pühapäev, 22. jaanuar 2012

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

Marsha Mehrani "Granaatõunasupp" ehk "romaan retseptidega" viib lugeja idamaiste vürtside järgi lõhnavasse kööki, õllehaisusesse Iiri pubisse, tuule- ja mererohulõhnalisse mereranda.

Kolm Iraanist pärist õde ilmuvad ühte pisikesse Iiri väikelinna ja avavad seal kohviku, kus pakuvad lõunamaised toite. Väikelinn lööb kihama, segunevad hirm uue ja võõra ees ja armastus maitsvate toitude vastu. Siin on väikelinnale kohustuslikud heasüdamlik kirikuõpetaja, õel klatšimoor ja rahaahne pubipidaja, kes kogu linna enda omaks peab. Karakterid on pisut üheülbalised, klišeelikud isegi. Raamatu lõpuks saavad halvad teenitud karistuse või kasvavad ümber ja kahetsevad. Head saavad õnnelikuks. Ega peale kolme õe autor kellegi teise hingeelu ei avagi, kõik ülejäänud tegelased on vaid statistid, kes toetavad jutustust.

Jutustuseks on põgenemine revolutsioonikeerises kodumaalt (see toimus 1979. aastal), hakkamasaamine uues, kohati vaenulikus ja võõras keskkonnas. Aga raamatu peamiseks võluks on toidud. Lisaks üksikasjalikele retseptidele on nende tegemist ka kirjeldatud. Armastusega. Neid toite võib lausa haista, nii elavalt on Mehran kirjeldanud maitseainete aroome ja nende mõju. Siin on natuke maagilist realismi, aga vaid õige pisut, ja see sobib siia.

Tõlkinud Hille Saluäär.

Teised kirjutavad:
Segane maailm
Raamatuklubi
Õhtulehe raamatublogi

kolmapäev, 18. jaanuar 2012

Marii Karell "Tiina Toometi loomalood"

Loomaarst Tiina Toomet ja tema ema, kosmeetik Inna Tarmak, on üles jutustanud hulga lugusid loomadest, enamasti ikka nendest, kellega elu jooksul kokku on puututud. Kui Tiina Toometi elukutset arvestades ei tule mingi üllatusena, et tal ka isiklikus elus loomadega palju kokkupuuteid on, siis Inna Tarmaku suurest loomaarmastusest kuulsin mina esimest korda. Selgub, et lisaks mitmetele koertele, keda ta ise hoole ja armastusega pidanud on, on ta ka lugematul arvul koeri ja kasse tänavalt elule päästnud. Eriti humoorikad on jutustused, kuidas proua kübaraga ja kõpskontsadel Mustamäe vahel oma kadunud koera taga ajab või kuidas ta uuele kutsikaomanikule annab kaasa toitmisjuhised:
Munahüüve
Ühe muna sisse lõigata 2-3 seibi Doktori- või Lastevorsti (mitte lihtsalt keeduvorsti!). Lisada riivitud toores porgandit ja piima. Praadida.
 
Juurviljasupp peeneks hakitud lihaga
Juurviljadest võib anda kõike, ainult herneid mitte ja kapsast, kaalikat vähe. Supp peab olema võrdlemisi paks, mitte eriti vedel, muidu läheb koera kõht suureks. Supi sisse esialgu lisada üks teelusikas kondijahu, kui vanemaks saab, siis üks dessertlusikatäis. Supp ei tohi olla eriti tuline ega soolane, vaid paraja soolasusega ja soe. Võimalikult vähe kartuleid anda, rohkem juurvilju, muidu läheb kutsikas liiga paksuks. (lk 33).
Kõige rohkem on raamatus juttu ikka koertest, natuke kassidest ka. Tiina Toomet kirjeldab mõnuga, kuidas nad lapsepõlves oma loomi kasvatasid - see käis täiesti vastu kõigile praegustele soovitustele, ohkab ta nüüd ise. Lisaks kirjeldab Toomet loomaarsti töö igapäeva. Minusugusel algajal koeraomanikul oli eriti huvitav lugeda, kuidas lemmikloomi alles paarkümmend aastat tagasi raviti. Sel ajal oli lemmikloomade ravi meil alles lapsekingades. Praegusel ajal nii iseenestestmõistetavad uuringud, vaktsineerimised, isegi vereanalüüside tegemine oli toona suisa võimatu. Muuhulgas jagab loomaarst ka soovitusi ja nõuandeid.
Perrist kasvas laikataoline koer, kes oli jumal teab kust pärit, aga väga intelligentne. Söötsin teda ainsate käepäraste asjadega, milleks tol ajal olid nurgapealsest poest saadud suitsukalad ja sepik. Kirjutasin ise samal ajal koerte söötmisest Eesti Naisele artikleid ja otsisin infot Saksa ajakirjadest, kus soovitati dogile päevas anda mitu kilo liha! Mul on siiani piinlik, et selle pikemalt mõtlemata eesti keelde ümber kirjutasin. Esiteks pole see üldse loogiline ja teiseks kõlas tolleaegses viletsuses eriti veidralt. (lk 78)
Teised kirjutavad:

pühapäev, 15. jaanuar 2012

Mick O'Hare (toim) "Kas jääkarud tunnevad üksindust?"


Kas tuvid higistavad? Kas koer teab, et ta on koer, või arvab, et on hoopis silmapaistev inimene? Kui palju rattas jooksvaid hamstreid oleks vaja, et toota energiat maja või vabriku jaoks? Kas ämblikud joovad vett? Kui suur on suurim võimalik veepiisk? Kuidas teevad hambapastatootjad hambapastasse triibud? Miks on rakud inimkehas koos, selmet lihtsalt laiali laguneda?

Küsimused ja vastused igasuguste asjade kohta, mille on esitanud Briti teadusajakirja New Scientist lugejad ja millele vastused on saatnud teised lugejad. Saab targemaks ja vahepeal saab end päris lollina tunda. Inimeste uudishimu on piiritu, aga mõnede küsimuste küsimise jaoks peab olema piisavalt tarkust või siis vastav meeleseisund. Näiteks küsimus: "Miks on keedetud või küpsetatud toidul värskelt valminuna teine maitse kui siis, kui toit on jahtunud?" Või "Kui juhtuks kõige hullem ja keegi peaks sööma omaenese kehaosi, missugused osad (välja arvatud organid) oleksid kõige toitaainerikkamad? Küüned? Juuksed? Kõrvavaha?" Vastused on küsimuse väärilised. Selgub, et küüned ja kõrvavaha on peaaegu seedimatud, kui neid just tükk aega kiirkeetjas ei keeda. Mõned keha jääkproduktidest siiski sisaldavad toitained. Üldiselt on vastused küsimustele ikka tõsised, kuigi kerge huumor kulub mõnikord ära.

R. Ward küsis: "Loomade ja taimede geneetiline esivanem on ühine. Nii peaksid taimetoitlased, kes keelduvad eetilistel põhjustel liha söömast, võib-olla vältima kõike, mis sisaldab DNAd. Kas see oleks teostatav? Kas keegi võiks soovitada menüüd?"

Vastuseid on mitu, soovitatakse täielikult sünteesitud toitu, või siis rooga küpsetatud retroviirustest, mis on asetatud puhastatud tärklisest kreekeritele, praetud kelle tahes puhastatud rasvas ning maitsestatud soola ja äädikaga. Kange alkohol sobib ka. Siis selgub veel, et üks kuupmeeter Kuu pinnast sisaldab  küllaldasel hulgal vajalikke elemente, et valmistada juustuburger, portsjon friikartuleid ja kihisev jook. Selles ei oleks DNAd, kuid see võib minna veidi kalliks. Neljas vastaja aga soovitab malahhiitburgerit.

Retsept on ka antud:
Nelja malahhiitburgeri jaoks läheb vaja:
neli viilu Walesi paekivi
1 kilo malahhiiti
Lõhesta paekivitükid pooleks. Purusta malahhiit sepavasaraga. Jaga malahhiit võrdselt neljale paekiviviilule ja kata ülejäänud neljaga. Küpseta 1200 C juures 12 tundi, mille järel peaks malahhiit olema kihisev ja kena rohekat tooni. Jahuta ja söö. Sobib imehästi piknikule, kuna selle võib valmis teha juba sajand varem. Maitse poolest kuiv ja sõmer. (lk 14)

Keegi on tahtnud teada, kui palju lima toodab nina ühe keskmise nohu jooksul ja kas selle väljanuuskamine tähendab seda, et ta kaotab oluliselt kaalust. Selgub, et keskmiselt toodab nina u 240 ml lima päevas, aga suurem osa sellest voolab tavaliselt kurgust alla ja töödeldakse keha ümber.

Tõlkinud Tuuli Vunk

teisipäev, 10. jaanuar 2012

Mario Vargas Llosa "Kirjad noorele romaanikirjanikule"

Kuidas kirjutatakse romaani? Mis on oluline ja mis teeb romaanist romaani? Milliseid võtteid kasutavad kirjanikud oma teoste elamapanekuks? Kust pärinevad romaanides jutustatud lood? Mario Vargas Llosa kirjutab "Kirjades noorele romaanikirjanikule" oma teooriast kirjaniku kutsumuse kohta ning romaanikirjaniku teemade päritolu ja romaani veenmisjõu kohta.

Ega neid võtteid nii palju ei olegi. See-eest varieerib iga kirjanik neid kordumatult, et saaks tekkida kordumatu teos. Peamised vahendid ja tehnikad, mida kirjanikud oma romaanide ülesehitamiseks kasutavad, on:
jutustaja
ruumiline vaatepunkt
ajaline vaatepunkt
reaalsuse tase
vaatepunkti muutus
matrjoška
varjatud teave
ühendatud anumad

Llosa analüüsib neid võtteid tuntud romaanikirjanike näidete varal. Marques, Kafka, Melville, Flaubert on kõik meisterlikult kasutanud eelnimetatud vahendeid. Iga romaan põhineb autori isiklikul elul, kuigi tihtipeale pole see seos kuigi nähtav. Ja Llosa ei räägi siin praegu nii lokkavast eluloo- või mälukirjandusest. Aga loogiline ju - ükski autor ei saa romaani kirjutades omaenda elukogemustest, läbielamistest või kasvõi lapsepõlvest pärit teadvustamata hirmudest üle ega ümber. Nii ongi iga romaan osa selle autori elust.
Romaanikirjanik ei vali oma teemasid, need valivad teda. Ta kirjutab teatud ainetel, sest ta kogeb teatud asju. Teema valikul on kirjaniku vabadus suhteline ja võib olla isegi olematu. Igal juhul on see võrreldamatult väiksem kui kõige selle puhul, mis puudutab kirjandusteose vormi, kus, mulle näib, on kirjaniku vabadus - vastutus - täielik. (lk 15)
Tõlkinud Ott Ojamets

Teised kirjutavad:
Lembit Liivak, Sirp
loterii
Loos on asju
Tsitaate
Lugemik

pühapäev, 8. jaanuar 2012

Madis Jürgen "Kõik puha omad joped"

Madis Jürgeni reportaažid Eesti Ekspressis on alati osutunud huvitavaks lugemiseks. Selles teoses on kokku kogutud paremik ja kuigi nii mõnedki lood on kirjutatud juba kolmteist aastat tagasi, ei ole nad kaotanud ei väärtust ega ajakohasust. Sest Madis Jürgen toob portreteeritavad lugejale lähedale ja nii ongi nad kõik puha omad joped. Jürgen ei sea end kellestki paremaks või halvemaks ja nii näitab ta meie elu selle täies eheduses. Mees, kes on viimased kakskümmend aastat elanud koopas, nüüd küll juba soojakus, mille vald talle muretses. Seiu, kes kuulutas tuhandeaastast rahuriiki, Lubja Vaike, kes ehitas metsa sisse "häärbereid". Aga ka Peeter Olesk, kes külalistele õhtusööke vaaritab või helilooja Urmas Sisask, kes neljapäeva õhtuti tantsimas käib ja seejärel kuni hommikuni muusikat loob.

Jürgen kirjutab sooja kaasaelamisega, milles ka pisike iroonianoot sees. Ja hoolimata sellest, et tema kirjeldatavad inimesed teevad asju, mida ükski "korralik" inimene normaalseks ei pea, jääb tunne, et just niimoodi need asjad käima peaksidki. Et tegelikult on niimoodi õige ja hea. Ja et mina ise elan oma tillukeses turvalises onnikeses ja olen jäänud ilma nii paljust, mida maailmal tegelikult pakkuda on.

Absoluutselt soovitatav kirjandus kõigile, kes igapäevasest ajakirjanduslikust sopaloopimisest ja negatiivsetest uudistest küllastunud.

Teised kirjutavad:
Raamatuklubi
Tallinna Keskraamatukogu
Lugemissoovitus
Raamatumaailm
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
MMX
Õhtulehe raamatublogi

reede, 6. jaanuar 2012

Tiit Aleksejev "Kindel linn"

Kõik, mida kirjutasin poolelioleva trioloogia esimese osa "Palveränd" kohta, kehtib ka siin. Samasugune meditatiivne keelekasutus, nägemused ja unenäod, kuid seekord veelgi lühemalt, veelgi napimalt, veelgi täpsemalt. Tegevus toimub alistatud Antiookias vaid kümne päeva jooksul. Uskmatutega lüüakse üks suur lahing, aga enamik aega kulub ülikute omavahelisele rivaalitsemisele ja peentele strateegiamängudele. Samal ajal peab palverändurite armee endal ümberpiiratud linnas kuidagimoodi elu sees hoidma.

Tundsin teravat puudust esimesest osast, sest selle lugemisest on möödas juba kaks ja pool aastat. Kuid ilmsesti teise osa ilmumise tõttu oli see raamatukogust välja laenutatud. Seetõttu oli algus veidi vaevaline, ülikute ja palverännul osalevate rahvaste omavahelised suhted ja intriigid olid kõik meelest läinud, samuti asjaolud, kuidas täpselt Antiookia ikka ära võeti. Aga veidi aja pärast see enam ei seganud ja sai asuda nautima Aleksejevi täpset ja nappi keelt.
Ja seal me seisame, jääraku serval, uskmatute ootel.
Vaenlane koondab ridu, on näha, kuidas vibumehed positsiooni sisse võtavad ja kuidas käskjalad kahe ründeliini vahel jooksevad.
Valjenev kõmin, vankuv maailm viimsepäevale vastu minemas.
Maailm, mis langeb, mis elab oma viimaseid päevi.
Mis langeb tühjusesse ega tea, kui kauaks.
Aeg jõuab kätte, peatub korraks ja möödub, variseb liivana jäärakusse. Sinna, kuhu me võib-olla kõik peagi variseme. Ja sealt saab alguse teistsugune aeg, saavad alguse ülestõusmise ja taevaminemise päevad.
Normannid seisavad, kilbiotsad maasse löödud, mõõgad vahedaks ihutud, odad surumiseks valmis.
Meile on määratud püsida või langeda.
Üheskoos, kolmekordse lõngana.
Sädelus me pea kohal, väga selge taeva all.
(lk 95)
Teised kirjutavad:

kolmapäev, 4. jaanuar 2012

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

Andrei Hvostovi "Sillamäe passioon"on autori sissejuhatuse järgi reisikiri. Reisikiri minevikku, tema nõukogude aja lapsepõlve Sillamäel, "kinnises linnas".

Siit ei kuma läbi kõige vähematki nõukanostalgiat. Hvostovi meelest oleks selline paik nagu Sillamäe pidanud olemata. Ja tõepoolest, kui ta kirjeldab kogu süsteemi jõhkrust ja absurdsust, tuleb temaga nõustuda. Ometi langes ka minu lapsepõlv aega, mida Hvostov kirjeldab, kuigi ta on minust mõnevõrra vanem. Tundsin ära kõik need pioneeriasjanduse tobedused, kooli survemehhanismid ja ühiskondliku surutise õhkkonna. Ometi ei ole ma kunagi omaenda lapsepõlvele niimoodi mõelnud. Saades aru, et kõik on tobe, oli see ometi ka huvitav ja põnev. Ja teisalt - kuna tühjad poed, pikad järjekorrad, tigedad poemüüjad ja loosungid olid tollal osa kõigi elust, siis mina ei osanud mõeldagi, et teisiti saab ka. Teisiti lihtsalt ei olnud. Palju, millest Hvostov kirjutab, tuleb tuttav ette, aga see on kirja pandud sellisest vaatenurgast, millele ise pole kunagi tulnud. Samas niimoodi raamatust lugedes leiad, et kõik just nii oligi.

Olen Hvostovi hoolimata tema venepärasest nimest alati eestlaseks pidanud. Isegi ei tea, kust selline arvamus tulnud on. Raamatut lugedes aga tekkis segadus - kelleks ta siis ikkagi end ise peab? Venelasest isa ja eestlasest ema laps, kes elas Sillamäel vene keele sees. Ometi kirjeldab ta kogu raamatu vältel eesti ja vene keelt kõnelejate omavahelist hõõrumist. Aga lk 238 ütleb ta selge sõnaga välja, et on eestlane. Paraku. (Ja ma ei tea, miks just "paraku".)

Nagu näha, ei oska ma selle teose kohta midagi mõistlikku kirjutada. Millegipärast ongi kõige raskem kirjutada raamatutest, mis täitsa külmaks jätavad (neist, mis ei meeldi, on väga lihtne kirjutada) või nendest, mis panevad kaasa mõtlema või omaenese eluga võrdlusi tegema. Hvostovi raamat kuulub viimaste hulka. Lugemise ajal tekkis nii palju mõtteid - oh kus nüüd kirjutaks! - aga kirjapanemise ajal ei ole enam mitte midagi. Igatahes väärib "Sillamäe passioon" lugemist. Mõtlesin, et peaks seda oma tütrele soovitama, saaks tema kah natuke aimu, milline ema lapsepõlv oli. Aga kardetavasti tunduks see raamat talle igav. Samast ajast tulnutele aga pakub "Sillamäe passioon" ühest küljest äratundmist, kuid teiselt poolt ka hoopis teistsugu pilku aega, mis oli ju alles hiljuti.

Petrone Prindi kogutud lingid
Lisapeatükk Soomest
Lisapeatükk tõest ja tõlgendusest

esmaspäev, 2. jaanuar 2012

John Steinbeck


"Karbitänav"
Tegin Steinbeckiga esmakordselt tutvust 1991. aastal USAs, kui telekast tulid ärevad uudised riigipöördest Nõukogude Liidus ja korra näidati isegi Savisaart ja Meri. Aga peagi vahetusid need palju tähtsamate uudiste vastu, nagu kohalike õpetajate streik ja koolibussi avarii. Telefoniliinid olid umbes, helistada polnud võimalik ei Tartusse isale ega Helsingisse õele. Tulevik paistis hägune. Mina aga nautisin vanatädi välis-eesti raamatukogu ja muudkui lugesin ja lugesin. Muuhulgas lugesin esimest ja ainukest korda läbi "Tuulest viidud". Aga sügava mulje jättis mulle "Karbitänav". Need kaks ongi meelde jäänud, kuigi lugesin kindlasti palju rohkem. "Karbitänava" esimesest lugemisest jäi meelde teravmeelne viis joogipoolise hankimiseks, kus Eddie valas baarileti alusesse kanistrisse kokku kõik klientide klaasipõhjad. Ja mingi kvaliteet, või tunne, kustsaadik olen teadnud, et John Steinbeck on üks pagana hea kirjanik.
"Karbitänav" kuulub Steinbecki plusspoolele. Mitte selles mõttes, et ta oleks teistest teostest kuidagi parem, vaid et see on positiivne, humoorikas ja maagilinegi.
Tõlkinud Kalevi Kvell.

"Hiirtest ja inimestest" on ka väike raamat, kuid kuulub miinuspoolele. See on jutustus unistustest ja armastusest. Vist ikka armastusest, mitte lihtsalt sõprusest kahe mehe vahel. George ja Lennie rändavad Californias Suure Depressiooni ajal tööotsingul ühest farmist teise. Aga nad ei ole tavalised
hooajatöölised, neil on unistus. Unistus päris oma majast, paarist aakrist maast, kohast kus mitte keegi neid ei käsuta ja kus Lennie saaks küülikuid kasvatada. Ühel hetkel tundub, et unistusel on määratud täituda, kuid see on siiski vaid meelepete. Õnnelikku lõppu pole ette nähtud.
Tõlkinud Udo Uibo.

"Me tusameele talv" 
Olin jõudnud viienda peatükini, kui mõtlesin, et fantasy ja krimi on küll toredad lugeda, aga Kirjanduse vastu nad siiski ei saa. Steinbeck kahtlemata on suur kirjandus, see on midagi, mis pärast läbilugemist peaks sind tegema paremaks inimeseks, või targemaks, või vähemasti panema mõtlema. Suur kirjandus ei pea olema midagi keerulist ja rasket, millest end tahtejõuga läbi närida. "Me tusameele talv" on suur kirjandus.

Ethan Allen Hawley töötab itaallasest omaniku juures poemüüjana. Tema naine ja lapsed ei ole rahul ei tema positsiooni ega sissetulekutega. Sest nii pood kui tegelikult kogu kvartal kuulus alles hiljuti Hawley'de perekonnale, kuid Ethani isa kaotas nende varanduse, millele Ethan oma viletsate finantstehingutega viimase põntsu pani. Ise on ta eluga rahul, kuid naine sooviks "pead kõrgemal hoida". Vaalapüüdjate perekonna järeltulijana on Ethan uhke ja põhimõttekindel mees, kes ei valeta, varasta ega võta altkäemaksu. Tal on linnas siiski mingi positsioon, mida näiteks "makaroonist" poepidajal ei ole, kuigi tollel on jälle raha. Ühe vestluse käigus pahvatab Ethan poepidajale, et "sina oled sisserändaja, meie pere on siin elanud juba kakssada aastat!" Ometi, poepidaja Sitsiilia perekonna mitmetuhande aastase ajaloo vastu ei ole tal siiski midagi panna.

Kuid pikapeale hakkab ta kaaskondlaste vihjete mõjul järgi mõtlema, kas siiski poleks mingit võimalust olukorda muuta. Ei, raha ta ei vaja, selle järele pole tal mingit huvi, kuid raha on vahend, mis võimaldab tõsta nende positsiooni linnas, avab uksed. Nii mõtlebki ta välja plaani, mis ei saa ebaõnnestuda. Kuid keegi ei saa tõsta oma heaolu ilma, et see toimuks teiste arvelt. Igaüks peab oma tegude tagajärgede eest vastutama. Küsimus on valikutes ja meie otsuste tagajärgedes. Sest kui ta lõpuks poe omanikuks saab, ei too see üldsegi õnne ja rahulolu.
Tõlkinud Harald Rajamets.

Teised kirjutavad:
Hiirtest ja inimestest
Raikküla raamatukoguTallinna Keskraamatukogusüdamelähedaselt, Päikesejänku ja sada raamatut
Me tusameele talv
DanzumeesKriteeriumRoheline värav, Noppeid raamatutest

pühapäev, 1. jaanuar 2012

Loetud raamatute nimekiri: 2012

  1. Marsha Mehran, Granaatõunasupp
  2. John Steinbeck, Kirelõõm
  3. Patrick Süskind, Kontrabass. Tuvi
  4. John Steinbeck, Teekond Charley'ga
  5. Christopher Milne, Võlutud paigad
  6. Andrus Kivirähk, Kevadine Luts
  7. Alan Alexander Milne, Karupoeg Puhh
  8. Paul Heyse, Jorinde
  9. Gabriel Zaid, Liiga palju raamatuid
  10. Lii Unt, Parim näitleja linnas
  11. Peter Shaffer, Amadeus. Must komöödia
  12. George R. R. Martin, Fevre'i unelm
  13. Fazil Iskander, Küülikud ja maod
  14. Arthur Schnitzler, Leitnant Gustl
  15. Veikko Huovinen, Poja surm
  16. Aapo Ilves, Tulen öösel sulle koju
  17. Alain de Botton, Reisimise kunst
  18. Igor Garšnek, Ruja: must ronk või valge vares
  19. Joseph Conrad, Salakuulaja
  20. Erik-Emmanuel Schmitt, Härra Ibrahim ja Koraani õied
  21. Erik-Emmanuel Schmitt, Milarepa
  22. Tormese Lazarillo elukäik
  23. Wystan Hugh Auden, 39 luuletust ja 5 esseed
  24. Kaari Utrio, Armas Henrietta
  25. Michael Pollan, Toidureeglid
  26. Gottfried August Bürger, Wabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused
  27. Ann Alari, Minu Inglismaa
  28. Robert van Gulik, Mõrv Kantonis
  29. Terence Conran, Arukalt kujundatud eluruumid
  30. Poul Anderson, Südasuvine torm
  31. Charlie Croker, Tõlkes kaduma läinud
  32. Brigitta Davidjants, Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia
  33. H. P. Lovecraft, Hullumeelsuse mägedes
  34. Ester Laansalu, Minu Kreeka
  35. Juta Raudnask, Samba, sake ja tšillikaun
  36. Urmas Laansoo, Taimi Puusepp, Krista Kaur, Kuulsad ja kummalised taimeriigis
  37. Alo Lõhmus, Ööbikut ei tohi reeta
  38. Louis de Bernières, Kapten Corelli mandoliin
  39. Nikos Kazantzakis, Askees
  40. Félix J Palma, Ajakaart
  41. Jack London, Lõunamere jutud
  42. Tiit Tarlap, Lõhestusjoon
  43. Raul Sulbi (koost.), Täheaeg 10. Juubeliväljaanne
  44. Miranda July, Siin oledki sa kõige rohkem oma
  45. Hasso Krull, Jumalanna pesa
  46. Aleksei Turovski, Loomadest, armastusega
  47. Brian Wansink, Arutu söömine
  48. Anthony Bourdain, Keskmiselt küps
  49. EKI artiklite kogumik, Kas eurotekstides on kohta ilusale ja selgele keelele?
  50. Arto Paasilinna, Tule taevas appi
  51. Lucy H. Spelman, Ted Y. Mashima, Ninasarvik, kes sai endale kingad
  52. Gerald Durrell, Minu pere ja muud loomad
  53. Gerald Durrell, Lestafilee
  54. Raili Mikk, Tuuli Mathisen, Margit Arndt-Kalju, Söögimosaiik
  55. Gerald Durrell, Parimat Gerald Durrellilt Lee Durrelli valikul
  56. Valdur Mikita, Teoreem
  57. Jaan Kross, Kolme katku vahel
  58. Stephen Bayley, Terence Conran, Disain. Kuju saanud mõte
  59. Tõnu Õnnepalu, Mandala
  60. Kalev Kesküla, Elu sumedusest