja tee ristil.

Susanna Clarke "Jonathan Strange ja härra Norrell" - Susanna Clarke'i triloogia kuulub kahtlemata fantaasiakirjanduse varamusse. Tegevus toimub 19. sajandi alguse Inglismaal, kus tavapäraste isikute kõrval eksisteerivad ka võlurid ja haldjad.

Alan Bradley "Piruka magus põhi" ja "Mõrv ei ole lapsemäng" - Bradley krimiromaanid olid üllatus – ma ei ole kaasaegse nordic noiri ja sarimõrvarite armastaja, aga need olid just sellised "vana hea Inglismaa" tüüpi krimkad, mis mulle meeldivad.


Sel aastal organiseerin oma Loen Oma Olemasolevad Teoseid ehk LOOT nimekirja teisel viisil, loen läbi igast raamaturiiulist ühe teose. Riiuleid on mul 28 (need on siis riiulivahed), eraldi riiuliks loen veel e-lugerit, ehk kokku 29. Mõnest riiulist tuleb läbi lugeda kaks raamatut, sest eesmärgiks võtan taas 40. Kusjuures mõnel riiulil ongi lugemata vaid üks raamat. Ma juba kujutan ette seda mõnu, kui seisan riiuli ees ja valin raamatuselgade järgi järgmiseks loetavat raamatut. Tõmban ühe välja, lehitsen ja panen tagasi, lõpuks otsustan mingi sisetunde ajel, et võtan just selle teose. Ja muidugi kvalifitseeruvad ka eelmisel aastal ostetud raamatud :)

esmaspäev, 13. märts 2017

Pudinaid 8

Valdur Mikita "Lindvistika"
Valdur Mikita trioloogia kolmas osa. Kui esimene – Metsik Lingvistika – oli tõeliselt uudne ja raputav kogemus, siis kolmas kõnnib sissetallatud radu, pealegi on Mikitast vahepeal superstaar saanud ja tema arvamusi ja loenguid internet täis. Mis ei tähenda, et "Lindvistika" oleks eelmistest teostest kuidagi viletsam. Nagu ta ise ütles: kui esimene teos rääkis peamiselt keelest, teine kultuurist, siis "Lindvistika" räägib eestlaseks olemisest.

Benjamin Prado "Lumes on tühjus"
Väike ja elegantne jutt, mis juba algab intrigeerivalt:
Alles äsja oli vihma sadanud ja linnas valitses veel niiske tänavasillutise ning lämmatava kuumuse isevärki segu, kui üks meist kolmest läks umbes poole kaheteistkümne paiku öösel kodust välja, et tappa Laura Salinas. Praegu ei oska te veel aimata tapja nime ega ka seda, kes neist kolmest olen mina. Kuidas ma seda teen? Väga lihtsalt, ma räägin teile kõigest, mis juhtus, kolmandas isikus ja seega, kui ma ütlen „Iker Orbáiz pani suitsu põlema”, „Ángel Biedma jäi uuesti mõtlema, mida tema mõrvahetkel tegi” või „Alcaén Sánchez oleks oma elu andnud, et seda maja osta”, ei saa te kuidagi kindlad olla, kas ma räägin teile kahest ülejäänust või tegelikult iseendast.
Edasi hargneb lahti põnevus- või krimilugu, mida võib aga võtta hoopis kui müsteeriumi või väikest uurimust inimhingede sügavamatest soppidest.

Margaret Craven "Öökull huikas mind"
Pärast Black Elki tahtsin selle ammuloetud raamatu üle lugeda. Klišeelikult võiks öelda, et see on raamat elu põhiväärtustest, kaduvusest ja samas püsivusest. Teos räägib ilukirjanduslikus vormis Kanadas British Columbias elava indiaanihõimu igapäevasest elust, tegevus toimub 1950ndatel. Lugesin seda nii umbes kakskümmend aastat tagasi ja mäletasin vaid seda, et seal oli tegelane, kes elas jõe peal parvel ja kes ei olnud elus oma pikka aluspesu seljast ära võtnud. Oli rõõm Billiga taaskohtuda. Iseenesest on teos lihtne – surmavalt haige kirikuõpetaja saadetakse pärapõrgusse indiaani külla, kuhu pääseb ainult paadiga ja kus elatakse üsna lihtsat ja kaasaja maailma hüvedest ja pahedest rikkumata elu. Õpetaja läheb sinna indiaanlasi õpetama, kuid pigem on hoopis tema ise see, kes õpib indiaanlastelt, kuidas elada.

Angela Carter "Verine kamber" 
Muinasjutud ja feminism koos kõlab ehk mõnele hirmuäratavalt. Carter on ümber jutustanud mitu tuntud muinasjuttu, kusjuures iga jutt on täiesti eri stiilis. Väga lõbus frivoolne kelmiromaan oli tehtud Saabastega kassist, samas kui Sinihabe – mida on ju teisedki samas võtmes ümber jutustanud – oli painava õhustikuga. Veelgi enam oli seda Kaunitar ja koletis, mis pööras originaalist päris kaugele. Juba kaanepilt on intrigeeriv. Seda võib kohe kauemaks vaatama jääda.

Olga Tokarczuk "Päeva maja, öö maja" 
Sarnaselt tema eelmisele eestindusele koosneb "Päeva maja, öö maja" omavahel lõdvalt seotud juttudest eri inimeste kohta. Peamiselt keskendub autor ühe Saksa piiri ääres asuva Poola küla elanikele. Õhkkond on tume ja salapärane. Inimesed on põnevad, igaüks on omamoodi ja saab teada, kuidas on olla seen.

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist" 
Nelja tee ristil asub maja, kus elasid Maria ja Lahja ja Kaarina. Mõnedel neist olid ka mehed. Minu jaoks oli kõige olulisem tegelane aga Onni, kelle elu traagika oli nii õrnalt lahti kirjutatud, et torkis otse südamesse. Aga naised on siin majas tugevad. Kõik algab Mariast, kes üksikemana eelmise sajandi alguse Soomes hakkama peab saama. Aga ta on ämmaemand ja need on vintsket sorti tegelased. Raamatu tegevus jälgib pere naiste elu – Maria, tema tütre Lahja ja lõpuks Lahja pojanaise Kaarina elu, kes kõik samas majas oma elu elavad. Need on omavahel seotud ja samas ka nii eraldi.

Tiit Kändler "Köögifüüsika"
Ma ootasin pealkirja järgi hoopis midagi muud. Seda, kuidas ained toiduvalmistamisel muunduvad. Aga see on äkki hoopis köögikeemia? Kändler kirjutab igasugu asjadest, natuke siit ja natuke sealt. Ajaloost ja metallide kasutamisest pottide ja pannide valmistamisel, hügieenist, mahetoidust, kalast ja toiduvalmistamise tulevikust. Mahekasvatuse pooldajatel ja GMO vastastel ei ole seda raamatut küll mõtet lugeda, kui nad just vihastada ei taha. Sest seitse miljardit inimest on ju vaja ära toita ja geenmuundatud toit on ainus reaalne võimalus. Pealegi on inimesed taimi ja loomi geenmuundanud juba iidsetest aegadest peale. Mis see sordiaretus siis veel on? Või vaadake kokkerspanjelit ja mõelge, et kunagi oli tegemist hundiga.

Aldous Huxley "Hea uus ilm"
Mitte et ma oleksin utoopiate/düstoopiate fänn. Selline tugev hoiatussõnum, et vaadake, kuhu teie teod meid viivad, on ... noh jah. Mitte kellelegi ei meeldi, kui neid hurjutatakse nende tegude või tegematajätmiste eest. Ja veel enam, kui neid ähvardatakse tule ja tõrvaga, kui nad ei käitu just nii, nagu hurjutaja õigeks peab. Ma tean küll, et sellist kirjandust ei saa taandada pelgalt autori isikliku arvamuse pealesurumiseks, aga hoiatus on see nii või teisiti. Ideaalne maailm, kus igal inimesel on oma roll täita ja selle eest hoolitsetakse juba enne sündi, et ta oleks rahul oma kohaga ühiskonnas. Kuni ilmub üks mees, kes ootamatult ei käitu vastavalt hoolsasti programmeeritud normidele. Kes hakkab tahtma midagi muud, kahtlema ja kõhklema. Sellised on teatavasti suur oht ühiskondadele, mis põhinevad alamate teadmatusel ja totalitarismil.

Jonas Jonasson "Mõrtsuk Anders ja tema sõbrad"
Kui Jonassoni esimene teos "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" oli täiesti uus ja värskendav nähtus, siis kolmas samas stiilis teos enam samasugust vaimustust ei ärata. Muidugi on siin ka tuntav autori sotsiaalkriitiline noot, aga kui Saja-aastane oli laia ajaloolise ja üleilmse haardega, siis Mõrtsuk Anders Rootsist kaugemale ei jõua. Jonasson tegeleb ikka samade teemadega – usk ja religioon, üksikisiku roll ajaloos ja kuivõrd üks inimene midagi muuta saab, inimeste ahnus ja saamahimu. Aga alati on tal olemas valguskiir pimeda tunneli lõpus.

Enn Vetemaa "Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister"
Tore lugu väga püüdlikust ja ühiskonnatruust mehest, kes liigub läbi elu nagu nuga läbi või. Väikese poisina saab minajutustaja teada, et tema isa oli kadunud maiustustemeister Stude, kes on pärandanud talle oma martsipani valmistamise vahendid. Sealt edasi püüdleb mees martsipanikunstis täiuslikkuse poole. Pärastsõjaaegne Eesti polnud selle jaoks just parim koht, kuid järjekindlus viib sihile. Kuigi seda raamatut ette võttes ei osanud ma midagi oodata, siis osutus lugemine väga nauditavaks. Vetemaa on iroonia ja satiiri meister ja "Minu väga magus elu" pole siin mingi erand. 

pühapäev, 12. märts 2017

Piret Õunapuu "101 Eesti vana aja asja"

Ema lehitses Piret Õunapuu "101 Eesti vana aja asja" läbi ja küsis, et mis on selle raamatu mõte. Siin on kirjutatud igasugu erinevatest asjadest ja mis on teose uudisväärtus? Mitte midagi mida ta juba poleks teadnud.

Autor kirjutab, et raamatu eesmärk on meelde tuletada asju, mis kunagi olid igapäevased. Need aitavad meelde tuletada, kuidas meie esivanemad elasid ja mida ning miks nad tegid ja mõtlesid. No vot, minu ema jaoks on need asjad ka praegu igapäevased, mis sest et viimati elas ta maal talus aastakümneid tagasi.

Siin tulebki põlvkondade erinevus mängu, sest minu jaoks olid mõned asjad tundmatud, kuigi mitte väga palju. Samas kardan, et minu tütre jaoks oleks sellel teosel päris suur uudisväärtus. Mitte et ma saaks teda kuidagi seda lugema panna. Milleks lugeda vanadest ja igavatest asjadest, millega nüüdsel ajal enam midagi peale pole hakata? 101 asja hulka kuuluvad näiteks kohvikann, vikat, sõba, lapsetool, korras talu, pross, õlu, pügalpulk, seppel ja kosjaviin.

Kuna käisin raamatu lugemise ajal uues Eesti Rahva Muuseumis, siis olin väga rõõmus, et olin raamatut lugenud. Need kaks täiendavad teineteist suurepäraselt, nii et soovitan muuseumikülastus ja raamat ühele ajale sättida. Küll mul oli hea meel klaasi taga asuvas tumedas puuoksas Tõnn ära tunda. Krattidest ma teadsin küll, aga Tõnn oli minu jaoks uudis – see oli peamiselt Lääne-Eestis kasutatud koduhaldjas, mis hoolega ära peideti ja võõrastele ei näidatud. Kui asjad läksid halvasti, tuli talle meelehead viia, et olukorda parandada. Ja kui asjad läksid hästi, tuli talle meelehead viia, et ikka samamoodi edasi kulgeks. Selline koduvaim siis.

