Raamatu alguses on toodud Shakespeare'i originaalteose lühiülevaade. Siinkohal eriti-lühike-ülevaade:
Polixenes, Böömimaa kuningas on külas oma sõbral Sitsiilia kuningal Leontesel. Leontes usub, et Polixenel ja tema lapseootel naisel Hermionel on suhe ja et sündiv laps ei ole tema oma. Ta laseb lapse kaugesse paika viia ja saatuse hooleks jätta. Perdita leiab vaene karjus ja kasvatab ta üles.
Kuusteist aastat hiljem on prints Florizel, Polixenese poeg Perditasse armunud, kuid Polixenes keelab neil suhelda. Aga selgub tõde Perdita sünnipära kohta ja kõik sõidavad Sitsiiliasse, kus toimub üleüldine leppimine.
Väga segane värk, ma pidin selle kaks korda üle lugema, et mingit sotti saada. Pole ime, et "Talvemuinasjutt" praegusel ajal eriti populaarne ei ole. Kuid Wintersoni jaoks on just see Shakespeare'i näidend olnud kõige olulisem. See on näidend leidlapsest. Ja seda on ka Winterson. Ta kirjutab nii: "See on näidend andestusest ja maailmast võimalike tulevikega – ja sellest, kuidas andestus ja tulevik on mõlemat pidi teineteisega seotud. Aeg on tagasipööratav." (lk 248)
"Sel pikal ajal" järgib originaali süžeed ja ka nimed on originaalist, kuningas Leontesest on saanud Leo Kaiser, Polixene on Xeno ja Perdita on Perdita. Sellegipoolest on see väga kaasaegne lugu. Esimese osa tegevus toimub kuusteist aastat tagasi ja viimase osa oma siin ja praegu, arvutimängude ja mobiiltelefonide ajal.
Siin on tegemist armukolmnurgaga, kuhu kuuluvad naine ja kaks meest, kellest üks on gay. Kõik kolm armastavad üksteist. Mulle meeldib, kuidas Winterson käsitleb homoseksualismi – see on sama tavaline asi nagu näiteks autoga sõitmine, mitte kelleski ei teki ühtegi küsimust. Leo armukadedus ja viha tundub irratsionaalne – ükski fakt ei pane teda oma arvamust muutma. (Oh mis iroonia praegusel tõejärgsel ajal, kuigi ma ei usu, et Winterson kirjutades just seda silmas pidas). Kui originaalis oli Delfi oraakel, kes talle ütles, et ta on valel teel ja tema naine ja sõber on süüta, siis uusversioonis oli selleks DNA-test, mida Leo ei uskunud. Minu jaoks ei tundu see kõik loogiline, aga ilma Leo hulluseta ei oleks ju lugu. Pealegi oskab Winterson selle siiski usutavaks kirjutada.
Sulle võib mitte meeldida, mida Winterson kirjutab, aga sa naudid kõige täiega seda, kuidas ta kirjutab. Seda teost lugedes tuli mulle jälle meelde, kui väga ma tema kirjutatut armastan. Vahel loen lõike uuesti üle – puhtalt nautimiseks.
Imeline oli Perdita ja Zeli armumise kirjeldus. Napi dialoogi ping-pong tüdruku ja poisi vahel, nende mõtted, ka vaid paari sõnaga toodud, aga lugedes sa lausa füüsiliselt tunned nende tunnete arenemist.
Ta pani sõrme poisi huultele. Siis kallutas end ettepoole ja suudles Zeli. Zel ei olnud esimene poiss, keda ta oli suudelnud, aga tundus, nagu oleks. Poisil oli krevettide ja laimi maitse. Zel puudutas õrnalt tüdruku juukseid, justkui too oleks maganud ja tema poleks tahtnud tüdrukut äratada. Ta ei tahtnud, et see unenägu lõppeks.
Mõnikord ei loe see midagi, et enne praegust aega üldse mingi aeg oli. Mõnikord ei loe see midagi, et on öö või päev, või nüüd või siis. Mõnikord piisab sellest, kui sina oled. Mitte et aeg jääks seisma või see poleks alanud. See ongi aeg. Sina oled siin. Selles kinnipüütud hetkes, mis avaneb eluaega. (lk 158)Olin kartnud, et ei suuda raamatusse sisse elada, sest elan parasjagu Robin Hobbi maailmas ja ei kavatse sealt veel niipea lahkuda. Aga kartus osutus asjatuks – Winterson haaras esimesest leheküljest ja ei lasknud kuni lõpuni lahti.
Tõlkinud Mihkel Mõisnik
Teised kirjutavad:
Sõber raamat
Rabarberibulvar
Lugemispäevik
Lugemiselamused
Tänan Varrakut raamatu eest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar