reede, 26. veebruar 2010

Leelo Tungal "Samet ja saepuru"

Leelo Tungla "Samet ja saepuru" on järg „Seltsimees lapsele“. Memme on vangilaagris ja väike Leelo peab hakkama saama tädide, hoidjate ja teistmoodi elukorraldusega.

Leelo siiras rõõm raadiost kuuldud pioneerilaulude ja fanfaariga kipskuju üle Tallinna tänaval. Mure Ameerika neegerlaulja Paul Robesoni pärast. Tädi Anne koomiline sahmerdamine. Suurte inimeste naljad ja tegemised läbi lapse silmade kõverpeegli.
"See on nagu eestiaegne koduleib," kiitis tatagi, kui peenleivapätsi vastu rindu surudes selle küljest seibe lõikas. "Seda söö või paljalt!"
Mind ajas naerma, kui kujutasin ette, kuidas tata istub paljalt meie ruudulise vakstuga köögilaua taga ja sööb suure suuga peenleiba.
"Paljalt ei sööda - kõigepealt tuleb ennast ikka riidesse panna!" (lk 40)
Aga siis tuleb tsirkuses lõvide vahel viirastuv memme. Tädi Nora kiri Siberist ja nii pikalt oodatud memme vangilaagrist saadetud kiri, mis aga on kirjutatud vene keeles. „Samet ja saepuru“ on väga kurb raamat.

Kõike seda saigi kirja panna vaid täiskasvanu, distantsilt, kes on tagantjärele mõtestanud seda, mis toona toimus. Ja kelle eest lapsena täiskasvanud oma jutte ei varjanud. Aga Leelo Tungal on nii täpselt tabanud seda viieastase lapse mina-olen-maailma-keskpunkt ellusuhtumist.
"Kus mina siis olin?"
"Sind polnud veel olemaski," kõlas jälle vana tuttav vastus. Muidugi oli see hädine vale, sest ma mäletasin ju väga hästi, et olen kogu aeg olemas olnud, aga kohe, kui mõni sündmus või koht, millest kõneldakse, ei tulnud mulle tuttav ette, siis öeldi: sind polnud siis olemas... (lk 121)

Peamine, mis siit raamatust minu jaoks välja koorus, oli see, millises hirmu õhkkonnas tollal elati. Kuidas valesti öeldud sõna või valele inimesele mainitud lause võis inimese vangi saata. Kus tuli põgeneda poesabas ettetrüginud kommunisti eest või karta uksekella helinat. See raamat on väga otse naer läbi pisarate.

Teised kirjutavad:
Danzumees
Raamatumaailm
Kriuxu kiiksud
Looming
Liivi Šein, EPL
Rein Veidemann, Postimees
Intervjuu autoriga
Liivametsa lugemised

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Robert van Gulik "Hiina naelamõrvad"

Robert van Guliku kohtunik Di lugusid loen alati huviga, kuigi ega nad mul hiljem meelde ei jää. Süžeed kipuvad kuidagi sarnased olema ning kõik need Yud ja Yed ja Lud lähevad ka kogu aeg segamini. "Hiina naelamõrvadega" läks nii, et käest ei saanud panna enne, kui otsas, mistõttu meie koer sai oma õhtusele jalutuskäigule jällegi alles kell pool üks öösel.

Selle raamatu plussiks on pikk eessõna kelleltki Donald F. Lashilt, kes kirjutab pikemalt van Gulikust, tema elust ja sellest, miks ja kuidas ta Hiina detektiivjuttude kirjutamiseni jõudis. Samuti tutvustab natuke Hiina krimikirjanduse uurimise ajalugu, kui nii võib öelda. Nagu ikka, on loos kolm tegevusliini, mis lõpuks kõik omavahel seotuks osutuvad. Naised on nendes lugudes kas korralikud (või mitte nii korralikud) koduperenaised või prostituudid. Meeste ampluaa on natuke laiem. Samuti selgub, kui traagiliselt ühele mehele mõjub suutmatus oma kaheksa naisega hakkama saada.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi

pühapäev, 21. veebruar 2010

Gustav Meyrink "Golem"

Ühte patta on pandud müstika, kabala, näpuotsaga alkeemiat, unenäod ja nägemused. Vahepeal ei olegi enam aru saada, kus algab unenägu ja kus lõpeb elu. Kuigi lõpplahendusest võiks arvata, et elu ongi unenägu. Vastust sellele, kas Golem ka tegelikult olemas oli, ei saa. Õigemini ei olegi midagi tegelikult olemas. Kõik on omavahel läbi põimunud ja teha vahet unenäol ja tegelikkusel ei olegi võimalik. Topeltunenägu, ma ütleks. Hea raamat, ütleks ka. Lugeda tuleb vabalt, ilma eelarvamuste ja kriitilise meeleta. Lasta ennast kanda sellel kummalisel maailmal, mille Meyrink on loonud. Seal elavad ahne kaupmees, ennastsalgav rabi, kaunis ja kirglik naine, litsid ja pätid. Kõik tunded on muidugi üleelusuurused. Kõige huvitavam vahest oligi üliõpilane Charouseki kuju. Tõeline, kõikemattev vihkamine valdab tema meeli, samamoodi kui kõikemattev armastus valitseb mõnda teist tegelast. Peategelane on kui marionett tegevuste keerises, ilma et ta ise kuigi palju midagi mõjutada saaks. Tema asi on vaid valikuid teha, kuid mitte neid algatada.

Golem oli elutu olend, kellele oli antud elu sõnade abil. Mõtte jõul, võiks isegi öelda. Kas peategelane oli samamoodi Golem, kuna tema elas vaid kellegi teise mõtete jõul? Hillel oli see rabi, kes andis Pernathile elu ja võttis selle siis tagasi? Tahaks lugeda mõnda analüüsi selle teose kohta, kus kõik sümbolid ja seosed oleks selgelt ja arusaadavalt ära seletatud. See on minu analüütilise mõistuse viga - tahaks teada kõiki põhjusi ja kohe. Tahaks, et kõik oleks selge ja üheselt arusaadav. Tean täpselt, et midagi head sellest ei tule ja enamasti toob vastuste teadmine vaid tühjusetunde, mitte loodetud rahulduse. Eriti sellist sorti raamatute lugemisel tuleb kõik see kõrvale jätta ja lasta ennast lihtsalt kaasa kanda. Nautida, mida on kirja pandud.

Eelmise sajandi algusest pärit tõlge oli üle ootuste loetav. Andiski seda vanaaegset kummalist õhkkonda ehk paremini edasi. Kuigi, mis asi on gemm, ei saanudki lõpuks aru. Ega ei viitsinud kusagilt otsima ka hakata.

Jüri Kallas kirjutas Baasis, et tema ei oska põhjendada, mis selles raamatus head on, aga hea ta on. Mulle tundub, et kui ma oleksin seda lugenud teismelisena, oleksin kindlasti olnud tõelises vaimustuses. Praegu pean nentima, et raamat tekitas mitmeid mõtteid, mis ma ka eespool kirja panin. Iga raamat mõtteid ei tekita.

Tõlkinud Johan Lõhmus

Teised kirjutavad:
Baas
Kes on Golem?

kolmapäev, 17. veebruar 2010

Indrek Hargla "Frenchi ja Koulu reisid"


Ma tegin heina.
Indrek Hargla Frenchi ja Koulu sarja kolmanda osa „Frenchi ja Koulu reisid“ suurepärane avalause võtab kokku kogu Frenchi arvamise Maavalla eluolust. Raamatu algus on tihedalt täis huumori tulevärki, nii tihedalt, et mul tekkis hirm, et kui samamoodi jätkub, siis muutub tüütavaks. Aga ei jätkunud hoogu terveks raamatuks. Anekdoodiraamat muutus pärast suuremat sorti seiklust Capri saarel kelmiromaaniks ja lõpp oli võrreldes algusega juba suisa traagiline.

Sarja esimeste osade lugemisest on meeles igavus. Loen raamatut ja igav on. Panen kõrvale, aga kaua ei saa ka eemal olla. Kisub tagasi. Kui raamatud läbi ja ammu raamatukogus tagasi, käisin endiselt ringi, mõtteis Maavald, ja otsisin lauanurgalt pooleliolevat teost. Hargla on suutnud luua kaasahaarava maailma, mis istutab end sisse ja segab mõtteid. Viimases osas avatakse pisut rohkem maagia ja nõiduse päritolu, tegevus laieneb Maavallast välja. Pinge Nelli ja Frenchi vahel püsib. Imbi teeb sarja kestel läbi suuremat sorti metamorfoosi tammelugejast poetessiks ja siis saatuslikuks võrgutajaks ja osavaks petiseks. Nimedega on Harglal endiselt väga hästi – Robinson Bing ja Mõmmmäe Sulev ja Väldo ja muidugi on Imbi ju algusest peale olnud eriti tore leid.

Hargla mängib rõõmsalt stereotüüpide ja klišeedega: Poloonia torumees, vabandust, hekilõikaja, Corleonede perekond Sitsiiliast, Hispaania toreadoor ja femme fatale. Rääkimata Maavalla musta leiva kultusest ja ülejäänud toidukultuurist, läbi võetakse ka saun ja eestlaste kohustuslik heinavõtt. Erilist vimma tunneb autor arhitektide, semiootikute ja tennisistide vastu.

Mulle tundus viimane osa eelmistest parem. Igavusetunnet ei tekkinud. Tegelikult kuluski mul terve pühapäev raamatu peale, hoolimata sellest, et olin plaaninud teha mitu hoopis teistsugust asja. Ei saanud käest panna, suurem osa ajast oli põnev või naljakas või mõlemat korraga.

Teised kirjutavad:
Baas
loterii 1
loterii 2
Need read 
Õhtulehe raamatublogi 
Ekspress 
Sex, Drugs and Great Books

reede, 12. veebruar 2010

Lugege Lugu!

Ilmus raamatuajakirja Lugu teine number. Ka selles osas on juttu tervest hulgast raamatutest, paar intervjuud - Kristiina Ehini ja Imbi Paju ja Mati Sirkliga ja mõnedega veel. Apollo eelmise aasta edetabelid, mullused parimad krimkad, artikkel reisiraamatutest.

Poole lugemise pealt tuli tahtmine minna kohe raamatupoodi ja osta mitu uut raamatut. Mis tähendab, et täishinnaga. Mida ma teen väga harva. Justin Petrone "Minu Eesti", mis on raamatukogus kogu aeg välja laenatud ja mul ei ole jaksu selle vabanemist seal pidevalt jälgida. Siis Leonie Swanni lambakrimka. Ega kriitikuid ei saa alati usaldada, aga seekord olen kindel, et Jaan Martinsoni soovitatud teos mulle väga meeldiks. Ja veel Loomingu Raamatukogus ilmunud Pascal Quignardi "Ekslevad varjud". Vot just nii sisendusjõuline see ajakiri ongi.

Raamatublogijatest kirjutaval leheküljel räägib Lugu, et filmiblogide pidajad saavad juba filmifestivalidele priipääsmeid ja pressikaarte ja küsib, et huvitav, kuidas on lood raamatublogijatega. Siinkohal saan vastata, et kuidagi ei ole. Leian, et nii ongi palju parem. Mulle tundub, et kui mulle antakse tasuta raamat ja vastutasuks pean seda arvustama, siis see pärsiks mu mõtlemisvõimet kohe kõvasti. Et siis oleks see nagu töö või nii. Juba muuhulgas poetatud repliik "kõik loevad sinu blogi" lõi mul mõneks ajaks pinna kõikuma. Noh, tekkis selline tunne, et nüüd peaks midagi teistmoodi - paremini - tegema. Õnneks läks see tunne ruttu üle :) Aga tegelikult ei oleks mul selle vastu mitte kui midagi, kui kirjastus mulle Petrone "Minu Eesti" saadaks:)

Lõpetuseks ei saa kuidagi märkimata jätta, et Kristiina Ehin on kaanepildi peal tõeliselt ilus!

Disclaimer: Ei, Apollo ei maksnud mulle selle postituse eest. (Kui minu arvamuse küsimine ja selle ajakirjas äratrükkimine just altkäemaksuna arvesse ei lähe.)

kolmapäev, 3. veebruar 2010

Tiina Sepp "Kas jääte ööseks?"

"Kas jääte ööseks?" on teine raamat Tiina Sepa kogemustest Camino de Santiagol. Esimene ilmus 2007. aastal Loomingu Raamatukogus nime all "Peregrina päevik". Teise raamatu alapealkiri on "Hospitalera päevik". Kui esimeses kirjeldas autor oma läbielamisi Santiago de Compostelal palverändurina, siis seekord on ta teel tagasi, aga hoopis vabatahtlikuna palverändurite öömajas.

Sedasorti raamatut nimetatakse vist dokumentalistikaks. Autor kirjeldab isiklikke läbielamisi, aga kirjutab üles ka teel kohatud inimeste lood. Igasugu karvaseid ja sulelisi ikka leidub ilmas! Ka see raamat pakatab optimismist ja positiivsusest, sest negatiivseid inimesi autor ei kohta ja kui kohtabki, siis libiseb sellest huumoriga üle.

Sitsiiliast mäletan ennekõike mööda mägesid üles-alla ronimist. Mägedes sõitis meist aeg-ajalt mööda mõni auto, mille juhilt sai teed küsida. Esimene kord autosse vaadates ma võpatasin, sest roolis istus Robert de Niro. Aga kui ma teda ka kahes järgmises autos istumas nägin, olin selleks juba valmis ja naeratasin tuttavlikult. (lk 69)
Kes tahab rohkem teada, mida Camino de Santiago endast kujutab, võikski esimest raamatut lugeda. Teine on sellele toredaks jätkuks. Hea õhuke, paari tunniga läbi, sest jutt voolab kergelt ja vulinal, nii et lugemine sujub hästi. Minul on igatahes hea meel, et need raamatud näppu juhtusid. Esiteks saan nüüd teadja näoga kaasa rääkida, kui keegi Santiago palverännakust juttu teeb ja teiseks olid mõlemad raamatud huvitavad, naljakad ja südamlikud.

Teised kirjutavad:
Mari Peegel, EPL
Sehkendaja