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
etv
Martinsoni raamatublogi
Õpetajate leht

pühapäev, 5. märts 2017

Valdur Mikita "Lindvistika"

Ükski kultuur pole suur iseenesest, vaid see tuleb suureks mõelda – see on nägemus, millest ei tohiks kunagi loobuda. Müüt ongi kultuuri selgroog. (lk 46)


laupäev, 4. märts 2017

Ray Bradbury "Fahrenheit 451"

Ray Bradbury "Fahrenheit 451" on raamat ajast, mil raamatud ja lugemine on saanud kuriteoks. Kuidas see juhtus? Selline asi ei saanud juhtuda nii, et ühel heal päeval tegi valitsus otsuse, protsess oli ikkagi pikem. Eelkõige inimesed ise – nad ei lugenud enam raamatuid, meelelahutus oli tähtsam ja seda pakuti ekraanide vahendusel. Adrenaliini sai koguda autodega kiirteedel kihutades ja et niimoodi pidevalt palju inimesi surma sai, oli lihtsalt igapäevane paratamatus. Nii juhtuski, et raamatutes sisalduvat hakati pidama ohtlikuks – nende lugemine paneb inimesed oma peaga mõtlema ja küsimusi esitama. Aga siis ei ole nad enam rahul sellega, mida neile eluks pakutakse.

Bradbury oli mõelnud, et mis siis juhtub, kui kõik areneb samas suunas edasi, nagu ta nägi seda arenevat. Raamatute asemel kiire meeleahutus ekraanide vahendusel. Ja teos on kirjutatud 1953. aastal. Ühest küljest tundub, et teema on tänapäeval veelgi aktuaalsem, teisalt muutub maailm viisil, mida keegi ette ei oska näha.

Fahrenheit 451 on temperatuur, mille juures raamatud süttivad. Kas see ka tegelikult nii on, ei tea, sest Bradbury olla helistanud esimesse ettejuhtuvasse tuletõrjedepoosse ja küsinud, millisel temperatuuril raamatud põlevad. Keegi vastas, et 451 Fahrenheiti. Ta ei kontrollinud seda kunagi üle.

Mul on tunne, et pean raamatu veel kord ette võtma, et aru saada, mis temas nii ikoonilist oli. Jah, tegemist on armastuskirjaga raamatuarmastajatele, aga mulle ei meeldi eriti hoiatusromaanid.

Soovitan kuulata ka Neil Gaimani novelli "The Man Who Forgot Ray Bradbury", mille Gaiman kirjutas Bradburyle 91 sünnipäeva kingituseks ja mille autor ise ette loeb. Lisaks võib vaadata Ralph Steadmani illustratsioone teose 50nda aastapäeva väljalaskele.

Teised kirjutavad:
kultuur.err
Veerand loetud lugudest
Sehkendaja
Kiiksu lugemisarhiiv
Paber ja Pliiats
Siiliste raamaturiiul
Tütarlaps linnast
Ulmekirjanduse baas
Brainpickings (Neil Gaimani mõtted teosest)

reede, 3. märts 2017

Villem Grünthal-Ridala "Valitud värsid"

Keskkooli kümnendas klassis kirjutasin Villem Grünthal-Ridala kohta uurimustöö. Mitte et see miski asi oleks olnud, aga vähemasti lugesin tema luuletusi hulganisti. Ehk see raamatuke jäi mulle silma just nostalgia pärast. Alustasin lugemist neli aastat tagasi, nüüd viisin lõpule. Sest teda pole teps mitte lihtne lugeda, kuna see keel - seal on murdesõnu ja keeleuuendust. Ehk tahaks lugeda ja rütmi tabada, aga pead iga kolmandat sõna teose lõpus olevast sõnastikust järgi vaatama, mis katkestab luuletuse voo.

"Kevade tunne" aga on siiamaani minu suureks lemmikuks jäänud ja sobib täpselt praegusesse aega.

Kevade tunne

    Midagi helendab, helgib ja tuikab
      kaugete kinkude takka,
      kaugete metsade takka
    midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
 
    Taevas sätendab, särab ja selgub
      õilmetes, aasade kohal,
      õitsval, lõhnaval luhal
    tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.
 
    Midagi helendab, helgib ja tuikab
      kaugete kinkude takka,
      kaugete metsade takka
    midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
 
    Südames midagi salaja tärkab,
      paisuvat, vallale püüdvat,
      midagi õrnasti hüüdvat
    hellana hinge helama ärkab.